Larp: Miks?

[Liilia]

Hetkel pisut tagasitõmbununa mängudest ja muust, püüan maailmale tõestada (ma loodan, et teie kõigi kaasabil muide )
, et LARP on sotsialiseerumise õppimise üks paremaid vorme, mis võimaldab läbi tunnetusliku maailmapildi noorel avastada ennast, saada hakkama erinevate situatsioonidega ühiskonnas, leides omale sobivaid käitumismalle ja sotsiaalseid mustreid, mis ei ole võimalikud tekkima reaalses elus.

(Selle targa jutu selgituseks, kui sul ei ole reaalses elus võimalik kogeda midagi - siis ei saa sa sellist asja osata, kogu sotsiaalne pagas tuleb läbi mängu, me igaüks oleme laps, sõber, kolleeg, kaaslane, elukaaslane, mees, naine jne jne me kunagi ei mõtle sellele, et meil on see "roll" ...või siiski?
Enda kõrvaltvaatamise ja analüüsimise võimalus.

Mängujuhina - eseseväljendus, organiseerimine/matus, kohustus- ja vastutustunne, planeerimisoskus, suhtlemine, enesearendus.

Miks ma seda teen?
TAHAN!

[Irve]

(Kommentaariks: olen positiivselt üllatunud teie tagasiside nüansirikkusest. Siin on nii palju häid ideid! Jätkake!)

[inwe]

väljavõte ühest minu poolt Hasartmängumaksu Nõukogule kirjutatud projektist:

Rollimäng – LARP (Live Action Role-Play) ühendab endas nii harivat (ajaloo ja kirjanduse uurimine, kunst, käsitöö, loodushoid) kui ka füüsilist tegevust (treeningud, võitlus, tantsimine, matkamine), samuti soodustab sotsialiseerumis- ja organiseerimisvõime arendamist. Samuti arendab rollimäng suhtlus- ja käsitööoskusi, laiendab silmaringi, propageerib positiivseid eluväärtusi ja soosib loomingulisust, ühendades samas erinevate eluvaldkondadega tegelevaid inimesi.

saite nüüd

[Sorontur]

Rollimängud ei ole ilmselgelt ainult veidrike pärusmaa.

Minu koolil on programm, kus kolmanda kursuse rahvusvaheliste suhete tudengid käivad maakonnakoolides ühiskonnaõpetuse raames tunde andmas. Iga grupp tudengeid valib oma moodulist lähtuvalt teema, valmistab selle ette ning viib sama klassiga läbi kolm õppetundi.

Teist aastat järjest on üheks selliseks teemaks Palestiina-Iisraeli rahu(tipp)kohtumine, millel osalevad 13-14 aastased õpilased. Klass jagatakse gruppideks, sh. mõlema poole ühe-kahe poliitilise liikumise esindajad ning välised vahendajad. "Rahuprotsess" on interaktiivne, näiteks möödunud aastal teatati keset nõupidamist, et palestiina enesetaputerrorist on end juudi asunduses õhkinud, mille peale 13-14 aastased "juudid" omaalgatuslikult nõupidamissaalist minema kõndisid - ja korraga ollakse väga reaalse probleemi ees, et kuidas veenda neid tagasi tulema.

Tagasiside oli, muide, ääretult positiivne ning enamasti stiilist, "Oi, ma ei osanudki enne asju nende vaatenurgast näha".

[Azurah]

Minu meelest kõige tuntum rollimäng on õpetajatepäev koolides.

Minu keskkoolis oli näiteks nii, et õpetajat kehastades tuli arvestada ka selle õpetaja isiksuse, eriti veidruste mängimisega ning riietuda tema moodi. Samas olid veel olemas sellised tegelased nagu kooliarst(id - õpetajate päeval oli tavalise ühe asemel neid vähemalt 4 ), koolipolitsei, mõistagi direktor. Kui parasjagu ise tunde ei andnud, sai teisi vaatamas käia ning ma mäletan puhast rollimängulist vestlust oma klassikaaslastega:
"Täna on õpetajate saun ka!"
"Oi, ma tulen kindlasti!"
"Pange minu nimi ka kirja!"

