Muljed Mütofestist

[Teemon]

l2bi kalle kulboki j6udis minuni mytofestist tehtud (524MB)

[orodin]

Väga hästi kokkuvõttev filmike Peaaegu nagu mängufilm

[Elestir]

krt kahju et mu arvutil häält millegi pärast pole

[Timmo]

[Irve]

[Pallando]

[Die]

[Daleios]

Mirju, sa saad kuulsaks

[Die]

[Die]

Topeltpost küll, aga -

võitsin kakluse oma kulmulihastel roomava netiga ja nüüd on üleval ka kõik minu Mütoka pildid. (mängu ärge sealt otsige, ma mängisin rolli, mitte fotograafi - fotograafi mängisin enne ja peale mängu.)

http://www.dragon.ee/gallery/albuo23

[Libalohe]

Nagu juba jutuks oli, on mytofesti 70 minutine pildikroonka kättesaadav.
Kiiruga tegemisel mõned tehnilised ja kunstilised vajakajäämised, ent üldmulje peaks üritusest saama. Kel mõni osa igav tundub, kerib pilti edasi.

Ajutiselt on nimetatud video üleslaaditud vaatamiseks xvid koodekiga:
http://www3.eenet.ee/~kalle/myto.avi (524MB)
ja meediapleieriga:
http://www3.eenet.ee/~kalle/myto.wmv (384MB)

Kui keegi peaks väga tahtma pildikroonikati DVD-plaadil omada, siis võib minuga eraviisil kaupa teha. = kalle@royal.tartu.ee

[Teemon]

[turmakoll]

Panen siia üles minupoolse kokkuvõtte mängust ja minu tegelase taustast ning tegemistest. Kuna minu tegelasest sai ootamatult Kassinurme Kuningas, siis pakub tema lugu ehk paljudele huvi. Võite seda võtta ka kui osa septembris aset leidva mängu taustast.

Mustvälja Turma Lugu

Väevõimu Kärmas, hüüdnimega Mustvälja Turm, sündisid Koora Maavanema kojas teenijanna lapsena. Peale oma vendade surma lahinguväljal sai temast Koora Maavanema Väevõimu Karvase ainus poeg. Kui Väevõimu Karvas suri, haaras võimu tema vend, Väevõimu Hurmas. Kärmas saadeti aga maapakku ja temast sai valitseja suurel ja metsasel maalahmakal Kassinurme Kuningriigi kõige kaugemas servas, kus ainsa kindlustatud asulana seisis sünge Mustvälja linnus.

Mustvälja oli otsekui saar keset merd, mille moodustasid läbimatud ürglaaned, täis kiskjaid ja metsistunud inimesi, kes elasid seal nagu ürgloomad. Need inimesed olid väga vaesed ja algeliselt arenenud - polnud nad kuulnud ei Kuningast ega Seadusest. Juba mitu sajandit oli see pealinnast kaugel asetsev ala olnud Kassinurme Kuningriigi osa vaid nime poolest. Sama hästi oleks võinud Naaberkuningas seda omaks nimetada, mida ta tõenäoliselt tegigi. Pidevalt oli Naaberkuningas siit takistamatult läbi retkinud ja röövinud ning laastanud külasid lausa Kassinurme Kuningriigi sisemaadel. Lisaks rüüstasid Mustvälja ümbrust ka lindpriide jõugud, kes siinsetes ligipääsmatutes paikades Seaduse eest redus olid. Laantes ja külades elavatelt vaestelt inimestelt võttis igaüks viimase nende viimasest.

Kuna kõikidega korraga oli võimatu sõdida, pidi Kärmas kellegagi kokku leppima. Et tal oli oma väike kana kitkuda nii Kuninga, kui ka Seadusega, mis olid teda ilma jätnud isa pärandusest, ei leidnud ta põhjust, miks sellisest seadusest kinni pidada. Nii hakkas ta aja jooksul andma peavarju röövlitele, sulidele, mõrtsukatele ja teistele lindpriidele, kes Kuninga võimu eest siia olid pagesid. Mustvälja kants täitus kiiresti kartmatute jõhkardite ja vilunud sõjameestega, kellele miski polnud püha ja kes teenisid vaid seda, mis tõi tulu. Tulu hakkas Kärmas aga teenima sellega, et tungis ise Naaberkuninga maadele ja asus seal kõige julmemal kombel tapma ja rüüstama.

