Postitas Alleria 14:29 3. Aug 2010
Üldist infot meremeestele, - naistele:
Pärimus ja üleloomulik on igapäevaeluga tihedasti läbipõimunud, seda ei peeta ebausuks, vaid see on igapäevane fakt, millega paljud on ka ise kokku puutunud. Meremeestel on loomulikult omad kombed, kuidas Yokat austada ja mitte temaga pahuksisse sattuda. Merejumalannat vihastanud madrus toob halba õnne ja hukatust tervele meeskonnale, seetõttu tuleb alati asja parandada või lasta merel tegelasega asjad klaarida; enne kui ta terve laeva põhja viib.
Näkid, hülgerahvas, merekoletised, vaimud, paharetid – need on igapäevased asjad, millega peab arvestama. Nii mõnelgi merekarul on rääkida isiklikust kontaktist ühe või teisega neist.
Amuletid toovad õnne ja mustlaste needused halba õnne. Meremeest seas on tihti amuletiks jänesekäpp, piraatidel kilpkonna luud. Samuti on rida endeid, mis meremeestele halba tähendavad: kui haid laeva jälitavad tähendab see, et keegi sureb; elus jänes pardal toob väga halba õnne; samuti on halb õnn tapetud kilpkonna mitte ära süüa; eriti halba õnne tähendab, kui teel laeva kohtad kõõritavat naist; tormi ennustab see, kui laeva vaateväljas kass käppi peseb. Reede on reisi alustamiseks halb päev. Albatrossid toovad head õnne, need on meremeeste rahutud hinged, kes aga albatrossi tapab, seda kummitab halb õnn. Sama lugu tormipääsudega, kes toovad laevale tormihoiatust, kes tormipääsu tapab sureb peagi ka ise. Kui rotid enne reisi laevalt põgenevad tähendab see, et laev saab teel hukka.
Neil, kes maal kasvanud, on tuttavad ka koduvaimud ja haldjad. Vahel harva on kuulda ka libahuntidest või vampiiridest. Maarotid otsivad kaitsed enamasti jumalatelt ja templist. Meremehed usaldavad üldiselt õnne, endeid ja amulette, kuigi ka vahel mõni annetus templile ei tee paha. Yokale tuleb kindlasti iga-aastaselt mingil moel austust avaldada. Lood meestest ja naistest, kes merejumalannaga lugupidamatult on käitunud, on lühikesed ja kurvad.
Nõidade ametiposti on siinmail üle võtnud preestrid, kaugel põhjas olevat aga karuks ja hülgeks moonduda oskavad šamaanid ja üle mere on mustad voodoo nõiad, kellel on hingetud teenijad.
Viimased aastad tuult tiibadesse kogunud legend:
Oma 10 aastat tagasi oli üks väga võimekas piraadikapten, nimi oli tal Printsess Sela. Ta oli tuntud ka kaugematel kallastel ja piraadikütid nimetasid ta nime vaid vandudes. Isegi piraadid isekeskis olid tema nimetamisega ettevaatlikud, sest räägiti, et tal oli Merega oma leping ja nuhid kõikjal. Need vähesed, kes temast halba julgesid rääkida, kasutasid mõnda muud nime.
Aga ta ei olnud türann, ta inspireeris kõiki, noori ja vanu, piraate, lihtinimesi ja piraadikütte. Kaupmehed kulutasid varandusi, et temaga hea sõna peal olla. Kaupmeeste korralikud võsukesed, aga jooksid kodust ära piraadiks. Mitmed noored mehed ja ka mõned naised armusid temasse, kuid nende noored südamed murti. Mõnikord võis ta ka julm olla. Kuid üldiselt oli ta noorsoo vastu leebe, nii mõnigi võimekas kapten sirgus tema juhatuse all. Aga Printsess Sela ainus armastus oli meri. Ka ilu poolest polnud talle võrdset, räägiti et ta ema olnud hülgerahva hulgast.
Kuid sama palju kui tal oli austajaid oli tal ka vaenlasi. Kuid ka neist sai ta alati võitu. Ent ajapikku muutus Printsess Sela uhkeks... meri oli teda austanud oma poolehoiuga, kuid Sela hakkas seda enesestmõistetavaks pidama, ta ütles, et ta saab hakkama ka ilma õnne ja amulettide ja merejumalannata. See oli suur viga, surelikest ei ole jumalatele vastast.
Ja üsna pea pärast seda jäi ta merel kadunuks. Terve laev läinud, mitte ühtegi ellujäänut.
Varsti hakkasid tulema sünged teated salapärasest laevast, mis hulbib justkui vee kohal, mitte ühtegi hinge pardal, kord kadudes ja siis ilmudes...Ilmutise nägemine ei toonud midagi head. Laeva märkajaid tabas mõni saatuslik õnnetus või haigus või nõudis meri nad endale, vahel tabas halb õnn ka tervet meeskonda.
Printsess Sela ja tema meeskond on määratud igavesti merd seilama oma jultumuse eest, see on Mere kättemaks, õpetus ja hoiatus teistele.
The race is long and in the end it's only with yourself