Muljed Jüriööst 2008.

[Dan]

[Bernard]

Veidi meediainfot.

Kohal olnud ETV- Pealtnägija tehtud klipp tuleb eetrisse "Pealtnägijas" sellel kolmapäeval (23.04.08) algusega kell 20:05, ETV's.

Esimesed teadaolevad pildid on üleval siin:


(Tegu siiski valdavalt mängu eelsete piltidega.)

[Randiel]

Oh,oh,oh hohooo.
Kui eile lõpuks kell kuus(!) koju jõudsin peale ebameeldivat intsidenti rongist täpipealt maha jäämisega olin natuke liiga räsitud, et siin mõistliku juttu suust välja ajada. Aga nüüd siis vaataks veidi toimunule tagasi ja nendiks, et üks kuradi tore mäng ja muidu üritus oli. Hommikused talgutööd juba algasid lõbusas aukude kaevamise ja manala püstitamise meeleolus. Järgnes väike apsakas valesti paigutatud äravooluga, mis tugevate mehepoegade abil sai siiski ära parandatud. Ja sealt üha edasi töises ja teed rüüpavas meelolus kuni õhtuse rollimänguni välja. Olles kaks eelmist aastat maarahva seas olnud, oli üsna huvitav näha linnuses toimuvat. Kaks päeva enne linnuse kroonikuks määratuna olin oma rolli osas küll veidi logisev, aga loodan, et improvisatsioon päästis. Kroonik olla polnud muideks sugugi lihtne, proovi sa kuskil kilbi või palgi serva peal kustuma kippuva tõrviku valguses midagi oma nüri söega pärgamendile kirja panna . Nii häsati või halvasti kui suutsin läks siiski toimunu kirja ning viskan selle ka siinkohal ümbertrükituna üles. Vabandan juba eette, et jätsin igasuguse kirjapildi muutmata ning tegu oli kõigest märkmetega suures osas, lootsin õhtu jooskul asja veel lihvida, aga siis, km, noh, mind tapeti pisut ootamatult (Vabandan ka kõigi meie auväärsete emandate ja isandate ees, kelle nimed ma suutsin kuulmise järgi tõenäoliselt valesti kirjutada.)

http://magnusekroonika.blogspot.com/

Tekstis sisalduv luuletus oli lossiemanda tellimusel paari minutiga valmis visatud. Siiski sain selle eest isegi palagatõusu

Ainukese ebameeldiva asjana jäi ka seekordsel üritusel silma mitmeid noorukeid, kes endast kogenenumate soovitusi ja õpetusi erit kuulda ei tahtnud võtta.

[Cercolus]

[tralayn]

Veel pilte http://picasaweb.google.com/PVainsalu/JRiLestUs19042008

[Bernard]

Võtan siis kah vaevaks muljetada.

Esmalt ei kujuta enamik teist ilmselt ettegi kui mõnus oli ise osaleda mängul, mida nii mitu aastat korraldajana kõrvalt oli tulnud vaadata. Korraldajaid siin taevani kiitma ei hakka, minu suust oleks see lame - tean ju täpselt mis te selle ürituse toimuma saamiseks tegema pidite ning teie teate, et mina seda tean. Ütlen ainult niipalju - kui jätta kõrvale Mati iseloomuomadused mis paljudele vastukarva on siis peavad ka need antagonistid tõdema, et tema näol on tegemist ühe inimesega (vähestest) Eesti larbimaastikul, kes aastast-aastasse asjad lõpuks ikkagi korraldatud saab! Ja see ei ole mitte väike väärtus.

Taas kord kolm ööd Kassinurmes veedetud. Mängu alustasin kerge kurnatusega (15 tunnised tööpäevad ettevalmistuste tegemisel jätavad omad jäljed) mille õnneks hea ilm ja hea seltskond kiiresti hajutasid.

...

Karvuere küla ekstsentrilise pealikuna oli mul tegemist küll enda abordijäänustest sõdalaste (harr... harr... harr...) kantseldamisega. Jüripäeva pidustusi alustasime sakste (ptüi) mõnitamise ning nende nime peale sülitamisega iga kord kui keegi seda nimetas. Edasi kulgesid pidustused nagu tavaliselt - joodi mõdu, kakeldi, joodi mõdu, lauldi paar laulu, kakeldi, joodi mõdu, kakeldi, käperdati naisi, kakeldi, käperdati mehi, kakeldi...

Kõige selle juurde visati vahedat nalja mille puhul kaugema maa mehed jäid vähe mõttesse, et "kas nüüd tehti nalja?" ja "kas see nali oli nüüd meie kulul või?".

(Isand Timmo märkab, et jumalad ja nina mudas lömitamine ei tulnud siin kordagi päevakorda - sestap ärgu kasutatagu termineid "alati" ja "kõigis külades")

Ei olnud Manivald pealikuna mingi tore mees, ega ka mingi lahke mees, oli seksistlik, vägivaldne ja eelarvamustega. Samas oli Karuvere külas demokraatia - üks mees, üks hääl - ja Manivald oli see mees!

Sõnavabadus oli kaa - igaühel oli õigus öelda mida sülg suhu toob - ja õigus jala pealt maha löödud saada. Nii kaugele asjad õnneks liiga tihti ei läinud, loodus lolle ei salli ja sestap teadsid kõik mehed millal naerda ja millal vait jääda (peale Karuputke - aga tema on pika taipamisega kuid suure rammuga sõjamees, ja seda teavad kõik).

Ühel vahval hetkel saabusid meie juurde, kolm niru ja nälginud adrameest kes teatasid, et nemad on Saarnakõrve külavanema (minu venna) saadikud. Teatasid nad siis vahvalt, et Saarnakõrvel olla sakstega (ptüi) mingi kana kitkuda ning mul olevat see auväärne võimalus, ennast ja oma lontrustest sõjsulaseid (harr... harr... harr...) vastu Kassinurme linnuse müüre lömmi joosta.

Oleks siis Vägivald veel ise kohale tulnud, oleks saanud kohe kaubeldagi aga nende saadikuhakatistega polnud nagu suurt midagi teha (polnud ka naisi kes oleksid tahtnud neid võsa vahele lohistada ja meheks olemist õpetada) sestap saatsin nad sama targalt tagasi.

Jäi siiski kripeldama, et saksaraisad (ptüi) on hakanud ülbelt lausa vanemate vere kallale kippuma - ja Saarnakõrve külavanema poeg nagu kaugelt sugulane kaa või nii. (Noh ja kui päris aus olla siis lubasid nood sõnatoojad hõbedat ja orjasid kah.)

Õhtu kulges omasoodu ja Vägivallast polnud enam kippu ega kõppu - Manivald oli päris joogise peaga juba, kui tuli teade, et mingid saksa (ptüi) soost talupojad või nende rotipoegadest teenrid on ennast üles ehtinud ja meie küla piirile ritta seadnud ning rikuvad vanu kombeid sellega, et ei lase minu salakuulajaid ja mõrtsukaid läbi. Kuna Tuuling oli ennast pidustuste tarbeks juba ülesse ehtinud siis saatis ta väiksema salga neile kombeid õpetama. Mädamürgi mehed (kes just slaavimaalt naasnud) ei tahtnud lõbust ilma jääda ja osa neist läksid samuti.

Manivald purjutas edasi, kuni keegi viskas naljatamise käigus lauale, et ju ta lihtsalt kardab sakse (ptüi) rünnata ja sestap saatis venna saadikud minema. Pärast seda kui sõnavabaduse pruukija oli kasutanud ka enda teist vabadust ning saanud auväärselt kahe lontruse poolt, pimedasse laukasse visatud, oli Manivald turris nagu varakevadel kaikaga üles pekstud karu.

Kuna linnus oli olemas ja saksad (ptüi) olid olemas ja relvad olid käes ja ennast oli üles ehitud ja kõik olid kõvasti julgeks joonud ennast, siis oli otsustamine lihtne (selles osas saab Manivald isegi aru saksast (ptüi) kes talupoja maha lõi, sest tuju oli sitt ja mõõk oli käes - tuttav tunne).

Igaljuhul päädusid pidustused sellega, et Manivald trampis oma sajakonna seasöödast vennatapjaga (harr... harr.. harr..) linnuse poole, kohtas teel Vägivalda, paari tosina sõjasulasega ning võttis nemad kaa kampa ja asus sakste (ptüi) linnust lammutama. Ristikoerad alguses huligasid ja loopisid kive ning lasksid nooli - aga kui redelid ja trapid juba püsti siis kiunusid nagu põrssad aia vahel. Karjusid ka oma lunastajat appi aga too on teadupärast alati kõvem jutumees kui mõõgamees olnud.

Veidi üle tunnikese kestis nende vastupanu aga oli näha, et peen saksa (ptüi) magu ei seedi terast sama hästi kui odrakördi peal kasvanud kuusejuurika oma.

...

