Beleriand, muljed

[Mary]

Nonii, minagi jagaks oma muljeid paari sõnaga.

Olles käinud kõigil mängudel, saan võrdluseks öelda, et isiklikult mulle oli see täitsa lõbus, kuid häirivaid asju oli rohkem, kui eelnevatel mängudel.

Mängu kohapealt, hea oli see, et kõigil oli tegevust ja mitte nagu eelmised ei olnud enam see enam nii haldjatele suunatud. Tõeliselt tundus, et meie inimesed olimegi juba kaua rännanud ja haldjad on üleolevad nagu ikka ja päkapikud on ka just sellised nagu me neid ette kujutame. IG tegevusega jäin igati rahule. Kahju oli Beori koja juhist, oma isa Boromiri surmast, mis vähemlt reaalselt oli küll osalt haldjate süü läbi. Mulle meeldis osa võtta tähtsatest nõupidamistest Nati, nati sai küll liiga nahaalne oldud.

Tegelikult pole põhjust suureks nurinaks. Mängu üldine tase oli kõrge ja haldjad nägid ikka väga haldjad ka välja. Kuna ei olnud varem seesorti ballidel käinud, siis see jättis väga hea mulje.

Tagasihoidlikult öeldes ebaviisakas inimene,
kadunud Boromiri tütar Andreth,
kes olude sunnil esindas kogu Beori rahvast.

[kaval rebane]

Omaltpoolt võin mainida tsut-tsut seda, et üldkokkuvõttes oli mäng tore. Olin siis üks nendest aeglastest argadest noortest haldjanolkidest (garnison), kes leiab, et hoolimata suhteliselt vähesest vastutegevusest (a la siis orkid, kes peale esimest kaht-kolm kokkupõrget kadusid), oli ka helgemaid hetki. Teine päev möödus meie jaoks vist kuidagi üpris tasaselt. Muidugi öised mõnusad kokkupõrked seevastu kruttisid elu üles küll. Kummarbus neile kahele orkile(?), ma sain aru, et Oskar ja Jüri vist, kes jooksutasid meid päris mõnusalt. Ja kes enne veel ilusti dämmi tegid mulle isiklikult Pärast mida, algul küll veidi solvunud, kuid hiljem abivalmid inimesed mind ravisid.
Toidu üle käis siin ka teema jah. Pm kui meie jagu või vähemalt see osa, kus mina käisin, kõrtsi jõudsime, oli kas toit otsas või sai teha moosileiba, mis kusjuures käis küll. Juust oli ka tore.. vaheldus riisi-porgandile. Aga pidusöök oli ofc. hea.
Kohati kippus üksluine ja igav olema, kuid enamjaolt siiski valdab positiivne. Samamoodi kui orkid otsa lõppesid, ja garnisoni rohkem ilu (loe: näitamaks, et lossi üle toimub valve) pärast näidati, algas rohkem karujaht, mis omakorda lõppes sellega, et karud kõik pankrotti läksid.
Põhimõtteliselt eks neid väikseid niidiotsi, mida kruttida on veel, aga ei hakka neid niigi vaeva näinud korraldajatele ette heitma.
Üldiselt olid kõik sõbralikud ja tore oli näha vanu nägusid/tutvuda uutega, igatahes pai kõigile!

[Balor]

Sai kaotatud oma koja v6tmed, kolmene kimp lihtsa r6nga otsas. GMid r22kisid et see l2ks kellegi mustajuukselise neiu k2tte hoiule. Kui keegi 2ra tunneb, oleksin 6nnelik privaats6numi 1le juhtn88ridega kuidas neid k2tte saada.

[kaljukotkas]

Omalt poolt ütleks kah kiidusõnu korraldajatele ja mängjatele. Toitlustuse kohapealt on mul ainult kiidusõnu öelda, sest vaatamata koguaeg jalul olekule ja palju jooksmisele ei tundnud kordagi kõhutühjust. Samuti tundus kõik muu igati korras olevat, aga noh, garnisoni liikmena oli seda asja vist raske adekvaatse pilguga vaadata.

Loodan omalt poolt, et minu kohale aetud ja minu jao garnisoni liikmetel väga igav ei olnud, sest tuli päris palju valves seista. Muidugi sai ka orke peksta, isiklikult pidasin ühe kiilakaga isegi duelli, aga see argpüks jooksis poole duelli pealt võssa ja mul jäid tol hetkel orkisoolikad nägemata, kuid hiljem võisin imetleda ühe teise orki selrooga, kelle selja tagant, jooksu pealt siruli peksin. Aga muidu, kiidusõnad minu poolt kindlasti ka orkidele, kes hilja ööselgi veel lossivalvet kimbutasid (ma ei räägi muidugi neist veidrikest kes sinna kella kolme aeg hüppama tulid ja varem GMid ja inimesed olnud olid). Isiklikult vaimustusin ma kahest orkist, kes ei viitsinud ringiga garisoni eest põgeneda ja panid rahulikult läbi tiigi teisele kaldale ja veel minuga nooligi vahetasid.

Sai ka karujahil käidud. Algul kartsin, et kuningal jääb karu tapmata, sest üks garnisoni liige lendas üks hetk lossi ja ütles, et murdis karu maha. Arvasin, et see oli metsa viimane karu, aga neid oli seal õnneks veel. Ka öösel käisime garnisoniga karujahil, kuid kahjuks jäi siis karu nägemata. Hiljem sai kuulda, et karu meid küll nägi... Masendav.

