Mängulaageri (2325092005) kokkuvõte/muljed

[necromancer]

23ndal septembril, umbes siis kui hakkas sügis, kogunes paarkümmend noort inimest Urgu ja istusid maha, et oma nädalalõpp täita D&D-ga.
Seltskond jagunes peagi 4 grupiks:
Suitsetajad ehk Lääneseiklus
Horrortuba ehk Lõunaseiklus
Sentius & Co ehk Idaseiklus
Aurin & Co ehk Põhjaseiklus

Paljud olid juba iseseisvalt loonud endale 1. leveli karakteri, keda fantaasiamaailmas mängima hakata. Koos hakati ka välja mõtlema seiklust alates ühest suurest kaubalinnast Estarath. Igal grupil oli oma ilmakaar, kuhu nende seiklus edasi pidi viima. Kliima, maastik, loodus ja asustus oli kõik tarvis ise välja mõelda. Muidugi ka asja põhieesmärk ehk siis seiklus selles kohas.
Kui seiklused olid valmis mõeldud vahetati kohad ning seiklused ja hakati teiste seiklusi läbi mängima. Suitsetajad muidugi said teha ühiseid suitsupause, kus väidetavalt mäng pooleli ei jäänudki kuid lõpuks olid hoopis suitsetajad need, kes tegid üldse kõige vähem pause. Mängu põnevus ja hoog ei lubanud püsti tõusta.
Ehk siis laagri toodanguks oli 4 seiklust ja kümneid mängukaraktereid. Seiklused tulevad kindlasti mingil kujul peagi interneti üles.
Laager ise kujunes ka üheks seikluseks, sest peagi kadus igasugune korrapära seikluste vahetamises ja seiklused hakkasid poolduma, ristuma ning hargnema. Kaotusi kandsid mängijateread ja seikluses rändavad karakterid. D&D juurde kuulub kindlasti ka hea söök ja palju teed ning kohvi. Ka seekord ei olnud sellest puudust.
Üritusest tehti ka palju pilte, mis hakkavad peagi Uru seinu kaunistama.

Kindlasti on osavõtjatel muljeid laagrist ja seiklustest. Mõne mängu kroonikat tahaksin ise ka lugeda. Eriti seda Sentiuse horrormängu, mis algas külast Purju ja seal ta vist ka lõppes.

[arpeau]

kõrvalt lugejana --- tundus põnev:)

[rastaman]

[k2rts]

[Aurin]

Kui keegi leiab A5 formaadis ruudulise kaustiku ja plõksutatava valge harilikupliiatsi, oleksin nende mulle tagastamise eest äärmiselt tänulik.

[k2rts]

astu aga urust läbi harilik on siin, panen siis peitu sinu jaoks ning se teine asi võib ka veel välja ilmuda kui otsida

[necromancer]

[k2rts]

[docsf]

Niih, siit tuleb esimene pool horrorseiklusest, mingi aja pärast peaks lisanduma ka teine pool. Kõigis ebatäpsustes, puudujääkides ja komavigades palun süüdistada päikeseplekke.



Armastus Kolme Veinivaadi Vastu
ehk
Kellele Seda Ploti Vaja On?


Tegelased:

Avas Hädarašvili - Human Bard, Grusiin. (Frugo)
Viktor - Gnome rogue. (kahjuks ei ole meeles)
Brodorr Gorunn - Dwarf Fighter. Adventurist-Pohhuist (docsf)
Imelik - Elf Druid. (Sentius)

DeMasendus Sentius.



