Yoka muljed

[Attila]

[Myrt]

[kaval rebane]

[Alleria]

Mängul oli muide vist 4 relva ainult, millest ühte üldse ei kasutatud.. Või oli rohkem?

[Katzenminze]

[kaval rebane]

[kohatu Lootus]

[Alleria]

[kohatu Lootus]

[Hellera]

Minule jäi mulje, et selle mängu puhul oli algusest peale ette teada, et gruppide vahel saab olema otsene konflikt. Ka mängujuhid olid selleks hästi valmistunud - oli hulk väga häid asendusrolle. Mängijatele anti enne mängu isegi teada, et võtku midagi kaasa, millega saaks pisut välimust muuta.

Mulle tundub, et siin on hetkel tegu põhimõttelise probleemiga. Viimasel ajal on sõnast riitus saanud sõimusõna, ent kas seekord ootasid osad mängijad tõesti, et võtame kõik kätest kinni ja teeme koos ühe suure riituse, et saarelt pääseda?

Samuti on viimasel ajal olnud mõned mängud, mis kippusid mängijaid mööda raudteed vedama. Seekord oli gõmmide kohalolu vaevu talutav ning valikuvabadus kõikehõlmav. Kas see oli liialt jahmatav, et olukorrast kõike võtta? Ei saa ootama jääda, et gõmmid asja käima lükkaksid, tuleb ise tegutseda.

Eesti larp mängib ennast üha rohkem ja rohkem nurka (no pun intended). Mida me siis nüüd lõpuks tahame ja kas me oskame seda saavutada?

Nii. Väga võimalik, et tekitasin nüüd alguse heale arutelule või siis vastupidi suuremat sorti kaklusele. Saagu, mis saab, aga ütlema ma seda pidin, sest meil kõigil on vaja mõelda, kus me oleme ja kuhu siit edasi minna. Mina isiklikult tean seda ja seetõttu pole mul ka midagi rohkemat öelda.

Hanna

P.S. Ja ärgem unustagem vana tõde - hea mängija on see, kes mängu enda (ja teiste) jaoks heaks mängib.

[hoarmurath]

Tunnistan, fakt, et ma relva ei vinnastanud, oli minu feil. Sest esiteks ma ei teadnud, et see nõutud on, ja teiseks, ma ei pannud seda kogu möllus üldsegi tähele.

Läbi põõsaste laskmise koha pealt - üritasin hoida sirget nägemisliini, ja tõenäoliselt eksisin mitu korda.

Ma ei soovinud petta. Petmise teel võidetud lahing pole midagi väärt. Ma ei usu, et ka keegi teine seda teha tahtis.

Enda kaitseks ütlen lihtsalt seda, et me olime neli tundi ringi tuianud teid otsides. OIime väsinud ja näljased, mis vähemalt minu puhul tähendas, et ma polnud just kõige paremas seisus. (Mis muidugi ei ole kellegi teise probleem peale minu enda, aga see seletab asjaolu).

Samuti oli mitu GMi juures modereerimas, kas siis hästi või halvasti, aga seal nad igatahes olid.

Tõenäoliselt ütlesin surma saades ja vbl hiljem-varem ka midagi ebakohast, vabandan nende ees, kes ennast puudutatuna tundsid/tunnevad. Väsinud ja surmasaanud mängijad pole tihti eriti õnnelikud, eriti kui surmasaamise asjaolud on segased.

Ise teadsin kohe algusest, ja isegi enne mängu, et vastasseis tuleb kõikide piraatidega. Olime sellega täiesti arvestanud. Kas te siis tõesti ei arvestanud sellega, et me tahame teid maha lüüa? Kuulutuses oli ju selgelt, et piraadid ja mereväelased. Peale selle - meie kapteni missioon, ja selle tõttu laienevalt oli ka meie missioon maha võtta kapten Rotisaba ja ta kas elusalt või surnult tagasi viia. Loomulikult üritasime me siis oma missiooni täide viia, sest sellest sõltus meie kapteni karjäär ja meie oma au, ning ka elu, sest me olime suht veendunud, et ka teie meid otsite. Nii et põhimõtteliselt oleks selle mitte üritamine olnud meie rollimänguline feil.

Selles mõttes, et muidugi löömisele keskendunud vennad lähevad lahingmängudele, aga kui me poleks üritanud teid maha lüüa, oleks me eepiliselt rollist mööda mänginud. Lisaks oli asi ka selles, et vähemalt enamus meie kambast jäi NPC tõttu uskuma, et me saame koidikul automaatselt surma, kui me kõiki teisi maha ei löö.

