Raha ja üldise passiivsuse seostest

[Dan]

Huvitav, et alles nüüd keegi tõstatab lärmi teemal "OMG WTF ALLAKÄIK ???" Seda trendi oli näha juba 4 aastat tagasi. Mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on larp sügava sotsialiseerumise vorm; seltskondlik tegevus. Inimesi hoiab selle harrastuse küljes kinni tagasiside, mis sealt saadakse. Kui see on positiivne, tegeletakse asjaga, kui ei, siis otsitakse muu sobiv harrastus ja elu läheb edasi (ärgem unustagem siinkohal fakti, et n-ö keskmine larpar on ehk keskmisest veidike haritum ja mõtlemisvõimelisem). Kahtlemata ei maksa kõrvale heita teatud, isiku vanusele vastavast, arengustaadiumist välja jõudmist.

Aga ma olen nõus Logerini ja Sentiuse seisukohtadega. Hea LARP on see kus külas elavad inimesed, mägedes (karjääris) orkid ja metsas haldjad (kes vihkavad kõiki). Ja lõkke ääres mängib vilepill ning on vaja päästa printsesse ja aardeid lohede käest. Ukas !

[hoarmurath]

Isiklikult olen just vastupidi kuulnud, et seda standartset "jookse metsas ringi mõõga ja keebiga, tapa orki, päästa printsessi" teemat ei taheta enam. Ehk oleks aeg midagi teistmoodi proovida? (Ja eks ole proovitud. On välja ka tulnud.)

Ise ei ütleks, et mingi jube suur allakäik toimumas on. Pigem on ehk mängijad muutunud, ja mõned inimesed kas larpist välja kasvanud või lihtsalt ära tüdinud.

[Dan]

Ma nii igaks-juhuks postitan siia lingi wikipediasse mis annab suht kiiresti ülevaate sellest, mida mõeldakse "sotsialiseerumise" all. Ma usun, et sellest piisab, kui kasvõi pealiskaudselt läbi lugeda.

http://et.wikipedia.org/wiki/Sotsialiseerumine

Nende n.ö. kinnise seltskonna rollimängude põhjal saab muidugi väita et pole mingit allakäiku. Vorm on muutunud "kõigile mõeldu" asemel "sihtgrupile mõelduks". Ise julgeks nimetada Sotahuutot selliseks ürituseks, ning seal 2 aastat käinuna ütlen "ei, me ei saa kindlasti rääkida allakäigust". Aga seda teatud niši puhul, julgen väita.

[morthgoth]

Ausalt öeldes, igatseks minna ehk just seda tüüpi mängule, mida enam eriti tihti ei korraldata. Ehk siis lihtsale, küllaltki stereotüüpsele pseudokeskaegsele LARPile(sest selline pakub enamasti kõige suuremal hulgal vabadust mängijale). Et saaks nii muuseas mingisuguse üldsõnalise pooleleheküljelise rolli valmis kirjutada (või soovil ka pika ja põhjaliku, täpselt sellise, nagu kellelgi isu on parajasti) ja siis metsas müttama hakata. Et mäng ei oleks ette valmis kirjutatud, et GMide antud surnud rolli asemel ärkaks mängu ajal ärkaks tegelane mu enda peas, kujuneks loomulikult, annaks võimalikult suurel määral improviseerimisvabadust. Et mängumaailm ei tunduks mingisuguse staatilise ja jäiga asjana, vaid mängija saaks seda vormida ja ei peaks pidevalt arvestama mingisuguse mängujuhtide poolt valitud hirmus kitsa liiniga. Et saaks tulla enda tegelasega ja ehk ka oma kambaga, mis pärineb enda loodud paigast, kuulub enda loodud salaühingusse, kummardab enda loodud jumalaid. Ja et kaklus ei näeks välja sihuke, kus kaks mängijat esitavad pika loetelu oma erinevatest võimetest. Ja et pärast mängu saaks huviga TPsid oodata, oma tegelast edasi arendada ja järge ootama jääda. Ehk siis, long stroy short, seikluslarpi tahaks.

Paistab, et ma pole siin sugugi ainuke seiklusejanuline. Viimasel ajal on pigem tunne, et tüdinetud on igasugu intriigikatest ja veidratest eksperimentaalmängudest (mis on tihti väga ägedad). Ja ei saa öelda, et otsimise korral seiklusmängu mängu ei leiaks. Verevaenu loodetavasti igati ägedaks kujuneva seeria esimene mäng on tulemas ja selle puhul ei saaks ka kuidagi liig kõrge hinna üle kurta, Saatuse Radade seeria ehk jätkub varsti ja ega meil uus Juunior kah vast mägede taga ei ole (heh, odav võimalus reklaamida, kuiväga me sinna kõikvõimalikke toredaid seltskondi ootame). Seda vaadates hakkab endal häbi, et muudkui vingun, et seikluslarpi tahaks, aga võimalustest ikka suurt kinni ei hakka.

