Muljed õhtust asüülimis

[arpeau]

Muide, Danile just vastupidiselt, Patarei oli vägev koht! Polymer on pussss (kõvendusmärgiga) selle hoone kõrval. Need lõputud koridorid olid esimestel kordadel ikka väga lahedad.
Mäletan, et hakkasin mingil hetkel kellegagi koos õdesid otsima minema (unerohi ja --- kommi pakuti - ma olen OG ilgelt maias!!!). Aga lõppu ei jõudnudki. See oli minu jaoks ikka ilge šokk ja tekitas sellise mitmedimensionaalse värdarusaamise, et väljast on maja väiksem kui seest. Ja see arvamus on mul siiani. See maja ei saaaaa niiiiii pikkkkkk olllllllaaa!

[narmer]

Vinge mäng! Tänud korraldusmeeskonnale ja teistele mängijatele.

Mulle meeldis selle mängu stiilipuhtus: ootad kontori ees järjekorras, üritad doktorit veenda, loed lambivalgel vanu kirju. Vahva oli näha väikseimaid ja suuremaid vihjed Arkham horrori/Call of Cthulhu taustmaailmale: loož, kiri Innsmouthist, jutte Dagonist ja muidugi kurikuulus asüülum ise.
Patarei oli suurepärane koht, üksinda lõputus koridoris oli mul mitu korda tunne, et olen eksinud.

Relvade keelamine oli suurepärane mõtte. Eriti mängu lõppu poole oli tahtmist nö "pahad maha lasta" ikka kõvasti. Oleks relvi vabalt võtta olnud, poleks pooltki nii põnev olnud. Selle asemel, et lihtsalt lahmima hakkata, tuli ohtlike olukordade eest ennast pimedasse nurka peita ja loota, et keegi ei tule mõttele järgmise nurga taha valgust näidata- mis on põnev, õudne ja sobib hästi žanri. Natuke puudust tundsin täpsematest võitlusreeglitest (eriti käsivõitlus), praegu sai hakkama, aga mitte ilma segaduseta.

Mängu lõpp jäi minu meelest lahjaks. Kui pärast rituaali kolmandal korrusel kõik ilusasti üheskoos suitsusesse keldrisse kupatati, siis oli pinge mõttes mängu kõrghetk. Tuleb koll, hirmuäratav ja eelneva süžeega ilusti seotud ja siis ei juhtu midagi. Minu arust oleks ideaalne lõpp olnud selline, kus avatud värav on kuskil esimese korruse peal ja koll hakkab mängijaid pimedaid koridore mööda taga ajama. Viimaseid lukke otsida oli parajalt tüütu ülessanne, mis kogu pinge mängu lõpust ära võttis.

Enamus vist pani tähele, et eradetektiiv käis pisikese fotoaparaadiga ringi, praeguseks on mul tulemused käes. 7/29 pilti läks patarei pimedusse kaduma, mängu ajal tehtud pildid on muidugi kõik hägusad ja hirmsad (eriti Dr. Hofmanni portree). Pilte saab näha siin:

[Dan]

[YnX]

Minu jaoks oli väga meeleolukas õhtu kuhu sattusin tänu sarjale kokkusattumistele. Esiteks, olin hakanud ca kuu tagasi tegutsema hobikorras giidina patareis kui juhtusin üle pika aja kokku Taneliga, kes vestluse sees mainis, et neil selles krigisevas monstroossuses plaan üritus korraldada, teiseks tulid minu pulssi kiirendavad märksõnad nagu klassikaline cthulhu, hullumaja, kaos ning kui ühel kaunil vihmasel päeval patarei müüride embuses patseerides Tanel veel psühhiaatri rolli pakkus, lõid häälestamata viulad kõrvus kohe kaunilt kriiskama...

Igatahes, kahju oli, et sain vestelda vaid väheste patsientidega. Seda suuresti tänu erinevatele asjapulkadele, kelledel kõigil oli mingil põhjusel asja haigla psühhiaatri jutule. Advokaadihärraga oli meeldiv vägikaikavedu, mis päädis siiski rahumeelse lahendiga ja see pagana FDA agent lõi oma sarja küsimustega kokutama, tundsin end nagu eksamil. Patsiendid olid suurepärased ning minu märkmetesse kogunes hulgaliselt huvitavaid kilde nende eludest ning läbielamistest. Mu sõbraliku naeratuse taga loomulikult erinevad eksperimentaalsed raviplaanid jms.

Kogu personal toimis kriisiolukorras üsna ehedalt, ehk probleeme välditi seni kui võimalik, seejärel veeretati süüd ning lõpuks otsustati, et kuradile... vaatame mis saab. Mida see haiglatäis ringi jooksvaid hulle ikka teha suudab? (natuke naljaga pooleks muidugi, olukorda üritati kontrolli all hoida ikka ka... tulemusteta siiski)

Eriline tänu õde Margaretile, kes mingil hämmastaval moel oli kohal alati siis kui tarvis ja Hr Fistile, kes võttis koos minuga selle julge sammu ning riskis oma tervisega, testimaks etanooli mõju ajutegevusele pingelistes oludes! Lisaks veel muidugi Tanelile, tänu kellele ma pool tundi arvasin, et vangla võtmed on kadunud ning kartsin, et peame kõik leidma mingi innovatiivse viisi lahkumiseks mängu lõppedes... (Kadunud pliiats on alati DM-i varju taga!!!)

Natuke häiris, et tegelikkuses hoidsin oma kabineti ukse lukus, aga seda tähistav lint lihtsalt ei olnud rahvale näha.

Aftekas oli nii nagu vaja, vähemalt lõpetati levikas, mitte valli baaris või peekris.

Kadunud noal hoian silma peal, lähen patareisse kas homme või ülehomme.

[Heart]

Ei julenud etanooli juua, kuigi viisakalt pakuti. Esiteks... See lõhnas nigu vesi ja teiseks... Kaks inemest, kes seda jõid, väitsid, et nad näevad kummitusi. Eeee.... Ei. Eieiii.

[Randiel]

Tegelikult üsna lühike, aga samas väga action packed ja pinev mäng oli, IG tundus see aeg küll kõvasti pikemana.

Kuigi aftekal sai korralikult jauratatud siis kõik sinna ei jõudnud ja üritaks eredamad hetked enam-vähem kronoloogilises järjekorras uuesti meelde tuletada.

*Mulle väga meeldisd kõigi kostüümid ja propid, oli ajastutruudust ja lihtsalt ägedust. Patarei ise oli ka lihtsalt nii sobiv, pimedus, hüljatus, pikad pimedad koridorid, kambrite read, tuuletõmme, pidev paranoia ja kõhedus.

*Üksinda alumise korruse üksikkongis esimesed tund aega oli päris huvitav kogemus. Kui mäng peale läks, Die laulis ja ülevalt korruselt kostis samme ja sahinaid oli kõik mõnusalt kahekümnendate lagunev asüülum ja rolli libiseda lihtne. Kui lõpuks ennast kokku võtsin ja ülese liikusin, siis veel imestasin, et mis lux kongid neil seal on.

*Kogu mie hommikumantlites ja eksvlevate pilkudega rahvamass, kes näisid personalile tõenäoliselt tõesti lootusetult hullud oma lausekatketega nagu „...ja siis tulid kalainimesed!“, „...all korrusel toimub riitus“, „...ta räägib selle ohverdatud tüdruku kummitusega“ jms. Isegi minu tegelasel kiskus kohati juhmesse, kes on veel vähe adkevaatsem ja kellel tõesti mõistus kogu selle jama peale kaduma kipub.

*Erilised tänud neile, kelle teglastega rohkem ringi sai joostud ja jauratud, Racheliga, kel oli ainult üks käsi, mind you, mööda pimedat koridori opi saali suunas kulgemine oli üsna sürr. (Üldse, mida sa vastad inimesle, kes kurdab, et talt varastati just käsi, minu tegelane oli suht O__o „...“) Dianaga kontakti leida üritamine ja tema (Liza silmis) hukatuslik naivism ja põikpäisus. Härra Archibald Costava ja tema jalasaaga ning muud meie probleemid. Üldse olid kõik nii toredad ja ägedalt rollis, kuigi paljudega kahjuks ei saanud erinevatel põhjustel rohekm suhelda. Kogu haigla personal peaks saama lisaküpsise selle eest, et tekitasid alguses oma (näilise?) heatahtlikuse ja kannatlikkusega eriti rõvedat paranoiat.

*Mulle see üks riitus, millel ma ka osalesin, küll meeldis. Akna kallal kolistav tuul oli ikka parim efekt ja IG oli mu tegelasel ka see, oh frick, mis nüüd saab?!

*“Vahe on selles, et meie oleme profesionaalid, see mida nemad teevad, on nagu põlveotsas hambaravi!“ <-- Seletus, miks Shamaanil riituste korraldada laskmine pole väga hea idee.

*Opisalali ukse taga ootamine, kuni hull koristaja jalga tagasi alla õmbleb, saab ilmselt küll selle niigi segase mängu „wtf have I've gotten myself into“ momendi preemia.

*Kogematta sünkroniseerunud laiba? (varastatud jäsemete kogu?) Pitsu? Põletamine ja riitus lõpetasid mõngu täiesti ootmatult. Ma oleks küll veel paar tundi vabalt mänginud...

*Afterka killud, ma veel järgmine päevgi naersin omaette mõnede ajuvabaduste üle, mis me genereerida suutsime.

Suur tänu meie armsatele GMidele ja kaasmängijatele!

Jään küll juba pikisilmi järgmist osa ootama ja mugudele seletama, kui lõbus ikka laupäeva õhtuid kottpimedas Patarei vanglas vaimuhaigena veeta on, kui keegi varastab kehaosi ja on tarvis korraldada paar riitust...

Teie,
Preili Liza White/Randiel

[Mant]

Jala külgeõmblemise võttis kirjanikuhärra oma kaameraga kapist piiludes üles. Peagi presenteerin seda mingil ajal maailmale ka.

[Fromhold]

[Tanel]

See pilt Dr. Hoffmann'ist tekitab minus soov tekitada motivational poster pealkirjaga "Science!"

Aga väga vinged pildid, temaatilisemat stiili ei oleks saanud vist valida

PS: Minu silmale tundub, et pildil #18 on detektiivil õnnestunud tabada vanameistrit ennast eeonite vanust valgusallikat hoidmas

[YnX]

[Azurah]

[inwe]

olles neli päeva korralduspohmakat Leedus ravinud, võin ka mina nüüd kommenteerida. suuremaid kitsaskohti oli minu jaoks neli:

1) tuleb nõustuda sellega, et küünlad oleks olnud parem variant kui taskulambid/led-laternad. see oli tingitud og-paranoiast teemal "aga mis siis saab kui nad jäävad üksi kottpimedasse ja astuvad klaasikildudele ja komistavad trepil ja murravad jala ja kukuvad aknast välja merre". oleks pidanud teadma, et larparid on igavene sitke umbrohi ja neid juba nii lihtsalt ei murra. korraldades tundus, et õudust saab olema enam kui küll, aga novot mis välja tuli. naljakas, et eelmise mänguga läks just vastupidi - tundus, et põhirõhk on seiklusel, aga tagasisidet kuuldes saime teada, et mängijad olid olnud pidevalt hirmul.

2) mängu käiku nähes tekkis ka tunne, et võibolla oleks pidanud VEEL ühe psühhiaatri koos oma õega tööle panema, siis oleks saanud kõik patsiendid konveiermeetodil üle käia ja nii mõnigi liin poleks kaduma läinud.

3) vabandused ka selle og lahtijäänud ukse pärast, aga õnneks said vist kõik aru, et siukseid asju ikka vahel kogemata juhtub.

4) lõpp vajus tõesti natuke laiali ja ära.

kõige suuremaks plussiks on minu jaoks ikka ja alati rollimäng ja mängijate leidlikkus olukordade lahendamisel. nägin rohkem arstide poolt, aga see mis ma nägin, oli ikka tipptasemel rollimäng.

kogu arstlik personal oli superluks. väga efektsed ja efektiivsed õed, professionaalsed arstid ja natuke maniakaalsed meeshooldajad. see, mis juttu dr Wildworth oma patsientidele ajas ületas ka mu kõige suuremad lootused, sest see tundus nii päris ning aitas kõvasti kaasa ka patsientide rollide arenemisele.

ja külastajad-ametimehed, oimaivõi. politseiniku ülekuulamisi oli ülipõnev jälgida, täpselt nagu loeks mõnda detektiiviromaani - sest kuigi ma teadsin seda lõppu, kuhu välja oleks pidanud jõudma, olid teed sinna väga käänulised. kahjuks detektiivi tegevust nägin vähem, aga pildid on igal juhul väga lahedad.

mulle hirmsasti meeldisid ka advokaat-sekretär ja FDA ametnik oma no bullshit suhtumisega, mis küll kahjuks eriti kuskile ei viinud suurema osa mängust.

ja lõpetuseks minu meelest kuldne tsitaat peaarst dr Hoffmannilt: "Teate, mul on terve majatäis inimesi, kes ajavad samasugust veidrat juttu nagu teie."

oli väga lahe ja suur tänu!

[Heart]

Eeldan, et kui küünlad, siis majas igale poole laiali, et väheke liikuda näeks?
Kuna tuul oli seal ikka päris tubli ja üritasin küünaldega liigelda, siis paraku pool mängu küünlaid süüdata oleks asja ära rikkunud.

Õlilaternate poolt olen aga küll

[arpeau]

[hoarmurath]

Mul hakkas lausa siin kaugel teises maailma otsas teie muljeid lugedes kõhe.

Tundub, et oli fantastiline mäng. Õnnitlen!

Igatsus mängida Eestis ja teiega tuli ikka korralikult tagasi.