Käisime koos ühe garnisoni liikme ja Boromiriga ka orkide külas, kuid pidin sügavalt pettuma, kui leidsime sealt tühja laagri ja Boromir võttis vaid oma mõõga ning astusime tagasiteele. Tee peal kohtasime küll orkisalka, aga nende eest jooksime igaks juhuks ära. Oleksin selle käigu eest peaaegu isegi distsiplinaarkaristuse saanud...

Aga jah, tänusõnad kõigile ja mina jään ootama järgmist keskmaateemalist mõnusat ja armast mängu.

[Tindarien]

Adanelil oli sedakorda rohkem tegemist kui käed küündisid. Meeleolukas tramburai Rännaku viimses vaatuses, kus mul juba kodu lõhn sõõrmeid kõditas ning joobnustavalt unistasin taaskohtumisest tütre ja mehega, teiste kallitega ning vahest ka väikesest kümblusest toobris vahelduseks jõele ei olnud enam sugugi kontimurdev, inimeste eelsalk oli kenasti kokkuhoidev ja muhe, muidugi rikkus seda võidujoovastust asjaolu, et vend Magor jäi orkivahti maha ning mul oli tema pärast suur mure. Kui aga porisena, vettinuna, katkutuna ning lehtinuna, puuke korjanuna, sääski söötnuna, toidu üle vaieldes ja orkiohtu sattudes lõpuks Lossi juurde jõudsin, igatsedes üliväga lapsukest, kes oli minust turvaliselt haldjate juurde maha jäänud (kuna meie olime oma elud elanud nende tiiva all), tuli välja, et minu lugu lõppes hoopis traagiliselt. Mind ei lubatud lossi. Mind saadeti justnagu põgenikelaagrile viidates põlglikul moel inimeste kõrtsi juurde ning lõpuks ka seal ei kohanud ma kõiki hõimlasi. Ema nägi kummaline välja. Isa oli oma väimeest ja lapselast viimati näinud varahommikul ning tädi oli kusagil kaotsis. Emand kõrtsis kutsus mind kõrvale ja selgitas ettevaatlikult, miks minu meest ja last kusagil leida ei ole. Nad olid mõlemad vihma käes libedaks muutunud trepil hoo sisse saanud ja pisut maad kukkunud ja nüüd on lossis, üks põetamas teist, mõlemad õnnetud ning emanda jutu illustratsiooniks sadas mööda libedat mäeveeru kolinal veel üks mees kõrtsi tagauksest veereldes sisse...

Eru avita!

Aga kuna see kõik juhtus tegelikult õnnetusjuhtumina ja päriselt ning minu paariaastast last mängis tegelikult mu üheksa kuune rinnalaps, siis läks Adanel minus veidike kaduma ning asendus süümekates ja hullunud emmega ning mu murest murtud mees ja närvid ja vihm ja pori ja kõik muu, me ei suutnud end taas vormi valada ka õieti mitte enne järgmist hommikut - palun vabandust rolli hülgamise eest ning loodetavasti te mõistate mind. Püüdsime vähemalt mitte silma riivata ning vedisime truilt selga oma märjad kaltsud, et minna välja toitu otsima. Muret pole siiski rohkem vaja tunda, tervised on head ning beebi oli ka vastavalt lõbus terve järgmise päeva ning matsutas ballil rohkesti liha, kartulit ja kastmesse pistetud saia. Lõpuks bussis väsis ära, läks üle tema uneaja. Lootus autoga reisida olnuks parem mõte, kui oleks õnnestunud see plaan, ka seepärast väike vabanduspomin, et just keset lüõbusat reisiseltskonda kisab imik täiest kõrist, ega see vist kellekegi tuju ei paranda, rääkimata magamiseüritajatele närvidele käimisest!

Meeldiv inimeste kamba ühtsustunne valdas mind, kuigi me paistsime vaidlevad - aga see seltskond oli pikale rännakule vastavalt kokku kasvanud juba küll. Haldjad - ülbed ja ilusad, nende tegemised kõrged ja kauged, väga ilus tegelikult, kuigi Adaneli jaoks hämmastav.

Suur tänu kõigile, kes mu perekonda (ja teisi tuttavaid) mängisid, te olite veel vahvamad kui evarem, ma tundsin end ikka tegelikult hästi hõimutütrena! Suured kallid!

GMidest meeldis eriti Alton, keda vist varem ma ise ei ole näinud tegutsemas.

Suur tänu peakorraldajatele nende suure nägemuse eest! Mul on kahju, et see oli viimane Beleriand, sest see oli väga Beleriand. Ma ei näe põhjust pisiasjade üle viriseda, eriti kui nendeks olid mingid vihm ja toit sai otsa (toit oli lihtsalt teises kohas! Ka ma ise sain hooti nälgida, sest küll rolliviisilistel (me peame EDASI liikuma, mitte mugima)küll eraviisilistel põhjustel sain ma pika päeva jooksul hamba alla vaid kaks poolikut muhvinit ning tomati... ) ningvahepeal keerutati mõne asja suhtes lihtsalt niisama paanikat üles. Nii suure lossi enda kätte saamine on julgustükk, mille ees müts maha ja tehke järgi. Haldjakuningas ei saa ju ometi mingis hütis elada!

Kostüümid ja grimmid ja olud viimase peal ning kõike, mis mulle meeldis, ma kiita ei jõuagi (alati on kergem midagi viriseda) küll oleks tore, kui neid kleite veel kunagi põhjust kanda oleks!