Nüüd kuula mu saagat meie teekonnast ja kangelaslikust võitlusest kurja nõiaga!
Me lahkusime linnast kenal suvehommikul täis lootust ja rõõmu. Plaan oli külastada Imeliku venda kes elas lähedalasuvas Purju külas. Teel küla poole märkas Viktor puu otsas oravat, kellele ta kohe ka kivi järgi läkitas. Orav välgutas oma punaseid silmi ja pääses kahjuks põgenema. See maksis meile karmilt kätte kuna õhtul puhkama heites sadasid meile kaela 6 oravat kes paistsid otsekui põrgust tulnud olevat. Järgnes kangelaslik võitlus, mis meile nii mõnegi elupunkti maksma läks. Kahjuks õnnestus ühel oravatest põgeneda. Ennast veidi turgutanud ja poolelijäänud uinakud lõpetanud jätkasime teed küla poole.
Külla saabunud, leidsime selle eest nagu mahajäetuna. Kõik uksed ja aknad olid suletud ja hingelistki polnud kuskil näha. Põhjuse saime selgeks õige ruttu kui Imeliku vend oma majast välja astus. Mingi koletu haigus oli ta zombiks muutnud ja nüüd ründas ta meid! Me asusime kohe võitlusse samal ajal kui Avas üritas Imelikule selgeks teha, et see tema vend enam pole ja päästa teda kohe mitte ei õnnestu. Pärast hoolikat veenmist ühines ka Imelik lahinguga ja poolitas zombie ühe löögiga pooleks. Kuna lihtsalt maha vedelema teda jätta ei saanud lohistas Viktor zombie ühe poole eemale ja küla kõrtsmiku tütar tegi sama zombie teise poolega. Samal ajal üritas Avas külarahvaga rääkida ja hiljem ka kõrtsmiku tütrele ligi pugeda. Selle viimasega teenis ta ära tugeva kõrvakiilu. Kuhjanud zombie jäänuste juurde puid süütas Viktor lõkke ja põletas zombie jäänused tuhaks. Samal ajal olin mina teinud kiire ülevaate endise zombie majas ja olin avastanud kolm suurt vaati, pilgeni täis suurepärast veini. Sellest veinist sai siis põhjalikult mekitud ja kannuga ka välja sõpradele viidud. Seal otsis Viktor parasjagu moodust oma käte puhtakspesemiseks. Kuna ta nägi minu pihus kannu ja arvas alkoholi olevat just selle õige asja kätepesemiseks palus ta mul kannu oma kätele tühjaks kallata. Selle peale esitasin ma, olles juba kergelt auru all, pika monoloogi hüva kraami mahakallamise kahjulikusest. Pika veenmise järel nõustusin Viktorile kaevust pool pange vett vinnama, et too siis oma käsi pesta saaks. Pakkunud kannust veini ka Avasile leidsime mõlemad, et väärt vein vajab hoolikamat degusteerimist ning ka Viktor ühines meiega. Paraku oli vein oodatust kangem ja õige varsti olime purupurjus. Viktor oli esimene kes meie hulgast ära vajus, Avas üritas veel küsida midagi stiilis "a tõ menja uvazajes?" aga vajus varsti ka ise ära. Mina järgnesin talle õige pea.
Ärgates oli mu esimeseks mõtteks käes olev veinikann tühjaks rüübata. Siis võtsin senikaua veini kuni Avas ja Viktor ennast ka üles ajasid. Üllatusega avastasime, et mõlema mu kaaslase nägu oli kaetud mingite valusate vinnidega. No pole probleemi mida alkohol parandada ei suudaks. Kannud põhjani ja hääd ööd, või päeva, või midaiganes. Kel vähegi silm selgemaks läks see lähima kannu otsis ja põhjani jõi. Palju seal selliselt aega läks pole täpselt teada, arvata on, et umbes neli päeva vähemalt. Avas oli esimene kes otsustas, et nüüd aitab. Imeliku ravi ja hoolitsuse tulemusena olid paised mu kaaslaste pealt kadunud kuid päris terve polnud meist keegi. Ja massiivne peavalu oli kõigil. Kuna käimlas polnud me keegi vaevunud käima siis oli meie riiete hetkeseisukord pehmelt öeldes pasane. Vingerdanud ennast oma pükstest välja asus Avas oma haigusest ja veinist nõrga kehaga küla kaevu poole roomama. Teel tundus talle, et keegi vaatab teda. Põõsast paistsidki kaks punast silma. Vaadanud hetke oravaga tõtt, asus Avas tagasi roomama kuid orav jõudis talle järgi ja ründas. Mingi imeliigutusega suutis Avas siiski orava teise ilma saata ja ta asus uuesti kaevu poole roomama. Kaevule jõudnud selgus, et tema jõud siiski väga nõrk on ja tal tuli leppida poole pange kaupa vee ülesvinnamisega. Vahepeal olin mina oma silmad lahti saanud ja veidike veinist tuge hankinud. Näinud aknast kuidas Avas ennast pesta üritab, tuli mul mõte ka ennast veidi küürida. Haarasin Avasi ununenud püksid kaasa ja padavai kaevu juurde. No koos läks pangede tõmbamine lihtsamalt ja varsti olime kui mitte puhtad siis vähemalt märjad ja taas riides.