Mis vallutamisesse puutub siis mul isiklikult pole barrikaadide vastu mitte midagi - olekski igav olnud kui neid poleks olnud. Huki jalaväetõke linnuse ees oli kaa täitsa vahva ja kui poleks olnud asjas kogenud juhte maarahva poolel, oleks see moraali veel rohkem alla löönud. Lisaks sundis see mind ikkagi asju ümber hindama ja veidi teisiti tegutsema - respekt.

Samas nagu pärast linnuse all ka ise ütlesid, oleks pidanud neid barrikaadi lõhkujaid kontrarünnakutega kiusama. Selle kergejalaväe pihta noolte ja kivide ära laskmine polnud kaa kõige parem - aga noh, eks tagantjärgi tarkus ole ikka täppisteadus ja lahingus teeme ikkagi ainult seda mida suudame ning hetkel õigeks peame.

Muus osas tegin ma laias laastus tiibrünnaku linnuse küljelt (plaan oli iseenesest veidike keerulisem - mõtlen veel võibolla panen ta netti üles kah), samal ajal kui tähelepanu üritati hoida linnuse väravas. Arvestasin ka natuke sellega, et kaitsja pole päris valmis selleks, et ma rasked rünnakmasinad (trapid) läbi linnuse kõrval oleva võsa ragistan.

Mõlema rünnaku ette valmistamine võttis põhiosa ajast - linnuse esine tuli puhastada, värav lõhkuda ja lai trapp paika saada. Linnuse küljele tuli üks pikk ja kaks lühikest trappi ning hunnik redeleid lohistada ja mehed võsa vahel salkadeks organiseerida ning enda rünnaksuunale valmis panna. Kui kõik oli üles säätud, kütsin väravas mehed müüridele ja väravaauku ning alustasin samal ajal küljelt pealetungi.

Küljelt valgus mingi osa tugevamaid kaitsjaid väravasse ja müüridele appi ning seetõttu sõideti tiival kaitsjatest lihtsalt üle. Edasi oli juba lihtsalt võidu vormistamise küsimus.

Tank siin varemalt juba juhtis tähelepanu et, sellist tüüpi lahingud võidetakse või kaotatakse juba ammu enne nende algust. Maarahval oli varustuse, relvastuse ja inimjõu ülekaal, mis andis üsnagi etteaimatava tulemuse.

...

Igal juhul võetud ta sai, üle mitme aasta jälle ja kõigil paistis olevat lõbus - ning see on põhiline. Mängu ohutusele ja lõbule lisas minu arvamuse kohaselt kõvasti juurde (üle pika aja) normaalne kogus GM'e lahingus, valgustatus ning mingi plaani olemasolek mõlemal poolel. (Selles osas pole vahet kas plaan töötab või mitte - mingi plaan on parem kui üldse ilma plaanita tegutseda. Sest kui mehed lihtsalt üksteisega karvupidi kokku lasta on õnnetused ja paks veri, kiire tekkima.)


Loodan siis kõiki sõjardeid Kassinurmes uuesti näha .

[vana.karu]

Tegelikult oleks võinud ju linnuses olnud naised- lapsed ja vaimulikud ellu jätta , oleks saanud ka mingi teemakohase lõpu mängida, kuidas vaimulikud paljajalu minema saadetakse jmv
Nagu siin eelpool kirjutaja mainis ,lõppmängust oleks saanud ka huvitava etenduse teha

Ei maksa tappa rahulike elanike ,nendega saab ka muud huvitavat ette võtta....
Eriti piiskopiga....

[tank]

"laula, laula, pappi" ja muud henriku liivimaa kroonikas kirjeldatud "huvitavad" asjad?
eeeäääää... need on ju valusad

[Olaf4]

Selle külje kaitsega oli nõnna nadi värk, et kui sealt taganema hakati siis vajus igasugune kaitse koost. Taganejad muidugi jäid kuidagi üksikult seisma ega moodustanud mingit kaitset. Ja seda reservi mida ma nägin raskerelvastuses ei näinud ma küll kuskil ründamas sissetungijaid või siis kaitsmas.
Olaf von Dorff tarbis ohtralt armulaua veini koos piiskopi ja mungaga, lootes, et nii saab ta surematuks aga võta näpust.
Matsid lõid muidugi maha ka oma küla naised kes olid küla kõige kaunimad, sellest oli muidugi kahju.

[Bernard]

Paraku oli Manivald raevuhoos andnud käsu, jala pealt maha raiuda iga mees, naine ja laps kes linnuses sees on - ning mitte kellelegi armu anda. Tema poolpurjus kõrilõikajatele sobis see käsk hästi sestap ei hakanud nad seda vaidlustama või ebamugavaid küsimusi esitama (nagu näiteks "kuidas me need meile lubatud orjad saame kui kõik surnud on?").

Jutu jätkuks üks link fotodele veel, seekord Lätlaste omadele:

[-nitram-]

[Tamerlan]

Mina olen inimene, kes oskab endale ebapopulaarsust korjata. Seega asun asja kallale.

Söök oli tõepoolest hea, söök oli nii hea et paremat oleks välitingimustes raske soovidagi. Majutusest ei oska midagi kosta, kuna seda ei vajanud.

Olin lahingus nii hea kui suutsin ilma ettevalmistusteta. Pean tõepoolest kiitma kogu seda vahvate vene bogatõride kampa, kes linnuse kaitsel ennastunustavalt pingutas, minu austus neile täienisti. Ei mingeid vastuhakke, ei mingit distsiplineerimatust ja tõsine tahe tegutseda. Kahjuks ei saanud mina olla muud masti mees kui "kuumalt kerisele ja palavalt parda", sest ettevalmistusteks ei olnud mingisugust mahti.

Mina ja mu sõber lasime vibu hoolsalt ja mina ise lasin umbkaudu 50 noolt välja linnuse nurgast ja tabasin vähemalt 25 -30 korda hea tabamusega. Seega olen võtnud rohkem kui ühe eest ja eks ma ühe või kaks jõudsin kustutada ka mõõgavõitluses seal tiibrünnaku tõrjumisel. Tiibrünnaku õnnestumine oli ka selles kinni, et kui vastased hakkasid lähedale jõudma, pöörasid selle tiiva nooremad kaitsjad üksmeelselt lahingule selja ja ründasid oma tagalasse. Nii et lahinguga võis rahule jääda, ehkki see lõpupoole muutus minu hinnangul pisut metsikuks.

Aga see oli ka vahva, sest mu 9-aastane poeg, kes tahtis seda asja kangesti lähemalt näha, löödi ründavate matside poolt robustselt surnuks, paisati pikali ja trügiti temast üle, nii et ta oli tolmune, kriimustatud ja virises natuke, enne kui ma ta üles leidsin. Aga sõda ei peagi kerge asi olema, nii et tal on nüüd ülevaade olemas ja järgmisel päeval motivatsioon kõrgem kui enne.

Ka mu sõber jäi rahule, sest see oli tema esimene kord ja ütles et tegelikult on linnus täitsa kaitstav ja muidu oli ka vahva ja samas ei pigistanud ta puuduste pealt silma kinni.

Aga mis me ikka heast, räägiks halvast.

Meil on siin kujunenud kombeks, et kedagi ei süüdistata ega kritiseerita, noh, mina teen seda vabalt.
Organisatoorne tase oli minu hinnangul tõesti nõrk, sest kuidas hinnata seda, et kohal on paar-kolmsada inimest ja nende poolepäevase pingutuse tulemusena sai linnus vaid paari-kolme palgi võrra kõrgemaks?
Selline hulk inimesi oleks võinud kergesti selle linnuse lihtsalt valmis ehitada, kui töökorraldus oleks mõistlikum olnud.

Kahesaja inimese peale nii vähe tööriistu? Seda oleks kindlasti saanud paremini organiseerida.

Minu jaoks oli mängu ülesehitus nõrgavõitu ja minu enese roll samuti üsna pealiskaudne. Minu sõber ei saanud näiteks üldse rolli, kuigi teda oleks võinud väga hästi ära kasutada, kuna ta ajaloost ja religioonist tõepoolest teab palju.

Minu jaoks oli halvavõitu see, et mina tulin mängima, aga ootamatult kujunes minu küüru otsa ka mängu korrladuslikku külge, milleks ma polnud valmistunud ja milleks ei jätkunud ka eriti aega.

Mängu ilust - ei tohiks lasta asja muutuda spordiks, kus oluline on võit. Näiteks linnuse vibudest mitte laskmine sel põhjusel, et kaitsjad nooli ei saaks, on minu arust pisut vale lähenemine. Kas sellisel ettekäändel oleks vanasti jäetud ambumata? Arvan, et mitte, sest nooled on tapmiseks, mitte naturaalmajanduse valuuta, mida vahetada.

Teiseks - üksipäinis ei läheks linnuse piiramisel keegi palke eest tirima. See on ju kindel enesetapp. Ja kuigi ma ise olen vibukütt ja seepärast ehk liialt selle asja poole kaldu, arvan ma siiski, et vibu efektiivsust mängus peaks tõstma, sest kui me vaatame, siis rõngassärk näiteks ei ole eriti efektiivne kaitse noolte vastu ja hästi umbropsu tehtud pakkumine oleks, et jäsemesse tulnud nool on haav, mis muudab 15 min võitlusvõimetuks, kuid ei surma isegi sidumata, kuid kaks tabamust annaksid üsna surmava tulemuse. Ja selja tagant lastud nool kehasse peaks olema kah üsna surmav.

Huvitav tähelepanek oli minu meelest see, et enne tormijooksu ei olnud peaaegu keegi linnuse kaitsjatest isegi vist haavata saanud, küll aga oleks neid pidanud enam kui üks olema ründajate hulgas, aga see ei oma sedavõrd tähtsust, see oli lihtsalt huvitav.

Mulle tuli veel muidki ideid, aga neid pean veel seedima.

[azrael]

[Bernard]

Kui tahate, et üks pool (ükskõik kumb) teeks lahedaid lollusi (nagu näiteks kilpide taga kükitavate kaitsjate asjatu nooltega kõmmutamine, või karjudes kivirahe alla, vastu suletud väravat lömmi jooksmine) siis tuleb sellised asjad lavastada. Lepime siis kohe kokku kas linnus võetakse või mitte ning mõlemad pooled saavad selles kindlas teadmises, rahus kaamerate ees ilutseda.

***

Natuke punkte turvistel on lahe - asi kestab kauem ja ei lõpe laks-ja-manala-laks-ja-manala. Turvisepunktide vähesus/rohkus ei muuda lõpptulemuses mitte midagi, sest mõjutab mõlemat poolt võrdselt.

Soomet ei saa antud juhul ka näitena tuua, kuna seal on asi üles ehitatud mitmele stsenaariumile mis kestavad 30-60 minutit ja mille vahel punktid taastuvad. Elik isegi kui saad praegu litti, pole sellest midagi hullu - saad järgmises stsenaariumis paremat tulemust üritada. Meil on (isegi vähendatud manala ajaga) lõplik surm, suhteliselt lõplik.

***

Linnuse esiosa laatsaret oli taaskord arvestatav (korraga pidevalt miski kümmekond inimest pikali või sidemes jäsemega) ja noolehaavade lappimise ning vigastatute eest hoolitsemisega olid pidevalt ametis 3-4 ravitsejat. Neid tabamusi ikka jagus - nii vibudest kui ballistadest. Lihtsalt maarahval oli reserve mille abil haavatuid pidevalt välja vahetada (kui hästi mäletad siis ka barrikaadi lammutamine toimus gruppides - kui üks grupp oli piisavalt dämmi saanud, vahetati see järgmise vastu).

[Tamerlan]

Hm, miks lahedaid lollusi?

On ju selge, et ma ei oleks pooltki nii palju pihta lasknud, kui keegi mind kogu aeg oma nooltega maha oleks surunud. Mina ei oleks saanud lasta, kui oleksin olnud kogu aeg kilpide taga.

Oli olukord, kus üks nool rapsas tõsiselt mu püksisäärt ja kohe võtsin ma end hoolsamini varjule. Ilmselt sai kellelgi minu vibust kõrini. Ja see lisas otsekohe realismi. Sest mina olin seal nurgakarbis ainus vibumees ja juba kahe kütiga vastaspoolelt oleks minu tegevuse kenasti vaos hoidnud.

Lisaks oleks tõstnud oluliselt elevust ka linnuses pihta saanute ravitsemine ja ellujäänute varju otsimine, mis kuulub tavalise piiramise juurde. Ma ju räägin mängu ilust, kas pole? Sest linnuses tubli pool oli sedasorti rahvast, kes ei kükitanud kilpide taga, vaid passis õuel ja oli kenasti haavatav. Sest ei pea olema ju silmsidet, et tabamus loeks.

Ma ei taha, et minu arvamust loetaks vingumiseks lihtsalt seetõttu, et ma nagu tavaliselt olin kaotaja poolel.

Aga mitte lasta vastu seepärast, et muidu vastane saaks nooli, ja omad reservid kannatavad kaotuse välja ei ole mängu ilu silmas pidav. Kuulipildija ülesanne peletungil ei ole mitte vastase elavjõudu hävitada, vaid seda maha suruda.

Ja ma ei taha mitte mingilgi moel vähendada piirajate pealiku tublidust.