Fadingu vanglamängu muljed

[Sprot]

Minu kaamera pildid ka siis üleval:

http://fading.tume.pri.ee/pildid/soda-k ... ikas-soda/

[Irve]

Maast kuulikorjamine oli mõeldud lisajõududele. Tundus, et osad NPCd seda ei teadnud.

[Tindome]

Nii nii ilusad!
Igasugused inimesed, kellest kunagi häid pilte ei saa, on iseloomulike võludega peale jäänud.

Ja! Mu armastusega tehtud silmamunad ka!

[Tanel]

Ohjaah, valikud valikud...

[Die]

Deem, mul on endiselt liiga hea "dodge camera"...
A muidu ilusad poosepildid Tubli Sprotu.

[Sprot]

[Hellera]

Väljavõtteid Yenewa Winteri logidest: (selle osa võib vahele jätta)



Yenewal oli kolm režiimi - rõõmus, arukas ja maniakk. Maniakk ütles seekord ainult korraks tere, arukat keegi tõsiselt ei võtnud ja rõõmus laps võidutses. Tegelikult ma päris sellist hullu ei tahtnud mängida, aga kuna enne mängu jäi endaga olemise hetk ära, oli see kõige lihtsam rada, kuhu oma vanker veerema lükata. Ja töötas.

Kriitika: (selle osa võib julgelt vahele jätta)
Silma jäi see, et "palju blingi, vähe sisu". Seekord ei häirinud see absoluutselt, sest mängijate omavaheline suhtlus oli tore ja kõikehõlmav, ent ometi oleks olnud vahva, kui plot oleks olnud veidi paksem, majas rohkem uurida-puurida, kinnivõtjate eesmärgid laiemad. Tindome vastukajast sain aru ka seda, et vangivalvurite omavahelist suhtlust ja koordineerimist nappist ja palju toredat jura jäi ära. Seep see vast oligi.

(See, et haiget tehti ainult neile, kes olid lollid ja midagi üritasid, tähendas, et üldine hirm ja õõv olid minimaalsed. Yenewa kui tõeline piinamiste üleelamistsempion väga ootas, et teda viidaks kuhugi, aga kahjuks ei viidud. Olin ise süüdi ka, tegin hullu nägu ja püüdsin kahjutu välja näha.)

Kogu bussi asi oli huvitav, aga lõpptulemusena minu jaoks mitte seda aega-vaeva-raha väärt. Paistis, et need mängijad, keda saladuseloor piinas, olid juba ise välja mõelnud, kuhu meid viiakse ja neid, keda ei huvitanud, neid lihtsalt ei huvitanud. Ainuke tõeliselt tore hetk bussi juures oli sealt maha astumine. Buss oli äge idee, aga minul jääb kripeldama see (ilmselt põhimõtteline) erinevus, et teha mänge ägedalt, aga võimalikult odavalt.

Kogu minu kriitika aga taandub sellele, et mu tegelane, olles peast segi, ei tundnud mingit hirmu kinnipidajate, kiirituse ega surma ees. Mis seletab seda, miks mulle ehk pakutust väheseks jäi tegevuse osas. Mitte, et mul poleks hullumeelselt lõbus olnud kogu aja, sest tõesti oli!

Tore:
Ma loodan, et oli väga ilmne, kui tore mul tegelikult oli. Mulle meeldisid kõik mängijad! Nõnda eripalgelised ja kurjad ja hirmul ja tõhusad ja lihtsalt igat moodi inimlikud. Mulle (ja Yenewale) meeldisid ka kõik vangivalvurid, kes tundusid lihtsalt sellised karused, kes pole kunagi osanud teistmoodi mängida kui püssidega. Oleksin õnnelik olnud mõlemal poolel. Kostüümid olid üliägedad ja mängul oli isegi üks al-Malik, mis mind (OG) eriti rõõmustas! Kahjuks oli liiga palju rahvast ümberringi, et teda kusagil nurga taga piinata. Noh, üks teine kord!

