Hiline Lõikus 3.5 tagasikõla

[Crata]

Päris külm mäng oli, aga igati seda väärt! Eelmisest mängust välja kasvanud ekspeditsioon oli väga oluline areng vähemalt minu tegelase ja tema maailmapildi jaoks. Pärast kütiga kohtumist jõudsime lõpuks erinevate väiksemate ja suuremate viperuste järel Poldiküla nime kandvasse "tsivilisatsiooni", kus osutusime kohalikega vastastikku kasulikeks ning leppisime pikemaajalistes vastastikuse abistamise tingimustes kokku. Saime seal oma üksmeelse kirju pundiga süüa, sooja ning edukalt lahendatud ka erinevad meditsiinilisi ja keemilis-inseneritehnilised probleemid, mis lõidki soodsa pinnase edasiseks koostööks.

Meeldejäävaid sündmusi oli palju (nagu neid üles loetledes avastasin): kohtumine lumisesse metsa peitunud kütiga; kahtlase "põgenikuga" kohtumine ning järgnenud tulistamissegadus; jõudmine küla nägemiskaugusse kuuldes eest samal ajal kahtlustäratavaid pauke/plahvatusi; kärujaane täis küla, kus oli näha ainult tehnikukalduvusega mehi (ehkki väidetavalt olla kuskil ka naised olnud); kohaliku karvaajava noormehe jala opereerimine; Vadimi päeviku leidmine ja lugemine; (suhteliselt?) värske lõkkel küpsetatud liha, mille kokkukogumist ma õnneks ei olnud enne söömist näinud; kogu akuvedeliku kokkusolgutamine; läbirääkimised el Presidentega, mille läbivaks tooniks oli sõbralik teineteisemõistmine; jutud bandiidilaagrist leitud verisest rappimistööst; sisedialoog ja väline arutelu selle kohta, kes Poldikülla appi jääb.. Tegevust ja mõtteainet oli pidevalt, emotsioone jagus seinast seina ning aeg lendas kiiresti õhtusse

Nüüd tuleb ilusti soojade ilmadeni vastu pidada ja hoida pöidlaid, et mil.rühma ning külavanema koostöös ning meie piiritaguste sõpradega õnnestub edasine plaan ka edukalt ellu viia.

Soojemate saabastega teinekordki! Aitäh!

[Aweron]

Nonii, saan ka lõpuks jutustama.

Üldiselt võib enda poolt lugeda üritus kordaläinuks, ennemängu orgunn sujus viperdusteta ja saime isegi kõik asjad õigeks ajaks valmis. Peale seda kui me olime need vortid ja šašlõki metsa vahele laiali loopinud, jäime küll Pahandusega korra mõttesse. Keegi oleks nagu kogu selle läga sinna lumele oksendanud. Väga realistlik. Lisaks tekkis meil kahtlus, äkki tuleb lõhna peale mõni rebane ja pistab kõik nahka... Seepärast me ei hakanud seda kraami liiga kaugele vedama.

Aga üldiselt toiduga läks hästi, paar kuivikut jäigi üle, muu söödi kõik ära. Liha (kirjutasin alguses siia liga ) kõrvetamist tuleks teinekordki ehk plaani võtta. Rollimängus uued inimesed sobitusid minu info järgi kenasti ja said täitsa hakkama, tore oli seda näha. Akuga läks pisut kauem, kui planeeritud, päikse loojumise ajal kukkus temperatuur nii kõvasti, et filtreerimist pidi tegema vähemtõhusalt sellel lihtsalt põhjusel, et filtrisse tekkis jäälöga.

Selgus ka tõsiasi, et üks platsi-GM on siiski vähe. Eriti kui see tundmatu, kangelaslik, ilus ja tagasihoidlik GM peab mööda metsi igale poole kaasa jooksma, samal ajal filmides, pilte tehes ning kandes mingit suvalist kraami. Aga siiski sai see tundmatu, kangelaslik, ilus ja tagasihoidlik GM enamasti igal pool kohal oldud, lõõtsutades nagu väike kärujaan. See on vist ka kõige rohkem dokumenteeritud Hiline Lõikus üldse tänu Irve megapaukfotokale ja Xeno GoPro kaamerale.

Natuke jäi kipitame see sõdurite tegevusetuse asi, aga eks me ikka õpi ja püüa balansseerida kuidagi asju. Eriti mittevägivaldse mängu ajal on keerulisem relvakandjatele tegevust leida, mis oleks seotud .. noh relvakandmisega. Samas võitleja Hõbe sissepakkimine Võlur Ozsist tuntud tinamehikeseks oli väga nauditav.

