Larpide tüübid

[morthgoth]

Minu nägemus intriigika ja seiklusmängu osas on aga hoopis sihuke:

Intriigikat eristab seiklusmängust pigem mängujuhtide poolt ettekirjutatud rollid, mis koosnevad vähemal/suuremal osal mängijate vaheliste suhete kirjeldustes. Eesmärgiks oleks siis vast tekitada keeruline suhete võrgustik ja enamus mängust seisneks rollis antud info mängijatevahelises etendamises. Ehk siis mäng, mis toimub suures osas PCde rollidesse sisse kirjutatud info põhjal ja kus ka needsamad intriigid tulenevad samuti suuremal/väiksemal määral ettekirjutatud infost. Veristamist on sellistes tõesti keskmisest seiklusmängust vähem, see saavutatakse samas tihti ettekirjutatud põhjustega sellest hoidumiseks.

Seiklusmäng peaks siis olema see teine äärmus, kus kõik PCde vahelised suhted tulenevad nende enda otsustest, mängusisesest käitumisest ja enda kirjutatud rollide loogikast. Lisaks rollisisesele suhtlemisele ja rolli eesmärkide täitmisele on mängujuhtide loodud Seiklus!, mis võiks teoorias tegelaste taustast mitte eriti sõltuda (väiksemate mängude puhul, kui kõikide rollid on võimalik piisavalt võrdselt seiklusega siduda, on sellise sõltuvuse loomine samas äge) ja olla kõigile võrdselt lahendada. Kaklust ei pruugi pea üldse olla, kuigi enamasti võiks (isiklik maitse). Mängijatevaheline rollimäng võib vabalt kujuneda mõnegi intriigimängu omast huvitavamaks, intensiivsemaks, sügavamaks. Samas, kuna jämedam ots on selles osas antud PCde kätte, ei pruugi.

Enamus mänge kipub tänapäeval vast maanduma kuskil seal keskel, kus ettekirjutatud rollidega tegelased käivad vahepeal õues jalutamas, võibolla löövad ühe poolsurematu vaimolevuse maha, võibolla teevad mingi riituse. Seikluslarbiks mina sellist mängu keeldun nimetamast, samas, puhtaks intriigikaks ka pidada ei saa (sest mängujuhid vaidlevad jubedalt vastu, et intriigikaga küll tegu pole, käidi õues ju ja tehti seal midagi isegi).

Selline oleks siis minu teooria. Ärge valesti aru saage, mul on olnud väga palju põnevaid intriigikaid ja veel põnevamaid mänge, mis kuskil seal vahepeal kõiguvad. See jutt on samuti ilmselgelt suur üldistus, vägagi ainult minu mätta otsast vaadatud jne. Lihtsalt, sihuke arusaam, et erinevuseks on lihtsalt peksmise/rollimängu suhe, hakkab mulle jubedalt vastu. See võib isegi mõnikord nii olla, ei pruugi ja kindlasti ei ole see kõige olulisem. Räägin puhtalt omast kogemusest erinevatelt mängudelt.

[Tindome]

Ma ei anna klassifitseerimisse mingit panust, aga küsin (siiralt ja ilkumiseta):
Milles seisneb olustikumängu võlu? S.t. ma kuskilt teemast lugesin seda, kuidas kuskil põhjamaal tehti larp "heinategu" ja selle raames siis tomus päev otsa heinategu.

Kas need heinateolised olid kuidagi suhetesse ka pandud? Et kes on vanaperemees ja vanaperenaine, kes sulased, kes tüdrukud? Ja kas neil olid mingid pinged ka? Või oligi nii, et kõik olid omavahel ammu tuttavad, isiklikke asju lahendada ei olnud, tehti heina, vahepeal söödi, käidi kaevu ääres pesemas ja..?
Et... kas ma saan õigesti aru: on olemas intriigilarp e. selline mäng, kus tegelastel on omavahel mingeid probleeme lahendada, mingeid pingeid ja liine ja värke. Ja on olemas olustikumäng, kus selliseid pingeid ei ole - vast ainult selliseid, et kaupmees tahab müüa sulle oma kola kallima hinnaga ja sina tahad saada odavamalt ja pinge tekib siis vajadusest tingida? Või on olustikumängus ikkagi ka lubatud mingit konflikti ja pingelisi suhteid tekitada - aga mis on siis erinevus seiklus- või intriigimängust?
Kas see on äkki mingi taaskehastamise moodi asi siis? Või ...