Kastiruum oli õudne. Tõsiselt õudne. Asja ei teinud paremaks see, et näomask + prillid = udused prillid. Ja see kohutav huilgamine!! Hoolimata sellest, et ma läksin sinna koos GMiga, oli mul tunne nagu oleksin üle põrgu lävepaku astunud. Noh, asjale ei aidanud kaasa see, et mu pealamp oli valepidi ja valgustas mu (ilmselgelt tühja) pea sisemust. Üksinda tühjas majas ringi kondamine nõudis ka mult suurt eneseületust, sest mina, väike jänku, hakkasin OG kartma.

Nagu juba mainisin, siis mul oli hullumeelselt lõbus. Umbes poole mängu pealt jõudsin sinnamaale, kus suutsin suvalisel hetkel idiootlikult kõkutama hakata ja naeratus ei lahkunud enam mu näolt. See aga tähendas, et mul oli OG ka kogu aeg hullult naljakas ja tore, sest raske on tõsiseks jääda, kui säärane irve näole tikub (no pun intended). Lõpulahingutes püüdsin oma elu hoida, siis läks natuke tõsisemaks asi, aga ka seal oli palju helgeid hetki.

Mängu lõpp oli minu jaoks isiklik ja imeline. Aitäh!

Aitäh kõigile, kes mind IG ja OG talusid ja kuuli pähe ei lasknud!
Üldiselt iseloomustab üritust minu jaoks hästi .

Teie helendav jumalanna (kuni ma 3 minuti pärast kiiritusest surnult maha kukun, that is) Yenewa

[Trexxx]

Muuseas vaadates neid fotosid - eriti neid kus inimesed olid koos numbritega...
Head eeldused millegi kenoloto taolise asja läbi viimiseks...

Ja võidunumber on?

[sippo]

Tervitused kõigile "õnnelikele"!

Teiega oli tore. Kriitika on abiks, aga õnneks on mul tunne, et teile üldiselt ikka meeldis
Nagu ikka, avatud leiubüroo , minu poolt pakkuda üks jalgratta tagatuli, vilkuv ja punane.

Natuke teoreetilist mula ka, mängu saamisloost.
Idee pöörduda natuke klassikasse tagasi on juba päris vana, tekkis kusagil 2 - 3 aasta eest peale ühte osaletud mängu, mis oli küll ilus, kaunis ja seisundiline, aga kus ei olnud midagi saavutada ega nagu õieti midagi teha ka. Aga vähemasti minu jaoks on RP üheks aluskiviks küsimus mängijatele "Mida teete?". Ja tõelise mänguelamuse andjaks mõne keeruka ülesande edukas lahendamine. Avada traadi abil mõni teiselt poolt riivistatud uks, veenda kedagi tema enda ohverdamisele kaasa tulema ja nii edasi ning tagasi.
Siit edasi tekkiski soov ka pakkuda sellist elamust - anda mängijatele turvaline võimalus proovida midagi peaaegu võimatut ja elus loodetavasti meist kõigist piisavale kaugusele jäävat. Nagu vanglast põgenemine. Raske oli leida tasakaalukohta, kus see temp oleks veel võimalik ja samas poleks liiga lihtne, aga no läks ikka vist enam-vähem täkke. Ise arvan, et natuke oleks võinud keerukam olla. Aga sõber juhus tegi seekord nii nagu ta tegi.

Ja mängutehnilised eksperimendid ka õnnestusid! Äralõpmata tihti mänge vaevavad logelemisajad jäid olemata ja minu arust oli see tore.

mina, täitsa enda eest sedapuhku.

[Irve]

Minu mängulaks saabus muide täpselt sel hetkel kui aru sain, et mul on töötav vangla ja ei ole stsenaariumit kuidas siit ära saada; sain mängule "pihta". See täisvabaduse hetke tabamine oli ülimõnus kogemus.

[Herwen]

Esimene emotsioon pärast mängu oli: Ongi läbi? Mis mõttes?

