Postitas Bernard 11:33 19. Apr 2006
On XIV sajandi esimene pool. Templirüütlid on oma otsa leidnud. Itaalias tõstab renessans pead. Osman I poolt rajatud Ottomanide impeerium laieneb. Kuskilt Gangese alamjooksult imbub Must Surm koos palveränduritega Euroopa poole. Lääne Euroopas tärkab 100 aastane sõda, mis lõikab reipalt oma veriseid vilju.
Taani kuningale kuuluva Eestimaa hertsogkonna maavaldused on läänistatud suuremalt jaolt saksa päritolu vasallidele, kelle iseseisvus kuninga asevalitseja suhtes on küllaltki suur.
Kui Taani kuningas sureb, teatab troonipretendent Otto 2. augustil 1332, et ta on oma venna Waldemari nõusolekul andnud Eestimaa hertsogkonna maavaldused oma tulevasele õemehele, Saksa keisri pojale, Brandenburgi markkrahvile Ludwigule kaasavaraks. Tehing jääb siiski teostamata. Kui troonipretendent Otto vangi langeb ja Waldemar kuningaks saab, jätkuvad Eestimaa müümise katsed. Sel korral (1341) üritatakse Harju – Virut koos Tallinnaga parseldada Saksa ordule 13000 lüübeki hõbemarga eest. Ikka tulutult.
22 aprill 1343.
Eestimaa hertsogkonnas asuvasse Saientckeni läänivaldust kroonivasse lossi on lossiisanda Gottfriedi kutsel kogunenud saksarahvast nii lähedalt kui kaugelt. Päev möödub jahti pidades. Õhtu pidutsedes. Siiski pole Gottfried auväärseid isandaid niisama lõbulahkusest kokku kutsunud. Sügavalt uskliku mehena valmistub ta vastvalminud kindluse pühitsemistseremooniaks, mida kombe ja Jumala Vaherahu kohaselt peab talitama võimalikult palju suursugusest soost isandaid - Ad majorem Dei gloriam.
Saientckeni läänis asub kolm küla, Kaku, Ruunaraipe ja Väe, kus eesti soost maarahvas lääniisanda koormiste kõrvalt omi asju võtab ajada. Võõra võimu ja vaimu ike on maarahva küll kummargile vajutanud, kuid mitte murdnud. Veel elab südameis mälestus muistsest vabadusest ja vägitegudest. Ja kuskil seal näilise kuulekuse tuha all hõõgub vastuhakusüsi, mis ootab vaid värsket hingust, et sest loidaks leek.
Austusega, Allan Bernard /55 632 698/