See suur küürimine tõi mulle mõttesse me vaese sõbra Viktori kes ikka veel magas. Kuna katsed teda äratada ebaõnnestusid tuln ma heale mõttele siduda Viktori jalad nööriga kokku ja siis teda kaevus pisut leotada. Mõeldud tehtud. Tirisime kahekesi Viktorit kaevu poole kui ma märkasin paari külameest koos kohaliku kõrtsmikuga meie tegevust väga vihaste pilkudega jälgimas. No mis mul nendest. Upitasin parajasti Viktorit üle kaevu ääre kui kõrtsmik mind hüüdis midagi stiilis "kui sa seda teed siis..." Lõppu ma ei jõudnudki kuulata kuna pöördusin kiirelt ümber ja haarasin oma kirve. Paraku lasin sellega ka Viktorist lahti ja kaevu ta vaene mees lendaski. Avas üritas küll nööri järgi haarata kuid ebaõnnestunult. Vahepeal haarsid külamehed oma toikad ja karjusid majade poole abi järele. Mina olin igati valmis lahingut vastu võtma kuid paraku õnnestus kõrtsmikul mind üliosavalt otse lagipähe tabada, nii et mul pilt eest kadus. Kui ma toibusin oli lahing juba läbi. Õnn oli, et Imelik koos oma kodustatud hundiga meile appi jõudis muidu oleks meil kehvasti läinud. Viktor suutis ka omade jõududega kaevust välja ronida ja kõrtsmik vedeles uimaseks lööduna meie jalge ees. Viinud uimase kõrtsmiku kõrtsi tagasi hakkasime oma suurt võitu tähistama. Viktor oli taas esimene kes ära vajus. Avas aga keeldus peaaegu üldse veini joomast, meest oli hakanud vaevama armuvalu kõrtsmiku tütre suhtes. No varsti panigi ta kaevu suunas minema, et vähese ämbrisse jäänud puhta veega oma vuntse siluda. Märganud tema lahkumist haarasin ma veinikannu ja sain ta veel kaevu juures kätte pakkudes piisakest veini julgustuseks. Sellest ta siiski keeldus ja seadis sammud kõrtsi suunas. Mina jäin kaevu najale nõjatunult tema minekut vaatama ja vaikselt veini rüüpama. Avas pääses isegi uksest sisse ja õige varsti oli sealt kuulda laulu "Sulikoo, Sulikoo, kus oled mu Sulikoo". Mõtisklenud hetke inimeste ja päkapikkude erinevatest kosimisrituaalidest võtsin ühe tubli sõõmu veini. Paraku oli see liiast kuna mul läks pilt eest ja kaotanud tasakaalu, kukkusin ma kaevust alla. Ja veel nii õnnetult, et lõin ennast uimaseks. Järgnevast ma palju ei mäleta, tean vaid niipalju, et Avas tuli mulle kaevu järgi ja kuidagi suutsid nad koos Imelikuga mu ka üles vinnata.

[Frugo]

[Balor]

Njaa. Jubejubejube..

Meie esimeseks GMiks oli Necro, kes hommiku poole magama vajus, nagu vajus Urust minema ka pool meie grupist. Munserdasin end hommikule m6eldes teise gruppi ning l2ksin magama.

Uus GM aga l2ks "paariks tunniks magama". Nende tundide jooksul aga 2rkasid inimesed ja tahtsid "2tunnist expim2ngu". Tegin siis kahetunnise mooduli, mida m2ngisime pyhap2eva hommikuni.
GM ei ilmunudki v2lja. Eriti l6busad hetked:

tegelastel oli kaasas naavalom maagilist n2nni, aga identi ei osanud keegi ja peale surma ei hakanud keegi ka casterit m2ngima, kuna oldi just kokku puututud wild magic zonega ja preester oli endale cure ligti castides end 6hku lasknud..

Preester, kellel oli diehard feat ja kes iga p2ev mitu kord 1 dami saades endale wild magicus cure lighti v22nata tahtis. Sai l6puks maxtulemuse ja viskas surge tabelis 99 - reverse effect..

Yldiselt oli sigal6bus.

[Frugo]