[Attila]

Räägin probleemist sedasi nagu seda näen, ja pisikesest visioonist kah, kuidas asi võiks paremaks minna.

Esiteks. Minu arvates on täiesti loomulik see, et vanad ja kogenud mängijad ei leia enam aega, raha või huvi larpidele minekuks. "Nähtud seda, tehtud toda..." Larp on juba selline hobi (nagu mäng ikka), mis noorematele paremini sobib. Erandeid ka õnneks leidub.
Siit siis ka probleemi juur: uusi larbihuvilisi ei ole.
Mitte et see teab mis uudis on, aga tahtsin rõhutada selle tähtsust.

Teiseks. Dragoni foorumi suikumine. Mingid funktsioonid on selleläbi kadunud, et siin inimesi vähe käib.
- Uutel mängijatel puudub suhtlemisvõimalus rollimänguritega, kuna elu siin eriti ei ole. See aga jätab larbist teatud mulje (väljasurnud).
Noor mängija siia enam ei satu, larbikuulutused neid enam ei püüa. Statistikast abi otsides, siis viimase aasta jooksul on foorumiga liitunud 2!!! inimest, kes on teinud rohkem kui 15 postitust. Sarnane lugu on ilmselt ka paaril eelneval aastal.
- Kuulutuste avalikkuse kahanemine. Tinglikult nimetan nii: avalik kuulutus on selline, et inimene kes seda loeb, tunneb "Ohhoo! Ma olen kutsutud.", privaatne kuulutus selline, kui inimene vastupidist tajub. Kuna larparid isegi üha vähem Dragonit külastavad, siis mõjuvad ka kuulutused privaatsetena. "Oh see on mingi tundmatu värk".
Võrdleks seda kuskile nurgatagusele tulbale üles pandud peoplakatiga, mida lugedes viib mõte tahtmatult sellele, et ju see mingile hämarale-tundmatule seltskonnale mõeldud on. Väga avalikus kohas asuv plakat mõjub aga kõikikutsuvalt.
Iga mängukorraldaja teab situatsiooni, kus mängijatepuuduse tõttu rollimängijat X isiklikult kutsudes, vastab X, et luges kuulutust küll, ja nüüd kui sa kutsud, siis regan end ära.

Foorumi aktiivsuse vähenemist võiks võtta paratamatusena. Ainsa parandamisvõimalusena näena ma alafoorumite arvu tugevat vähendamist. Eristamise mõte on kadunud paljudel, seevastu uute kasutajate orienteerumisvõime uhutakse üle paljude passiivsete alafoorumitega. Kuhu siis postitada?

Siit läheks edasi sellega, et on vaja avalikku kohta larbile. Netipaika, mida hõlpsalt levitada ja milles asuv info on üldjoontes kõikidele (nii vanadele, kuid eeskätt uutele ja veel asjasse puutumatutele) hõlpsasti loetav ja kasulik.
Praegu varjusurmas http://www.larp.ee võiks see olla. Aga uuel kujul ja uue kontseptsiooniga.
. Minu arvates on see tee pimedast passiivsuse orust välja .
(Ma kusjuures mõtlen mitte lihtsa blogit, vaid natuke põhjalikumal kujul. Dragonile jääks ka oma roll alles.)

Rollimängijate kokkutulekul võiks seda arutada ning mina omalt poolt olen nõus õla ja isegi turja sellele pühale üritusele alla panema. Eeskätt sisu väljatöötamisel ning hiljemgi, uudiste hankimise ja keelelise toimetamisega.
Visiooni ja ideid on.

Marten

[Heart]

Mina näiteks fännan seda aega, mil postkasti käis larpilist, kus räägiti mängudest, et kus ja millal ja kes jne
Väga palju mugavam ja lihtsamini info kättesaadav seoses mängudega
Vanakoolikas.
Ja ei ole olemas sellist asja nagu liiga vana või noor või pole juurdekasvu või vanad kaovad ära...
Ja Uue Maailma mängud olid tõesti vahvad.

[arpeau]

[hoarmurath]

Ja paljud uued mängijad pole näiteks nendest mängudest kuulnudki. Või noh, ei nimetaks ennast just uueks mängijaks (2003 sai alustatud), aga mina olen ka ainult vahetevahel mainituna kuulnud. Samuti on see üldine eri vanusegruppide/seltskondade omavaheline suhtlus ka üsna leige, aga see on juba teine teema (mida vist ka kordi arutatud).