[Irve]

Kummikõrvadega öösel kell kolm läbi puugivaiba jalutades valdas mind ühelt poolt harras rõõm, et mul on mingisugune motivatsioon keset ööd uduhallide puude vahel ringi käia ja et kogu mind ümbritsev seltskond teeb midagi sedavõrd jaburat sellise innuga. Sellele ilule oli vastukaaluks muidugimõista see, et kummikõrvad olid küljes.

Mängustruktuurilisi tähelepanekuid.

Head asjad

Sain oma senise larbiajaloo parima rolli. Kirjeldan seda kah: algul oli väga mõnusasti kirjutatud meeleolulõik minu vangipõlve õudustest, mis põhjendas üsna hästi ära miks ma oma hõimu hülgasin ja neid salamisi kohutavalt vihkama olin õppinud.

Siis tulid ilusasti punktide kaupa asjad, mida ma teadsin ja arvasin ja kohati (isegi mänguloomele toetuvaid) põhjendusi et miks seda või toda asja vaja on (oleks vaja juhtida mingid mängijad mingisse kohta jne).

Ühtlasi jättis roll vabad käed kõigiga suhtlemiseks ja möllamiseks.

Veel meeldis osade kaasmängijate pühendumus. Soome haldjaemandast ma ei räägi: tal oli lisaks laitmatule rollispüsimisele ka laitmatu mälu Tolkeni maailmaajaloo osas. Väga meeldis haldjakuningas: kuningarolle ei ole lihtne välja mängida ja see õnnestus tal paari erandiga väga hästi. Üldiselt näeb ta muidugi välja kah nagu Sõrmuste Isanda filmist väljakukkunud tegelane, mis on ilmselt abiks. Warlock tuli minu jaoks rollimängijana Durini rollis kaardile: pole temaga kunagi väga samale lainele saanud, aga tema Durin lihtsalt töötas nii hästi, et sain elamuse.

Siit hargnes praegu ka kõrvalepõikeline mõte, et võib-olla on pikkadel mängudel mõtet mõelda sellele, et osad mängijad saabuvadki mingil konkreetsel hilisemal kellaajal. Sel oleks mitu positiivset külge: esiteks ei peaks seda gruppi briifima teistega samaaegselt, mis hajutaks mängualguse koormust. Teiseks on need tüübid värsked: neil ei ole seda mängupärastlõuna hetke kus kõik justkui jääks seisma ja midagi ei toimu (toimub, aga mängijate peades, sest kõik esmaliinid on maha käinud ja järelduste tegemine võtab aega ja mängijad on väsinud). Tõmbaksid võib-olla mängu uuesti käima, kui nad hästi ajastada. Tagasi kiitmisele.

Valve töötas kogu aeg: vaesed valvurid, aga töötas. Õhtuse/Öise orkilööma oleks saanud võibolla lahendadagi mingi minimänguna kaitse-rünnaku loogikaga ja puhtalt löömameeste rõõmuks, et oleks ka seda.

Loss oli ilus. Turistid mitte niiväga. Pulmalised -- miks me ometi pruuti ei röövinud? Nad oleks saanud seda larbi raames tagasi võidelda aga noh: see oleks olnud koletu kõrvalepõige muidugi.

Buss: hakkasin mõtlema, et buss on väga hea mõte ja ma edaspidi arvan, et nii tulebki larpida, et kõik bussile ja pärast kõik sellega ära kah. Praeguse lahendusega sõidavad kõik oma autodega kohale ja siis suvakal ajal keeravad oma mängust kadumisega veidi käru ka teistele. Et tulevikus sõidan üritusele ja tagasi ametliku bussiga, kui on bussiga üritus.

Grimmirahvas: grimm oli täitsa äge mõte ja minu hinnangul ka päris pädev ja orkide maskid olid imelised.


Mitte nii hea:

Toidu kättesaamine. Ma eriti ei saanud: võimalik, et ma lihtsalt ei märganud kui mainiti, et süüa saab ainult kõrtsis ja võimalik, et keegi lihtsalt ei toimetanud lossirahvale süüa kohale. Kui on toit laual, siis võiks ta seal ka olla. Kogu kõrtsiümbruse inimmass sai ilmselt palju paremini hakkama oma juustude, saiade ja muu mölluga. Puhtalt lossi probleem: pärisrahaga kõrtsist toiduostmine töötas ja oli tore.

Võib-olla on nii suurel mängul on vaja kedagi infrastruktuurile pühendujat? Keegi kes vaatab, et kõik teaks kus süüa, mida süüa ja et prügi liiguks õigetesse kohtadesse jne. Kes mõtleb välja, et väljast tuuakse sisse kirjeldamatutes kogustes muda ja mainib seda briifil. Logistikamängujuht

Mängujuhtide teadmised: abimängujuhid ei teadnud midagi ja ei võtnud sel puhul ka midagi ette. "Mina ei tea, küsi kelleltki teiselt," sündroom. Pigem võiks olla: "Hetkel ei tea, kohe uurin." Mõistan, et mängu iseloomu tõttu on mäng tehtud suhteliselt väikese rahva poolt ja neile langes ka suht palju sellist tavalist jooksujama, mille oleks saanud delegeerida looga vähem kriitiliselt tegelevatele abilistele või siis tõesti valvurkonnale kuidagi rolliliselt ja kedagi üle koormamata.

