Räige psühhoterror

[hoarmurath]

Ma isiklikult leian et millegi arutlemine pole käratsemine või ülereageerimine, isegi siis, kui see mõne isiku jaoks mitte-teema/irrelevantne on.

Ja seda laiemas plaanis kui konkreetne diskussioon.

Või ärme räägi üldse millestki, sest hoia ja keela, me äkki võime seda suureks puhuda?

Ei taha tüli kiskuda, aga ma lihtsalt ei salli kui millegi üle arutlemise puhul tullakse ütlema et äkki keegi ülereageerib, arvestades et me oleme kõik siiamaani saanud ilusti räägitud.

(ma üldse enam ei räägiks, aga ei saa mitte vaiki olla, noh)

[Bernard]

Sul on õigus Mona, praegu on tegu ainult aruteluga, mis on väga okei.

Ülereageerimine on see siis, kui me üritame selle vestluse alusel mingeid universaalseid käitumisreegleid larbil kui sellisel, paika panna ja nendest üleastujaid kellekski või millekski tembledada.

Õnneks pole käesolev arutelu sellesse punkti jõudnud aga oht moraalitsemiseks on olemas, sellele viitas Heart ja viitan ka mina.

---

Olen Mimicuga nõus ja olen ise kaa selle peale mõelnud, miks ühed asjad ei tekita larbil tugevat emotsionaalset reaktsiooni aga teised tekitavad.

Eriti relevantne punkt Mimicu jutus oli see, et üldjuhul on larbil suguakti mingigi välja mängimine parimal juhul hale ja tobe, harilikult aga lihtsalt piinlik. (Armastuse/armumise välja mängimisega saavad täiskasvanud ja mingigi näitlemiskogemuse/andega inimesed mõnikord ikkagi hakkama.)


Ei teagi nüüd mida see näide peaks illustreerima aga tuli meelde, teemaga seoses:

5-6 aastat tagasi tekkis teismeliste larparite hulgas eksprompt (ja nende arvates humoorikas) mängumehhaaniline kohanemine, kus seksi markeeriti kellegi õlgade masseerimisega. Tegevus sai isegi nimetuse "bofferseks". Kes mäletab see mäletab. Oli päris tobe ja õnneks ei võtnud ükski maailmalooja/reeglikirjutaja sellest vedu ning noored kasvasid natuke suuremaks ja lõpetasid tobetsemise.

Samas see on hea näide mängijate omaalgatuslikult tekkinud deklaratiivsest suguakti kujutamisest mida keegi väga tõsiselt ei võtnud ning mis kelleski erilisi traumasid ei tekitanud.

[hoarmurath]

Hm.

Ma ise ka leian, et enamvähem ainuke universaalne käitumisreegel võikski olla teistega arvestamine, mis olenevalt olukorrast tähendab erinevaid asju.

[Heart]

Muideks. Nii palju, kui mina tean ja olen kokku puutunud mängudega, siis uuritakse alati, kas kellelgi on mõni foobia/kiiks/misiganes. Üldiselt on mul tunne, et mängujuhid arvestavad sellega ka üsna kenasti.

Mimic kõneles asjust, millest mõtsin, et ma kirjutama ei hakka, kuna jutt läheks liiga pikale. Kui mängus on relvad, siis ongi tegelikult mäng juba moraalitu. Tapmine ja vigastamine, mis meil mängudel on reeglina üsna tavaline asi, on nii tavaline, kuid vägistamine tekitab kelleski hingelist traumat.
Inimesed on väärastunud Üht sorti vägivald on normaalne, kuid teistmoodi vägivald jätab sügava jälje - isegi näideldes.

Mida rohkem ma sel teemal mõtlen (ja tegelikult ei tohiks, vaid peaksin keskenduma kontsert-etendustele), siis teeksin vägistamisega seoses ettepaneku.

