Mängupaik oli üks maalilisemaid kohti üleüldse, kus ma larbil käinud olen. See punane hiiglaslik kuu viimasel päeval enne lahingut oli justkui tellitud ning eelneva õhtu udu ja vaade künkalt oli tohutult ilus (vangistus ei tundunudki enam nii õudne, kui sai loodust nautida). Puu ja pingid selle all, kus herra Verileek (lõpuks sain nime õigesti õeldud...) meid küsitles oli ka postkaardilik.
Aga jah, rääkides meie kostitajatest, siis suur-suur tänu teile, üliäge oli! Väga põnevaid ja väga absurdseid ideid tuli teie jutust, juhtme ajasite mul mõlemad ikka üsna põhjalikult krussi. Ja Ülo, su tegelane oli vägev! Ja suure sisendusvõimega ka OG. Kui Telc meile pärast järele tuli ja millegi pärast küsis midagi kellegi nime kohta, käis mul peast koheselt läbi Kelen Sagora Driane
Selle mängu ajal sain aru ka mida tähendab siseheitlus. Umbes 80% mängust istusin ma maas ja üritasin kas ühte või teist tunnet maha suruda, midagi ära otsustada, ennast midagi ebameedlvat tegema sundida. Esimene kord ka, kus ma olen suutnud väga elavalt oma tegelase mõttemaailma sissesulanduda. Eriti ärakammiv oli see, kui ma kuskil ülikõrges aasaheinas istusin ja pool tundi järjest pisikeste pausidega "austaomaesivanemaidsõjakstulebalativalmisollasaoledomaendasaatusringeitohipuruneda" pomisesin. Kammis ära nii IG kui OG ning ikka väga korralikult.
Iga mänguga olen ma üha veendunum, et ma suren ära, kuid isegi see kord, pool mängu ilma igasuguse relvata olles, suutsin ma ellu jääda. Või noh, jah, ära ju korraks surin, aga lõppkokkuvõtteks jäi eluvaim siiski sisse Ahjaa, siinkohal tuleb veel mainida, et Ülo riitus, nii palju, kui ma sellest mediteerimise vahepeal piilusin, oli üks ägedamaid, mida minu silmad näinud on.
Teie mittehull
Dyrien Talay aka Kelen Driane.
PS! See sedelikeste süsteem on jah väga pro! Mul iga kord käib süda sees tagurpidi, kui ma näen Monat JÄLLE ühe lipikuga tulemas...