Ja siis me käisime hilisel lõikusel

[Sprot]

Enne kui muud kirjutan: siiani parim mäng HL maailmas minu jaoks!

Olin seekord tsivilist. Võtsin selle rolli olles veidi kahevahel, et äki peab passima ja igavlema. Mäng aga tõestas seekord vastupidist. Kogu aeg oli midagi teha ning momenti, kus igavus oleks peale tulnud ei olnud. Sellele aitas kaasa kindlasti toimiv laager. Vajadus enda olme eest hoolt kanda oli tegevust andev - telgi püstitamine, kuivatamine, pakkimine jne. Lisaks oli ka spetsialistidele mõeldud ülesanded meeldivalt vaheldusrikkad. Eriliselt jäi meelde rehvimäärde tegemine. Siinkohal suured tänud kaas-biodele aga eriti Aetile, kellega oli väga meeldiv koos mööda platsi ja laagri ümbrust kolada spetsiifilist taime taga ajada, et see annab määrdele just selle õige kiulise struktuuri. Ning hiljem seda mögla rehvidele kanda igas peatuses rohelises alas - sellised ülesanded annavad meeldivat vastutust ning koos sellega mõtestatud tegevust.

Korraks siiski tuli peale selline tühi olek. See oli siis kui sõidetud oli umbes pool ajast ning ei olnud näha lõppu. Stringi tegelast oli saanud juba kiusatud piisavalt. Hetkel ei olnud võimalik olemasoleva info pealt midagi juurde kangutada. Aga selles süüdistan ma pigem väsimust.

Tänan veelkord kaaslasi ning korraldajaid ning loodan et Martin saab veel nii mõnegi juurika juures mõelda, et kuidas seda kasutada saaks.

[Kris]

Kõigepealt suur suur suur aitähh kõigile, kes esimesel ööl tublisti äratuskella sättisid ning tublisti ahju kütmas käisid, see tegi minu jaoks järgmine päev mängimise üldse võimalikuks. Ei olnud ära külmunud ning natuke und oli ikka ka saadud. Kogu südamest suured tänud!

Nüüd aga siis mängu enda juurde, oli väga väga tore mäng. Kuidagi algusest peale oli kõik tasakaalus, ei olnud väga selliseid venimisi, mingil hetkel bussisõit hakkas natuke üle viskama, aga siis sai see ka läbi juba.

Õhtune teele minek neljakesi, kolm tsiviili ja üks sõdur, tekkis väike deja vu tunne ühe teise hilise lõikuse mängu kohta, kus sai samamoodi tsiviilidega metsas oldud, aga siis oli valge. Pimedas teel kõndides, aeg ajalt kraavi ronides hakkas kohati tekkima tunne küll, et oot oot, kas me oleme ikka veel õigel teel.

Õhtune laager oli väga tore ning hommikune laager oli veel toredam. Kõik organiseerus nii hästi ära, asjad said tehtud nii nagu vaja, nii nüüd keedame sidemed ära, nüüd kogume taimi mögina jaoks, nüüd teeme de-toxi, nüüd käiakse heljurõisikul järel, kogu aeg oli midagi teha ja siis sai hakata juba pakkima. Väga meeldejääv lõik oli lahkumisel, kus kõigepealt tuleb Sippo tegelane kütt ja räägib, et jaa see siin on vaikus enne tormi, varsti hakkab midagi juhtuma ning mõne aja pärast ütleb Iti tegelane, et nii kui niigi tuleb rünnak ennegi on tulnud just enne lahkumist. Seepeale siis lähevad kolm sõdurit kõik erinevas suunas metsa ning üllatus üllatus, hakataksegi metsas laskma.

Autode kolonn ning bussisõit olid väga lahedad, teekõrval pakkusid põnevust hiiglaslikud põdratest jagu saanud jänesed (jahimehed) ning bussis sees ajasid mu tegelase kuklakarvad turri tagapool rääkivad Ägevalased. Kuna bussis oli üsna umbne ja aknast väga välja vaadata ei saanud, siis vahepeal vajusin ise ka natuke ära, väsimus tegi oma töö, aga muidu oli tore. Rataste pintseldamine oli ka omamoodi tore töö, ei tea kes kust metsast välja võib karata ning mingi hetk oli üldse kari võõraid relvadega selle auto taga, mida hooldama pidi ja see oli üsna hirmutav mõte. Peatused lisasid asjale vürtsi alates vasaraheitest ning lõpetades sellega, et mingi peatuse ajal sattus mulle kätte konn, mis mind väga rõõmsaks tegi, sest konnad on tegelikult väga toredad olevused.

Need mustad mehed olid ikka väga lahedad, rolliväliselt teadsin ma väga hästi, et mingi hetk läheb seal tõenäoliselt laskmiseks, aga nii huvitav oli ja ja rolli siseselt oli ka uudishimu suur, seega pidi minema vaatama, mis seal on.

Kokkuvõttes, väga tore oli, aitähh kõikidele mängijatele, kes kogu selle olustiku nii reaalseks ja toredaks tegid (Sprotiga oli lausa lust taimi taga ajada ja neist arutada) ning suur suur aitähh mängujuhtidele selle kõige organiseerimise eest.

[Fromhold]

Väga tore!

Hommikul oli mul küll mitu momenti, kus polnud midagi teha, aga olgem ausad - Rõõsiku oma süü. Ei ole just kõige aktiivsem tehh.

Adrekat mul väga polnud, tänu sõdurtele oli kõik turvaline.

Välja arvatud esimene rööv öösel tee peal. Väga ägedalt kukkus välja, Paul hüppas pea ees kõhuli, mina kraavi ja džiip pidurdas nii et kive lendas. Näpud püsti! Ainult et miks mind ei röövitud? See on muidugi tore, aga kummastav.

Lõpukollid!!!

Aitäh tsiviil- ja militaarjuhtidele, kes ei kupatanud pidevalt tsiviile põnevatest kohtadest ära "turvalisse" paika. Oleks igav olnud.

Vist peaaegu kõige ägedam koht oli siis, kui hakkasime laagriplatsilt sõitma ja Margariita ütles midagi paatoslikku ja dramaatlist meie ekspeditsiooni tähtsuse kohta. Kuidagi väga õigele hetkele sattus, sest tuligi väga paatoslik ja dramaatiline tunne peale.

Ja uue opositsiooni loomine Margariitaga oli ka tore.

PS. Ebameeldivat virisevat argpüksi on ebameeldiv mängida . Rohkem ei tee.

[Randiel]

[Tagtag]

[Paganarh]

Videolõik ka üleval. Hommikune ringkäik laagris ning jupike lõppu

[Tindome]

[Katzenminze]

[Fromhold]

[toonesepp]

Mõned ägedused ja vähem ägedused ka siitpoolt:

Kolm väetit tehhi vantsivad pimedal maanteel ja otsivad omade laagrit või üldse kedagi omadest.
Rõõsik, raisk, on just oma koti Paulile kätte suranud ei kavatsegi seda ise tassida. Pahandan ja võtan selle ise tassida. Varsti on näha autotulesid liginemas ja kui teised kargavad võssi ja porri,arvan ma, et ehk on omad .
Ja siis läheb äkšoniks. Ja tõesti nagu päris filmis. Pidurid krigisevad, auto lohiseb, niiet tuled jäävad täpselt meid valgustama, kiirelt ümbritsevad meid püssidega tüübid, näkku sihitud lambid on silmad pimestanud, karjutakse käsklusi ja enne kui midagi arugi saad oled kihutavas autos, teel eiteakuhu, Rõõsik maha jäetud ja üks väga kuri naisbandiit meid vait käsutamas. Super!
Aga selgus, et hullem on veel ees. Bandiitide laagris leiab igasugust rahvast aga eriti ere mälestus on jäänud sellest kui mu varbad ähvardatakse leebelt ära süüa ja igasuguseid muid hirmsaid asju teha ja siis toosama ähvardaja kükitab mu kõrval ja ütleb maailma kõige hullema psühhopaadi häälega, vaikselt ja poolenisti nagu iseend veendes: "Tegelikult ma ei ole paha inimene". Brrrrr...irmus.

Väike vähem ägedus siis jah selle poolega, et Poldiküla tehhina ei olnud mul tegelikult mingit arusaama, kes on kes. Kuna mingi seltskond jäi pärast kärujaani aku episoodi meie külla siis vähemalt neid ma oleks pidanud tundma. Aga see ei olnud nii oluline.

Autode kindlustamise juures läks kuidagi nii, et ma pidin nagu käsutama hakkama aga kuna vaikne nokitsev tehh sellest niiväga huvitatud ei olnud siis juhtuski, et buss tehti ühiste jõududega kiirelt valmis ja siis ma jäin koos paari abilisega ülejäänusid nokitsema. Põhimureks osutus kaste, mis takistas teibi kinnitumist. Hiljem läks juba lihtsamalt.

Öö läks mul küll raskelt aga see on oma viga. Küll aga tulenes sellest see, et hilisema sõidu ajal olin päris kõvasti väsimusega võitlemas ja Mimic vaeseke pidi üksi rooli keerama. Vabandust, et must rohkem jutuajajat polnud.

Ja no lõpu kohta vist juba teate ise ka

[Wiking]

1.0 - üks-null, "Karu", sõdur

Öine rännak pimedas laagripaika: Patrulli koosseis: 1.0, 1.1 ja meedik

Pime kui kurat, kihutavad masinad, katkendlik raadioside, tee markeerimine valguspulga sisuga, uste paukumine, kellegi karjumine... kaitseriiv klõpsas maha. 1.1 läks ees, ma tulin meedikuga järgi... ees oli pimedus, meid saatis tähistaevas ja verepritsmetena pimeduses roheliselt helendav markeerimisvedelik. Lähenevad tuled - küliti kraavi... tolm hajus ja liikusime edasi. Teepeal korjasime üles ühe küti ja veel ühe grupi võssis rähklevaid tegelasi, saime kontakti ka laagrivalvega ning meid võttis vastu Hr. President, kes seletas, et kes ja kus ja mis... kuna II grupiga kadus raadioside liikusin mööda teed neile vastu, et laagrini juhatada, 1.1 jäi laagri sissepääsu valvama. Kontakt II grupiga ja liikusimegi tagasi laagrisse. Teed näitas meile 2km kaugusele paistev suvise pööripäeva aega meenutav lõke... tsivilistid...

Pantvangid

Laagrisse jõudes, selgus, et osa teelisi on kaotsi läinud ja vangi võetud. Teeröövlid? Palgasõdurid... versiooni oli palju. Üha rohkem gruppe jõudis kohale ja viimaks oli koos piisavalt palju sõdureid et alustada esimese telgi püstitamisega, mis sai üles äärmiselt kiirelt ja tõhusalt - ja mille kohad läksid nagu lõkkesütel küpsetatud värske küüslaaugu ja kitsepiimast tehtud võiga kartulid.

Kiiret tööd segas ainult laagrivalvuri ärev raadioside, et tuldi pakkuma pantvange - varustus ja 1.1, liigume välja... vastase ründamist lubav sõna... "moos"... " kogu moos" - sai hoopis teise tähenduse.
1.1 vasakusse maantekraavi, mina paremasse ja sai sentimeeter jaaval lähemale hiilitud pantvangidele. 5m kaugusel röövijatest jäime kraavis positsioonidele... kaitseriiv maha, üksiklasud... ootama sõna... "Moos"... läbirääkimised algasid... minutid venisid, kauplemine... valgusvihud peakohal... kui ühtäkki... mööda kraavi liigub vari... nihutan sihiku, mille sees oli röövlite läbirääkija pea... selle läheneva varju suunas... 10m... 8m, 6m, 4m, Kurja... tääki pole relval... lasta ei lubatud surun lähenejale relva pea rindu..."Paigal, ei mingit kära, 1 samm edasi ja saad kuuli" - kiire väitlus teemal, kummal on pikem... ja röövel taandus tagasi pimedusse... krt... ikka veel polnud kõlanud sõna "moos" Pantvangi draama tundus, et saab lahenduse ilma verevalamiseta... liikusime kraavi pervele ja kui pantvangid olid möödunud süütasime kõik valgusallikad, et röövleid pimestada ja taandusime oma laagriplatsile... 1.1 siin 1.0, pantvangid tervelt tagasi...


Öös on hääli

Tagasi laagris, patrullist naases ka Gäru mil. juht - kiire olukorrast ülevaade, perimeetri ülevaade - sõdurite pilgud jaanitulele ja selle ümber rõõmsalt tatsavatele sihtmärkidele, tegi südame alt õõnsaks... Meie liikumisvahendid olid suht-koht pehva paigutusega ja pimedas tundmatul maastikul nende ümber paigutamine ei tulnud kah kõne alla... seega võtsime need teravdatud tähelepanu alla. Laagri ümbruse patrullid, käega katsutav oht... mis pani kuklakarvad püsti tõusma... näljased tsivilistid... üha tihenev inimeste ring ümber lõkke... "vabatahtlikud" teise telgi paigaldajad, kes sai möödaminnes värvatud... telgivaiade rammimine kivisesse maapinda... ja need vasara löögid vastu metalli... kõmm... kõmm... siin-me-oleme... kõmm... kõmm... tulge!... Ja nad tulid... pimedas, hiilides, roomates, ronides, end peites... Liikuv vari autode juures, kivide krõbin... miski sundis süütama pealambi ja korraks tagasi vaatama autode vahele... ja seal nad olid... ühes käes automaat, teises käes mutrivõti, et kruvida masinatelt rattaid alt oli pesueht röövel, samast pantvangidraamast... "RELV MAHA! PÕLVILI! KÄED KUKLA...röövli vilksamisi pilk teise auto poole reetis, et seal võib olla veel "külalisi". 1.1, siin 1.0, vastane autode vahel, arvatav teine vastane... Öövaikuse rebestas see tagasipeegelduv valgus vaenlase relvaoptikalt ja sellele järgnev valang, mis õnneks oli suunatud veidi alla ja imekombel läks mööda ja põrgu laskus maale... "KONTAKT, vaenlane otse ees masinate vahel" Sellele vastas 1.1 tule avamisega bussi tagant... korraga avati tuli kolmest suunast, kuulid vihisesid, valangud tulid vastu bussi külgi... kust krt nad niipalju moona saavad... et valangutega summida pimedasse... lähenes veel sõbralikke võitlejaid, kes liitusid lahingusse, avades vastasele küljelt tule. Vastane suruti tagasi... adrenaliin möllas, eeter ragises ettekannetest... 1 vastane maas... järgmine... ülejäänud pagesid... perimeetri kaitse... südametegevus normaliseerus, kaotusi ei olnud, vastase langenutelt sai kogutud moona. Laskemoona oli jäänud veel paarkümend lasku... Telkide korstendest kerkisid tähistaeva poole esimesed vilkad sädemed läbi suitsu...

Mürgipilve saabumiseni oli jäänud 58min.

Varustuse kontroll, relvad puhtaks, ööbimispaik valmis... viimased sehkendavad tsivilistid, kiire söömine... "1.0 siin 1.1, mä nägin mingit valgust autode juures" Kiire liigutusega poolik konserv nahavahele - kes ikka tühja kõhuga lahingusse tormab... - löögirühm kokku ja jälle patrulli. Autod olid paigal... ei müra... ei hääli jällegi see sahin... lähemal kuulamisel... haavalehed. Sisetunne sundis veel veidi kauemaks jääma ja kuulatama ... ja nagu premeeriks keegi kõrgem seda kõhutunned, oli kuulda, kuidas metall vastu puud kolksatas kuskil metsasügavuses... pilk kellale näitas 58min. mürgipilveni. Pilkases pimeduses sai liigutud metsast tulevate häälte suunas... "1.1, siin 1.0, lähen kiikan veidi lähemalt, kui jamaks läheb, tõmba tuli peale, valgus siis " Vaikselt kuulatades ja edasi liikudes metsast tulevate häälte suunas... pikalt oli vaikus ja tunne, et äkki need pingul närvid siiski panid asju kuulma, mida aju tahab kuulda... kui pimedusest oli näha liikuvaid varje, mis lähemalt tulid... "1.1, siin 1.0, vaenlane otse ees, kaugus 30m, ole valmis tule avamiseks..." Esmalt põlvele... siis relv rahulikult maha... ja vaikselt... väga vaikselt end maha libistades... relv kätte ja sihitud lähenevate varjude suunas... lähenev sosinal jutt... kaugus... 5m...sihin hääle suunast veidi alla, rindkeresse... TULD! KONTAKT KONTAKT! Üks vastastest langes vasakule teeserva - vist sai pihta, teised paremale, võssa... seljatagant läksid prozektorid põlema ja avati marutuli... kuulid vingusid, mulda lendas, oksad kukkusid... hodsin pea hammastega teepinnast kinni, lahing kestab... vasakult asutakse vastasst tiibama... nad surutakse tihedamasse võssa tagasi... mu ees on vastase võitleja... loodan, et langenud... tal PEAB olema moona... salves on alles loetud lasud... põlvedel ja küünarnukkidel sai järjest lähemale end nihutatud, tehes mõne üksiku vastulasu, lootes, et see pole viimane. Sõrmed peaagu vastase laibani ulatudes... muutus see roheliseks lögaks... fck...Tulevahetus vaibus... Meie poolsed kaotused puudusid, vastasel vähemalt 1 surnu... ellujäänud vastane taandus tagasi metsa... moona on järel veel vähem... Mürgipilve saabumiseni oli jäänud 20min...

jätkub...

[Wiking]

Öö

Viimane pilk laagrile, perimeetri kontrollimine... viimased ekspeditsiooni liikmed kohendamas varustust... mööda perimeetrit hiilis lähemale külm, mis muutis rohu krõbisevaks ja ronis mööda sääri üles, kuulutades külma ööd... viimased hull-julged, kes soovisid gaasimaskis ja tekki mähituna külma mürgigaasi embuses öö väljas veeta, kupatatud telki... Varustus kuivama, relv puhtaks, moona vaid peotäis... väsinud liikmed end magama sättimas, teisest telgist kostus juba maad-väristavat norskamist... viimane pilk veel telgile... krt, küttepuude varu oli kahtlaselt väike, arvestades külma öö saabumist. Jagades kiirelt infot meie tsiv. juhile Birgitile ja vaadates juba magamiskottides nohisevaid võitlejaid, võtsime veel mõlemad ette tee varustuskasti juurde, et tuua masinate juurest küttepuid.
Ahi puudest pilgeni, tiksus kell nulli... mürgipilv oli kohal. Viimaks sai oma magamisasemele end sirgeks lükata... M-14 parema käe alla, vasakul, end külmast kägarasse vedanud tsiv. juht... kõht näljast korisemas. Pool magamiskotist polnud palju ohverdada, et tsiv. juht ikka hommikuni kestaks... Tule pragin ahjus, valgus ja varjud telgi laes... mitmehäälne norskamine kõrvaltelgist... Öös on hääli.


II päev, kütus ja tuuker

06.50 - kaugusest kostab plahvatus... loodetavasti lendas mõni röövel vastu taevast, kui üritas miini maha panna... ärkamine on raske... kõva 3h und. Laager kihab juba elust, tehakse detoxi, keedetakse sidemeid, pakitakse varustust, kontrollitakse masinaid... krt, mõlemale silmale veel 15min... mingid hääled, maavärin, veel suurem maavärin, veel käredamad hääled... paotades ühe silma näen jalutsis tsiv. juhti ja sõdurit, kes energiliselt vastu mu madratsit tokib: "kui sa kohe maast lahti ei saa, lasen ma selle madratsi kohapeal tühjaks..." Grrr... Urisedes tuli peldikule siiski kark alla ajada ja telgist välja kobida.. varustus selga, relv vestile ja... sööma! Mürgigaasi põleti huugama, vesi kuumaks ja kolm pakki purustatud "surnu juukseid" ning midagi, mis veel eile oli vist kass olnud sinna järgi... oivaline! Esimene lusikatäis suujuude laekumas, ragises raadio: "1.0, siin RÄndur, leidsime kütust, mida masinatesse valada... jama see, et seda ala domineerivad eilsed teeröövlid ja bandiidid."... krt, neid sai ju eile hordide viisi kasti lastud ja IKKA VEEL jagub neid võsavahele... Krt, miski ei tule sõduri ja tema hommikusöögi vahele... kui siis ainult näljane tsiv. juht, kes sideseanssi pealt kuulas ja koukis välja lusika ja muigel näoga käe pikaks ajas... kurja... kiirelt paar lusikatäit veel ja nõupidamisele.
Selgus, et vaenlane on end sisse kaevanud teede ristis ja selle enda kontrolli alla võtnud ning nõuab kõikvõimalikku kaupa, et loovutada meile õhk-õrn shanss leida lisakütust masinatele... kurja, jälle!
Kiirelt sai selgeks, et läbirääkimisi seekord ei tule... rünnakrühm kokku pandud, liikusime sihtmärgi suunas. Kaugus teeristist 50m, avas vastane meie pihta tule, esimene haavatu, Rändur sai tabamuse, meedik! Avades vastutuld, hargnesime mõlemale poole teekraavi, mis õnneks oli suht kuiv, kuid täis kasvanud igast imelikku võsa "Siin 1.0, hoidke pea maas ja liikuge piki kraavi lähemale, hetkel tundub, et 2-3 vastast, mitte enam" Ja nagu eetris kõlanud sõnadele trotsiks lendas teise küla võitleja, juuksed tuules lehvimas, nagu sellest vanast ulmeraamatust, mis kirjeldas mets-jeesust kui meie hingede päästjat otse vastase valangu suunas ja teepervelt oli näha, kuidas valang talt ühelt poolt pead skalbi ja paraja tordi seda puhmast minema viis... kurja, 2 haavatut... meedik!
Samm-sammu haaval surusime mööda kraavi edasi... hiilimine, üksikud lasud, valang... vaikus... krabin, oksa murdumine... osad võitlejad vasakpoolses kraavis üritasid liikuda metsa alla ja kiirelt vastast küljelt haarata, sattudes aga mingisse mürgiloiku, liikusid dekontamineeritud võitlejaga tagasi... 3 haavatut... 30% juba kaotusi meie poolel ja vastane ikka võitles edasi... Viimaks saavutasid parempoolses kraavis võitlevad sõdurid edu ja surusid vastase ülekaaluka jõuga maha ja elimineerisid... vasakpoolne kraav oli kahtlaselt vaikne, niih, vähemalt 2 vastast neutraliseeritud... krt, neid oli ju ikkagi rohkem? Ei ühtegi lasku enam... tundus, et teede ristmik on kontrolli alla saadud... kui 1.1 asukohast kostus automaadi luku lõginat ja plaksatus, järgnes automaadi valang... Eetrisse kõlas 1.1 vandumine " Krdi lutikas, oli pugenud nii ära heina sisse, et ei näinud, õnneks oli tal moon otsas... see valang oleks rsk pool pead ja purihambad muidu viinud..." Olukord kontrolli alla võetud, vastased läbi otsitud, moon ära võetud, asusime ringkaitsesse teeristile, haavatud said seotud, tuuker asus tegevusse ja kütust mürgitatud alast välja pumpama, kogu ettevõtmine sujus ilma suurimate vahejuhtumiteta ja varsti liikus rünnakrühm koos välja pumbatud kütusega tagasi laagrisse... iga minut võis oodata käsku "Kõik masinatele..."

Jätkub...

[Wiking]

Pikk tee düünides

Techid olid masinad töökorda sättinud, keemiakaitse turvis oli sõidukitele selga tõmmatud ja viimased varustuse kotid pakitud. Biod ja meedikut sehkendasid veel lõkke ümber: keedeti astronoomilises koguses de-toxi ja kohendati sideme varusid… kui järsku kostis lõkke tagant metsast… VAENLANE metsas, esimesed haavatud, paaniline kisa ja karjed meeediiiiik! M-14 oli juba pakitud varustusmasinasse ja vööl olid ainult “Kaksikud”, kulla-kallid MP5-ed, mõeldud autosse ja lähikaitseks… seega jäin autode valvesse ja utsitasime viimaseid tsiviliste masinatesse, lahingukära käis edasi, tilkus järjest haavatuid metsast välja… tuuker konutas bussi juures… käed värisemas ja näpuga osutamas lõkke poole “… mu… mu varustus jäi sinna…” lõkke ääres vedeles tema tuukrikell ja voolik, mille ümber vingusid metsast tulevad hulkuvad kuulid... „ Krt, kui sa kohe ei torma sinna nende järele, jääb see röövlite kätte! Sõdurit katavad veel metsaserva, mis sa passid!“... 5 sec’i läks aega, et jõuda tal lõkke äärde, 5 seci’i tagasi... käed ümber tuukri kiivri... nii vähe on õnneks vaja...
„Rändur, siin 1.0, proovige end mitte pikalt siduda seal metsaservas, säästke moona ja kaitske ainult taanduvaid tsiviliste, et nad oma tünnid saaks kätte lõkke äärest...“, eeter ragises vastu „krt neid on siin metsa all, *lasud eetris*, terve krdi pesakond! Taandume! Autodele!...“ Toetades haavatuid liikusid sõdurid järjest tagasi, nende ees pagesid tsivilistid oma tulikuumasid nõusid käes hüpitades.
Eetris kõlas „Viimased omade üksused taanduvad, perimeeter kaitsetta, kõik masinatele!“ Mootorid uratasid käima, ja kolonn hakkas liikuma... techi-d olid paigutanud esimesse ja viimasesse masinasse andurid, mis tuvastasid, kes meid ümbritsev keskkond on endiselt kõike-sööv-ja-hävitav või enam vähem selline idülliliselt mürgivaba. Juhuse tahtel sattusin esimesse masinasse koos naissoost kaasvõitlejatega: sõdur, kes oli roolis, mina, kes ma olin eesistuja kohal, mürgiandur põlvedel ja „Kaksikud“ külgedel ja taga istus meie tsiv. juht ja tillukene bio ( Lisaks veel mingi „roosa-udu“ kes pidevalt mingeid... nilbeid nalju rääkis ) Viimased juhised veel bussis asuvatele sõduritele, kelle ül. Jäi peatumise korral perimeetri moodustamine ja pikk retk võis alata...

Punane, roheline, Punane, roheline...

