Vot just sellesama meeldimise pärast ei tahtnudki ma eriti ilukirjandust yles lugeda. Olles ise sedalaadi raamatukogundusega kokku puutunud, julgen soovitada: tehke nii, et kui keegi tuua tahab, toogu mida iganes, aga kui on jutt oma raha kulutamisest, siis piirduge sellega, mille yle ei vaielda. Ehk siis JRRT, Väga Vana Kirjandus (eeposed jms) ja rollimängupõhised romaanid/jutukogud (ei ole kyll alati kirjanduslikult parimad, aga vaieldamatult asjakohased). (Et motiveerida rahva keeleoskust, siis vene keeles oli kõik need Forgottenite jms seeriad hirmodavad. Inglises kasutatult muidugi ka, aga liigub vähem ja transport on kallim.) Jääb hulk sõdu ära.
Aga DMG-st koos lisadega ongi, jah, jutt. Selline raamatukogu tekitab olukorra, kus vähegi lugeda viitsival DMil pole probleeme, kui mängija tahab troopikas herbalismi rakendada või on vaja mängida välja hundikarjasiseseid suhteid, koostada aarde kirjeldus, mis oleks ilus ja meeldejääv (mitte "ja 3000 gp eest nänni", vaid "valgest kullast karikas, 20 cm kõrge ja kahe sangaga, kaunistatud nelja viiekaraadise rubiini, tosina kahekaraadise smaragdi ning lõputu hulga lasuriidipuruga, sangad on kotkapeakujulised ja jalga toetavad neli lõvikäppa" - ja nutikas mängija mõtleb: hmmmm... ahhaa, lõvi ja kotkas... see ongi siis see Greifipeeker, millest vana päkapikk rääkis!) või panna oma uues systeemis kokku viisakas kirjeldus erinevatest kombineeritud tulirelvadest (odapyss, hellebardpyss, kärppystol jne). Sest kõige kohta on kirjandus kenasti olemas ja käepärast. Või kui uut deemonit vaja on, võetakse demonoloogiaraamatust kirjeldus ja tehakse mehaanika taha. Nunnu ju.