Fyerellali seeria muljed

[Ghostwizard]

Pean tunnistama, et mul läks tükk aega enne kui selle postituseni jõudsin...

Igal juhul tänaks ma mängujuhte, kaasmängijaid ning NPC-sid, kes te muutsite selle maailma elavaks ning võimaldasite kõik need sündmused ja seiklused. Sai nähtud väga palju ilusat rollimängu ning grupisiseste suhete kui ka tegelaste arengut. Samuti arenes ka mäng järjest paremuse poole. Koos vahemänguga on see kõige pikem seeria millel ühe tegelasega osalenud olen.

Pean tunnistama, et esimestel mängudel kõhklesin ma omajagu mängudes, kui koraldus suutis kõrvaldada asjad mida probleemidena nägin, siis paraku põrkusin jälle teiste isiklike probleemide otsa mis mul larbiga olid, nii et pean tunnistama et oli palju kordi kus kahtlasin mängule tulekus. Kuid nüüd tagantjärgi ei kahetse ma ühtegi korda kui võtsin ette teekonna järjekordsesse pärapõrgusse (ok osad lolatsioonid olid tegelikult päris kenasti ligipääsetavad), et järjekordsest Fyerellalist osa võtta. Sest lõpptulemusena oli ikkagi lõbus, sai oldud koos toredate inimestega ning igal korral midgai uut õpitud, nii IG kui OG.

Fyerellal oli tõesti midagi oampärast, mitte ainult tundelislet kui ka muude nurkade alt.

Kuid mõni sõna ka viimasesr mängust, ehk siis parimad hetked viimaselt.

Dyrien ja Mirai moodnudmine - nõustun sellega et Dyrieni ilme ja reaktsioon olid kulda väärt. Eshon ei olnud tolleks hetkeks enam mitte milelski üllatunud

Siaroni külaskäik - Eshon oleks tahtnud näha veel korra oma vana õpetajat ning temaga vestelda skolaarlikel teemadel. Mitte et ammume õpetaja nüüd uuel kujul ringi ei laseks

Õhtune lore lahtirääkimine - Oli väga hea, aitas luua terviklikumat pilti nii mulle kui teistele. Samuti sain lõpuks oletada, mida olin paika saanud ja millega eksinud.

Päevane niiöelda hingerännak - See oli huvitav seik. Tagantjärgi mõtlesin, et kas oleksin ikkagi pidanud midagi ohverdama (olgugi et väelisel nondetectionil on jamade kõrval ka omajagu võlusid). Meeldis kogu see vastanditeteema, meeldis see oma vastaspoolega klaasikesevõtt (olgugi et see sidrunilimonaad jättis oma poolesk tuniks vastiku kõrvalmaigu )... lihtsalt stiilne.

Õhtu - Meeldisid kõik need ülesanded mis esitati, kuigi kaardimängu otsustasin Ollile jätta (ning ta ei vedanud mind alt ). Samuti ka kogu see maailma täiendamine ning tahke väe (plastiliini) abil asjade loomine. Kui kõik teised seda tegid, siis miks mitte ka mina.

Leping - see oli lihtsalt lahe. Võibolal üks mõistlikumaid asju pmst lõpuriituseks üldse.

Lõpptulemusena sai pimeduse vardjaks saadud., paar uut olendiliiki loodud ning maailm uueks ja paremaks vormitud. Ütleks et ka selle nurga alt edukas mäng ning sari.

Mõtlen et siin oleks tegelikult palju rohkemat öelda (ning osa sellest rohkemast ütlen ma äkki oma blogis). Loeb see et oli lahe sari ning rännak läbi Fyerelalli maailma, alati esmärgi poole, hoolimata kõigist neist takistustest mis me teele ette heideti. Kuigi alguses Eshon kõhkles omajagu kogu selles seltskonnas, siis lõpus enam mitte, teades et üheskoos tuleme kõigega toime. Alguses plaanisin siia kirjutada piak teksti mida Eshon arvas igast tegelasest kuid lõpuks loobusin, küsige mult kui oma tegelase kohta teada tahate, ning vastan

Siiski kaasmängijatest lähevad suurimad tänud tegelasenimedega öeldult järgnevatele: Craun, Dyrien, Hisinarya, Ledilien/Mirai, Nira/Ilan, Thare. Teiega puutusin eri hetkedel mängude jooksul ehk ka kõige rohkem kokku või jäite lihtsalt kõige rohkem ühel või teisel põhjusel meelde.

Lõpetuseks ütlen ehk seda et mõne asja osas see mäng inspireeris mind...

Teie
Krahv Ghostwizard
ehk
Eshon Arath'Estanar

[hoarmurath]

Võtan konstruktiivse kriitika täiesti omaks. Logistika on siiamaani minu nõrk koht, ja mul on variante kas selles heaks hakata või endale mõni logistik leida. Eks tulevik näitab.

Seoses sellega et mängukohad on olnud majakesed keset põldu - 15 mängijaga (lõpupoole lausa ainult 10ga) kelle finants ei luba palju panustada, on praktiliselt võimatu leida mängukohta, mis poleks kas kellegi suvila või siis karukannis asuv kallis RMK metsamaja kuhu pahatihti ei lubata pea üldse rahvast. Meil vedas et meil oli mängijaid, ja ka npcsid, kes lubasid enese juurde (esimene maja välja arvata, sest selle eest me maksime ja ropult). Eelarve koha pealt - eks ma omast taskust maksan peale, ja positiivi või võrdselt pole kunagi eelarvega jäänud. Annab ka targemini, otseloomulikult.