Kuulide hulk seekord tundus .. paras? Või vähemalt ei olnud kellegil seda muret, et kuule on palju, vastupidi, kuulid muutusid kuidagi kõigi jaoks väga kalliks. Mõtlen tõsiselt kas 100 pauku näkku ongi äkki piisav. High-cap salvede mure on muidugi see, et 20-30 kuuli jäävad "õhku". Arvamusi/soovitusi?


Lisaks: Järgmise mängu suhtes avaldati soovi, et see tuleks kahepäevane. Kas on mingeid pretentsioone/emotsioone sel teemal? Idees saaks ehk teha nii et osad saavad tulla õhtul, teevad asju ja ööbivad mängusiseselt ja teised siis (vara) hommiku liituvad.

Suvel jälle

PS. Vanasõna: Tagasiside (või mitu) päevas hoiab GMi rõõmsana!

[Katzenminze]

Kahepäevase mängu osas. Toonitan, et tegu on minu arvamusega ja see ei ole universaalne.
Kahepäevaste mängudega on see asi, et mina tahan öösel enam-vähem normaalselt magada (vähemalt 5h, soovitavalt rohkem, ööhäiretest segamata und), sest muidu olen ma hommikul veel tigedam ja vinguvam kui tavaliselt ning see pole tore kogemus ei mulle endale ega mind ümbritsevatele inimestele. Samas saan aru, et mängu temaatikaga võib kokku minna pigem vähesema ning häiritud unega öö. Eks ka sellel on oma (mulle üsna võõraks jääv) võlu.

[Bernard]

Pole kahjuks ühelegi HL'ile jõudnud (oleme Nelega täitsa plaaninud varem aga pole lihtsalt kuidagi suutnud klapitada aegu) - mitmepäevase ürituse jaoks ajaks aga kargud alla küll.

Lihtsalt minu 5 senti.

[Crata]

Ehkki 2.5 ei olnud päriselt kahepäevane, oli mängusisene ööbimine tegelikult väga äge ja justnimelt see miski, mis tollele mängule minu meelest kõige rohkem reaalsust (ja õudust) juurde andis. Tõsi, hommikul ei olnud just kõige adekvaatsema inimese tunne, kuigi ma arvan, et oleks ühe mängupäeva jaksanud ikkagi vastu pidada. Vb lihtsalt rahulikumas tempos ning aeg-ajalt pikemaid puhkepause vajades. Ja ega iga kahepäevane ei pea tingimata nii pingelise valvegraafikuga olema.. Põhimõtteliselt saab ju öö peale jäänud majutada loo poolest turvaliseks kuulutatud peatuspaika, kus saab ka rolliloogiliselt julgelt rohkem kui 2-3h magada.

Mind küll täitsa huvitaks mitmepäevane HL.

[Henzu]

Poldiküla tehnik Jarmo "Detektor" oli ootamatult saadud vigastustest piisavalt šokis, et enneolematu hulk külalisi ja nendega kaasnevate võõraste mürkide põhjustatud allergiline reaktsioon ei olnud talle midagi märkimisväärset. Lisaks tubli annus hiljutisel retkel saadud röntgeneid mistõttu ta tilkus ja pudenes pisut igale poole. Suure ähmiga jäi potentsiaalne turuvõimalus ka kasutamata, kui kohe hunnikute viisi erinevat varustust kohale saabus ning hakkas liha ning detoxi lõkke peal valmistama.
Vähemalt kütilt sai kuulmetoru täiustamise eest väikese tehingu jagu tooteid.
Hiljuti saadud salapärase konservi, mis endas söödavat liha pidavat peitma, sai elupäästmise eest meedik Leenale kingitud, mille eest külas kindlasti paksu pahandust tuleb kui naine teada saab.
Tänu meedik Vadimi soperdisele ei olnud Detil lusti ka akundusega rohkem tegeleda kui vardaid sirgendades, sest need olid kõige vähem tõenäolisemad õhku lendama, pealegi mis see ütlemine kokkade kohta oli...

