Panen paar mõtet kirja, vbolla tuleb veel.
- Ma ise olen kaheks kõige raskemaks pidanud kahte takistust: leida mängijad ning otsida mängule sobiv toimumispaik. Kui need on lahendatud, oleneb muu juba otseselt korraldajatest.
Kena ja sobiva paiga leidmisse võiks palju aega investeerida. See peaks olema kindlasti ka mugavalt ligipääsetav. Kui sind mängukorraldajana ei teata, ei viitsi larparid ehku peale end kohale vedada.
- Tõtt öelda on larparite vahel teinekord nii mõnigi hõõrumine või konflikt - seega uuri järgi, ega kellelgi oma lähemate kaasmängijate vastu pretentsioone pole. (Eriti tähele panna intriigmängude ja NPC'de puhul) Üldiselt piisab rollilehtedel kes-keda-mängib mainimisest, aga mõnikord tuleb viimasel hetkel muudatusi.
- Hoidu mängijatele jagamast suuri võimeid. Teinekord võib taoline asi kontrolli alt välja minna ja paljudele osalejatele larbi ära rikkuda.
Tuleb mainida, et on mängijaid, kes omale ülivõimeid teinekord mängujuhtidelt välja püüavad nuruda... sul pole mingisugust kohustust neile teiste ees eeliseid anda.
Ära toida munchkinit!
- Mängu juhtimisel eelista üljuhul kaudseid juhtimisviise otsestele. Ehk mida vähem on sinu kätt tunda mängus, seda enam mängijad maailma usuvad. Ole tagasihoidlikult nähtav.
Samas ei tohiks jätta sekkumata kui sekkumist on vaja.
- Reeglisüsteemide mädasoo. Mulle meenub, et uute ja "originaalsete" reeglisüsteemide väljamõtlemine pakkus mulle mingivahe hullult pinget. Sisuliselt seal siis muidugi erilist uuenduslikkust ei olnud.
Mitte, et uudisreeglite väljamõtlemist pole vaja, vaid esimese mängu puhul kindlasti mõistlik kasutada juba järeleproovitud süsteeme.
- Mängujärgne tõsiasi: pea alati on osalejaid kellele larp hullult meeldis ja neid kellele mitte.