Ja õpetajad mängisid mõistagi õpilasi.

[Hellera]

Oot-oot, kas ma olen mingi eriti masendav läbikukkumine, kui ma ei tahagi larbis harjutada päris eluks, vaid sellest päris elust nii kaugele kui võimalik pääseda ja hea, kui ei peaks tagasi minema? Sest paljude postitajate jutust jääb mul mulje, et te võtate seda kui võimalust ennast arendada läbi millegi huvitava, samas kui mina, ütlen ausalt, võtan seda võimalusena pääseda sellest, kes ma tegelikult olen. They're coming to take me away, hahaa...

[Tindome]

Minu jaoks see ei ole küll pääsemisvõimalus, jah.

Pole kuskilt põgeneda, elu on nii tore =)

[Azurah]

Sama siin .

Eluga on nagunii see jama, et kui ta on probleemne, ei saa teda (eriti kaua) ignoreerida - järelikult tuleb muuta taktikat ja suunata ressursid olukorra edendamisele. Iseendast ei saa nagunii lahti, järelikult tuleb temaga sõbraks saada

Pealegi, minu jaoks on larp ka elu osa.

[Liilia]

Ja vaatame nüüd asja teisest küljest....

Tulles tagasi reaalsusesse, saate te alati rõõmustada, kui palju võrreldes teie tegelasega läheb teil endal reaalses elus paremini ja mõistate seda palju rohkem hinnata

Ehkki ma olen nõus...vahel tuleb põgendeda reaalsuse eest, nii sattusin minagi larpile...sest elu oli väljakannatamatult....

[Arcanar]

Ei kipu ka mina reaalsuse eest põgenema. Mitmed minu eepilised võidud pärinevad just nimelt reaalelu mängudest.

Ning siin ongi mängude suurim kasutegur - sa õpid ära tundma mängulisi momente reaalsuses ning neis võitvalt käituma. Kui ma mängimist 15 aastat tagasi alustasin - oli eskapism päris oluline põhjus mängimiseks .

Praegu on olukord muutunud ning ma olen õppinud tundma millised on mu tõelised tugevused ja nõrkused - ja kuidas nende kõigiga väga rahul olla.

[Tanel]

Alguses, esimene mäng, lihtsalt et näha mismoodi see P&P mängudest erineb.

Siis edasi, sellepärast et oli võimalik enne mängu mõelda ja planeerida ja mõelda ja planeerida ja mõelda ja planeerida. Ning mängu ajal kõik see eeltöö aknast välja visata ja kohapeal impoviseerida, sest see mis rollist välja lugesin oli hoopis teine kui see mis mängul juhtus. No nii üheksal juhul kümnest.

Teine suur põhjus on kostüümid. Olen edev, niiet mulle meeldib käia kostüümilaenutustes ja avastada.

Muidugi on ka mängu ilu. Mitte ainult see osav rollimäng, vaid ka lihtsalt visuaalne pool, ilusad inimesed ilusates kostüümides ilusas kohas. Võib asendada sõna ilus ka terminiga "räigelt hästi konteksti sobiv". Nagu näiteks paistab piltidelt viimane kustuvate päikeste mäng või siis nagu seda oli sugulaste kokkutuleku larp.

Ja kõige rohkem, selleks, et võita. Mitte selles mõttes võita, et esimesena finišisse, vaid, et saavutada enda püstitatud eesmärgid ja seeläbi võita. Kas näiteks lihtsalt ellu jäädes, täites mängujuhi poolt antud eesmärke või hoopis midagi kolmandat mis selgub mängu käigus. Lööge mind maha, aga võita mulle meeldib, olen selline isekas lihtsalt. Kui mul mäng selles liinis ebaõnnestub siis on mul vaja ka mõnikord nädalatesse ulatuvat perioodi, et sellega leppida emotsionaalsel tasandil ja mängu hindama hakata.