Relvad: antud mängul olid relvad olulised umbes ainult rännaku ja orkide pärast ja ei olnud minu hinnangul tarvilikud. Koos relvadega oleks kaotanud põhjuse ka vahtkond, kel oli igav(?) ja kes ei andnud mängule samuti midagi väga kriitilist juurde (v.a kuninga usutavus ja muu säärane dekoor). Metsloomad olid samuti ju pigem relvadele tegevuse andmiseks tekitatud minimäng (mis muidu oli hea mõte ja see päris lihaga premeerimine oli samuti muhe).

Mõtteid oli tegelikult veel veidi, aga nad on veidike juba lahtunud.

Rolliliselt oli mul väga lõbus ja arvan, et väga väärt üritus oli seekord. Loodetavasti ei kao korraldustoimkond päris orbiidilt.

[Lord Sauron]

Jätan oma tänusõnad siis ka interneti ja google cache'i avarustesse: mäng oli õnnestunud, küllaldane, läbimõeldud ja üdini nauditav. Päkapikele lubati enne mängu tõrva, tuld, välku ja äikest. Seda me ka saime, suures koguses ning igast suunast. Ja jäime väga rahule.

Lõpuks kohtasin ma korralikku kuningalossi: valve, ülbed aadlikud (positiivne) ja isegi head rollimängu.
Arvestades (nende vanust), et haldjat on VÄGA raske välja mängida, siis Beleriandi sarjas on see osadel mängijatel üsna hästi õnnestunud. Viimasel oli juba vahel tunne, et näh, ongi päris pikkkõrvad, sellised kauged, aga ka targad. Eriline kiitus kuningale ja Balorile. Ja see soomalsest Maeglini ema oli kah suurepärane.

GM overrule'st.
Ausalt öeldes ei näe ma mingit põhjust siin GMe süüdistada. Sündmused, mida muudeti toimusid öösel. Lahinguid peeti poolte kokkuleppel ning kindlal eesmärgil. Et tegevus eemale liigutati, kuid hukkunud alles jäeti oli päris hea variant.
Kuid see, et suhtumine teiseks muutus vahepeal ja kõik sisse magama lubati ning hommikul jälle õhtust nooti hoiti, ei ole kuidagi GMide süü. Loss, nagu ma aru sain, oli suuremalt jaolt OG juba. See tegevus, mis IG toimus, mõjutas kokkuvõttes ka üleval magajaid, kuid ettekandmiskohustus siinjuures polnud kindlasti mitte GMidel, vaid ikka iga leeri tähtsaimal IG liikmel. Samamoodi ka vastutus öiste tegude eest. Nii et haldjate tujumuutused olid tingitud ikkagi sisekommunikatsioonist ja järelikult on süüdi haldjad ise, mis aga on IG põhjus, seda ei tohiks mängust välja ja GMide pihta tuua.

Logerin, tee nii nagu enamlased Angbandis kuulutavad: "Muuda rassivaen kiiremini klassivaenuks!"

Sellele noorele orkile, kes uuris, miks astusid päkapikud pantvange hoidvate orkidega sõnavahetusse:
Küsi endalt kui mitu pantvangi kolmest selle käigus ära põgenes, kui teie vastu hakkasite sõimama? ;-)


"All dwarfs are by nature dutiful, serious, literate, obedient and thoughtful people whose only minor failing is a tendency, after one drink, to rush at enemies screaming "Arrrrrrgh!" and axing their legs off at the knee."
Terry Pratchett - Guards! Guards!


Õllevahugildi meister Gamilit leinates,
Belegosti saadik Uzbad

[Xan]

Kirjutaks siis ka paar sõna.

Erinevalt ilmselt enamikest, ma peamiselt kuulasin ja vaatasin, töötlesin infot ja kujundasin otsuseid. Tundub, et töötas.

Ma pean tunnistama, et mulle täitsa meeldis olla keskmaa mõjuvõimsaim inimene.

Kuningas oli suurepärane. Gwaeron oli suurepärane, toetas ja aitas mind palju. Inimeste pealikud olid suurepärased, oma argumentatsioonis kobavad ja seda varmavad igasugu mõjutusi vastuvõtma, mis oli, samuti, suurepärane. Lõpuks jõudsid kõik inimkojad otsusele teha täpselt seda, mida vaja. Jagunedes enamvähem võrdselt kogu Angbandi piiramisrõnga vahel ära, tugevdades seda võimalikult ühtlaselt.

Claur oli oma ülesannete kõrgusel ja tegi tegelikult oma alakomplekteeritud garnisoniga imesid. Garnisonis olevad inimvaenulikud meeleolud tegid mulle muret. Pidasin nende põhjuseks Ivreni, aga kuninga nõuniku venna vastu ei saanud väga muud teha, kui kuninga tema vastu äärmiselt umbusklikuks muuta. Pealegi avastades, et Ivrenil puudub igasugune mõju Gwaeroni otsustele, muutus ta minu jaoks ei millekski enamaks kui ebameeldivaks, alati igalpool kohalolevaks ja susivaks ilma igasuguse reaalse mõjuta tüütuseks. Logerini ei osanud kahtlustada. Minu juuresolekul ta oma suud lahti ei teinud ja olles mulle teadaolevalt Clauri parem käsi, ei arvanud ma teda millekski enamaks. Ehk siis Logerin, sinu vastupanuliikumine oli tõeliselt põrandaalune.