Tore oli muidugi et lõpuks kõik käima sai ning nüüd lootust on midagi ka sõitma panna! Oi need tulevased õlised kuud timmimist, putitamist ning katsetamist. Kindlasti tuleb üht-teist ka juurde muretseda.
Tegelikult on Dett alati tahtnud ka seigelda. Ja miks mitte kui mitme päevased retked ees ootavad. Peaasi, et mitte talvel ja õues ööbimisega, see vajaks varustust, mida Suure Paugu järgsel Poldikülal naljalt üle ei ole.

Võõrad muidu tundusid mõistlikud ja tervislikult paranoilised: "No ütleme et nad on normaalsed ja ei taha meid tegelikult ära süüa."

Vaatame mis edasi saab.

[Katzenminze]

[-aX-]

Niinii, viskan oma 2 kopikat ka siia. Parem hilja kui...oluliselt hiljem. Minujaoks oli HL 3.5 esimene taoline kogemus ja ma ei teadnud päris täpselt, mida oodata. Nagu väikestviisi pilootprojekt, või nii.

Kommentaarid mängu pihta, korralduslikust aspektist:

+
Kütt (see tõmbas mind automaatselt teemasse)
Bandiit (äitäh, et andsite mulle midagigi lasta!)
2 kõmakat depoo suunalt
Depoo oli hea environment, ja kärujaan väga hea detail
Aku korpuse äratoomine
Laager + veri + katkine beretta + kottidega mutantorav vms
Akuhappe toomine kiiritatud/mürgisest vagunist

-
Maailma mõttetuim perimeeter ever. Mõtlesin, et lasen igavusest ennast maha ja palun meedikutel kokku lappida.

Ja nüüd vabas vormis ühte koma teist:

Ma arvasin, et võiksin tegevust kui sellist nautida ka siis, kui actionit sittagi pole, ja mul oli õigus. Päris ausalt, ilma, et üritaks kedagi solvata, tõmbasid mõned rollid mul väga räigelt kuuli kokku. Neil hetkedel mõtlesin korra oma peas, et "wtf ma teen..." aga see efekt asendus millegi hoopis positiivsemaga siis, kui ratsionaalsest mõtlemisest lahti lasin ja rolli sukeldusin. Näiteks akuhappele järgiminemine. Ei saa mainimata jätta, et selle ürituse päästis Awekas isiklikult, kui andis mõista, et ma võiks mürgist uimasena disoriented olla ja natuke tuikuda. Niisiis kolistasin vastu vaguni seinu ja lasin endal vabalt lumme langeda. Ehk siis - ma ei osanud kohe laksust ise, aga kaasmängija/GM juhatas teed - korraldaja poolt väga professionaalne lüke. Järgmine kord mängin selle välja selliselt, et saan seal samas Oscari.
Mõned hetked, kus turvasime maailma vingeimat perimeetrit (NOT), tulid mingid Poldiküla asukad mööda ja üks neist kommenteeris: "vahi varustust...". Kes iganes seda ütles - äitäh, väga audentne.
Kütt, oma riietuse, käitumise ja kõnemaneeriga - täiesti vapustav, kiidan.
Minu idee igal ajahetkel oli - tappa kesiganes vastu tuleb, lootida tühjaks ja edasi liikuda. V.a. kütt, tema puhul pakkusin, et kui on kütt siis liigume edasi. Kui ei, siis.... Bandiidi puhul, näiteks, oleks see olnud hea idee...(sorri, bio, kes sa tina said, enam ei juhtu). Kuulsin juba seal korduvalt, et biodele/meedikutele ei meeldi minu suhtumine, aga minu kui sõduri esimene prioriteet on oma inimeste turvalisus ja selle saavutan kõige efektiivsemalt sellega, kui elimineerin juba eos kõik potensiaalsed agressorid. Lugedes Tidome'i kommentaari selgus kah, et Hõbe ja Rõõsik jäid meelde eredana, teised mõistlike ja *inimlikena*. Siit koorub päris huvitav ja post-apo ajastul täiesti asjakohane vastuseis, et kas lasta oma ellujäämise nimel maha kõik teised, või säilitada inimlikkus ka kõige hullemas olukorras. Ju tuleb leida tasakaal, sest võidelda puhtalt ellujäämise nimel, kui pole ei inimlikkust ega tsivilisatsiooni, on suhteliselt mõttetu. Pakun, et seda vastuseisu saab edaspidigi läbi mängida.

Põhjus, miks sõitsin eesti teise otsa teades, et seal ilmselt laamendada/täristada ei saa, seisneb selles, et lapsepõlves sai metsas igasugu mänge mängitud ja see oli tohutult vahva. Täiskasvanuks saades loobub inimene asjadest, mis teda lapsena õnnelikuks tegid, sest päriselu koinib ajud korralikult läbi Õppisin, et kordaläinud rollimäng parandab selle vea ja teeb elu kõvasti huvitavamaks.
Kokkuvõttes: ma läksin pohmasel ja magamata hommikul eesti teise otsa, riietatuna post-apo sõduriks, teadmata kas üldse mõne lasu teha saan, ja tagantjärgi ei tule mul pähe ühtki ideed, kuidas oleksin saanud oma laupäeva veel paremini veeta. Ilm oli hea, inimesed abivalmid ja toredad.
Minu jaoks ideaalsest mängust, niipalju kui ma oma piiratud kogemusega seda üldse ette kujutada saan, jäi actionit liiga väheks, aga beyond that - suurepärane kogemus, ja kui ma oma osa just nässu ei keeranud, osaleksin meeleldi järgnevatel mängudel

[Drazic]

Kuna ma olen juba umbes nädal aega lubanud ka kirjutada siis nüüd lõpuks ometi

Korralduslikule küljele midagi ette ei heida. Väga vinge oli jälle.
Vahepeal kiskus vahtimiseks ära aga siis tuli lihtsalt natuke ringi jalutada ja inimesi kiusata (mulle tundus et aku kokku paneku ajal ma käisin tüdrukutele küll vahepeal ajudele )

Anyhow - järgmine kord jälle kui aga lubatakse. Saab veel kõvasti paremini minu poolt ja eks in-game situatsioone tuleb ka julgemalt ehitada.

Allpool siis jälle väike tegelase mina-jutustus kah mida sai kahe erineva lennu peal kirjutatud.
Ehk Guits "Vikatimees" Mätas (miskipärast in-game tuntud kui Vikat) päevaraamat:

Kahekümne teine päev metsas. Lumi, lumi ja veelkord lumi. Oli siis vaja ennast vabatahtlikult kaasa toppida sellele ekspeditsioonile. Samas eks asulas oleks veel igavam olnud. Ainus nukker asi on see et toiduvarud hakkavad lõppema. Tänase hommikusöögi lisandiks said siis värsked männikäbid. Peaaegu et....ei mitte Itaalia-pärane vaid... Jah siiski lihtsalt omamoodi.
Vähemalt on inimesed normaalsed. Üllatav et seda ütlen sest esimesel päeval sai küll kõiki Unioniste altkulmu vaadatud - ja kahjuks mitte AINULT esimesel päeval. Aga eks raskused on meid (neid) kokku harjutanud. Pagana tsivilistid - ma endiselt arvan et ainult poistega laigulistes oleksime juba kohal seal kuhu iganes me lähme.
Täna peaks vähemalt mingit põnevust jaguma - lubati "karja" etteotsa sest kant hakkab üha kahtlasemaks minema. Lahingmoonaga samas on kehvasti. Oleks pidanud ikka mõned päevad tagasi nendele bandiitidele sisse sõitma ja lootma et nende käest viimast juurde saaks.
Ees liikumine. Tõstan püssi palge ja hüüan "KONTAKT EES". Võtame perimeetri ja jälgime kuidas "mees metsast" enda asjad kokku korjab ja lähemale tuleb. Peale lühikest vestlust tuleb välja et polegi niisama mees - hoopis jahimees ja elab täitsa üksi selles kurjas maailmas. Respect talle igal juhul. Kaubeldakse välja et juhatab meid läbi ees olevate mürgialade.
Võite kolm korda arvata kellel saab olema au esimesena talle järgneda. Ma tänan, ma tänan. Kuna kõik teised miskipärast hoiavad turvalisse kaugusesse ennast siis võtan kütiga üles suvalisi pähetulevaid teemasid stiilis kuidas eluke veereb, miks Ta krt ikkagi üksi metsas elab, kas ta ka Deadpooli elusolekust kuulujutte kuulnud on ja et kui ta jahimees on siis kas Ta äkki võiks meile miskit hea hankida lõkkel küpsetamiseks. Vastab iga kord ainult kahe sõnaga - ilmselt pole siis pika jutu mees. Vähemalt ei ole ma seni näost rohelise-sinise kirjuks läinud ja silmadest verd jookma hakanud - nii et mürgialadest oskab tüüp vähemalt hoiduda tõesti.
Jõuame raudteetammile. Kuna ees on pikalt nähtavus siis lähme jahimehe ja Kentsiga ette luuret tegema. Mitte liiga pika aja pärast leiame kellegi piiri-tähise. Teatan tagumisele pundile (ehk pakub kellelegi huvi).
Korraga paistab eestpoolt keegi tulemas, talvel, keset metsa ja mürgivälju ja ÜKSI. No ok - jahimehest saab veel aru aga lähemal vaatlusel paistab see nagu rohkem muidumehe moodi (linnavurle maale lastud). Väidab et oli just mõni tund tagasi bandiitide kätte jäänud ja seega kogu oma varast ilma. Hea et eluga pääses üldse. Samas kogu see jutt mis Ta suust välja tuleb on kuidagi eriti kahtlane. Asja ei tee paremaks ka jahimees kes tüübi seljataga järsku pantomiimi tegema hakkas ja näitab et peaks tüübi ära koksama. Kuna Juhid Temaga juba räägivad siis... No näpp sügeleb päästiku järgi küll aga kuidas kurat ma sellist kehkenpüksi siin nüüd pikema jututa hukkama hakkan. Jumal temaga - las elab...
Liigun koos Kentsi ja jahimehega taaskord ette ära. Järsku pikk valang ja Kentsi rõõgatus...kurat sai pihta. Viskan kõhuli kraavi ja üritan aru saada kust tuli tuleb (ja kellel kuradil on piisavalt moona et VALANGUTEGA lasta). Jahimees jookseb minu poole tagasi... Veel üks valang... Kukub ka jahimees. Kostub veel paar valangut ja saabub vaikus. Ei ole seni suutnud tuvastada kust valangud tulid. Ja siis järsku jalutab tõbras mulle ise otse sihiku ette - bandiidinäru. Ilmselt arvas et oleme kõik otsas. Vajutan päästikut ja.... Kukub.
Teised liiguvad meile järgi - meedikud hakkavad Kentsi ja jahimehega tegelema. Mul kibeleb siiski vaatama kelle eluküünla ma siis juppideks lasin. Sooritan hüppe üle kraavi ja olen hetkega kohal. Enamuse kuule jõudis näru juba ära kulutada - kes siis niimoodi raiskab tänapäeva maailmas küll. Samas ega mõistus pole omateha. Laseks hea meelega üle igaks juhuks ta veel aga...ennäe vedelevad ta ajud juba põõsa all - peaks teinekord ikka keresse laskma
Kuulid kokku korjanud liigume üle kraavi tagasi seltskonna juurde. Väga rõõmsa olemisega Hõbe teatab et lasi "kehkenpüksi" maha. Tüüp olevat relva ei tea kust välja võlunud ja sellega vehkima hakanud. Pikalt vehkida muidugi ei saanud ennem kui Hõbe Ta tina täis pumpas (Hõbe teeb tina - iroonia? Või siis hakkan lihtsalt vanast peast pehmeks ja veidi luuleliseks muutuma?)
Kõikide haavad kokku lapitud liigume edasi. Järsku hakkab eest paistma midagi asula ja masinate moodi. Liigume vaikselt lähemale ja ei olegi tegemist viirastusega. Täitsa töökorras asula. Millegipärast küll ainult kamp mehi - aga sellest juba hiljem.
Tuttaval kombel saame taas perimeetrit julgestada aga eemal räägitava jutu seest kumavad läbi laused teemal et antud koht peaks olema "Poldiküla" ja kogu see punt siin on rongimehhaanikud. Ning üritavad lõunasse sõitmiseks töökorras isendit ehitada millel juba enne töölesaamist hellitusnimeks "käru-Jaan" saanud. Krdi mehhaanikute huumor.
Lisaks saan aru et tegelikult nendel on ka muude ametite esindajaid olnud aga viimane neist üritas just veidi enne meie saabumist keemikuks hakata ja tilgub nüüd vaikselt garaazhi lae pealt alla. Sellepärast peakski iga sepp oma liistude juurde jääma. Mina näiteks oskan hästi inimeste sisse ebaühtlaseid auke tekitada. Päeva moto "single shot to the engine block". Peen väljamaa keel järelikult peen lause kah - ühe enne-paugu-aegse kinofilmi kokkuvõttest lugesin...
Vahepeal jõuab juba tunduma hakata et ega täna vist enam peale paigal seismise miskit muud teha saagi kuid siiski. Tuleb välja et läheduses peaks miskite kurjamite laagriplats olema ja seal ka siinsest asulast sisse vehitud asjad. Tuleb järgi minna. Lisaks viiele sõdurile meie hulgast ja juba usalduse teeninud jahimehele (iga mees kes saab Sinu abistamise nimel kuuli muutub usaldatavaks) tuleb meiega kaasa ka kaks Poldiküla tehnikut. Mõlemad kannavad püstolit käes nagu.... Ma ei teagi nagu kes - keegi ei kanna relvi nii. Igal juhul teeb kogu asi ettevaatlikuks ja seega jään kõndima nende taga juhuks kui nad miskit korraldada üritavad. Peale mõningast liikumist hakkab õige koht paistma. Hiilime lähemale ja.... Laager on tühi. Küll aga vedeleb laagis maas üks verine sääreluu ja veel paar kondikildu ning kogu ümberkaudne lumi on verd täis. Olukorra teeb seda kõhedamaks asjaolu et laagrisse sisse tulevad AINULT ÜHED JÄLJED. Korjame kõik mis vähegi väärtuslik kokku ja otsustame topelt tempoga tagasi minna. Miskipärast vaatavad kõik (mina kaasa arvatud) puude latvu. Mis iganes see oli kes selle vaese hinge ära rappis - jälgi Ta ei jäta.
Tagasi jõudnud ja Poldikülas jutu ära rääkinud teavad kohalikud öelda et viimasel ajal on metsa poolt kuulda olnud hääli mis ka suuremad mehed hirmust värisema panevad ja näha olnud jalajälgi mis pärineks nagu oravalt (aga on kordades suuremad) ja nende jälgede vahel ka veel kahe sügavama soonega lohistamisjäljed...
Nojah - hiigelmunadega inimsööjast orav. Peale seda kui kogu maailm põrgusse lasti võib kõike uskuda - imelikumaidki asju siin elus kuuldud.
Keegi hea inimene on vahepeal tule üles teinud ja räägitakse et saab süüa. Astun lähemale oodates halvimat (mäletate männikäbide teemat?) aga oh üllatust - täiesti töökorras lihakonservid tulel kuumaks aetud (ilmselt hobuseliha - aga väga hea). Lisaks pakub see ropu suuga kohalik tehnik hoogsalt kuivatatud kassi nahka ja kuivatatud kassi mune... Väga head needki.
Ringi vaadates on rahvas juba kuidagi vennastuma hakanud - ühes nurgas ehitatakse koos mingit akut käru-Jaani tarbeks (peaasi et teavad mis teevad ja ennast õhku ei lase)... Teises nurgas räägitakse lihtsalt nilbuseid.
Ja siis geniaalne hetk... Meie mil-juht soovib et läheksime uuesti toda laagripaika üle vaatama. No tere tore - PIMEDAKS HAKKAB MINEMA MEES. JA SEAL OLI VERI JA MITTE MIDAGI MUUD. LISAKS ON SEAL HIIGELMUNADEGA ORAV.
Mõtlen endamisi et kurat Temaga - tõmban mõlemal relval kuulid rauda uuesti ja võtan paar meest kaasa. Väga kiire ring hiljem oleme metsast tagasi. Laagriplats oli endiselt sama tühi ja verine nagu enne. Küll aga arvab Hõbe et nägi kedagi liikumas. Hiilime ettevaatlikult metsast välja lootuses et nüüd saab kedagi lasta aga kui seal ka kedagi oli - siis nüüd on Ta juba läinud.
Tagasi poldikülas olles astun ligi arutelule mis käsitleb vastastikust abi andmist. Juttu ajavad siis meie juhid ja Poldiküla juht. Muhe mees. President. Ei vabandust HÄRRA President. Kuulan igal juhul huviga mis räägitakse - vahele segama ei hakka kuna diplomaatia ei ole minu rida. (Endisel olen osav ainult inimestesse aukude tegemisega).
Järsku hakkavad kostuma rõõmuhõisked ja hakkab kerkima paksu suitsu. Miskit põlema pandud? EI - suurejooneline aku lõpuks koos ja töötab.

Päike loojub horisondi taha. Tänase öö saab veeta kindla katuse all. Magan harjumusest nagu ikka padja asemel püstol pea all. Suur naeratus näos sest homme alustame tagasiteed oma asula poole ja tee peale.... Tee peale jääb üks bandiitide asula mille me laiali lõõme. C'est la vie....