Saades laagri piiridest välja, süttis õige pea anduri punane tuli, mis püsis ja püsis ja püsis... kuni eetrisse tuli masin nr.2 „Buss“ „ Hei, esimene, ei tahaks nagu väga segada, aga teie masin põleb...“ mida krt... selgus, et masina tagumine soomus oli suurel kiirusel kihutamise mõjul, mis oli ulmelised 32km/h kinnitustest põrunud ja lahti tulnud ja nüüd, kere tossas kenasti... pingsalt sai oodatud, kunas kustub punane tuli, et techid saaksid välja tormata ja juht-autot lappida, närvesoovad minutid, toss aina tumeneb... ja viimaks... punane tuli kustub... mõned kümned meetrid ohutusse tsooni... kohal... bussist lendas välja terve armee sõdureid, kes kiirelt võtsid perimeetri, neile järgnesid techid, kes putitasid ja kruvisid kõike ja kõiki, mis oli lahti põrunud, auto põleng lõpetati, eetris kõlasid ettekanded „ perimeeter paigas, ümbrus... eee... mürgine!“ Techidelt kõlas ettekanne, et masinad möksitatud, kolonn võib sõitu jätkata... „Kõik masinatele!“... kilomeetrid venisid... see kuradima punane tuli aina põles ja põles ja vilkus... hetk... vilkus veel... ja kustus... täpselt samal hetkel, kui 30m meist eemal ilmus mürgitsoonist nähtavale mingi teetakistus... üks kummaline muteerunud puu oli täpselt risti üle tee murdunud... paranoia võttis maad... väga krdi mugavalt peaks mainima... Kolonnile hoiatus antud, masinad peatusid... perimeeter paigas... Ja asuti pead murdma, et kuda kurat sinna mürgitsooni saab... nendele nottidele pael või kett ümber ja need teepealt eest tõmmata.
Techid panid pead kokku ja hakkasid genereerima. Kiirelt valmis plaan: küttidelt kogu nöör kokku korjata, siduda ühte otsa puuhalg ja... valmis! Tehtud mõeldud! Peale esimest... ja teist ja kolmandat katset, kui viimane katse, kus puuhalg eraldus oodatult oluliselt varem köiest, ühel techidest esihambad ja nina pidi peast viima... sellest loobuti... siis oli plaan, et 1 hull-julge esikapotile, de-toxiga üle valada ja kiirelt tõkkeni, nöör ümber ja tagasi... vabatahtliku puudumisel ja ka antud ettepanek heakskiiduta... jõuti mõelda veel juht-sõiduki esiakna demonteerimisest ja „gaasi-lüüsi-kinda-manipulaatori“ kinnitamisest kõrvalistuja poolsele aknale... pärast seda, kui selgus, et meil kellelgi pole üle 3m pikkuseid jäsemeid, mis ulatuks auto kapotist ettepoole... jäi ka see plaan soiku. Vahepeal olid aga nobedad näpud virutanud bussist ühe istme küljest mingi vidina, mis pidi peatugi olema, kinnitasid selle nööri külge ja harjutasid „kes-saab-paremini-kõrvalseisjale-pihta“ – erinevad stiilinäited, ümber pea ulgudes seda keerutada... jalgevahelt heita, küljel keerutada ja viimaks... lihtsalt seda jubinat visata... ja õnnestus! Ühiste jõupingutustega saadi tõke teelt kõrvaldatud, saapaninad, mis sattusid mürgiga kontakti kustutatud, topelt annus 104C kuuma de-toxi joodud võis sõit kolonnis jätkuda.

...lugematu arv kilomeetreid ja vahepeatusi hiljem...

Murelikud techid kaevad masinaid... mornid ilmed näol... „Siin pikka pidu enam pole, see mürk lihtsalt hävitab kõik, millega pikema ajaliselt kokku puutub... isegi meie soomustatud masinad... nad on niigi hästi vastu pidanud... „ ... kui metsasügavusest kostub mingi... heli? Huilgamine... ägin... vilin... möirgamine? Mis krt see veel on? Murelik tsiv. juht vaatab suurte silmadega seda suunda metsas, kust see hääl tuleb... „see.... see on see sama... sama hääl... kiirelt masinatesse!!!“ Maapind vappus, nagu midagi suurt... midagi VÄGA SUURT läheneks meeletu kiirusega... mis on vähemalt 34km/h! Rahvas kadus kiiremini masinatesse, kui pimedal ööl, laagritule äärde järelvalvet jäetud... kena, mõnus, isuäratav, meeletult hästi lõhnav... värskelt küpsetatud viil liha... Kruusa lendas ja masinad startisid... kiirus tõusis isegi 38km/h! Uskumatu! Kõik tundus liiga hea... et tõsi olla... kuni hetkeni, mil kaelamurdval kiirusel meie kapoti turvis aknasse lendas „Siin 1.0, juhtauto nähtavus oluliselt häiritud, esimesel võimalusel teeme peatuse, sõidame pribooride järgi...“ kuskilt vanast muistendist tuli tuttav sõna meelde... pidi eriti vinge olema, kui kottigi ei näe.
Nähtavus ~10%, mürgiudu, vilkuv punane tuli lähenesime suurel kiirusel mingile viidale... kuhu oli midagi kritseldatud... no krt, ei näe välja... olles sildist täis kiirusel mööda kihutanud... mis oli endiselt pea 35 km/h, ... kostis tagant reast meie pisikese bio vaikne hääl: „Ma nüüd... umh... ei taha nüüd tegelt... väga segada... aga... noh... sellel sildil... noh, sellel sildil oli kirjas, kirjas, ... et ... noh, eriti mürgine ala, mitte siseneda...“ tahavaate peeglist oli näha kadumas silti meie kolonni keskpaika... sa vana... „Sohvi, krt, ära nüüd jalga gaasilt võta... Kõikidele masinatele, sisenesime just...“kogematta“ eriti mürgisesse alasse, meie rehvid sulavad, siivutan jalga mitte gaasipedaalilt maha võtta... katuseluukide avamine ENDISELT! rangelt vastunäidustatud... head jätkuvat reisi!“... vastu klaasi surutud turvis... hävines silmnähtavalt... kapoti alt tõusis paksu tossu... ja mootor tegi väga kummalist häält, nagu keegi oleks seda vasaraga tagunud...erkpunane tuli kustus järsult „Kolonn seis, leegid kustutada...“ Juhtmasin pidurdas nii, et kruusa lendas ja nägupidi sai esiklaasis oldud... tagant lähenes buss... 15m, 10m, 5m... uhh, said pidama... Kiire perimeeter ja jälle masinad korda... kõik olid ära teeninud väikese värske õhu pausi... bussist väljus rahvast, kes olid näost kaamed... ja nagu oleks keegi juba oma maosisu tühjendanud bussi vahekäiku... Jagati välja viimased toiduratsioonid... „Kui see juhtmasin järgmevad 2-3km vastu peab, oleme õnnega koos...“ vastas tech, olles meie masina üle vaadanud ja liikus bussi poole... Ei noh, tänan,... vähemalt on nad ausad ja otsekohesed... mitte nagu mõned positiivsusest pakatavad isendid, kes surnuaial kah vaid „plusse“ näevad...

Teele... Punane tuli süttis taas...

Järgmise teekäänaku tagant... ilmusid inimesed... teepeal risti olev masin ja teetõke... „Siin 1.0, tähelepanu, teepeal on takistus ja relvastatud inimesed, oleme sunnitud peatuma, perimeeter ja rear-guard, hoia silmad lahti“ eetrist kõlasid vastu kiired vastused „Selge... Selge sain“ Kolonn peatub... pidurid krigisevad... mootorid turtsuvad... kütus on lõppemas...
Astun juht-autost välja ning meile jalutab vastu ilmastikule mitte-vastavalt riietatud... teeröövel? Õlal automaat...
„Tervitus teelised... meil siin selline väike mure... et kütus sai otsa... saate äkki kaas-kannatajaid aidata?“ Läbirääkimistele asusid tsivilistid. Sõdurid liikusid nii vasakult kui paremalt lähemalt vastase positsioonidele, sihtmärke oli nähtaval 5 võitlejat, neil tundus olevat palju moona, hästi ettevalmistatud positsioonid... kurja... läbirääkimised ja info kogumine: Mis külas, kui kaugelt, miks olete siin, kellega tulite, palju teid on... vastused tundusid äärmiselt ebalevad... viimaks... tuli lõplik otsus, 10l kütust meie poolt ja PALJU moona relvadele nende poolt... hea tehing... samas... oma seljataha võtta tervet autotäit hambuni relvis ja oluliselt suurema moona kogusega, kui meil terve kolonni peale oli... käsk on täitmiseks... Nüüd oli kolonnis juba 5 autot ja reis tundmatusse võis jätkuda, techid tegid veel viimast võidmist masinatele, kellele pikka eluiga ei ennustatud... ainult kütuseaurudel liikusime edasi... tundmatu masin meil kannul...

„Te olete väärtustatud...“

Kilomeetreid hiljem... kolin mootoris muutus aina valjemaks, juhi väitel käitus rool imelikult ja juhtmasina juhitavus langes oluliselt... kui järgneva käänaku tagant tuli nähtavale kõrge metallist torn... keset teed seisev mustas automaatur... õnneks kustus ka punane tuli mürgianduril... veidi hiljem kustus ka juht-auto mootor ja masin seiskus viimaks... nagu äraaetud hobune, teades, et ei sammugi edasi siit enam. Varitsusvastased drillid... sõdurid hargnesid... positsioonid... unetusest punetavaid silmi hõõrudes sai veidi kaugemalt uuritud, mis krdi elukas see meil keset teed seisis... Täiesti mustas, liikumatu, rinnal ultra-moodne täis-automaatrelv, käsi peatumismärguandeks välja sirutatud... Palju neid krdi teeröövleid ühel mürgisel metsarajal olla võib, krt... Küti poolt haarati initsiatiiv ja mindi kontakti looma... veidi vadistamist ja metalset häält... kui metsasügavusest ilmus veel üks... üleni mustas tegelane... kes puisel sammul meile lähemale sammus... väiksed jalanõud? „Siil“ karguvahel? Krdi kummalised vennad... Ja viimaks kostus meieni hääl... täitsa nagu inimese hääl... aga kuidagi... metalne ja kärisev, nagu oleks pinutaga sammalt kimunud liiga pikalt ja seda antifriisist villitud samakat joonud nädal või paar... meieni kostusid sõnad nagu „Käepigistus... salajane... inimesed... mürgivaba.... „ MÜRGIVABA??? Kas tõesti oleme viimaks saanud välja sellest neetud piirkonnast? Süda hüppas rõõmust... Läbirääkimistele paluti meie juhte, et arutada tingimusi, kuidas saame teekonda jätkata... „1.1, siin 1.0, ma lähen meie tsiv. juhiga kaasa, kes krt neid tüüpe teab, neid on õnneks ainult 2...“ Arutelu aga jätkus, räägiti väärtustamisest ja inimeste vajalikusest ja kuidas meid oodati ja me peaks kohe edasi liikuma, kui meie väärtustamine on lõpuni viidud ja... Üks kahest tumedast kujust, kes veidi nagu rääkis, liikus korra võsavahele tagasi, mingi metall-konstruktsiooni juurde... Kas tõesti viimaks vabadus? Nii pika retke järel... maad võttis üldine positiivsus ja rahvas rõõmustas... rahvas... krt... teele oli kogunenud paras hulk juhte, Gäru, Poldiküla, Ägeva... mil. Juhid, tsiv. juhid... meedikud, biod, techid... mõned sõdurit teepeal... see kummalise häälega tegelane naasemas, käes mingi kummalise kujuga relv, kolmanda mustas tegelasega... kellel käes kuulipilduja... Aja kulg venis nagu tatt traadipeal... Rõõmustav rahvas, üksteist õnnitlevad tsivilistid, pääsemine... vabadus... teekonna lõpp... kohe, kohe on kõik läbi... tunnen, kuidas lühikeseks pöetud juuksekarvad tõusevad kuklapeal püsti, kuidas mõlemad „Kaksikud“ haaratakse püstolkäepidemetpidi tugevamini kätte, kuidas mõlemad pöidlad nihutavad tulejuhtimis hoova klõks, üksiklasud... klõks, valang,... taganevad sammud, põlvist alla, sihtmärk väiksemaks, mis kõik juba seljaaju tasemel... Kummalises maskis, metalselt rääkinud monstrumi käsi tõusmas kõlariga: „TEID... ON... HINNATUD... JA TE OLETE... VÄÄRTUSTATUD“... samal ajal kerkivad kõigi kolme mehed mustas relvatorud... „VARJU...“ sõnad jäävad kurku kinni, sest õhku rebestab automaatrelvade tuli.... „VÄÄRTUSTATUD...“ Kuulid leidmas sihtmärke, vere udu, karjed, langevate kehade tuhmid matsatused... Vasakul on ~3m sügavune maantekraav, mille põhjas voolav vesi, kasvavad mingid heinad... vesi on selge... järgmisel hetkel maanduvad sinna kellegi verest ligased saapad, keerutades üles muda, pori, kive... värvides vee räpas-punaseks... krt jumala tuttavad saapad... veidi põlenud ninaga viimasest mürgiuduga kokkupuutest... krt, need ju MINU saapad... reaalsus vajub tagasi normaalaega... põlvini mudas ja vees sumbates registreerib aju kuulirahe peakohal, kiire pilk seljataha... on veel pääsenuid, kes mööda kraavi minu järel tulevad „LIIKUGE MÖÖDA! SÕDURID! KOGUNEDA TEEPERVELE JA TULD!“ Paremalt metsa-alt antakse korralikult tina teepale, tundub, et tabamusi saavad need mehed mustas kümneid... ja kümneid... ja... nad tulevad edasi! Üks „Kaksikutest“ võttis sihikule lähima monstrumi... valang... tabamus paremasse põlve, reide, kubemesse... krt, see peaks küll piisav olema... monstrum ainult peatus korraks... mida kurat... järgmine valang... rindkere, kael, nägu, pea... ei mingit efekti... krt... tulejuht üksiklaskude peale... pea-pauk, pea-pauk... klõks... krt, salv tühi, viimane relv... viimane salv... „Ole nüüd täpne...“ Üks monstrumitest keerab, valang tema relvast niidab seljataga võsa ja jätkab keeramist... ja kukub... KUKUB! Ja siis vääratab ka teine... kuulipildujaga vastane... millised rõõmuhõisked kostuvad metsa alt... jäänud on veel viimane vastane... üksiklasud... sihitud lasud... kaela, kaela, pähe, maski, maski, maski... ruuporisse, maski... „TE OLETE VÄÄRTUSTATUD... VÄÄRTUSt...t....t...“ ja kukub ka viimane vastane... relv teeb klõks... viimane lask... kogu moon on otsas, mõlemad „Kaksikud“ küljele, kiire hüppega lähima vastase juurde, temalt relv, ja järgmiselt veel kuulipilduja... relvatorud mustade kogude poole suunatud... adrenaliin möllamas... vaikus... mida häirib vaid haavatute oigamine ja kirbe püssirohu hais õhus... stimulandist sassis meedik, kes tuimalt ringi vaatab... igal pool vedelevad haavatud... hüpetega lähenevad sõdurid metsa alt... Väsimus lööb nagu nuiaga... vajun põlvele, käes kuulipilduja, mille raud on erkpunane ja praksub jahtudes...

Kaugusest on kuulda lähenemas midagi suurt... midagi vilistavat... midagi, mille rattad löövad raudse tee peal südant soojendavat rütmi...

THE END.


PS! GM-d, suurepärane töö, kui oleks sitt mäng olnud, poleks viitsinud nii pikalt kirjutada Palju palju ehedaid mälestusi ja palju muljeid... ja loomulikult eepiline lõpulahing... mis oli ikka nii faking üle võlli et... uhh...
Sügav kummardus!

Doc, out.

[Paganarh]

Mängu outro pandud peateemasse ->

[Paganarh]