Kui nüüd keegi mõtleb et ilgelt tahaks aidata mul logistilisi asju edaspidi lahendada, võib mulle kõige täiega appi joosta, ma luban. Seiklejatel palun mitte tülitada.

Võitlusmaagia on...võitlusmaagia, ja minul on ka sellest koledasti kopp ees. Deklaratiivsusest, mida mulle on ka õigustatult tihti pahaks pandud, samuti. Vähemalt sedasorti deklaratiivsusest, mis paljuski gemmi vajab. Aga noh, sari läbi, nüüd saab uusi asju proovida ilma et keegi nutma hakkaks, et miks me poole peal kõik segamini pööras.

Ma väga tänan, siiski, sest arenemine on tore.

[kuujapuu]

Muusika:
Pärandi tunnuslugu:
Kaose isanda sisenemine:
Kaose muusika(siin on orginaallugu, mitte minu remix):
Riituse ajal mängisid Dead Can Dance lood.

Lisaks tahan ma veel öelda, et mul oli väga tore. Aitäh teile!

[Bell]

Tahtsin siia juba varem midagi kirjutada, aga ei leidnud õigeid sõnu.

Kuidagi imelik on nüüd…kahju, et seeria läbi sai, kuid vähemalt on meil kõigil südames suur hulk häid mälestusi. Kõik ei läinud ideaalselt, kuid me andsime oma parima.

Viimasel mängul oli mitmeid meeldejäävaid hetki: minu&Zael’i õnnis ohmoonlus oma väikses minimaailmas („Andke andeks, see on esimene kord, kui meil külalised on…“), kõigi tegelaste kokkusaamine teadmiste toa ees, Thare siseheitlused, infoõhtu&vardjate meenutused, muusika(!), kaosevõrgu maha rääkimine Dyrieni pealt, probleemid meie magamistoa ukselingiga, soojahoidmiskuhi tuulisel põllul, viivitamine pärast Pärandiga tegelemist („Mona, kas me nüüd võime nende juurde tagasi minna? Nad kutsuvad Ilani&Zael’i juba kolmandat korda…“ – „Ei.“XD), vanade vardjate ühinemine & leppimine Naomiga, lohede laul ja sidemete üle andmine, pusled ja mõistatused (eriti meeldisid kaardimäng, aastaaegade etendamine ja elemendiseosed), maailma uueks loomine (+ kaardi täienemine samal ajal), rituaal ja Kaose viimane sekkumine (ma täiesti reaalselt värisesin hirmust seal ringi ees seistes, oodates Kaose Isanda kurjakuulutava kuju saabumist).

Ja minu üks õudsamaid hetki: öine ärkamine selle peale, et keegi maja ümber vaevatult ägas ja oigas. Suutsin end veenda, et see EI saa olla mängu osa, sest nii gm’id kui mängijad magavad, kuid seda õõvastavam oli mõelda, et MIS see siis on.

Ahjaa, ilmselt jääb veel pikaks ajaks külge see „Kallis, palun tule siia/Kallis, kas sa tead ____/Kallis, mida sina arvad?“ Kui midagi küsiti ja Ilan vastata ei osanud, vaatasin automaatselt Zaeli poole XD

**

Aitäh teile kõigile.
Aitäh mängijatele, npc-dele, ilmataadile, mängukohaomanikele, autojuhtidele, ahjukütjatele…ja loomulikult meie fantastilistele GMidele.
Aitäh, et lasite mul olla osaks millestki väga erilisest ja lubasite mul pärast eemalviibimist ka tagasi tulla (mis sest, et natuke teises vormis).

Maailm sai uueks ja ehk ka paremaks, just mängijate määratud reeglite järgi. Usun, et uued vardjad oskavad seda hoida ja väärtustada.
Ära tehti meeletu hulk tööd. Selle üle võib uhke olla küll.

Alati teie,
Mirju (Valguse Emand Ilan/Nira)

[Iardacil]

Ma siiani ei taipa, kuidas ma kunagi oma muljeid peale mängu siia kirja ei pannud ja miks piltidega nii kaua aega läks. Võib-olla sellepärast, et kui ma kõik selle ära oleks teinud, taipaks ma, et ongi kõik. Fyrellaliga ongi kõik. Ma usun, et 2009 aasta lõpus sai esimesele seeria mängule mindud ei eeldanud ma iialgi ilmselt seda.. super sari ja viimane mäng.. lõpuks ometi tulid kõik niidiotsad, tegelased ja kõik muu kokku..

Ma ei tea.. ma tahaks osata öelda midagi tarka kõige selle kohta aga ma kardan, et selleks et taibata kui vahva/ainulaadne/eriline see oli, tuli see teekond läbida koos mängukorraldajatega: esimesest mängust läbi rollileidmise (mm.. etteantud rolli mõistmine?) läbi kõigi nende küsimuste, katsumuste, reetmiste ja andmestamise lõpuni jõudmine.. väga harva minu arust tuleb seda ette, et sari mis alguse saab ka lõpuni jõuab aga see tunne teekonna lõppus.. see on nagu saavutus aga samas nii kurb. Taibata, et ongi kõik.. ja ongi kõik...

Aitäh kõigile kaasmängijatele, kellega ma selle tee läbisime ja GM-idele,kelleta seda teekonda ei oleks..

Ja pildid:

[Hellera]

Kadri, see ei ole lõpp. Meie maailm elab edasi.