Eesti ajal muide peeti avaliku üritusena maha "kirjanduslik kohus" Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV osa põhjal, millel siis pärisjuristid arutasid Indreku süüteo üle. Üritus olevat vaatajatele kujunenud kohutavalt igavaks.
Kah juristina tahaks soovitada:
1) Protsess võiks olla mitte tänapäevast jäljendav (pole vaja, et amatöörid hakkavad praeguse protsessiõiguse üle vaidlema, eks) ja võimalikult lihtne. Näiteks kohus kuulab ära süüdistaja, mõlema poole tunnistajad, kaitsja ja süüaluse ning teeb otsuse. Ei ole vaja näiteks seda, et kannatanu teeb taotluse protsess edasi lükata, et endale ka advokaat võtta, toimiku avaldamisega seonduvat ja muud sellist jura.
2) Protsessi käigus peaks pidevalt ilmsiks tulema uusi asjaolusid. Kõigile teada oleva loo arutamine pole huvitav.
3) Kohtunik ei tohiks ei asjaoludest ega süüdlasest enne mängu teadlik olla (nagu ka päriselus).
4) Selleks, et asi veel kellelegi kui protsessiosalistele huvitav oleks, peab päris suurt vaeva nägema. Paljastada publiku hulgast kaassüüdlasi ja need kohe ka kohtu ette tirida või midagi sellist.
5) Kui toimub tunnistajate ristküsitlus, siis võib kas kaitsja või süüdistaja jäädagi jurama ning lõpuks plaaniväliseid vasturääkivusi leida (sest päriselt ju kõik tunnistajad luuletavad
). Ühelt poolt suurendab ristküsitlus dramaatikat, aga teiselt poolt võib mängu ära rikkuda.