Kui seda on vaja rolli sisse tuua, siis sedasi, et roll on vägistet enne mängu või peale mängu, kuid mängu ajal vägistamist ei toimu. Miks ma hetkel selle vastu olen? Panin end sinna rolli ja üritasin ette kujutada... Vägistatut on väga raske mängida... VÄGA RASKE. See võtab emotsionaalselt nii läbi, et järgmisel hetkel ärgates võib olla tunne, et sa oledki ära vägistatud.

Jah, üks variant oleks vägistamist teha samamoodi, nagu meil need tapmised ja vigastamisedki on - suu kõrvuni peas ja juhhei! Aga kuhu me mängulise ilu poolest sedasi jõuame!?

Jah, näete... Kutsusin üles üle mitte reageerima ja mida nüüd ise tegin.
AGA... Pole minu asi toppida tonti sinna, kus seda parasjagu pole. Ehk... Kui kaks osapoolt on asjaga korras, siis las nii ollagi. Mul on kuramuse hea meel, kui on mängijaid, kes asju endasse ei võta

[inwe]

aga tapmine ju ei olegi sama sorti vägivald kui vägistamine, väga raske on leida larparit, kes oleks eelnevalt og ära tapetud ja kellel sellest trauma oleks tekkinud, mistõttu ta nüüd mõnel larbil emotsionaalselt väga ebamugavasse olukorda võib sattuda.

minu probleem selle teemaga ei ole see, et mis peaks ja mis ei peaks ja kui, siis kuidas, olema lubatud ja rakendatav meie larpides. see on üldiselt ikkagi mängujuhtide ja mängijate enda valik.

ma lihtsalt tahtsin välja tuua laiema ühiskondliku probleemi seoses suhtumisega vägistamisse, mis väga lihtsalt võib kõikuda "kuidas ta küll võis nii teha" ja "ta oli selle ära teeninud" skaalal valesse otsa, nii päriselus kui larbis.

[Heart]

Kas meil on OG palju inimesi LARPil, keda on vägistatud kunagi?
Ma tean ühte, rohkem ei tea.

Noh... tapmisest tagasi tulejaid ilmselt pole, kuid ma tean paari noorhärrat, kes on väga jõhkralt saanud viga mingil hetkel, kuid väga eduliselt tervenenud.

[Attila]

[Tindome]

[inwe]

ma tahaks muideks lisada, et mu meelest näitab see eesti larbikultuuri kõrget taset, et me sellistel teemadel suhteliselt intelligentselt arutleme.

[Kristjan Oad]

On muidugi väga kahtlane, et mängul, kus iga tegelane on kirgas indiviid, on teise tegelase tapmine ja sõbertegelase tapetud saamine nõnda kergekaaluline, nagu kipub olema.

Kui vähegi soovida sel puhul jagatud illusiooni alal hoida, peaks mõne tegelase surm määrama kogu järgi jäänud mänguaja tooni. See oleks masendav ja mäng ei oleks tore.

Seega, tegelaste suremine on halb mõte. Pinget saab luua ja hoida ju sajal muul moel, et lugu oleks põnev, ei pea seal keegi surema.

Aga eks Eesti larbindus alles kasvatab oma tahke, lootust on.

[Heart]

[Tindome]

Ah et konkreetselt?
Et hakkame nüüd kõik oma elu kõige jõledamaid seksilugusid siin teemas rääkima, jah ?

[Bernard]

[Alleria]

Mulle tundub, et siin käib pidev möödarääkimine selles osas, kas on vaja reegleid või lihtsalt empaatiat ja natuke mõtlemist sel teemal. Minu arvates ei ole siin peaaegu keegi väitnud, et vajame mingeid reegleid või üleüldist tsensuuri ja ära keelamist. Jutt käib ikkagi lihtsalt teistele mõtlemisest ja kaasmängijatest hoolimisest, mis ei ole üldse suur asi, mida paluda. Pigem oligi algne küsimus selles, et on inimesi, kes ei ole mõelnud, et just see teema võib kedagi laiemalt puudutada ja, et ehk see arutelu paneb siis natke mõtlema.
Näiteks viimasest Tindome postitusest ei lugenud ma kuidagi välja, et ta oleks ette pannd mingite üleüldiste tabude loomist larbimaastikus. Lihtsalt hoolivust ja ettevaatlikust.
Ma arvan, et keegi eriti ei taha mingeid reegleid kehtestada sel teemal. See on ikkagi südametunnistuse küsimus, mis tuleb enda jaoks lahti mõelda, mingid reeglid ei tuleks ilmselt väga kasuks. Isiklikult arvan, et võib mängida kõike, aga tundlikkumade teemade puhul peaksid asjasse segatud mängijad asja enne OG arutama (kas, kuidas, miks, annab see midagi mängule juurde jne).