Esialgu oli Kärmasel vähe mehi ja ta tegutses röövli kombel, raiudes end läbi kõige tihedamate tihnikute ja roomates läbi kõige mudasemate soode, rünnates Naaberkuningriigi külasid täiesti ootamatutes paikades ja täiesti ootamatust suunast. Selliseks sõjaks olid tema lindpriid ette valmistatud kõige paremal tasemel ja nad olid üliedukad. Nii sai Väevõimu Kärmasest aja jooksul röövlinägu ja röövlinäost sõjapealik, keda hakati tema hirmsate tegude tõttu Naaberkuninga rahva seas hüüdma Mustvälja Turmaks.

Nii nagu täitus Väevõimu Kärmase hõbedalaegas, suurenes tema sõjaväe hulk. Lindpriisid, jõhkardeid ja palgasõdureid ei tulnud varsti tema juurde teenima mitte ainult Kassinurme maadelt, vaid ka Naaberkuninga valdustest. Ühes tema malevaga kasvas hirm tema tegude ees ja ühes hirmuga kasvas ka tema nimi, mis vaenlaste hulgas kulutulena levis. Enam ei hiilinud ta mööda võsa ja soid, vaid peremehetses juba avalikult ja armutult kõikidel tema valdustega piirnevatel aladel.

Selleks ajaks, kui keegi Kärmast tõsiselt hakkas võtma, oli ta teeninud juba korraliku varanduse ja läinud õige kõrgiks. Kord keeldus ta isegi oma onu sõdalasi väravast sisse laskmast, kes olid tulnud järele ühele väga ohtlikule röövlipealikule, keda tunti Xan Sõbraliku nime all. See oli julge samm, sest mehed tegutsesid Kuninga nimel. Imekombel polnud sellisel teguviisil mingeid tagajärgi. Põhjus võis olla selles, et Kuningas Ergas Õilismeel oli täheldanud Naaberkuninga röövretkede lõppemist peale Kärmase valitsejaks saamist, või ka selles, et Väevõimu Hurmas ei tundnud ennast kunagi Koora Maavanema aujärjel kindlalt, kui Kuninga juuresolekul tuli juttu tema vennapojast ja Koora Maakonna pärimisõiguse üksikasjadest.

Kuid siis sai Naaberkunigal mõõt täis ja ta tuli Mustväljale suure malevaga. Pool aastat piirati linnust, kuni see oli täielikult varemetes. Ometi ei andnud kaitsjad alla. Ehkki linnus oli väike ja mehi vähe, näis seda ümbritsev suur ürglaas olevat nende liitlane. Ürgmets varjas neid, kellele ta oli kodu ja eksitas neid, kes tulid teda põletama. See oli täis nähtamatuid rajaleidjaid, kes tõid ja viisid sõnumeid, ilma et piirajad oleks midagi märganud. Samuti kubises see jõledatest räpastest ja karvastest inimloomadest, kes suutsid liikuda täiesti kuuldamatult nagu kiskjad. Nad hiilisid öösel laagrisse ja lõikasid magajate kõrid läbi oma vahdate kivinugadega. Võsast lendas ikka ja jälle üksik ja täpne nool, mis tabas ohvrit hetkel, kui ta seda kõige vähem ootas. Ja siis veel see Mustvälja linnus ise, kust igal öösel kostus joigumist, kriiskamist ja trumme ning mille kaitsjad olid pikast piiramisest räbaldunud, habetunud ja tahmast mustad nagu kurivaimud. Mida kauem piiramine kestis, seda väiksemaks muutus piirajate innukus ja seda suuremaks nende koduigatsus.

Kärmas saatis mitu abipalvet nii oma onule, kui ka Kassinurme Kuningale, kuid abi ei tulnud. Abi tuli hoopis talvelt, mis murdis piirajate viimase tahte. Mehed olid juba hullunud selles jõledas paigas surma ootamisest ja keeldusid edasi võitlemast. Nii alustati tagasiteed koju. Ent lumi oli rinnuni ja pakane paukus. Mets oli täis näljaseid kiskjaid ja verejanulisi inimesi. Koju jõudis sõjaretkele läinud meestest väga väike hulk, enamus neist targemad, kes olid ära karanud juba enne lume tulekut. Naaberkuningas ise pääses hädavaevu eluga, kuna põgenes saaniga, hüljates oma mehed ja jättes nad laande surema. Sõjapealik Turm oli nüüdsest enam kardetud kui kunagi varem.