ühelausega: jah, mis on selle mängu võlu?
Kas sellele on Eestis huvilisi? Kas keegi oskab tuua mõne näite kohalike, juba toimunud, mängude hulgast? Kas igav ei hakka?

[Irve]

Morthgoth: seos ettekirjutatud rolli ja intriigimängu vahel on olemas, aga mitte absoluutne. Rollid võib ka seiklusmängus ette kirjutada ja see ei muuda antud liigitust. Ehk siis teisisõnu: mängujuhtide nägemus võitluse/rollimängu suhtest määrab vist selles tunnetuses kõige enam.

Kui kolmenäolise mudeli peal mõelda, siis intriigikas on narratiivi poole kaldu, seiklusmäng ja lahingmäng "mängu" kasuks (seiklusmäng neist kahest siis rohkem narratiivi poole). Olustikumäng, mida kommenteerida tahaks, on selle "sisseelamise" kategooria pihta, mis on simulatsionistide (ja mitte reegli, vaid rolli mõttes simuleerijate) lemmik.

Kui ma suudaks siit jaotusest subjektiivsuse kaotada, oleks toredam kindlasti.

Hallhulluke: nii kuidas mina olen sellest aru saanud, on nn. olustikumängu võlu mitte põnevuses, vaid väljakutses rolli sisse elada. Olustikumängu väljakutse on umbes selles, et "kas sa saad hakkama X tegelaseks kehastumisega." Ilmselt on ka sellise mängu võlu puhtalt see, et kui kõik su ümber on täielikult suutnud rolli sisse elada, hakkab toimima mingi eriliselt mõnus sünergia, et pärast mängu on selline tunne, et jess, hea laks oli.

Usun, et kui sisseelamine seada põhieesmärgiks, on palju väiksemad asjad põnevad.

See heinategu tundub väga ekstreemne näide, aga näiteks noodsamad Beleriandi soomlased olid selgelt olustikumängu koolkonnast.

[arpeau]

Veel üks parandus - too 'löömine' on üks imelik sõna. Prooviks 'võitlus'?

[Kristjan Oad]

Noh, minu meelest võiks iga mäng olla olustikumäng. Tegelaskuju moel mõtlema hakkamine peaks olema misiganes rollimängu eelduseks - olgu tegemist siis pangaröövi või kollidevastase sõja või maailma lõpu ärahoidmisega. Suurim vaenlane on siinkohal iha võita (ära panna, muljet jätta jne). Olen igale mängule läinud "olustikutsema", seda nii eelduseks kõigele muule, ja pole olnud ühtki mängu, kus poleks selle nurga alt pettunud.

Ei, ärge saage valesti aru, adun täielikult, et olen idealist-perfektsionist. Ei heida kellelegi midagi ette. Mängud on sellele vaatamata toredad olnud.

Püstitan küll hüpoteesi, et olustikulisuse töötamiseks on tarvis, et inimesed oleks mängule tulnud just rollimängu kui sellise, tegelaseks kehastumise, mõttemallide ajutise muutuse pärast. See peab olema eesmärk ja seda peavad mängijad nautima. Siis töötab. Enamasti ollakse tulnud muil põhjusil, seda sageli ka ise mõistmata, ning siis ei tekigi "teises maailmas olemise tunnet" - sest see ei ole igaühe eesmärk.

Soomes tundub olevat selline ülitervislik kultuur selles osas. Soome rollimänguliste taaskehastajate 2007. aasta Mütofestil läbi viidud paaritunnine mäng oli üks paremaid olustikuelamusi - ja võimaluste (koha, mängijate, täpsete olude eelnev tundmine, mängueelsed ettevalmistused) ning tulemuse suhte poolest mäekõrguselt igast teisest mängust üle.

Sõnaga: olustikulisus oluliseks!


Võitluse-rollimängu otsekui vasturääkiva mõistepaari kaudu žanrite defineerimine on üsna jätkusuutmatu küll. Irve, Sa võid seda võib-olla teelauast eemalt vaadatuna nii näha, ent mõlemast tassist isukalt rüüpajana kinnitan, et imiteeritud külmrelvavõitlus ning teiseks isikuks kehastumine on ühildatavad, ajuti teineteist toetavadki (1+1=3 jne), kindlasti aga mitte välistavad.