[Attila]

Oma eelmist postistust üle lugedes; tundub, et väljendasin end pisut ülevoolavalt. Tegu on siiski kõigest idee ja ettekujutusega, mille pidin välja kirjutama. Uue Maailma mänge see tagasi ei too, aga larbindusele võiks väga hästi mõjuda.

[Ocazy]

Äkki on liiga palju väikeseid mänge? Ja liiga vähe suuri?
Lisaks veel seltskondade omavaheline nääklemine?
Ma ei ole eriti suure kogemusega larpija ja elu esimene kogemus on vist liiga kõrgeks latiks.
Edaspidi on mängud kuidagi liiga väikesed, liiga igavad olnud.
Muidugi saame me meenutada, et igavus on oma viga aga päris nii see ei ole.
Mängul peab ikka vaba tegutsemisruumi olema ja nalja saama. Viimane hea kogemus on paari aasta tagune nugiseküttimine koos Sentiusega.
Istumise ja ümmarguse jutu ajamiseks ei suuda ennast välja ajada.

[Irve]

Tänan huvitavate mõtete eest. Reede puhul viskan selle teema larbifoorumisse tagasi.

[Telc]

[Ocazy]

Rahaprobleem on kindlasti ka olemas, kuigi pean tunnistama, et heade mängude ettevalmisatmisel on kostüümide ja muu mudru peale kõvasti rohkem raha läinud kui mängu enda maksumus, seega ma võiksin julgustada ka kallimaid mänge korraldada kuigi siis jääb vast osavõtjate arv väikeseks.
Proovitud on ju ka seda, et ässama rolli eest küsitakse rohkem pappi?!
Samas võiks proovida ka südametunnistuse järgi maksmist?!

Mina oleksin reedest pühapäevani madistamise eest valmis maksma näiteks 1000 ja selle eest võin olla kerjus, kellele söögikorda ette pole nähtud.
Kuna minigil hetekl meeleheites, et enam kunagi ei tule selliseid mänge nagu näiteks legendaarsed "pulmad" ja "matused", jagasin kogu oma varustuse laiali, olen nõus ka otsast alustama.

Kui aga saaks sinna "teise elusse" veelkord

[Telc]

Teemast ajendatuna käisin tegin postituse sinna....
Igatsus aastast 2004:
http://larp.ee/foorum/viewtopic.php?t=1 ... sc&start=0

[Aurin]

Tervist drägonistid!

Leidsin ka ise põneva tudengielu vahelt aega siia foorumisse jälle vaadata ja leidsin selle südamelähedase teema, ehki ka see on sukiu jäämas. Hoolimata faktist, et dragonisse enam ei jõua, kuna iseenda arvamuse avaldamise tung on vanuse kasvades eksponentsiaalselt vähenenud ja vaev infotulvast olulise väljalugemiseks end ära ei tasu, olen LARPiga endiselt tugevalt seotud. Ja just nimelt live action osaga LARPist ja vähem selle mängu tüübiga kus tegemise asemel ainult räägitakse.

Teemat lugedes tekkis mul peas aga üks karjuv mõte. Peaaegu kõiki seeria-, seiklusmängu igatsevatest meestest pole ma viimasel ajal näinud ühelgi toimuval seerial. Juunior-LARPil on tulemas viieteistkümnes (sic!) mäng. Ja olnud käinu viimasest neljateistkümnest kolmeteistkümnel, ja seda ainumat, kuhu ei jõudnud korraldada aidanud, võin öelda, et rohkem seikluslikku mängu annab otsida. Ka ei ole enamus seltsivendi käinud Saatuste Radade mängudel, kus on saanud võidelda metsagoolemiga, küttida veekoletisi, Rääkida wookiga (tegelikult kül lumeinimesega),põgeneda läbi akna või gnollide laagrist süda kurgus ja palju muud mis kohe meelde ei tule.

Kokkuvõtvalt:



Teisele murele nii head lahendust ei ole. Huvi puudumine on tõepoolest märgatav. Eriti kuna annan ise VG mõõgavõitlus trenni ja inimeste vähesus sunnib trenniruume poolenisti omast taskust kinni maksma. Mäletan, et mõned aastad tagasi oli just trenn see koht, kus sai uudiseid jagada, uuteks mängudeks plaane teha ja muidu igpäevaselt kogukonda elavdada ja tutvuda.

Kokkuvõtvalt: