Ashtanga 2 muljed

[Tanel]

[UL]

ohjah, laskemoon.... Will on võsas ringi mütates juba ammu tulirelva kasutamisest loobunud, noa kasuks
väga poolt sellele, et laskemoona hoolega normeerima hakata, mõõku pole rahval enam poole pealt ka kusagilt sisse tuua, nii et... mäng kus hakatakse põhiliselt nugadega asju klaarima -> great success

ahjaa, üks faktoritest, miks see suhtkoht lambakari Ashtangal võssis ringi trampides on elus püsinud, ongi vast see, et mõned kaasajõlkujad veetsid siiani enamuse ajast eemal luurel ja aitasid ka oma jahisaagiga. eks kõrgemalt poolt võib sellele veel täpsustusi tulla, aga mängu ajal sai sellest rääkida ja natuke ka maha mängida

[Azurah]

Tanel, ma pidasin rohkem silmas, et meie vahel oleks kokkulepe; kui seda, et teha süvaellujäämist. S.t ladudest toidu leidmine on minu jaoks igati okei, aga siis võiks olla ka enam-vähemgi paigas millal, kust ja mida. (Ainult, et viimase mängu puhul kirjutasid GM'id toidupuudusest, mistõttu me kristlaste juurde üldse läksimegi ja sellest ka mu näide siinkohal).

[Tindome]

Siuke mäng, et mida kaugemale ta ajas nihkub, seda toredam tundub. Kusjuures mängimise ajal oli ka täiesti tore, aga surve oli nii suur, et ei olnud sees väga ruumi lugu jälgida ja vahetult pärast mängu oli küll "mäh, mis? see oligi kõik v? Nii katki jäigi?"
Päris lugu jõudis kohale alles hiljem asju mõtestades.

Mängu peamine miinus minu jaoks:

- see kuradi valel hetkel vales kohas lõhkenud granaat.
Mängutehniliselt ja tegelasloogiliselt on sellega kõik korras, aga vbla sel hetkel natukene metamängu Aapo poolt olnuks ikkagi kohane - lasta isikliku hiilguse võimalus mööda selleks, et teistele jääks rohkem lõbu võib olla keeruline otsus, aga mul on nii hirmus kahju sellest arengust, kus Jenny Anni surma sisse hakkab võtma ja selle oma maailmapildi ja tegevustega ära seostab. Kõik see läks vastu taevast sõna otseses mõttes ja pettumus oli ikka väga tugev. Minut pärast IG plahvatust mul OG juba pea valutas ja noh. Kuigi ületõsumine ja uus elu olid mulle isiklikult väga valgustavad oma tegelase suhtes ja sealt tuli toredaid arenguid teiste ellujärganute ja -jäänutega, seda leinahetke puudumist ei korvanud miski.
Sest mina olen küll valmis mängu ilu nimel surema, aga kui siis see ilu ka tulemata jääb, hakkab rinnus natuke kraapima, et tasus siis üldse surra v?

Tähendab, ma oleksin ka ju võinud enda ümber vedelevaid haavatuid tappa, selle asemel et passida passiivselt nähtaval olevaid veel terveid ründajaid ja üritada nendega rääkida ("Miks me peame üksteist laskma, kas seda ei saaks rääkimisega lahendada?"), kuni mind maha lasti, aga minu tegelas- ja mängijaloogika ühitamine andis täpselt selle tunde, et kellegi mäng ei parane, kui ma siin nüüd tõsiselt nottima kukun kõiki, kes minu inimesi tapsid. (Küll aga ei kaotanud ei mäng ega ma ise väga, kui mind tapeti, sest ilus oli surra avastusega, et ma pole siiski täiesti halastamatu värdjas, isegi kui lootuse isiklikule õndsusele olin ammu maha matnud =) Moraalse üleoleku tunne on ikka mõnus.)