[morthgoth]

Ütleme siis, et ettekirjutatud suhted, mis omavad mängus väga suurt tähtsust. Intriigikas paistavad nad kohustuslikud ja head seiklusmängu läbi
nende ei tee, vähemalt minu arvates. Löömine, lahing, kaklus, misiganes ta parajasti on, paistab lihtsalt jube pinnapealse vahena, asi pole ju ka rollimängu kvantiteedis, vaid pigem selle olemuses ja selles, kuidas see kujuneb.

[Tindome]

Kodanik Oad, me oleme ühel meelel rollimängu olemuse osas. Et iga larp peaks olema olustikularp.
Rohkem idealiste ja unelmad suureks!

Millest ma nüüd ikkagi aru ei saa on see, missugune see puhas olustikumäng siis on? Kus ei ole intriigi ega seiklust ega võitlust ega kiikse ja absurdi? Või on olustikumäng see, kus kõik need võivad olemas olla, aga mäng on lihtsalt viimase peal hästi õnnestunud ja õiged inimesed õigetesse rollidesse sattunud, nii et kõik tundub "nagu päris"?

[hoarmurath]

Põikaks siin vahele ja ütleks, et ettekirjutatud rollidega annab head mängu teha ja lõpetage see nende kolkimine ära. Probleem on lihtsalt selles, et enamus GMe ei taipa mängijatelt küsida, et mida nad oma rolli tahavad. Ma olen ise niiviisi täiesti edukalt mängusarja vedanud, nii et ei ole nii hull midagi. Või siis ei oska mängijad küsida. Kes teab.

[Tindome]

Mul on tunne, et ettekirjutatud rollide vastu on sõna võtnud ainult üks inimene, ja temagi mitte kategooriliselt vaid "mulle meeldib rohkem..." võtmes.
Isiklikult minu jaoks on tegelase tausta tundmine mängu nautimiseks hädavajalik, aga ma lihtsalt võtan teadmiseks, et sellele ja sellele mängule ei maksa mul kippuda, seal tehakse teistmoodi, ja rahu majas.
Keegi ei kannata ja inimestest hea meel.
(Koostöö mängija ja mängutegija vahel on tõesti kõigile osapooltele nauditava ja kasuliku rolli jaoks kõige tähtsam.)

[hoarmurath]

Tunnistan, et tegu oli hetkel lihtsalt viimse piisaga, sest seda vastalist juttu tuleb peaaegu igas teemas välja. :p Aga jah, isiklikult leian tõesti, et parim variant on koostöös rolli loomine, mis laseb mängijal sisse tuua talle meeldiva temaatika ja samas mängujuhil lisada plotiga siduvad elemendid.

[Dan]

[Liilia]

Armas Dan, miks nii teravalt...

Püüan seletada, miks minu arvates on vaja kategooriaid luua.
1.) Algaja mängija ei tea otsustada, mida mängult oodata, kuidas valmistuda. Kui on kirjas mis larpga on tegu, valib ta omale sobiva ja ei lähe löömalarpile intriige punuma ja ei oota seda sellelt larpilt.(ja ei kommenteeri hiljem, et "paha" mäng oli)
2.) Algaja mängujuht saab paremini korraldatud oma mängu, kui ta teab, millistest osadest koosneb teatud liiki mäng ja mida peab mängijale pakkuma, kindla mängu kategooria all. (ja kui ta ei suuda oma mängu kuhugi paigutada, siis mõelgu enne läbi, mida ta konkreetselt teha tahab ja kellele)
3.) Kogenud mängija saab end paremini ette valmistada. (Grupi luua, relvad, varustuse)
4.) Erinev mäng sobib erinevad maitsega inimesele ja märkides mängu juurde mis mänguga on tegu, määratletakse ära ka mängijate huvi ja kriteeriumid, millised omadused peavad olema, et selles kaasa lüüa.

Minu isiklikuks lemmikuks on näiteks "kiiksuga intrigeeriv kostüümi-draama larp", mida olen mängujuhina 4 aastat viljelenud kitsas ringis (kes on mänginud teavad, millest ma räägin), ei ütle ära aga ka heast olustiku või intriigimängust, kui mängijana need mu ette jäävad.
Paraku pean tunnistama, et "minu tass teed" ei ole lahing ja sõjamängud, aga elamuse pealtvaatajana olen nii mõneltki saanud - toitlustades seda

Kokkuvõtvalt siis - kui Sulle ei meeldi, mis tehakse - ära sega teistel seda tegemast!