Nüüd tagasi vaadates saan aru, et tegelikult mäng nüüd nii lühike polnud ka, võib-olla ajas see mängusisene aja kiirenemine enda ajataju sassi, võib-olla oli asi selles, et kõht oli konstantselt täis, võib-olla oli asi selles, et magasin mängu kõige huvitavama ja adrenaliinirohkema koha maha. Ehk siis kõik teavad, et jutt on sellest, et kongi nr 2 rahvas suutis kuidagi väljatungi ajal kongi kinni jääda ja veeta nii palju aega omavahel mässu võimalikke tulemusi arutades, et ei märganudki seda momenti, kus oleks veel saanud viisakalt ukse peale koputada ja paluda, et meid ka välja lastaks.

Tegelikult nüüd sellele tagasi mõeldes ei olegi ma nii pettunud, kui ma alguses olin, sest just see kinniistumine mõjus nii nagu kogu situatsioon normaalsetele inimestele algusest peale oleks pidanud mõjuma. Alguses oli Zaphira nagu tavaliselt optimistlik ja uudishimulik (Millal veel võiks tulla selline harukordne võimalus olla kinnipeetav vangilaagris tuumapommitud planeedil teadmata asukohas?), aga pikk eraldus teistest meeskonnakaaslastest ja teadmatus mässu tulemuste osas viisid päris meeleheite ja rusutuseni (Tulgu või valvurid ja tapku mind maha, aga ma tahan teada, mis seisus me oleme!!!). OG mõjutas just see kongistus kõige emotsionaalsemalt, muidu ikka oli kusagil alateadvuses tiksumas mõte, et see kõik on mäng. Kuni briifini oli väga kerge sisse elada, aga minu puhul ka tõesti briif pärast mängu algust võttis pisut pinget maha. (Ma usun, et veel rohkem meeleheidet oleks tekitanud ka näiteks teadmatus, et kus või kuidas WC-d saab kasutada - selle oleks võinud väga vabalt mängusiseselt ja valvurite abiga ära lahendada.)

Seega mis ma üldiselt tahaks öelda - oleks võinud veel jubedam ja vastikum ja ebameeldivam olla; mul on kahju, et ma nii põgusalt oma tiimikaaslastega mängida sain; ma olin väga pettunud, et sellest pesupulbrist, soolast ja söögisoodast ei saadudki kellegi särava mõistuse abil pommi valmistada ja et ma terve selle aja sind, kena ja rohkete taskutega insener, seda kaasas kandma sundisin. Vot nii. Mulle väga meeldis mängupaik, see et meid jalutama viidi(!) ja see et mul oli selle arsti osas õigus - jumal tänatud, et ma valvuritele oma tervise kohta kurtma ei hakanud! Ja üldse oli meil vähemalt kongis kenad ja toredad inimesed, kellega aega veeta, mis sest et me mingit korralikku plaani ei suutnud välja mõelda.

Tänud mängujuhtidele ja kaasmängijatele ja enparitele. Suur-suur aitäh.

Zaphirat mänginud Sille

[Sorontur]

(Bussijuhi ilme mängupiltidel on kulda väärt! )

[Gregik]

[Hulkur]

Gregik jõudis juba ette, aga ikkagi ...

Kui juba suureks kritiseerimiseks läks, siis ma annan vastu ka.

Mängu alguse venimine on täiesti mängijate endi süü, sest nad olid KÕIK õigel ajal kohal ja mängujuhid olid sunnitud loominguliselt venitama nii umbes pool tundi.

Kaks mõttepunkti neile, kes sarnase struktuuri või elementidega mänge plaanivad:

Tagantjärele tarkusena (vt eelmist punkti) oleks saanud briifi teha kahes osas - üldine jutt kogunemisel ja mängu erisused kohapeal kongis. Võibolla oleks sedasi rollist väljatõmbamine vähem seganud.

Kiirendatud aja tõttu ei jõudnud valvurid vange loominguliselt kohelda ja ebameeldivuse tase kannatas.


Tuletan meelde:
Ootame privaatset tagasisidet mängul toimunu, teie endi tegevuse (mida ja miks) ja muude huvitavate seikade kohta. Mängujuhid tahavad ka teada, mis mängul toimus.
Lisage sinna juurde ka "Eriti hea rollimängu" TP saaja kandidaat. Nimest üksi ei piisa.

[zarvik]