Nii et initsiatiive teisi ära koristada oli juba vähemalt kaks.

Arvan ka, et poleks seda tulirelva olnud, oleks lahingu lahenemine toimunud vähem segadust tekitavalt. Ja loitse.

Võitmise ja kaotamise element jääb sisse iga mängu puhul, kus on eesmärgid, mida täita saab. Vahetevahel kaotavad ühed, võidavad teised. Vahetevahel on kaotusi ja võite mitmeid, ja vahetevahel saabki keegi selle sitema loosi.

Oleme inimesed, ikka juhtub.

Viise, kuidas lahendada probleemi, et kõik kukume teineteist tapma, oleks olnud küll. Aga mängu alguseks oli selleks juba liiga hilja.

GMina olen ise ka kõikidesse nendesse ämbritesse astunud, nii et ma GMide peale tige ei ole. Tegite kõik, mis saite.

[Athilith]

Olge tervitet.

Alguses oli kõik nagu ikka, Saar ja Suur Sääsk õnnistasid meid rikkaliku toidu ja maheda ilmaga. Eelneva öö torm oli vaibunud ja isegi Erak leidis aega, et ennast kohale venitada. Kuigi uudised mida ta kandis olid ärevust tekitavad polnud need siiski midagi nii traagilist. Selle asemel, et temaga kuskile saarele hulkuvaid hädalisi otsima minna võtsime nõuks ja jõuks maha pidada võimas rituaal: lõkke, palve, ohverduste ja muidugi tantsuga. Palusime ilusat ilma ja õnne ja rahu kõigile ekslevatele hingedele siin saarel.

Mõned üksikud piisad taevast andsid märku Suure Sääse soosingust ning lähenevast seltskonnast. Sammusime küla poole kuid poole tee peal ilmusid tihnikust välja ärevil ning pinges hinged. Need olid endi sõnul kuninglikud saadikud ja nõudsid meie sõprust ja lahkust mida me nii või naa jagame lahkelt kõigile. Olles õnnistanud neid Suure Sääse Pissiga, juhatasime nad Püha Lõkke äärde ja korraldasime nende tarvis Püha Rituaali, õnnistades nende hingi.
Sellest seltskonnast leidsime ka oma Saare igipõlise vaenlase, meremehe kes varastas meie nooruse. Meie üllatuseks oli ta igasuguse mõistuse kaotanud ning oli täiesti uuestisündinu. Kuna Suur Sääsk ei luba kedagi karistada ilma õiglase kohtuta siis otsustasime tema seisundis selgusele jõuda. Mõistes, et ta on täiesti ullike ning Lese eestvõtul õnnistasime tema hinge maailma põhja ja otsani ning andestasime talle kõik, sama tegi ka Suur Sääsk. Meie kurvastuseks lahkusid kuninglikud saadikud hirmus ning hoiatasid kurjade ja verejanuliste piraadi hingede eest, kes mööda saart halastamatult ringi roomasid.

Pärast pisukest Saare nõukogu ja kingituste pakkimist asusime teele, et tervitada teisigi külalisi. Leidsime nende laagri pimedas, lõkke ääres istusid nende kokk ja rummmeister. Suure Sääse õnnistus oli meiega ning ka need külalised pakatasid rõõmust ja soojusest. Pakkusime neile hiilgavat Milli-Mallika Leotist ja kõike muud, mis meie traditsiooniliste kinkidega käsikäes käivad. Vastutasuks pakuti meile hiilgavat küpsetist sulajuustuga ning rummi. Kahjuks oli viimane kole halvaks läinud ja maitses mõrumalt kui Trollida higi mis on parim ravi seenemürgituse vastu.
Meie üllatuseks oli ülejäänud nende seltskond läinud meid otsima. Siis teadsime, et Suur Sääsk õnnistab meid ja toob nad ise kohale. Ja nii saigi juhtuma. Piraadid tulid ja suhtlesid. Olid teised jube kärsitud ja kohati ebaviisakadki. Ei tahtnud teps mitte maha istuda ja mõistujuttu puhuda ega seeni maiustada. Küll aga huvitas neid meie suur aare- Huvitav Puu. Püüdsin nende juhile kõigest väest seletada puu asukohta, kuid ta ajas koguaeg minu öeldut sassi ja pahupidi. Kahju oli teisest kohe. Ning nagu teiste külalistega, pistsid ka needki hirmust salvatuna jooksu, et leida hiilgav ja turvaline puhkekoht. Isegi meie pakutud õnnistusele olid nad risti vastu. Nagu hiljem selgus, maksis see neile valusalt kätte- Suur Sääsk ei salli ülbust.