Kogu mängu kõige keerulisem teema oli Amrod. Me ei saanud mitte kuidagi pihta, mis ta eesmärgiks on, ta lihtsalt ei olnud oma jutus järjepidev. Kui sa Randiel oleks ta maha löönud, oleks sa võibolla meile suure teene teinud. Oleks saanud sinu kui süüdlase hukata ja Amrodi vendadelt vabandust paluda. Aga lõpuks tegi ka Amrod, hoolimata oma lausvassimisest, korduvatest iseendale vasturääkimistest ja pidevast nuhtlus olemisest hoolimata täpselt seda, mida vaja. Läks koos haladinidega oma maadele tagasi, et need taas üles ehitada.

Muide, Amrodi kohta veel niipalju, et ei ole mina varem kuulnud haldjast, kes pühalikult vannub truudust (esimese päeva pealikute nõupidamisel Ta seda just tegi ja seda ei olnud võimalik muudmoodi mõista) ning järgmine päev selle vande tagasi võtab, selle käigus otse ja häbematult valetab ning kohe seda vannet sisuliselt uuesti uuendab. Ma olin kogu aeg juures ja ma tean mida ma kuulsin. Tõeline haldjasoo häbiplekk.

Esimene päev oli hullumaja. Kuningas ei saanudki süüa, kuna saadikutel, nõupidamistel, sõnumitel, eriolukordadel ja muul taolisel ei olnud hetkegi vahet. See-eest sai kõvasti süüa tema isiklik ihukaitsja, kelle polnud mitte midagi muud teha . Teine päev ei olnud just eriti palju kergem. Meil ei olnudki eriti muud võimalust, kui liigitada asjad oluliseks ja mitteoluliseks, esimestega tegelsime ja teised nullisime. Ülim eesmärk oli liidu sõlmimine.

Ja vastukaaluks Logerini väidetele viimase nõupidamise kohta.
Liidulepingu sõlmimisel võttis Marachi koda vastu kuninga kutse asuda nende maadele Dor-lominis, võimaldades Fingolfinil oma poja Fingoni rahva ja üksused paigutada eesliinile kus neid rohkem vaja on. Samuti aidata kuningat piiride valvamisel ja abistada teda oma vägedega tulevasel sõjakäigul, peale seda, kui armeed on ettevalmistatud, rahvas end sisse seadnud ja tagala loonud.
Beori koda otsustas võtta vastu kuninga venna Finarfini poja Angrodi kutse asuda elama tema maadele Dorthonioni (siinkohal suur tänu kõrtsiisandale ).Samuti sõlmides liidulepingu ja vastastikuse abistamise kokkuleppe kõrge kuningas Fingolfiniga.
Haladinidega on vähe keerulisem, nende soov oli järgneda Amrodile, kuhuiganes ta minna otsustab. Kõrvaltvaatajale võis see tunduda meiepoolse läbikukkumisena, aga kõrvaltvaataja ei teadnud kogu infot.
Doriathi haldjatega keegi ei arvestanud, tuleb tunnistada, et selle hetkeni meist keegi isegi ei teadnud et Doriathi saadik kohapeal on.
Päkapikud andsid lubaduse varustada haldjate-inimeste ühisrinnet Morgothi vastu sõjavarustusega ja rahaliselt. Võttes ühtlasi endale kohustuse tagada Erad-Luini kurude kaitse võimalike Idast tulevate ohtude vastu.

Ehk siis põhiline töö tehti ära kuluaarides ja lobikorras. Liidulepingu sõlimine oli puhtformaalne protsess.

Nüüd Amrod (ja temaga seotult ka haladinid).
Amrodi jutt viimasel koosolekul ei omanud mingit kaalu. See mees oli selleks ajaks juba niipalju vassinud ja soganud, et tema väited olid olulised ainult tema enda ja asjassepühendamatute jaoks. Me juba teadsime, et haladinid järgnevad talle. Kõrge kuningas Fingolfin oli selleks ajaks võtnud ühednust feanori poegadest vanima, Maedhrosega, informeerinud teda Amrodi tegemistest ja väljaütlemistest ning andnud ta tema vendade eeskoste alla. Plaanis oli küll lasta juba enne koosolekut Maedhrosel Amrodile peapesu teha, aga kuna see hull oli kusagile kadunud, siis, et mitte balli algust väga oluliselt viivitada otsustas kuningas seda teha peale koosolekut, koosolekul Amrodi vajadusel ignoreerides.

Amrodi väited koosolekul temalt varastamise kohta ei vasta tõele ja sellega tegeletakse eraldi. Haldjate kõrgestisündinute omavahelised asjad ei ole tavarahva ees lahkamiseks. Tõsi, Amrodi palantir oli Kuninga käes, aga kuningas ei võtnud seda ära Amrodi käest. Amrod kaotas selle orkidele, kes kaotasid selle inimestele ja kuningas kõigest takistas inimestel seda Amrodile tagasi andmast. Teadmata millega on tegemist, kuid tajudes selles võimsat väge. Järgnevalt Amrod ISE ilma igasuguse sunnita loovutas oma palantiri kuninga varakambritesse turvalisele hoiule. Amrose palantiri kinkisid kuningale päkapikud kes selle samuti eelnevalt orkidelt ära võtnud olid. Kõrge Kuningas Fingolfin väga selgelt vestluses Amrodiga deklareeris, et ta ei pea neid enda omandiks ja tunnistab Amrodi omandiõigust mõlema üle, kuid niivõrd võimsaid asju ei ole mõistlik ilma tugeva kaitsesalgata transportida ja neil oleks turvalisem olla peidus kuninga varakambrites. Ja Amrod NÕUSTUS, mõlemad kuninga nõunikud olid sealjuures tunnistajateks. Niiet tema järgmisel päeval liidulepingu sõlmimisel välja käidid väide vargusest oli otsene ja pahatahtlik vale.

Järgnevalt sellest palju kära tekitanud "kuninga poolt inimeste lossist väljapeksmisest". Inimesi enne pidusööki mitte kunagi kogu rahvaga lossi ei lastudki ja me ei osanud tõesti ette näha niivõrd ulatuslikku rollist väljalangemist. Aga noh, rahvas väsib õhtuks ära, pole parata. Inimesed juhatati kohe saabumisel "spetsiaalselt neile rajatud ja kuninga garnisoni poolt kaitstud mugavatesse ja turvalisesse varjualustesse". Ehk siis IG kõrtsi juurde ja OG ööseks suurde saali. Mugavuse ja turvalisuse tegelik puudumine oli ala suuruse, ilmastikuolude ja garnisoni alakomplekteerituse probleem. Ilmselgelt korraldajatel selles osas plaan B puudus ja polnud ka meie asi seda välja töötama hakata. Ehk siis väeülem ja kuningas ühel hetkel, kui lossis läbu väga suureks läks, lihtsalt jõuga kehtestas reaalse IG olukorra. Inimesed kutsuti lossi ametlikult alles peale liidulepingu sõlmimist. Enne olid inimesed, päkapikud ja hallhaldjad küll Hithlumi kutsustud, kuid mitte veel liitlased. Ja oli ka teadmata kas nad liitlasteks ikkagi tahavad hakata.

Olgem ausad, Eithel-Sirion on piirikindlus mitte turvaline tagala ja sealne kindlus-loss on haldjaid ja garnisoni täis.

Kuningakojas toimunu tagamaid, mida võibolla oleks vaja laiemale rahvale lahti seletada, on veel palju, aga see tekst on juba niigi pikaks veninud.

Positiivset oli palju. Soomlased kes mängisid hingega. Inimpealikud kes tegid oma parima, et ebakõladega hakkama saada. Väeülem kes oli igati oma ülesannete kõrgusel. Kuningas, kes oli ... kuningas . Gwaeron kes oli tõeline mõistuse hääl ja suur abi kuningale.

Negatiivsest vast häirivaim oli, et paljud mängijad unustasid pidevalt oma nimed ja kohati isegi rassi.

Gundor, Aradani poeg Marachi kojast
Kõrge Kuningas Fingolfini nõunik

[Balor]

Vastupanuliikumise salajase susserdamise m6ju on t6esti h2sti v2lja tulnud kui arvatakse et k6ike avameelselt arutav midagi varjas. V2gagi hea t88 nende poolt. Seda enam et k6ike kahtlustamise ja salatsemist ning informatsiooni tagasihoidmist kuningapoole pealt peeti hoolimatuseks ja 1leolevuseks oma liitlaste suhtes. V2ga h2sti ussitatud.

Loodetavasti oli seda allasurutud tulisust mis vahepeal lihsalt kontrollimatult v2lja tungis ja Feanori soole nii iseloomulik on ka kohati n2ha.

Mingisugust vannet ei ole olnud. See mida aias arutati oli vaid arutlus tingimuste kohta. Kui haldjas annab vande, on see silmn2htavalt ametlik ja pidav.

[rene92]

Nii siis minu poolt ka paar sõna:
Mäng oli väga hea , mängu paik loss , kõik oli väga ilus(ainus asi et orki laager oli natukene kaugel , ma isiklikuld suutsin 2 korda ära eksida seal:) )
Kostüümid ja grimm oli SUPPER ilus !!
Mängu jooksul juhtus päris palju väga sürre asju , mis ajavad veel tänagi naerma:D
nt : kõrtsis laua ääres istuvad 2 päkkapikku , 1 inimene , 1 haldjas , 1 ork ja söövad liha , samal ajal tehakse kungingale moosi saiu , sest muud polnud kuningale anda:D
või see , kuidas ma üritasin lossi juures asju ajada , ja haldjatega liitu teha , mis läks kõik metsa.....(rohelise näoga ork olin:) )
Nalja sai palju ....
SUURED TÄNUD: GM-idele , Lord Sauronile , Maxile , Oliverie ja KEK-ile (teie seltskond oli väga hea , ja tegevust meile jagus:D)

[Attila]

Alustan oma muljeid siis algusest.
Esiteks enne mängu ootasin igasuguseid hulla asju juhtuvat. Naene oli ää pöörand, noorim poeg põtkis ja OG oli teada, et vana Marach on surnd ja hõimu juhib mu noorem vend. Lisaks oli võetud tagasi ustavusvanne Kõrgelt Kuningalt, kellelt ma polnud selget reaktsiooni sellele saanud. Õnneks läks aga kõik palju lihtsamalt, kui olin kartnud.

