Hiline Lõikus: muljed

[Fromhold]

Väga mõnna mäng oli.

Vähe mömmerdamist, kogu aeg oli midagi teha.

Eredaimad hetked:
-kuskil seljandikul juba üsna nüristunult inseneride lillekorjamise valvamine, kui äkki kostis metsast VÄGA lähedalt "urood pljääääd!" ja tärin.
-koos Sippoga villises verejanuliselt bandiite rünnates ja Sproti lahinguväljale jätmine
-koos Katiga villise katusel bandiitide ründamine, kaasas paar inseneri (milleks!?)
-mercide siiras mure Rambo taltsutamise pärast ja "vestlused" villise parandamisel nii konfi kui uniooniga

PS. kui iganes keegi end värvima hakkab, siis käte värvimise asemel kandke kindaid. Mul kulus terve pühapäev erinevatelt esemetelt pruuni värvi maha nühkimiseks.

Kapten Rambo

[Irve]

Ootasin huviga Rambot peagi tabavat vihmavalingut, mis tõsi küll pea kohale jäigi.

Tervitan ka GMide otsust vange tasuta järgmisele võtta.

[Mimic]

GMidele tublilt tunnustav õlalepatsutus. Oli tore mäng, ootan edaspidiseid.
Villis ja õigel hetkel kohale tellitud vikerkaar andis ootamatuid ja häid momente. Uniooni berserkerlikust lahingparvest rääkimata. Ja mis värk selle omade nottimisega on, seekord tegid vist kõik grupid peale mercide seda erilise innuga ?
Minupoolsed erilised tänud Gonfödi tsiviilspetsidele kes kogu ahistamise nende kaitsmise eesmärgil välja kannatasid
Mõned mõtted said ka selgemaks seekord, mis eelmisest juba kuklas keerlesid:
*Minagi tundsin puudust rohkematest mitteplastikupritsimisrollimängulistest võimalustest. Osalt kindlasti see plastipritsimise võimaluse uudsusest meie mängumaastikul, teisalt mängijate närvilisusest seoses võimalusega nende tegelaskuju pika maa taha maha sirutada, aga kindlasti annaks miskit juurde panna. Üritan ikka GMide elu keerulisemaks teha
*Kastide luutimine. Pisipakkide süsteemil oli eelmine kord vigu, aja tiksutamine pole ka perfektne. Äkki saab iseenda näpitsate aja peale väänamise ( ) asemele midagi muud panna, kasvõi iga jubina külge sudoku või midagi, et kui ära lahendad, siis on jubin sinu
*IG liidritel on väga suur OG vastutus oma 'alluvate' mänguphuni pärast... Ehk siis otsuseid peavad nad tihti vastu võtma mitte selle alusel, mida nende tegelaskuju teeks vaid et ikka võimalikult võrdselt kõigil lõbus oleks... teeb nende elu väga keeruliseks kohati ja jätab nende hinge tunnet, et äkki nad olid ebaausad. Rollimängu koha pealt natuke nigel. Kuidas parandada, ei tea...

Parimat,
Mimic

PS: Sudoku on väkk-väkk-väkk

[Liisi]

Vist kõige sisutihedam ja tegevuserohkem mäng kus ma kunagi viibinud olen. Minul isiklikult ainus mölutamine oli 20 viimast mänguminutit punkris bandiitide rünnakut oodates, muidu olid pidevalt käed-jalad tegevust täis ja kell sai täiesti märkamatult 13-st 18. Mängijana sai nalja ja põnevust ja ägedaid rollisituatsioone.

Tänud Leenale ja Maksimile oma väga erinevate, aga rollitruude ning emotsionaalsete ravimisepisoodide eest; insener Boltovile ja Pahandusele, kes päästsid mineerimisrindel Uniooni tiimi auriismed; farmeritele, kes kõiges selles kaoses ja hävingus suutsid üldse mitte kehvad 24 ühikut gaasi koguda ning sõjaväelastele, kes hoolimata juhtimise puudumisest siiski käed rüppes istumise asemel midagi teha üritasid. Elagu Unioon!

Tänud ka mängujuhtidele. Kuna Uniooni leeris oli üleüldine kaos ja organiseeritud tegevuse korraldamise püüdmisele läks nii palju aega ja auru, siis minu jaoks oli tegevus isegi liiga tihe. Lennuki signaalile polnud üldse aega tähelepanu pöörata, bandiidid olid (meie eriti kehvast asukohavalikust tingituna) pidevalt hoovipeal ja kui tekkis tahtmine ja võimalus kuidagi regrupeeruda, oli kriitiline hulk kaasvõitlejaid kadunud või juba langenud.

Ise muidugi tegin paar päris rumalat otsust ja ilmselt mõned vajalikud otsused jäid tegemata. Mängul kohal olles polnud mul väga aimu, mida palgasõdurid endast kujutasid ja eelkõige kuidas neid minu eriti kapitalistlikus maailmavaates kõige kulutõhusamalt ära kasutada, millest on ka siiralt kahju. Need paar kokkupuudet Arlandaga olid igal juhul väga lõbusad ja taaskord, rohkema aja olemasolul oleks andnud võimalust midagi teistmoodi teha. Ongi põhjust Uniooni tsiviiljuhi teatepulk loodetavasti kellegi pädevama kätte anda.

Lõppeks pean veel piinlikkusega tunnistama, et üritasin terve mängu walkie'sid militaar-inimeste kätte sokutada, sest mulle tundus, et nendest on seal rohkem kasu. Paraku said nad protsessi käigus riburadapidi surma, mistõttu ma avastasin, et ma ei oska oma kätte kogunenud walkie'ga tegelikult suurt midagi mõistlikku ette võtta ja magasin suurema osa Ühendvägede baasist tulnud sõnumeid maha. Tegemist muidugi minu enda blondiinsus-probleemiga. Järgmine kord lasen targematel inimestel end juhendada.

[Irve]

Mimicule: ideaalis peaks kogu mäng liikuma üldise lõbu suurenemise ja isikliku rollisoorituse paranemise suunas. Täiega rolli raiudes mängule sisse sõita on minu meelest liiga draamaatiline ja ainult narratiivi jahtimine liiga isetu, aga seal vahepeal peaks olema ka sammutavat rada.

Mis mind häirima hakkas selle lõikuse teemal seekord. Taustamaailma lünklikkus. Ma ei saagi omale ajalugu ja sündmusi ja rollieesmärke väga hästi luua, sest maailm on "ümberringi on jama ja kuskil on linn". Liiga palju vabadust et inspiratsiooni kuskile külge haakida.

[Paganarh]

[Irve]

Aa. Meenus.

Airsoftirahvast briifige surema karjudes. Käe tõstmine on hea ja punane rätt meeldis mulle ka aga karjumine on hea indikaator.

Ühtlasi: Laibadistsipliini tahaks näha paremat. Võime mänguväliselt kokku leppida, et surnud viiakse veidi eemale ja et nad lebavad seal seni kuni neid näha on. Kehade hunnik oli väga meeleolukas.

[Fromhold]

Muide, minu meelest oli rollimänguks ruumi täiega ja plastikupritsimise hulk oli igaühe oma valik. Sain teha nii üht kui teist ja oleks saanud teha üht rohkem kui teist ja vastupidi.

Ehkki mercide ja villise ja uniooni ja konfi kokkulepe läks kuidagi eriti ludinal, polnudki millegi üle nagu kaubelda. 5 mintsa ja valmis. Komplikatsioone polnud. Ma küll üritasin natuke, aga väheks jäi.

Ja bandiidid peavadki olema enesealalhoiuinstinktita kontrollimatud värdjad! Lihtsalt efekti pärast.

Ja supp on ka hea, ehkki mina süüa ei jõudnudki, mingi plöga sain valmis, aga siis pidingi juba minema minema.

Ja äge, et villis inimestele peale läks ja mängus tublisti rakendust leidis.

[Aweron]

Kuna Dräguni galerii on jätkuvalt pekkis, siis ühest kaamerast tehtud pildid on siin. Enamus Konföde poolelt küll



Filmimaterjal ja proffipildid tulevad hiljem.

[Paganarh]

ja veel üks asi: kui kirjutate ja keegi enne teid on mingi poindi ära öelnud, siis kirjutage ikkagi või viidake tema postitusele- oleks vaja teada kas on mingi hunnik inimesi mingi süsteemimuudatuse või arvamuse poolt või on seda ainult paar tükki- mudu teeme muudatuse ära järgmine mäng ja sai ikka halb kuna enamus tegelt seda ei tahtnud vms

[Bandiit]

Minu füüsiline pool mängust annab siiamaani tunda. Hiilimine ja sõjapidamine on väga hea füüsilise vormi arendamiseks.