Kui piraadid olid lahkunud saabusid platsi Trollid- Pepe ja Lolo. Meie armastus meie kaitseinglite vastu süvenes veelgi, kuigi pidasime seda võimatuks. Me kostitasime neid kõigega mida meil vähegi oli mida nad vastu võtsid. Vestlesime sügavatel maa, Saare, Suure Sääse, elu ja tarkuse teemadel. Soovides meie armsate külalislahkust mitte üle kasutada võtsime sammude suunaks kodu. Terve tee palvetasime palavalt ning õnnistasime südamest ja hingest meie Trolle ning palusime Suurelt Sääselt neile pikka ja elutervet iga.

Jõudes kodukülla saabusid meile taas külalised- kaks kuninglikku meremeest. Pakkusime neile tekke ja patju ning toidukraami, et nende õnnistet hingi ka maiselt kummardada. Suure Sääse palvetega saatsime nad kodupoole teele.
Varsti pärast seda laskusime Püha Seene rituaali, mis seisnes nagu ikka, seente tarbimises. Nagu ikka, olin ühe seene läbi immutanud Suure Sääse Pissis ning seekord nagu iga teinegi kord langes selle söömine Pauniku peale. Pold seegikord ime, et ta taarudes ja pungil silmil kadakate vahele taarus ja kadus tunnikeseks. Tagasi tulles oli tema nägu sama tühi kui tema põhjatu magu. Sõime koos teistega ning õnnistades kõiki vahvaid Saare külalisi, elanike ja armsamaid Trolle pugesime põhku.


Kui hommikul ärkasime, tundsime kohe, et miskit on vägagi valesti. Hing valutas ja Suur Sääsk paiskas meie pihta eriti paksu Suure Sääse Pissi. Ei olnudki vaja kaua oodata kuni külla ilmusid kaks väga katki olevat Hinge. Kuninglikud meremehed, neid oli kaks. Hetkegi raiskamata langes Lesk nende peale nagu kull hiirele. Tõin välja kõik oma pühad Suure Sääse sidemed ning ammutasin oma arterist neile oma eluvett. Pärast pingsat pingutust saime neile jalad alla ja eluvaimu nahavahele. Kuid samal aal külastas meie küla veel üks punt meremehi. Need olid kurjad ja tahumatud nagu halvaksläinud Trolli väljaheide. Suure Sääse hing oli täis ja keelas meil neid kuidagi aidata ja saatsime nad oma teed. Mõned hetked hiljem saatsime kuninglikud meremehed teele oma rajale rohkete õnnistuste ja palvetega.

Veidike hiljem pidasime maha mitte nii püha hommikuse söömaaja ning võtsime nõuks ja jõuks minna otsida üles meie armastatuimad Trollid. Hing valutas kibedasti ja hirm puges luudesse. Leidsime teel Trollide juurde suure seltskonna hingi kes olid viimaks tõde mõistnud. Ilmselgelt puksisid nad sellele veel vastu ja olid täis trotsi. Pakkusime neile Püha Suure Sääse Pissi Pirukaid, mis neid omajagu maha rahustas.

Seal samas leidsime pisukese seltskonna merepiraate. Viimased oli väga pinges ja segaduses. Ka neid oli sügavalt puudutanud veri mis oli asjatult Saarele voolanud. Üritasime neid oma õnnistusega rahustada. Pakkusime neile hingerahu ja söögipoolist kuid nemad olid ikkagi tõest nii kaugel kui olla saab. Andestasime neile ja saatsime nad laevade poole teele. Kuid seal samas meie silme all tuli Erak ja hakkas jälle vassima. Nagu alati oli ta salamahti kõik meie kibedad seenelõpud toiduplatsilt üles korjanud ning sisse vehkinud. Ta pajatas verest ja muust absurdsest mis siia saarele jõudes kaugele maha peaksid jääma. Ja nagu ette nähtud ilmusid välja need kolm kantliku merepiraati keda hommikul olime kohanud. Nad vestlesid rahus ning meie üritasime selgitada kuidas peaksime meie armsamaid Trolle leidma. Ennem kui me arugi saime sähvisid mõõgad ja ragisesid relvad. Need kandilised merepiraadid kes kolmekesi püüdsid rammu katsuda hukkusid ilmselgelt saamata õnnistust Suurelt Sääselt. Püüdsime neid kõigest väest ja pingsalt maha rahustada, söötsime neile isegi seeni. Kuid õnnistust nad ikkagi ei tunnistanud, selle me neilt ka seal ja siis ära võtsime. Samuti ilmus välja üks neist kuninga meremeestest keda hommikul sügavalt ja põhjalikult olime õnnistanud. Tõestamaks Suure Sääse tõsidust lasi ta ühel merepiraadil käe otsast. Lõpuks vaikselt tunnistama hakates merepiraadid palusid temalt vabandust ja lasid mehel minna. Seal meie teed ka lahknesid.