Sellest intsidendist, mis peaaegu oleks saanud saatuslikuks meie liidule Hithlumiga.
Hilisõhtu. Inimesed on just lossist välja "juhatatud", Malach läheb koos nendega. Ukse pealt omi relvi tagasi küsides selgub, et kõik on kindlalt relvalaos luku taga. Kuna see oli juhtunud juba kolmandat korda, siis paar tooni jahedama hääletooniga palun isand valvurit siis relvi tooma minna. Valvur keeldub postilt lahkumast. Ütlen siis, et lähen siis ise sisse. "Ühtegi inimest ei tohi sisse lasta." Tuulekoda täis inimesi kolmest kojast, mehed relvitud ja naisedki kaitsetud, ohtlik pimedus selja taga.
Järgmisel hetkel murdsin kahe valvuri vahelt läbi, kahjuks ükski neist mind ei löönud; trepist üles ja vaevu end talitsedes suudan viisakuse piirides küsida kuningalt oma rahva relvasid tagasi. Äkki mõistab korralagedust, mis garnisoris toimub. Meie selja taga on inimesed imekombel oma relvi lastud tooma ning pärast seda astuvad taas väljapääsu poole.
Mõni minut hiljem ründas lossi troll ja paar orki.
Esimene käsk, mis haldjasõdalased said oli "sisse!". Tuulekoda oli sel hetkel täis veel inimesi.
Õnneks ei takistatud neid lossi jooksmisel, aga nagu mu Imlach hiljem sõnas oli veider vaadata haljasõdalasi lossi end pressimas seljatagune täis pea kaitsetuid inimesi. Ise püüdsin katta taganemisteed ja kui läks lahinguks hoidsin omi vanu konte sealt eemale, ja püüdsin koguda põgenenud inimesi (ei näinud et nad lossi läksid). Leidsin vaid oma pojapoja Hatholi.
ei tasu imestada miks 2 koda väga Fingolfinivastaliseks muutusid ja minu endagi nõunikud mu vastu tõusid.
Samas 30 aastat siin elanud, ja selleks niipalju vaeva näinuna ei olnud mu tegelasel põhjust kahelda.

@Imlach - Kahju, takkajärgi mõeldes mu tegelane vist ei tajunudki sind pealikuna. Kui keegi oleks seda maininud, mõni asi teistmoodi läinud. Oleksid pidanud Fingolfini juurde end esitlema minema ehk. Igatahes väga ilusad fotod.
@Magor - Ainus inimene keda ma mängus usaldasin. Aitäh jõudmast kõikjale kuhu minu jalad ei jõudnud.
@Gunthor - Näisid väga võõrdunud oma kojast oletvat, pimestatud haldjasärast. Aga uskusin et oma koja vastaseid tegusid sa ikka ei teeks. Kui ükskord vanaks jääd ja pettud on koht sulle meie juures ikka olemas.
@Meldis - Naesuke, kahju et sulle päris ravi ei leidnud. Isegi meie oma koja ravitsejad, kelle juurde sind kohale lasin tuua.
@Anwamane - Ma ei ole sinus kindel. Ikkagi, hoolitsesid küll isa eest kuid mul ei lähe meelest see Marachi hägune pilk, seetõttu ei ole sa mu usaldust võitnud. Millepärast ka metsa keeldusin tulemast (lisaks väsinud jalgadele.
@Marachi koja rahvas. Marach oleks uhke teie üle. Minu subjektiivne hinnang annaks teile kõige kojalikuma koja tiitli.

Pärast balli, kui kütt Rama oli oma jahtidelt tagasi tulnud toimus (OG) ka muide kohtuprotsess kõrtsmik Christioni naise mõrvari väljaselgitamiseks. Sõltuvalt kohtuprotsessi tulemusest sai kõrtsmik teha kütt Ramale kas seda, mida oli tehtud tema naisele (üksikasju küsige asjaosaliselt.
Teine võimalus on et Rama ja Christion pidasid maha kahevõitluse. Kõrtsmik esimese vereni, kütt Rama aga, surmani.

Aitäh korraldajatele ja mängujuhtidele selle toreda mängu eest. Üks mu parimaid larbikogemusi.

[Iardacil]

Suur tänu kõigile korraldajatele, kes võtsid endale vaevaks taas Keskmaa luua. Olustik oli kihvt, see haldjaloss oli tõesti loss.

Kõigepealt tuleb tänada kogu haladinide klanni poolt Amrodit, kes meie mängu keskmeks viimased kaks mängu olnud on. Mida iganes teised haldjaprintsist ei arvaks, siis meile on ta ennast tõestanud väärika ning sõnapidavana ja lisaks sellele mõistvana - omadus, mida väga paljudel haldjatel ei ole. Isiklikult imetlen seda rollimängu, millega Amrod on välja mängitud - kogu see vastuolukus, see omapärane arusaam inimestest ja teistest haldjatest, tema otsused ning isiklik hoolitsus teiste inimeste eest.. Lihtsa inimesena ma ilmselgelt ei saagi mõista kogu selle tegelase traagikat ja tema otsuste suuremat mõju, kuid haladinid võlus ta ära oma haldjaliku suursugusega ning valmidusega tegutseda ning seega polnud meil hetkegi vaja oma otsuses kahelda (ma ei ole muidugi kindel, kas Amrod tegelikult ka taipas, kui mugava (meie jaoks) vande me talle andnud olime. )

Ehk siis aitäh, et meie mängu nii huvitavaks muutsid kui see oli, sest ilma Amrodita poleks haladinidel vat et midagi teha olnud (nii palju siis arvamusest, et klannipealikul on rollis midagi, millega oma rahvale tegevust leida. Ma usun, et nii mõndade haldja rollidele pöörati väga suurt tähelepanu aga oleks võinud ka inimestele natuke mõelda.. ja anda neile rohkem kui kaks liini, millest kumbki mu klanniga vaevu seotud olid (teine kohe üldse ei olnud, esimene oli rohkem mu enda kui juhi otsus). Me leidsime tegevuse, palju, selle üle me ei kurda aga kuuldes pärast kui huvitavaid ning intrigeerivad liine oli teistel rollides siis ilmselgelt oli tunne, et viimasel hetkel saabunud roll oli kiiruga kokku klopsitud, et linnuke kirja saada).