Olles üle noatera ellu jäänud ja kandnud kohutavaid kaotusi, pidi Kärmas kõigepealt linnuse uuesti üles ehitama. Kui see tehtud, sõitis ta Kuninga juurde Olevipäeva pidustuste ajal ja kõneles seal juhtunust. Kuningas Ergas Õilismeel polnud kuulnud maast ega ilmast, vähemalt väitis ta nii. Kärmas nõudis mehi ja relvi vasturetke korraldamiseks. Kogu ta enese vara oli hävinud piiramisel, kulunud Kuningriigi kaitsmiseks, nagu ta rõhutas. Ja Kuningriik oli kaitstud, sest Naaberkuningas oli Mustväljalt häbiga tagasi löödud. Kuiningas ajas ümmargust juttu ja saatis ta tema onu, Koora Maavanema juurde, öeldes et Väevõimu Hurmas peab oma vennapoega selles asjas avitama. Maavanem ajas samuti tükk aega juttu ringiratast, soovitas alet teha ja kiitis ääremaade rahulikku elu, võrreldes Koora Maavanema raske põlvega. Mokaotsast vihjas ta sellelegi, et on juba vana mees ja peale tema surma vajab Koora tublit valitsejat ja et kuna tal endal poegi pole ... Lõpuks lubas ta pika tingimise peale sõjaretke tarvis mehi anda, juhul kui need rikast saaki toovad ja ka ise eluga tagasi tulevad. See polnud palju parem kui mitte midagi, liiatigi kuna sõnadest tegudeni on sellistes asjades alati väga pikk maa.

Olevipäeva pidustuste sündmused kujunesid aga väga imelikeks. Kärmasele, kes haistis siin palju võimalusi ja hoidis silmad lahti, avanes ootamatult üks võimalus teise järel ja tema peas tekkis lausa mitu head plaani, kuidas asju enese kasuks pöörata. Pidustustel viibis ka kaks Mustväljalt pärit röövlijõuku, keda siin näo järgi ei tuntud ja kes esinesid kaupmeeste ning palgasõduritena. Kärmas oli kindel, et ühes nendega targalt tegutsedes saab ta selle mida tahab ja rohkemgi veel. Üks jõukudest, mis koosnes läbisegi röövlitest, varastest ja tumehaldjatest ning kelle juht polnud keegi muu kui kurikuulus röövlipealik Xan Sõbralik, keda siinkandis nägupidi ei teatud, oli ennast juba kaubelnud Kuninga teenistusse.

Üks plaan, mis Kärmase nurjatus peas tekkis, oli seotud asjaoluga, et Kuningatütar Kaunisjuus oli jõudnud mehelemineku ikka, kuid seni kõik kosilased tagasi lükanud. Kärmas võttis nõuks teha talle pakkumine, millest pole võimalik ära öelda ja tantsupeo ajal alustas ta sellega, et võttis Kuningatütre tantsima ja proovis temaga tutvust teha. Järgmisel päeval saatis ta Kuningatütrele kirest nõretava armastuskirja, kutsudes teda Hiide kohtama. Tüdruk tuligi. Seal rääkis Kärmas oma soovist tema kätt paluda, kuid tüdruk ei andnud talle selles asjas eriti lootust. Äraütlemine solvas Kärmase kõrki meelt ja ta ütles, et teeb seda siiski ning kui Kuningatütar peaks keelduma, on oodata halbu tagajärgi, sest ääremaade sõjapealik olevat hella hingega, ega taluvat hästi äraütlemist. See ähvardus ei paistnud aga samuti mõjuvat.

Nüüd oli Kärmasel kaks rauda tules - kui Kuningatütar peaks hiljem siiski jaatavalt vastama või vähemalt Kuningas asja heaks kiitma, on kõik eriti hästi ja soe koht pikemaks ajaks kindlustatud. Küll siis jagub vara ka Naaberkuningaga sõdimiseks. Kui Kuningatütar peaks aga keelduma, läheb käiku varuplaan, mille läbi ta võtab jõuga selle, mida talle keeldutakse andmast õigusega. Kui selleks, et kaitsta Kuningriiki, peab ta sõdima Kuningaga, siis sõdib ta Kuningaga.