Mõnusad hetked:
*Kui Vitali (vabade meeste juht) andis käsu mängu alguses minna punkri lähedust uurima. Liikudes punkri poole tekkis maastiku tõttu täielik postapo tunne. Sume sügis, kohati raagus puud ja täielik vaikus. (Täiestu super maastik sellise mängu jaoks va. seenelised muidugi) Vaatlussuunad paigas ning viiemeetrise vahega järjestikus ülesande poole.
Jõudes punkrini ei kohanud me mitte mingit vastupanu. Liikudes punkri taga asuvate majade juures puudus vastupanu. Seda kõike hetkeni, mil kohtasime vastase patrulli. Meie kolmekesi seisime täiesti liikumatult ning ei allunud provokatiivsetele küsimustele nagu: "kes te olete?!" "Ma näen sind, tule välja!". Meie imestuseks nad lahkusid, juusiis ei olnud nad kindel palju meid oli.
Tagasi liikudes märkas meid suurem kolonistide pande ning meie õnneks kiire tuli-ja-liikumine taktikaga ei suutnud nad meid tiivata ning pääsesime tagasi kodubaasi.

* Sattudes mercide tule alla, viskus meie pooljao suurune üksus madalamaks kui muru. Läks umbes viis minutit aega, arusaamaks et vastased on ennast sisse kaevanud ja ei tule meile järgi. Tegime reorg ja jaoülem otsustas neid tiibata. Kaks meest jäid katma, meie kolmekesi läksime tiibama. Ja see oli edukas, sest sattusime neile täpselt selja taha, niitsime mõned mercid maha, kuniks ülejäänud märkasid meid ja maha niitsid. (Päriselt oli ka viis? Tundus rohkem)

*Sproti tegelase hukkamine (imperialistlikud värdjad sundisid seda tegema!)

*kohustuslik neeger ja tema villis, priceless!



Minu kogu mäng oli seotud enamasti rohkem airsofti poolega, sest meil oli tegevust ja tulistamist palju. Käsk anti ja meie läksime peale. Minu jaoks ei rikkunud see üldsegi mängu ära, nautisin igat hetke kergelt niiske sambla sees.

Parimat
Väike Tom1, 2, 3

[Tindome]

* natuke lihtsam põhistsenaariumi ning teha mängulõbu hoopis triggerdatud lisastsenaariumitega

Poolt, üldiselt. Kuigi mu arust oli ka seekord täitsa tore.

* supi jätkumine/mittejätkumine - otseses seoses eelmise punktiga e. kui tihe on tegevus.
Kui su elu on pidevalt ohus, siis on väga ebaloomulik hakata kuskil mingit suppi keetma "aga äkki nad järgmised 20 min ei tule ja jõuame valmis".
Näljasurma vältimiseks ahmiks ehk supipõhja külmalt purgist sisse ja jooks ülesoolasuse vastu hulga vett peale, mingit priimust küll üles ei seaks.

Samas, kui ei ole pidevalt tunnet, et sureme, siis keedaks rõõmuga ja naudiks. keedaks suppi, keedaks sidemeid, keedaks detoxi.... Isegi kohvi v-o.

[Tanel]

Röövel Vitali ja varas Volodja on vabameeste kultuuris tähtsal kohal. Nimelt on nad müütilised tegelased kelle seiklustest kõrvemaa metsades on palju räägitud. Sellest kuidas nad röövisid kolonistidelt ja andsid vabameestele, nende armulugudest Uniooni ja Konföderatsiooni noorte meedikute-neidudega ja palju muud. Pole siis ime, et vabameeste vägesid juhtinud ja ka seda kohust täites langenud mehed olid just Vitali ja hiljem, Volodja.

Mul lasus siis kena kohustus juhtida vabameeste (teistele tuntud ka kui bandiidid) vägesid ning lisaks olla ka abi-GM. Tunnistan ausalt, et kahe vangi õnnetu mängualgus oli suuresti minu süü. Olime enne mängu asja läbi arutanud ja siis oli plaan, et vange mängivad mingil hetkel lihtsalt kaks meest bandiitide ridadest. Aga kuna mängu alguses anti mulle hoopis kaks päris-kolonisti vangideks siis ei ühendanud mu mõistus ära et võiks neile ju ka tegevust leida ja neid bandiitidena kasutada. Seda enam et pilooti mänginud meest ma just niimoodi rakendasin. Vähemalt sai natuke vestlust arendatud nende õnnetutega ja ilm oli ka ilus, ei pidand nad vihma käes kössitama.

Mängu alguses saatsin välja luurepatrullid, ülesandega välja uurida kolonistide baaside asukohad. Miiniväljadest lääne pool oli neil käsk tulekontakti vältida. Otse loomulikult sattus üks patrull sellest hoolimata tulekontakti, mispeale ma teistelt GM'idelt kiirelt vasta näppe sain Aga see selleks, loodetavasti oli mängijatel põnev.