[Die]

Kardetavasti juba lapsepõlv sihtis sinnapoole - meil olid sõpradega ikka väga pikad ja plotirohked mängud, kas täiesti oma väljamõeldud fantaasiategelastega, keda me kehastasime ja siis Suuri Seiklusi läbi elasime, või olid siis musketärid (mina olin Athos), võitmatu detektiividuo Sherlock Holmes ja Harry G. (kusjuures tagantjärgi võin kinnitada, et tegutsesin täielikult mängujuhina, sest valmistasin ülejäänud seltskonnale ette kogu "mängu" - rekvisiidid, ploti, panin paika vihjed jne jne).

Kooliajal sai teatrit tehtud, hiljem filmi. LARP oli kuidagi loogiline jätk.

Minu jaoks on nii, et mida tugevam on mängu "teine reaalsus", ehk siis,et mida vähem OG vahele segab (kusjuures ei sega isegi OG lindid, elektripostid ja GMid), ja mida tõsisemalt kaasmängijad oma rolle täidavad, seda rohkem mäng väärt on. Kui käib see "plõks" ära, et nüüd olengi kuskil mujal ja keegi teine.(Ei, see ei tähenda, et ma ei suudaks samas taustal täiesti kainelt mõelda.)

LARP annab võimaluse osa võtta säärastest seiklustest, millest tavakodanikuna osa võtta ei saa, olgu siis põhjused millised tahes.

Kasvõi väikeses, olustikulises rollis saab olla ja lihtsalt nautida seda, kui lahe on enese ümber toimuv, kuidas talumees kõrtsinurgas oma surnud naist leinab, kuidas kaks vana sõpra omavahel maid ja puid jagavad, kuidas metsas käib pearahaküttide ja seiklejate vahel täielik klaperjaht elu ja surma vahel ning laudas ootab üks õnnetu ärakaetatud lehm piinadest vabastamist...

Ja vahel, tõesti vahel on äge tunda, et sinu tegelane on see, kes hoidis just ära mingi Suure Tsiribiripimmi. Vahel tahaks ju maailma päästa

Lisaks muidugi fantastiline võimalus maad pidi ringi sõita, kuradi kenades kohtades viibida ja otseloomulikult - armsate ja toredate inimestega üle hulga aja kokku saada ja koos mängida ning pärast aftekat pidada, muljendada ja larpipohmakat põdeda. (ja siis hakata järgmist mängu ette valmistama :p)

[sentius]

Hästi elitaarseks on vastused kujunenud.

Kuigi sellest kasvab välja ja prioriteedid muutuvad, ärge unustage paljude lõbusat algpõhjust - kostümeeritud seltskondlik joomarlus. Väga ei viitsi nii palju joomarleda, ei mängi ka nii tihedalt - tõuseb kvaliteet. Larparid on väga vahvad peolised, tee mis tahad.

[Hellera]

[Irve]

On hästi varjatud tõsiasi, et Eesti larbitraditsioon sai alguse Uue Ilma joomalarpidest. Minu esimesel mängul Lihulas löödi üks leer kohe mängu algul mättasse (väljaarvatud mina ja veel üks mängija) ja ülejäänud pidasid linnamäel peaaegu rollivälist pidu (samal ajal kui mina neid üksinda metsas rollis olles luurasin ja pelgasin). Kurb, aga tõsi.

Sellest hirmsast päevast traumeerituna olen pea 10 aastat eesti larbikultuuri pidanud mulla alt üles otsima, veriste mullaste küünealustega ja 25 tundi ööpäevas.

Olgu mainitud, et Uue Ilma mängujuhid murdusid hetkel kui olid sunnitud täisoksendatud ja lagastatud Seidla mõisa vetsu puhastama. Nii lõppeski Uus Ilm.