Lugesin muljeid siin sama suure põnevuse ja naudinguga, kui ma jälgisin neid meeletuid sündmuste keeriseid Glehni lossis. Muide, paremat mängukohta selle mängu jaoks ei oska ette kujutadagi. Suurepärane valik, Lee! Ja suurepärane mäng, väga tublid kaas GM-id, fantastilised mängijad. Mõtlesin, et seedin pisut ja kirjutan siis, kui emotsioonid on pisut vaibunud, kuid tunnen nüüd, et pole nad tühjagi vaibunud
Pulbitsevad ikka täiega edasi.
Mängus oli niivõrd palju andekaid ning ülinaljakaid hetki, et ei jaksa kõiki siin välja tuua, lisan vaid mõned seni mainituile.
* Näitetrupp Nancy saalis kohe pärast kollapsit ümber Willi, kes selletas neile õhinal: "Siin tulevikus... on see ja see...ja siin on hambaravi!!! No vaadake näiteks minu hambaid! Ja teate mis peamine? Siin pole kuningannat!!!"
* Tükk aega pärast kollapsit imestasin, et ikka veel pole Elizabethi koos lähikondlastega tulevikus üleval Nancy saalis näha olnud. Eeldasin, et ka nemad ilmuvad peagi sinna lihtrahva eeskujul. Läksin siis alla asja uurima. Selgus, et ma ei tunne inglasi ja veel vähem inglise kuninglikku natuuri. Küll aga mõistis neid teise korruse GM Marten (Attila) kes selgitas mulle, osutades ühes toa nurgas vaikselt vestlust pidanud kuningliku seltskonna poole: "Inglise kontservatiivsus on nagu jäämäe tipp, mis sulab alati viimasena"
*Üks võimalikest kollapsi tekitajatest pidi olema krahv Oxfordi ehk kõrtsmik Johni tagasipöördumine tulevikku. Sündmused arenesidki nõnda soodsalt, et Lucyl õnnestus Johni veenda koju naasma, kuid millegi pärast Jonh venitas. Mulle jäi mulje, et Jonh kavaldab Lucyt ja ajab mingit kahepalgelist rida, kuid siis sain teada, et John hoolitseb hoopis Willi eest püüdes talle enne lahkumist kuningannalt rüütliseisuse välja rääkida
. Ja mida siis tegi pärast kollapsit end Nancy peaol purjalkile ja ilmselt hulljulgeks joonud Willi? Läks alla kuninga ette ja hakkas temaga ülbitsema, ehk arutlema teemal kuidas kuninganna peaks riiki juhtima ja oma alluvaid kohtlema
.
Ei meenu täpselt, kes, kas Sir Francis Drakele, kojaülem või kuninganna ise lausus sellise jultumuse peale: " Härra Shakespeare, meil oli plaanis anda teile rüütliseisus, kuid sellise jutu peale tasuks teid hoopis Tower´isse pista või pea maha raiuda "
Mis peale kostis Willi väga muretult: " Ah, kergelt tuleb, kergelt läheb".
Shakespeare' i õnneks ei mäleta kuninganna ega tema õukondlased neist sündmustest hommikul üles ärgates mitte kui midagi
.
*Väga tore oli jälgida ka seda, kuidas Lucy pajatas väga asjatundlikult Jules Verne'ile mutantidest ja geenmutatsioonidest, ja oli näha, kuidas Jules' i elevus vestluse arenedes üha kasvas, ja võis märgata, kuidas tema peas tekkisid juba mõne tulevase raamatu süžeed.
Aitäh kõigile.