Kaksipidised aspektid:

+/- Kristlik laager ei saanud toimida nagu plaanis oli, sest tegevussurve võttis ära võimaluse üldse midagi vähegi mitteefektiivset teha. Et kellelegi midagi kuulutada või kriipit kristlust mängida, oleks tulnud ignoreerida laagrit kimbutavaid pakilisi praktilisi ja lausa elulisi probleeme ja nii ju ka ei saanud. Adminpool pidi vähemalt formaalselt töös olema ja asjad korras olevat paistma, et laagril üldse elulootust oleks.
Niigi me lasime kõik oma planeeritud süsteemid kohe lõdvaks, kui selgus, et teised mängijad ei saabu 2-3liikmelistes gruppides, vaid peaaegu kõik korraga. Et noh. Me poleks saanud teid ära hallata puht inimjõudluse poolest juba. Kui poleks olnud mõttelisi snaipreid, oleks me kohe täiesti jõetud olnud =)

Samas ei ole see tegevussurve minu jaoks mängu miinus, sest tihe tegevus on tore asi ja see tunne, kuidas olukord kasvab päästamtult üle pea ja sa saad phmt püüda kätega vett kinni hoida, aga no... tunned, kuidas see läheb ja läheb ja läheb käest ära - see on mõnes mõttes päris äge (kuni ta päris elus aset ei leia, muidugi). Kuni on lõbus, ei ole võit ikka üldse oluline =) Druga koos oli ka väga hea seda olukorda mängida, isegi kui tal halb olla hakkas: ta püüdis peamised haldusalad kuidagi paika saada enne minema ratsutamist ja hoidis täpselt seda joont, et "teeskle, et sul on asjad kontrolli all, vbla jäävad uskuma". Naine räägib tiigri alistuma?

Kui keegi mäletab "Gösta Berlingi saagat", siis "go, majoriproua!"

+/- ma olen natuke segaduses, kas kõikide nende surnute korraga tagasi toomine oli ikka hea mõte. Alguses, kui me kõik seal tunglesime oma erinevate segadustega, tundus, et ei ole. Mu jaoks kukkus mängukulg koost lahti selle kisa ja segaduse ja jamaga - aga hiljem, kui surnud jagunesid erinevate stseenikeste vahel ja sai hakata personaalsemalt suhtlema, tekkisid väga ilusad lookaared ja põnevad dünaamikad, mida tegelane oma mäluspetsiifika tõttu ei saanud küll nautida, aga mina kui mängija sain seda enam.
Vbla, kui oleks olnud rohkem gemme, saanuks surnuid tagasi tilgutada natukene aeglasemalt. Või siis, krt, poleks pidanud nii karjakaupa koos surema lihtsalt?! =P

Ägedused

+ Em, kõik muu?

++++++++++++++++++++++++ Ei, tõesti. Jumalast lahe mäng oli. Tiigrid! Laagrielanikud! Rohelised kivinäoga tüübid kuskil ümber laagri kui lakkamatu kuklas tiksuv ähvardus! Propid! Hea sisseelamisega mängitud tegelased! Dramaatilised stseenid! Lugu! Maailm! Ootamatud lahendused! Segadused! Probleemid! Söök! Randiel!
Mina isiklikult ei saanudki aru, et mis suur häda nende puuduvate gemmidega siis tegelt oli. Või miks olnuks vaja mäng nende puudumise pärast edasi lükata. Laias laastus teevad mängu ju siiski mängijad ja kui nad tahavad teha mingit oma asja, ei ole see, et juures on gemme, kes neid takistavad, mitte selge boonus, vaid tekib lihtsalt teistmoodi keeruline olukord, mil pole samuti ideaalset lahendust olemaski.
Kerge paanilisus korralduses on normaalne nähe ja kas oli lõbus?
Oli ju küll!

[Irve]

Gemmipuudus oli see, et kui sul oli vaja GMilt maailma tõlgendamise osas nõu küsida siis GM parajasti nt ei olnud. Aga mind see tegelikult ei häirinud sest ma sain oma info sujuvalt nii koordineerida kui GM näha oli.

[Azurah]

Tõtt-öelda kuna ma kuulsin OG suht täpselt, mis juhtus, siis ei ajaks juhtunut siin küll päris Aapo kaela, aga nimesid võivad asjaosalised ise nimetada.

Siin on minu meelest oluline LARPistiili küsimus, kus muidugi tegelikult me kõik laveerime kahe äärmuse vahel; kuid küsimus on kummale poole hoida: kas
a) mängijad teevad just seda, mida arvavad, et nende tegelane tahab, kui iganes äärmuslik see pole (sest just nii need asjad siin olid, nagu ma aru sain, mitte munchkinlus whatsoever) ja GM'ide asi on olukord klattida, et ikka kõigil huvitav oleks
b) mängijad keskenduvad sellele, et oma tegevusega endale ja teistele mänguilu anda ning mängu õnnestumine on justkui kollektiivne vastutus.

[Dani]

Mul on hea meel, et mäng ära ei jäänud.

Kahju oli sellest, et meil polnud selget kokkulepet, et larbieelsel päeval teiste mängijatega mõningaid stseene läbi mängida, nii et meil jäi mõni inimene puudu. Aga niipaljukest kui me tegime, oli tore ja niisama aega veeta oli ka äge.

Kuigi ma eriti ei tea, mida teised mängul tegid, oli mul huvitav ja väga meeldejääv mäng. Lühikeseks jäi pisut, aga ma kujutan ette, miks. Toit oli hea, kostüümid olid ilusad ja ilm oli ka suht hea.

Ma ei oska suurt midagi rohkem öelda. Põnev. Ootan järgmist.

[Randiel]

Ma mainin jah igaks juhuks, et igasugused meta(tehnikad?) jätame endiselt rõõmuga ukse taha ja jätkame tegelase põhise mängustiili promomist st kuigi ma saan aru, miks paljusid see plahvatus häiris siis see oli omal moel ettearvatav kulminatsioon toimunule ja meil oli selle tarvis nii ehk naa juba esimesest mängust saati plaan varuks, sellest ka minu tuimal näol pealt vaatamine kuni mängijad üksteist maha nottisid (vt https://plus.google.com/photos/10103317 ... 7539407176).

Ehk siis tegin toimunust teatud järeldused ja loodetavasti juba järgmine kord piiname ja piirame teid selle arvelt rohkem ning mängijad saavad tunda oma tegude tagajärgi . Ja tuletan meelde, et mõnikord on sellised asjad, mis näivad läbikukkmise või ebaõnnena, tegelikult mängu seisukohast hoopis vürtsi lisavamad ja loovad näiteks mingid põnevad lisaliinid.

Järgmine mäng tuleb nii ehk naa selle sarja süngeim, seega jätame jätkuvalt mängijate ostsutada kas ja mida nad meiega koos kaasa on nõus tegema, aga usun, et meil saab koos veel huvitav olema ja Ashtanga võiks jääda sarjaks, kus ei saa mängima minna kindla teadmisega, et su tegelasega on kõik hästi, ta jääb igal juhul ellu ja maailma (või situatsiooni) on võimalik võita.

[Tanel]

Niisiis, nagu kunagi lubatud sai, muljed.

Tegelaslugu.

Ma siis mängisin Simon Thomsonit, lääne liitriikidest pärit teadlast. Nagu mängud mille loomisel ma osalen saavad alguse mängukohast sai mu tegelane alguse kostüümist. Mul oli ühest mitte päris larpist kuhu ma kahjuks ei jõudnud, alles balloonide ja hingamismaskiga lahingvest. Natuke mõttelendu ja metsiku võõrplaneedi keskkonnast sai sellest kiiresti keemiakaitse ülikonna osa, ning tegelasest teadlane kes seda kannab. Sihilikult üritasin end eemale hoida "mees püssiga" kontseptsioonist sest seda olen viimastel aastatel pea eranditult mängima pidanud. Oli hea olla tegelasega kes ei ürita midagi varjata, kedagi petta, ja kui, siis vaid mängu siseselt tekkinud põhjustel. Motivatsioon oli ehe ja aus. Samuti, kuna mängumaailm oli uus, üritasin teha tegelast kes konkreetsest keskkonnast võimalikult vähe teaks. Jääb rohkem avastamisrõõmu ja samas ei pea enne mängu lehekülgi maailmalugu pähe õppima.