Varuplaani läbiviimiseks oli aga hädavajalik omada vähemalt mingit hulka sõjamehi. Mustvälja röövlid olid küll viimne kui üks karastunud mehed ja kogenud võitlejad, aga nad kõik olid omakasu peal väljas ning selle läbi kippusid nad pidevalt iseenesele auku kaevama. Kärmasel oli kõvasti tegu, et jõugud omavahel karvupidi kokku ei läheks ja üksteisel enneaegu kõrisid läbi ei lõikaks. Muuhulgas viidi läbi suurejooneline vorstivargus, mida mõlemad kambad üheaegselt olid plaaninud. Xan jäi oma meestega hiljaks, kuid jõudis veel näha, kuidas teised saagiga minekut tegid. Kuna Kuningas pani varaste tabamise eest välja tasu, leidis Xan siin võimaluse teenimiseks. Õnneks rääkis ta asjast enne Kärmasele, kellel õnnestus asi pealikuid kokku viies ja omast taskust peale makstes kinni mätsida, nii et keegi surma ei saanud.

Xani sõdalased palgati Kuninga poolt varakambrit valvama. See lubas uusi võimalusi, kuid lisas ka ohte. Kui need mehed oleksid varakambrit rüüstanud, enne kui Kärmas oma eesmärgid on saavutanud, võinbuks see paljugi lörri ajada - igal juhul olnuks ta oma meestest ilma. Oht tuli aga hoopis teisest suunast. Vorstivaraste jõuk oli nimelt otsustanud järgmise tööna varakambri ette võtta, mille kaitse tundus neile hetkel nõrk. Valves olid aga Xani mehed. Õnneks saatsid need Kärmasele sõna, sest nägid vorstivaraste kogunemist ja aimasid nende plaane.

Nüüd oli Kärmasel hüva nõu kallis, kui ta ei tahtnud kaotada kõiki oma mehi korraga, rääkimata sellest, et pooled neist olid ennast palgasõduritena esitledes nii soojale kohale sisse söönud - nad olid kindluses ja nede käes oli kogu Kuningriigi kuld. Ta rääkis vorstivarastega ja nende pealikuga, anus jumalakeeli, tõotas neile kullamägesid ja pärlijõgesid, et nad ainult tema plaane nurja ei ajaks. Lõpuks läksid nood üsna pettunult minema, kui olid niivõrdkuivõrd lubanud, et nad Mustvälja meeste vahikorra ajal midagi ei ürita.

Kuningat oli aga Kärmase hinnangul tabanud meelenõrkus, sest tema käitumine muutus aja jooksul üha kummalisemaks. Liikusid mingid jutud vandenõust. Kuningas istus linnuses luku taga oma väljamaa palgasõduritest ihukaitsjatega ja ei lasknud kedagi sisse. Seal lasi ta ühel Xani mehel kellegi teisega elu ja surma peale võidelda. Kui Mustvälja mees võitis ja oma vastase surmas, kihutati aga kogu jõuk linnusest välja. Segane või mitte, aga Kärmasele oli see pettumus, sest nüüd polnud tal linnuses enam mingeid sidemeid. Ta proovis ise kuidagi linnusesse sisse imbuda, aga Kunigal oli pea pulki täis ja ta ei pööranud millelegi enese ümber tähelepanu, ega lasknus kedagi sisse. Kärmasel õnnestus välja kihutatud Mustvälja meestega isegi paljastada üks Kuninga vastane vandenõu, millega Kärmas lootis soosingut võita. Kuningas käskis tal aga vandenõulasest naine surmata ja ei paistnud muidu üldse asjale tähelepanu pööravat, tänulikkusest rääkimata.

Õhtusöögi ajal tuli Kuningas oma ihukaitse saatel välja ja ajas palju segast juttu. Rääkis midagi reetmistest, vandenõudest, nõidustest ja libahuntidest. Siis ütles aga, et ajad on muutunud ja sõda on ukse ees. See oli Kärmase jaoks uudis. Ta ei teadnud, mis toimub, aga otsustas haarata saatuserattast ja seda omatahtsi käänata. Tal polnud kavatsenud kosjaplaane nii kiiresti teoks teha, kuid tundus, et olukord Kuningriigis võib kiiresti kontrolli alt väja minna ja aega pole jorutada. Vilunud sõjapealikuna teadis ta, et kiire tegutsemine on alati tõhusam pikast arupidamisest.

Õhtusöögi haripunktil võttis Mustvälja Maavanem Väevõimu Kärmas sõna ja palus avalikult Kuningatütre kätt. Ta rõhutas oma kõrget päritolu, sõjalisi ja varalisi teeneid Kuningriigi kaitsmisel ning sõjapealiku kogemusi, millest võiks Kuningal abi olla tulevase sõja puhul, millest ta just oli kõnelenud. Kuningas oli ilmselgelt üllatunud, aga jättis asja üle otsustamise tütrele. See ütles, et nii ja naa, ta ei tunne seda meest veel piisavalt hästi ja ikka ei taha talle minna. Seepeale käskis Kuningas kosilasel aasta pärast tagasi tulla ja vahepeal häid tegusid teha.

Lühikese aja jooksul nii palju lolli juttu kuulnud Kärmasel läks kops üle maksa. Tema oli ihuüksinda sõdinud Naaberkuninga maleva vastu! Need siin aga olid selle aja jooksul, mis oli kulunud ajast, kui Naaberkuninga rüüsteretked lakkasid, ennast rasva söönud ja hõlbuelu hindama õppinud. Mida ei saa ta paludes, seda võtab käskides - selline oli Kärmase otsus.

Öösel oli Kassinurme saabunud veel üks väike salk võõramaa palgasõdureid. Sellest oli Kärmasel ainult rõõmu, sest need olid tema vanad lahingukaaslased, kes varem retkedel teda teeninud. Üks selline mees oli väärt vähemalt tosinat õukonna lödikäppa. Salaja leppis ta järgmiseks varahommikuks kokkusaamise kõigi kolme jõugu meestega kõrvalises kohas, et see jama siin lõpetada ja kord maksma panna. Paraku ei olnud vorstivargad võtnud kuulda Kärmase hüva nõu jätta varakamber rahule. Näinud, et Mustvälja mehi enam valves pole, olid nad selle õhtusöögi ajal tühjaks teinud, sest Kuningas, kellel katus sõitis, oli kulla hoopiski valveta jätnud. Nad tabati aga põgenemisel ja enamus löödi maha, mõni pääses pagema. See oli Kärmase jaoks halb uudis, sest nüüd oli ta kaotanud kolmandiku meestest. Siiski otsustas ta oma plaani teoks teha.

Erinevalt eelmise õhtu raudsetest eesriietest, oli linnuse värav hommikul pärani valla ja isegi tunnimeest polnud välja pandud. Varakamber oli tühi ja Kuningas magas oma sõjameestega kuskil välilaagris. Kuningriigi allakäik oli nii ilmne ja selle omale haaramine näis lihtne nagu muinasjutt. Kõik olid veel unised ja pidupäeva suurest pummeldamisest oimetud, kui Mustvälja mehed ennast lahinguvarustuses linnuse alla poetasid. Erinevalt Kärmase kartusest, ei pööranud keegi sellele tähelepanu. Kui Kuningas ärkas ja hommikust läks sööma, palus Kärmas vaikselt Kuningatütrel enesele paar sõna lubada. Kuningatütar nõustuski.

Osa, mida Kärmas oli pidanud kõige keerulisemaks, osutus väga lihtsaks. Jõudsalt mullikesi ajades ja unenägudest rääkides jalutasid nad Kuningatütrega, kellel polnud isegi teenrit kaasas, linnusesse. Seal olid Mustvälja mehed ennast juba jõudnud sisse seada. Nüüd palus Kärmas viisakalt, et Kuningatütar kingiks talle oma süütuse. Loomulikult oli vastus eitav, millega asja ametlik osa lõppes, kuna Kärmas tüdruku hoolikalt kinni sidus ja kambrisse lukutaha pani. Keegi ei märganud Kuningatütre kadumist enne, kui Kärmas saatis Kuningale kirja, kus seisis, et tema käes on linnus ja Kuningatütar ning nüüd tahab ta lisaks ka veel poolt kuningriiki, vastasel juhul Kuningatütar sureb.

Oma suureks üllatuseks avastas Kärmas linnust läbi otsides, et vanem Kuningapoeg Karukäsi on ennast mingi võõramaa pruudiga juba eelmisel õhtul kõige kõrgemasse torni kinni pannud. Kuna luuk oli väike ja sinna tuli ronida redelist, oleks selle ründmine toonud kaasa kohutavaid kaotusi, arvestades veel, et Kuningapoeg oli Kuningriigi vägevaim võitleja ja võitnud just eemisel päeval suure mõõgaturniiri. Nii kiiluti luuk palkidega altpoolt kinni ja Kuningapoeg jäi sinna kus ta oli.

Lõpliku kindluse selles, et Kuningas on nupust nikastanud, sai Mustvälja Turm siis, kui nägi rünnakuks valmistuvaid mehi taamal mäe peal kogunemas. Kuningas ei üritanudki läbirääkimistega oma tütre elu päästa, vaid astus nii isaliku kui ka sõjameheliku hoolimatusega vastu ääremaade kurikuulsale jõhkardile, kelle käes oli tema tütar ja kes just äsja oli edukalt kaitsnud linnust terve Naaberkuninga maleva vastu.

Sama hoolimatu ja hullumeelne oli kogu Kuninga meeste rünnak. Kindlust, mida kaitses vaid käputäis võitlejaid, oleks tulnud rünnata korraga müüridelt ja väravast, mille puhul oleks kaitsjatest puudus tulnud. Selle asemel tormas Kuninga vägi nagu kari lolle värava peale, murdis selle maha ja pressis ennast väravaauku kinni. Sees olid palktõkked ja nende taga suurte kilpidega ning rasketes turvistes palgasõdurid ja Xani mehed. Lisaks veel tumehaldjatest odamehed üleval väravatornides ja mõned väiksemad üksused müüridel. Kaitsjad olid moodustanud korraliku tapatasku, need kes läbi murdsidki, komistasid palktõketel ja kukkusid pikali, mistõttu nende tapmine ei olnud raske. Ülejäänud mass surus ennast väravaauku nii kinni, et nad ei suutnud ennast õieti liigutadagi, võitlemisest rääkimata. Mustvälja meestel oli selle eest ruumi lahedalt vehkida ja sellest pudrust välja paistvate kaitsetute kehade pihta üks hoop ning torge teise järel laduda. Kaks rünnakut löödi tagasi, mille peale palgasõdurid ei suutnud enam kiusatusele vastu panna. Nad tungisid linnusest välja ja lõid maha kõik, kes veel elus olid.

Mustvälja Turm - küll verine, kuid võidukas, tuli ka ise välja, et lõpetada mitmete haavatud vaenlaste elu, kes värava all olid langenud, kustutades nii oma verejanu. Seal tabas teda nagu välk selgest taevast tornist vistud mõõk ja Kuningapoja rõõmukisa saatel langes vastkroonitud võitja kokku. Tublid palgasõdurid lohistasid ta küll kohe minema ja haavad seoti, kuid pulmaöö tuli paraku edasi lükata.

Kui Mustvälja Turmal pilt uuesti ette tuli, oli Kuningapoeg ikka veel tornis. Turm käskis torni põlema panna, kuid mõtles siis ümber. Tõenäoliselt oli tal lihtsalt tornist kahju. Ta lubas Kuningapoja ellu jätta, juhul kui see annab alla, loobudes edaspidiseks kõikidest oma õigustest troonile.. Kuningapoeg oli rõõmsalt nõus kõikide tingimustega ja uus valitseja lubas tal armulikult lahkuda. Kaasa võis ta võtta oma naise ja nii palju vara kui jõuab seljas ära viia. Ainult kulda ei võinud ta võtta, sest seda nõudsid Xani röövlinäod omale.

Olevipäeva peost oli saanud verepulm. Vähesed, kes peo ajal pealinnas olid, said tulema eluga. Paljud ülikud olid surnud, teised haavatud. Noorem Kuningapoeg Käbekäsi pages koos Kuninga maleva viimsete riismetega teadmata suunas. Mis sai Kuningast endast, keegi ei tea - haavatud ja põgenenud või surnud. Mustvälja Turmast oli aga saanud uus Kassinurme Kuningas, Xani röövlinägudest tema maavanemad ja läänimehed. Kuningatütrest sai vastu tema enese tahtmist uue Kuninga mõrsja ja Kassinurme Kuningriigi Kuninganna.

[Pallando]

[Xan]