[Dan]

[KEK]

[Bernard]

Selliseid "mänge" on tehtud küll - päris palju larbiväliselt. Töötavad väikeses ja omavahel hästi tuttavas seltskonnas. Reegleid pole vaja sest vaielusi ei teki, kõik töötavad ühise eesmärgi nimel.

Häda on selles, et see on pigem improvisatsiooniline teater või häppening kui rollimäng. Puudub muu eesmärk kui läbielamine või kujutamine (n. teatrikoolides tehakse sedalaadi etüüde söögi alla ja peale). LARP sisaldab endas siiski mingit eesmärgistatud süžeed või lugu, mille "lahenduskäik" (kui seda nii võib nimetada) on lahtine. Võib vaielda aga kui me säärased üritused sisse võtame, on larp ääretult lai mõiste ja ühiskonnas pea defineerimatu.

---

Naljaga pooleks (aga väikese tõeteraga ütlus): "Larbil võidab see kellel on kõige lõbusam!"

---

Tuleksin siinjuures tagasi ühele teoreetilisel punktile mida olen loengutes kasutanud. Arvan, et see on antud vestluse arengus oluline.

Mis defineerib minu arvates head mängijat?
Punktid tähtsuse järjekorras, üksteist mitte välistades vaid täiendades:

1. Järgib kehtestatud mängureegleid
2. Püsib tegelaskujus
3. Suhtleb kaasmängijatega
4. Üritab pürgida seatud eesmärki e. osaleda taustaloos.

Seletan veidi lahti:

I . sa võid olla ülilahe rollitäitja ja üks aktiivne sell aga kui sa oled nõme inimene ja ei suuda teistega koos mängida siis oled sa sitt mängija, ükskõik kui kõva kostüüm poleks. Heaks mängijaks olemine eeldab paraku mängureeglite põhjalikku tundmist ja korrektset järgimist.

II. Sa võid olla hästi "tõhus" (kasutan Irve terminit) mängija ent kui sinu tõhusus on (küll täiesti reeglite kohane, ent) tegelaseväline sii ei ole sa paraku hea mängija. Võibolla hea sportlane vms. See on näiteks see millest Kristjan ja Mart räägivad. Mõnes mõttes tuleb siin nüüd ka enda kompetentsus mängureeglite ja mehaanika vallas unustada.

III. Sa võid olla väga aus ja väga lahe tegelane aga kui sa oled väga tegelasepõhiselt ja autentselt terve mängu, paatosliku näoga nurgas siis pole sa paraku hea mängija. See on põhjus miks "tundmatu varjatud näoga võõras" on lihtsalt sitt roll. Suhtlus on üks larbi olulisimaid aspekte - sa PEAD leidma tegelasepõhised kohanemised suhtlemaks teistega. Muuhulgas - ärge laske endale pähe määrida tegelasi kellel pole põhjust suhelda kaasmängijatega, lihtsalt keelduge!

IV. Sa võid olla aus, hästi väljajoonistunud rolliga ja absoluutne tähelepanu keskpunkt - aga kui see kõik läheb seatud teemast mööda (näiteks ülemäärane nn. "tolatsemine" ja kahemõttelised IG/OG naljad), teeb see sinust mitte just kõige parema mängija. Hea mängija üritab lugu edasi arendada just sellest maailmast lähtuvalt mille mängujuhid ja kaasmängijad on loonud. Lihtne soovitus on, et "Jah" suhtumine on parem kui "Ei" suhtumine - pigem mine sündmuste ja skeemidega kaasa, isegi kui need tunduvad "ohtlikud" või "ebatõhusad".


See definitsioon ei ole mingi imerohi aga minu väide on, et kui mängijal väga tugevalt puudub üks (või isegi mitu) nendest omadustest siis ei ole tegemist just väga hea mängijaga.


(P.S. Juhin tähelepanu sellele, et täiesti meelega on välja jäetud kostüüm ja rekvisiidid kui oluline punkt. Minu arvates peab kostüüm ja rekvisiit ainult toetama mängu ja aitama mängijal sisse elada - see ei mängi tema eest. Iga mängija peab ise teadma kui palju tal vaja on, et ennast (ja teisi enda ümber) õigesse meeleseisundisse viia - individuaalne värk, mõnel vähem, mõnel rohkem. Väga hea kostüüm teeb väga halvast mängijast dekoratsiooni, mitte hea mängija, e. "kaugelt petab ära küll". Päris ilma kostüümita ei saa tulla ka väga hea mängija - keegi ei mängi nii usutavalt, et tavariietes n. muinaslarbil "omal kohal" tunduda.)