Ma ei saa jätta tänamata oma toredat klanni, kes taaskord ennast üli vahvatena tõestasid. Natuke raske oli algselt küll mängida, kui enamik tegelasi uued ning keegi ei "mäletanud" (teadnud), miks me just seda teeme, mis mul plaanis on, kuigi see oli eelmine mäng meie ühine otsus. Natuke seletustööd ning meist sai väga tõhusalt toimiv meeskond, kes seisis üksteise eest ning hoolitses selle eest, et kõik eluga pääseksid.

Minu suur imetlus Adarnale, kes viimaks pimedana tee taas meie juurde leidis. Usun, et teised ei aimanud pooltki kui võimas ja tark sa tegelikult oled ning sinu teadmised ja vihjed olid meile palju kasuks.

Samuti ei suuda ma ära tänada Rumat. Kindlasti ei olnud lihtne võta üle kellegi teise tegelane ja siis seda mängida, mõista, et mu otsus on tegelikult meile kasuks aga siiski jääda oma rolliga määratud piiridesse. Ütlen ausalt: Ruma oli minu isiklik südametunnistus ja kaine mõistus, mis ei väsinud tasakaalusamast minu rahutut hinge ning südant.

Haldan tõestas ennast taas toreda vennapojana, kuigi ilmselgelt ulakana. Ma ei suutnud uskuda seda hetke, kui ma sain teada, et sinu käes on üks palantir. Igatahes ma loodan, et seekord ei ole sul tunnet, et Haleth sind üle kaitses vaid lasi sul ise ka ringi joosta.

Samuti suur tänu teistele minu klanni liikmetele. Randa oli väga tore tüdruk. Tanili ja Telve isiklikest probleemidest jäin ma küll kõrvale aga te olite oma klannile kasulikud seda ilmselt taipamata. Varese kohta saab vaid öelda, et ma loodan, et ta naaseb oma muusiku karjääri juurde ning kirjutab meist ikkagi mõne kangelaslaulu, et meid tulevased põlved mäletaksid. Toiverile kiitus huvitava rollimängu eest.

Ja kindlasti ei olnud Amrod ainuke haldjas, kellele haladinid tänulikud peavad olema. Imelik ju.. tegelikult ei olnud me sugugi nii haldja sõbralikud aga olude sunnil teisel mängul tehtud teod ja otsused ilmselgelt tegid meist sellised.

Tange - Halethi ilmselgelt üks suurimaid sõpru (tema arvates vähemalt) ning asendamatu relvakaaslane. Mul oli nii kahju, et sul ei õnnestunud oma positsiooni Amrodi kaitsesalgas taastada kuid need üritused - kõrvalt hakkas juba hale seda vaadata aga haldjaprints ei lasknud ennast sellel kõigutada.

Saeros - üks neist haldjatest, kes meie elu kindlasti palju huvitavamaks tegi. Ma arvan, et see üritus trepipeal sisse saada oli sinu jaoks ilmselt üks tipphetki.. Ja kui juba sellele teemale mindud sai, siis ma tõesti tahan tänada Lailathit tema solidaarsuse eest - kui viskate välja Halethi, lähevad ka kõik teised haldjad, kellega me koos rändame, sest me kõik peaksime olema teretulnud. See oli teist, haldjad, ülimalt ilus zest.

Ja suureks üllatuseks mulle oli Inglod. Kui varem see haldjas mulle kunagi silma ei olnud jäänud, siis see mäng oli ta kindlasti märgatav ning vägagi huvitav tegelane.

Mis puutub teistesse inimklannidesse.. Boromirist on kahju. Üks tõsiselt asjalik inimene leidis nii kurva lõpu. Andreth, kes siis oma isa asemel klanni juhtima asus, oli nii armas.. ausalt.. väike hakkaja tüdruk, kel polnud probleemi hakkata vastu ka endast palju vanemale Malachile, kes ilmselgelt haldjate juures elades liiga pehmeks oli muutunud. Samuti suured tänud minu poolsetele plaanidele kaasaaitamisele Marachi kotta Magorile, Imlachile ja Anwamanele. Mõnigi teist ilmselt ei sallinud väga haldjaid aga nagu tõdetud - haldjad ja haldjal on vahe ning kui me tahame ellu jääda, tuleb teha vahel huvitavaid käike.

Enamike teiste haldjatega ma kokku eriti ei puutunud, kuid ma ei saa jätta mainimata haldjakuningat. Haleth ilmeselgelt ei olnud temast väga heal arvamusel, kuid rollimänguliselt oli kuningas superhuvitavalt mängitud. Selline raske roll ja väga hästi välja mängitud. Samuti suur tänu haldjakuningale meeletu au eest, mida too ühele tühisele inimesele osutas. Seda ei osanud Haleth kindlasti oodata.

Ehk siis kokkuvõteks.. kindlasti oli mängul oma puudusi, kuid tasub mäletada seda head ning tänu vapustavatele kaasmängijatele sai sellest kindlasti kustumatu elamus. Haladinid täitsid kõik oma eesmärgid ja isegi rohkem.. Ausalt, me ei plaaninud kuut haldjat ning poolt Marachi koda endale saada aga oleme selle saavutuse üli uhked.

Üks mõte veel: tahan tagasi Keskmaale..

[ozkar]

[Attila]

[Xan]