Minu jaoks võibolla kõige absurdimaigulisem hetk oli Uniooni punkerbaasi ründamine. Kuna mäng oli jõudnud sinnamaale kus tundus et oleks hea hakata natuke koloniste susima ja kruvisid kinni keerama siis võtsin neli meest ja läksin punkri poole. Kolmele neist sai ülesandeks läbi männivõpsi idast ligi hiilida, kontakti otsida ja tähelepanu endale tõmmata, samal ajal kui mina neljanda võitlejaga pidin põhjapoolt tiibama ja siis kaotusi tekitama. Mõttes kirjutasin juba oma kolmiku maha ja lootsin et suudame vähemalt 1:1 kaotustega läbi saada. Suur oli siis mu üllatus kui lõpuks võsast välja jõudes nägin et meil Heinarchiga polnud midagi enam teha. Meie kolmemeheline siduv grupp oli baasist lihtsalt üle jooksnud.

Asi muidugi sellega ei piirdunud, Uniooni hädakutsungite ja üldise lahingukära peale hakkas koloniste igast suunast kohale valguma. Mina ja Heinarch saime suht kohe surma, Alex ja Alfons (Dan) pidasid veel üsna kaua vastu, enne kui Uniooni abiväed kohale jõudsid ja toimus mingi suurejooneline blue-on-blue kolonistide vahel mida ma isiklikult pealt ei näinud. Samas Iti hädakisa oli bandiitide laagrisse kuulda, ja nii uskumatu kui see ka pole, oli vahepeal isegi osaliselt aru saada MIDA ta ütles. Taaskord tõestus selle kohta et mehed kuulevad naishääli palju paremini ja kaugemale kui teiste meeste omi

Sellele järgnesid veel mitmed patrullid ja kontaktid metsavahel. Meeldejäävamaid hetki neist:

1. Aurini tegelane tulemas tagasi laagrisse nägu säramas nagu oleks miljoni võitnud. Tuli välja et oli ka põhjust, ühe valanguga 4 meest korraga maha niita, sellist võimalust ei tule iga päev.

2. Metsik jebimine villises sõitvate Konföderatsiooni poistega. Muidu oleks me ehk eemaldunudki, aga võimalus üks sõdur vangi võtta (ja pärast klišeelik hukkamine läbi viia) oli lihtsalt liiga vastupandamatu. See oli ka kindlasti ekstreemseim madin kogu mängu jooksul, sest ühel hetkel oli Heinarchi relva aku tühi ja mul moon otsas. Ivell oma poltlukuga snaipripüssiga aga ilmselgelt mingit üliefektiivset mahasuruvat tuld masina pihta anda ei saanud. Heinarchil muidugi moona oli, aga mittesobivates ja mid-cap salvedes, kust vähemalt mina ei suutnud lahingolukorras moona lihtsalt välja kallata. Niiet villis sai lõpuks minema peletatud kuskil 20-30 kuulise varuga. Ainus hetk mängul kus ma üksiklaskudega lasin

3. Hukkamisele eelnenud stand-off teepeal villise ja vabameeste vahel. Ja see vaatepilt, kuidas peale situatsiooni tuliseks minemist, põõsastest järsku 4-5 vabameest parvena välja kargasid ja ümber pööravasse villisesse kuskil ühe meetri pealt sisse hakkasid valama. Üsna jõhker vaatepilt, hoolimata faktist et kõigil olid alla 120m/s relvad.

4. Suutäis ketšupit on ikka üsna rõve küll :p

Miks bandiitide lõpurünnak läks nagu ta läks?

a) peale edukat lahingut Uniooni koriluskomandoga vaatasin seljataha, nägin vikerkaart ja kelkisin, et õnn on vabameeste poolel. Ilmselge ärasõnumine

b) rakendasime sama plaani mis varemgi, üks grupp läheb siduma ja tähelepanu endale tõmbama, teine põhjapoolt tiibama. Lihtsalt numbrid olid erinevad, 4 meest siduvas, 8 tiibavas grupis. Aga tiibava grupiga märkasime hoopis põõsastes passivaid merc'e, läksime neid torkima ja kaotasime lõpuks viis meest. Samas torkimata ka ei saanud neid jätta kuna ma arvasin (ja õigustatult nagu hiljem välja tuli) et nad muidu lendavad meile seljatagant sisse kui me rünnakule läheme. Selja taha kattegruppi jätta poleks ka jõudu olnud. Niiet sellisest situatsioonist edukalt välja tulemiseks oleks pidanud ilmselt merc'idele mingisuguse petterünnaku tegema või mingit muud moodi nende tähelepanu eemale tõmbama/nad siduma.