Otsisime oma armsamaid trolle edasi. Leidsime nad oma pesa lähedalt ja õnnistasime ja külvasime nad armastus pungil Suure Sääse Pissi Pirukatega üle. Mööda teerada vaikselt edasi liikudes jõudsime Saatuse teeristile. Suur Sääsk juhatas meid sinna, et anda võimalus neile merepiraatidele usaldusega võita Suure Sääse õnnistus ja armastus. Trollid tõid nad kohale, kuid vaatamata kõigile meie pingutustele ei tahtnud merepiraadid vedu võtte. Suur Sääsk andis mulle teada, et nad tahavad mind surmata, aga, et ma pean neid usaldama, et nende usaldust võita. Kuid rumalad hinged olid neetud ja ennast ise auku kaevanud ning hukule määranud. Nad tahtsid mind tappa ja pussitasid lootusetult minu keha. Mu vend suri mu käte vahel ja siis näitas Suur Sääsk ja Saar oma üdini ulatuvat raevu, andestamatust pimeduse ja rumaluse vastu. Meie armastatuimad trollid hakkisid merepiraadid tillukesteks tükkideks ja sõid nad täiesti ära. Mina aga oma õega matsime oma väikese venna maha ja palvetasime terve päeva Trollide ja Suure Sääse nimel. Õnnistasime oma kõigi hingede arvelt üksikud meremeest kes oli Pälvinud Suure Sääse kiindumuse ja igavese õnnistuse. Ta otsustas saarelt lahkuda ja meie toetasime teda.

Oma armsamate Trollide auks lõime kaks suurt kivist tootemit nende nägude järgi ja toitsime neid metssea lihaga järgmised kolm nädalat.

Olgu Suur Sääsk õnnistet ja ka kõik teised ekslevad hinged ajani, mil me kõik taaskord saarel kohtume. Olgu teie päevad täis armastust ja õnne ning kiindumust nagu on meie omad täis seda kõike Trollide pihta. Hindan seda imetabast sündmust sügavalt ning kiidan Suurt Sääske ja tema tiibades tormavat tuult hinge põhjani.


Siiralt teie,
Sääse Pissi mees.

[Shirotoki]

Mänguga jäin üldiselt rahule. Asukoht, idee ja üldse see maailm on väga hea. Mis veel hakkas silma, oli see, et väga head ja huvitavad tegelased olid kõigil. Pidev pinge ja ohu tunne oli meeldiv.
Suured tänud trollidele, kes mängisid nii hästi ja tõid mängu palju huumorit.

Kurb oli lahing mereväelaste ja Rotisaba piraatide vahel, mis algas väga ootamatult ja lõppes väga ootamatult. Ja ka äärmiselt segaselt. Leidsin kinnitust sellele, et larpid kus on tulirelvad ja külmrelvad segamini ei lähe mitte kuhugi. Et teha larpi kus oleks koos nii püstolid ja mõõgad, peaks kõigepealt olema high fantasy ning ohtra maagiaga. Aga see selleks.
Poogna äratus Itile oli epic.

Tänan eraldi Itit, kes oli väga lahke ja otsustas mind tagasiteel soojendada, kui olin läbi külmunud.
Ootan Yokale järge.

Teie hull Joe/Koiott.

[hoarmurath]

Sven saab vaieldamatult täispunktid kõige ägedama IG muljetuse eest. Epic.

[poogen]

Kuna mängust on nii ehk naa juba piisavalt räägitud, siis lisan omalt poolt gõmmidele järgmist: You're all . Kahjuks on antud loo muusikavideo tuubist välja pigistatud, peate fännivärgendusega leppima.