[Lee]

Juurasõnavõtt. Kui tegu on nö pseudokeskagsete e. tavaõiguse mängumaadel paiknevate mängudega, siis kehtib mu meelest reegel: mis tegi haigeks, sellega ka ravitakse. Kui ma õigesti aru saan, vägistati mängus parunipreili. Kas tõesti polnud mängul MEESAADLIKKE, kes kodaniku oleks kõigepealt rattale vedanud, siis leidnud timuka, kes pahalase eri osade kaupa kastreerib ja seejärel härgadega aeglaselt neljaks veab??? Sest aadlike au rüvetamise eest, mida selline tegu enesest ilma igasuguse kahtluseta kujutab, ei piirdunud keskajal palju vähemate karistustega. Eeltoodud karistusviisid olid kasutusel ka nt prantsuse kunigannade armukeste ( ilma igasuguse vägistamiseteemata) hukkamisel, kuna tegemist oli selge kuningavõimu solvamisega.

Üldiselt ei ole nii, et mingi suvaline töll võiks mängu käigus minna naisi rappima ja kõik teised kehitavad piinlikult õlgu, et "sai pisut müratud". Mina näeksin siin lisaks neiu poolt üle elatavale võimalikule õudusele ka suhteliselt tervendavat võimalust olukorda sootuks mittekaasaegselt, kuid mänguliselt ja vaatemänguliselt (sellised hukkamised olid vägagi avalik toiming) suhtuda.

Pagan võtaks, kui keegi tõesti IG tuleks nt minu tütart vägistama, siis aadliemandana ma korraldaks ikka väga korraliku kättemaksureidi!!! Ükskõik, milline teiste mängulolevade neidude suhtumine ka ei oleks, vähemasti keskaja maailmavaatel põhinevates mängudes oli lahendus suhteliselt üks... aadlike suhtes.

Aadlimehe ja lihtsa neiu probleemi teema, nomaeitea... selle situatsiooni tekkevõimaluse ma keelaks küll ära mängudel, eelkõige Hellera toodud juttu ja õiguslikku tausta silmas pidades. Või räägiks tõesti enne mängijatega ikka väga hoolega läbi, kas ja milleks seda liini vaja on. Sest need piirid võivad just mängijate jaoks ikka väga veidraks kätte ära minna ja ma ei annaks GM'ina sellist mängumaad mängijatele kätte... See lihtsalt pole mänguteema.

Kokkuvõtvalt: naise au rüvetamine oli keskaja (lisaks ka antiikajal, tavaõiguses ja veritasu skandinaavias ja põhjamaades) aegruumis vägagi räige kuritegu tema mehe/isa/venna st. terve perekonna au ja hea nime vastu. Mitte kunagi ainult naise vastu. Põhjamaades mu mäletamist mööda oli tütre isal õigus tütre magamiskambrist leitud mehega suhteliselt karmilt ümber käia, kui tegemist polnud tütre kihlatuga. Isegi noorte omavahelised tunded ei lugenud!

Seega, igal "üksiküritajal" tasuks ülaltoodud teadmised enne mängu kõrva taha pista. Sest tõesti, sellise plotisuuna ilmnemisel jäävad kõik muud teemad kõrvale, ja asi läheb viivitamatuks veritasuks, kui vähegi mänguelu kujunemise raamides püsida.

Juura on kõnelenud, edasi võivad muusad ja relvad asju lahendada!