Aga lõppkokkuvõttes, fakt et ründas vaid kaks neljast vabameeste gruppi, ei olnudki võibolla kõige hullem. Sest saab ka vabameestel lõpuks jõud otsa.

------------------


Lisaks tahaks rääkida ühel teemal mis siin on esile kerkinud, nimelt spetsialistid, nende relvastamine ja nende mitte laskmine.

Häda on nimelt selles et spetsialiste on äärmiselt raske eristada sõduritest kui kuulid lendavad ja vastastest näed rohu/põõsaste vahelt vaid jalga või kõrva. Paratamatult juhtub siis nii et kõik kehad lastakse läbi niikaua kuni tulistamine lõpeb. Sama õnnetus võib ka haavatuid tabada kusjuures. Jah, see kes teid lasi pani tähele kuidas te lõtvusite, kukkusite või karjatasite tabamuse peale, aga teine mees 10 meetrit paremal võibolla näeb teid alles siis kui ta sööstu ettepoole teeb, ja ei saagi aru et te tegelikult ei lase. Ja loomulikult laseb ta kui ta just kindlalt aru ei saa et sihtmärk talle mingit ohtu ei kujuta. Farmer Bob'i päästiski see et ta viskas end kuhugi lohku selili ja tegi seda sõduritest pisut eemal. Siis kui me teda nägime oli ka selgelt näha et tal pole relva ja et tal on käed kenasti pea kohal.

Lahendusi näeks ma järgmiseid. Selgesti eristatavad kostüümid spetsialistidele. No näiteks valged kitlid biotehnikutele vms. Peakattedki oleks piisav, näiteks farmeritel punane kiiver vms. Paistab hästi silma ja tõenäoliselt saab vaene farmer palju vähem pihta.
Samuti peaksid spetsialistid ära õppima et kui kuulid lendavad siis tuleb kasvõi nina mutta pista ja kulmudega kaevik kaevata mitte tulla uurima et kes see siin nüüd laseb. Tunnistan, et ka lahinguväljal ringi jooksvale meediku ära laskmine ei tekitaks erilisi süümekaid, niikaua kuni tegemist oleks vaid haavamisega. Pole ju mul vaja et just neutraliseeritud vastane peale stimulandisüsti jälle mind laskma hakkaks.

Võttes kätte aga relva kaob seegi õhkõrn kaitse mis spetsialistidel praegu on.

[Dan]

Ma mõtlesin väheke selle peale mis mängujuhtidele tahaks öelda peale "aitähi". Võib-olla tahaks/peaks seda ütlema ükskõik millisele larbikorraldajale...

(lihtsalt minu kaks senti - tagasihoidlikult)

Kui tahetakse et rollimängu oleks rohkem ning toimuks üksteisele mängimine, mitte üksteise vastu, siis peaks seda mängu tausta ja tegelaste taustadesse rohkem sisse kirjutama. Vägivald sünnib sissekirjutatud konfliktidest nii kui nii. Igasugu rollimängulised võimalused läbirääkimiste, nõupidamistega, kauplemisega alustada on olemas. Leiaks ka vähem klišeelisi algusi kui need, mille just välja pakkusin. Rollimäng ei pea ka tingimata lõppema ka eepilise lõpulahinguga.

Leeride tekitamine oli läinud hästi. Otseselt ei häirinud ka nende tegelaste kes rendirelvad kohale tõid, osalemine, kuid mängu tasakaalu suhtes mõjuvad sellised grupid, kes on alaga tegelenud, kellel on kõige kiiremini kõige pikema distantsi peale mõjuvad relvad ning kes on kokku harjutanud, kahtlemata ebasoodsalt. Pluss "camping" effekt, mis viimases madinas nende poolt tekitati. Airsoft kui selline on hea viis jäljendada tulevahetust, kuid sellega simuleeritav olukord on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt sarnane kahe suvalise serbohorvaadi küla vahelisele konfliktile naiste pärast

Ühesõnaga: minu soovitus oleks "proffesionaalsete" airsofterite MASSILIST sissetoomist vältida, eriti kui tahetaks rollimängulisemalt läheneda alale.

Rolliliselt lähnedes: "mismõttes suppi ei saanud süüa? Õige võitleja suudab ainult soome saabaste ja pussnoaga vastu pidada ja edukalt vaenlasi hävitada vähemalt kaks kuud!"

[DeathClaw]