Fyerellal VI muljed

[Vincent]

I love that comic...

Leitud asjade hulgas veel:

Must 2.gen nuga mille ümber on must patsikumm

[Alleria]

Nii palju on öelda ja nii vähe, mida tohiks öelda.
Alustan siis ebaolulisematest asjadest.
Mul on üks tume täring roheliste numbritega ja Arno tulesüütaja.

Mängul olid oma tõusud ja mõõnad ja mõned momendid, mis mulle ei meeldinud, aga olid teised momendid mis need tuhande kordselt korvasid. Näha oli, et olite palju palju vaeva näinud. Moodulid ja rekvisiidid olid vinged. Npc-d olid meiega väga hellad, kohati nagu liiga, samas eks me olekski muidu surnud ja pinge oli ikkagi.
Aitäh NPC-dele, teid oli palju ja te olite väga ägedad, aitäh, et ikka vapralt ootasite ja mul on hea meel, et teil lõbus oli. Eriti meeldisid mulle Vaatlejad, nad olid nii õõvastavad ja vahvad samaaegselt.
Hiiglaslik tänu ja kiitus GM-idele. Te olete väga tublid ja alati ka mängus kasulikud. Eriti suur aitäh kõige eest, mis me kambris koos tegime.

Eldan, oli au sind tunda. Olid uudishimulik ja hulljulge, käisid ikka oma rada. Aga ma tean, et sa hoolisid meist. Võitluskaaslane, tänan sind.
Leedi - jään sind alati meenutama. Sinu sisemine võitlus, meie konarlik algus ja lõpuks sõprus. Imetlen seda vaprust, mis sinus oli, alati teha õiget asja, vaatamata sellele, mida teised su ümber tegid. Aitäh sulle, sõber.

Mirai ja Rathe - ehk jõuan teid veel tundma õppida. Loodan, et olete rahul olles jälle siin, saades teise võimaluse...

Thare - nüüd siis teame, mis lugu selle uksega on. Anna flöödi eest andeks.
Eshon - tore oli ikka aeg-ajalt näha, et mõni tume kogu pimeduses meie poolt ka on.

Craun - kahju, et ei jõudnud sinuga rääkida. Tänud noa eest (kratt).

Hisinarya, Delnon, Sashara, Trelac ja Dyrien. Mul ei ole sõnu ja neid ei olegi enam vaja. Te teate.


****
//Üks oluline jutt tuleb veel. Loodetavasti nädala lõpuks.

[Alleria]

Noh, näib, et see „oluline jutt“ tuleb nüüd, hilja küll, aga oleme jõudnud sinna, et nüüd või mitte kunagi.

Proovisin seda kirjutada nii ja naapidi, kuid tundub, et suudan seda vist kõige selgemalt edasi anda puhtalt Sahelise mõtetena.

Rahu.
Mõistmine.
Andestus
Armastus.
Kuigi ma endiselt ei suuda veel... Kõik, mis me oleme läbi elanud. Naom, need loherüütlid...
Ent ma peaksin hoopis mõtlema: ma annan neile andeks. Ma saan aru, miks nad teevad, mis nad teevad. Nad on nagu mina. Me oleme üks. Me oleme kõik sama ja sellepärast ma armastan neid. Sest ma armastan kõike.
Või vähemalt proovin. Sest kõik vajab seda ja kõik väärib seda.



Peagi peame me võitlema. Ilmselt pole muud võimalust.
Kuid ma soovin, et me saaksime kuidagi näidata Naomile, et ta ei pea seda tegema.. Et me saaksime ta ühendada ja ümbritseda maailmaga, meiega.. andestuse, mõistmise, armastuse, rahuga, kaastundega ja ta mõistaks, et ta ei ole üksi ja ta ei pea kartma.
Kõik, kes olid üksi, hirmunud ja armastuseta leiaksid rahu. Me saaksime neile anda, mida nad vajavad. Kodu kõigile koduta lastele (vanadele ja noortele). Armastust ja hoolivust ja kaastunnet.
Ja maailm saaks terveks või vähemalt saaks alata paranemine. Mitte läbi sõja ja viha nagu alati. Mitte läbi vaenlase alistamise vaid läbi mõistmise, et vaenlast ei olegi. Läbi selle, et lõpuks me mõistame kõiki. Kõike.
Kuidas sa saad tappa midagi sellist, vihata või karta või olla üksi, kui sinus on kõik see, maailm oled sina ja sinus on maailm, te olete üks ja see on ilus ja seda ei saa hävitada!

Neid hetki on vähe ja raske saavutada.. hetki, kus on tunne nagu peaaegu mõistaksid.. peaaegu näeksid. Kuigi muidugi parim, mis me saame on enamasti see, et vaid hetkeks vilksatab arusaam, et on midagi rohkemat. Kõike ei näe me vast iial. Kuid sellest pole midagi. Piisab kui näha..rohkem.
- S


Kas see teile ka midagi andis, ei tea. Aga ei saa vaiki olla.