Postitas Paganarh 18:17 18. Mär 2013
3,5 Lõppsõna:
Nii kaduski koos päikesega ka igasugune tahtmine õues olla- temperatuur langes järsult ning ka päevaks kohaletassitud lõkkepuud ei olnud arvestatud sellise hulga inimeste soojendamiseks. Minna pimedasse metsa hagu järele pärast päevaseid sündmusi ei kippunud ka eriti keegi. Poldiküla härra President hakkas ringi sebima, avades külalistele depoohoone uksed, milles peale laiutava Tähekese-nimelise kärujaani pragises nurgas ka väike ahi ning põrandaruumi piisas napilt kõigi mahutamiseks.
Paljud kasutasid ära võimaluse üle väga pika aja jälle katuse all magada ning olid õige pea pildilt väljas. Ärkvele olid ainult jäänud vaid juhid, kokkuleppe korras Poldikülla jäävad ekspeditsiooniliikmed ning paar tunnimeest. Vaine jutukõmin kostus veel hilliste öötundideni. Oli veel vaja arutada sadu asju plaani osas taastada ja hermetiseerida Tähekese, et sellega oma Asulad üle mürgiväljade viia, samal ajal mööda paralleelteid autokolonniga eelluuret teostades. Selge oli see, et kõige peale ei saanudki korraga mõelda. Kuid, oli olemas kondikava, teotahe, ning mis põhiline- lootusekiir.
Järgmise päeva ennelõunal, kui ekspeditsioon oli oma seljakottidesse toppinud Poldiküla poolt antud söögikraami ning peotäie padruneid, hakkas lühenenud inimkett liikuma põhja, tagasi oma Asulate poole.
Neist jäid maha Birgit, Aet, Karvuk, Colt ja Karlsson. Edasine kontakt oli nüüdsest võimalik ainult läbi raadiomasti, ilma milleta ekspeditsioon tagasi liikuma pidi. Tuli lootma jääda, et juba korra läbikäidud rajad on teiskordsel läbimisel lihtsamad.
Ees seisis veel pikk teekond...
eh