Mängu kulg.

Algus oli mul natukene vaikne, vast liigagi, sest ma olin oma tegelase mõelnud ehk pisut liiga seltsimatuks teadlaseks kes tahtis oma asjadega pigem tegeleda. Samas ei olnud väljas ringikolamine ja proovide võtmine üldsegi mitte igav tegevus. Keemialuure välilabor mis sai just enne mängu kostüümi jaoks hangitud, oli ka minu jaoks uus mänguasi. Seda kõike teha ülikonnas kuhu viimasel hetkel pookisin juurde veel eriti vaatevälja piiravad keevitaja prillid oli paras väljakutse. Pean tõdema , et too keemialuure komplekt oli hämmastavalt ergonoomiline käsikobamisi kasutamiseks. Olin ka väga õnnelik, et otsustasin kostüümi osana kasutada maalriülikonda mitte päris keemiakaitse ülikonda. Viimane oleks olemise üsna palavaks teinud.

Oli ka väga meeldivaid jutuajamisi teiste mängijatega, nii minu naiivsusest ja idealismist pakatava tegelase maailmapildi kokkupõrge Nadja (ja tegelt kõigi teiste mängijate) omaga kus mõne minutiga hävitati pilt Ashtangast kui eesrindlikust planeedist kus vaprad mehed ja naised uut maailma rajavad. Täiesti ootamatu aga põnev oli infokild ühelt tegelaselt mis otseselt seondus (vb juhuslikult) minu uuritava teemaga. Äge oli ka laagri arstile seletada mismoodi see proovide võtmine täpselt siis käis. Seletamise käigus, muideks, avastasin kuidas indikaatorampulle kasutada :p

Tempo hakkas tõusma siis kui kristliku laagri külalised hakkasid oma relvi taga otsima ja ka minuga oma kahtlustest. Ja muidugi kurivs ta end lakke siis kui läks tolleks kööginurga äärseks mäsuks. Pisikese ühelasulise nerf-püstoliga ringi joostes sai taas tõestust asjaolu, et tähtis pole mitte relv vaid kuidas seda kasutada. Kogu see olukord oli üldse ägedalt kaootiline eriti minu jaoks kuna mu nägemisväli oli u. 30 kraadi lai. Sellises olukorras med. abi anda päris žgutiga ja sidemega oli väga vinge, no peaaegu nagu mingis õppesituatsioonis. Okei, see plahvatus oli muidugi natuke liiga raju aga.. Teate mulle väga meeldis see kõik mis seal juhtus, peamiselt sel egoistlikul põhjusel, et mu tegelane jäi ainsana seal plahvatuses ellu ning nii äge oli esiteks läbi mängida haavata saamist ning seejärel tolle plahvatuste tagajärgedega toimetulemist.

Tükkideks lennanud inimesed (Simoni pärast sest tema andis Nadjale püstoli mis selle kõik põhjustas), hävinenud maailmapilt, tõenäoline Ashtangale lõksu jäämine ning silmapiiril terendav variant jääda igavesse taassündimis tsükklisse mis toob kaasa endaga totaalse mandumise (Simon oli nooruses nimelt üht raamatut lugenud kus ühed ristikujud tugevalt figureerisid) viis lõpuks täieliku meeleheiteni.

Mängust endast.

Ma ei hakka eriti plussitama miinustama. Oli hea mäng ja mulle meeldis. Ma arvan, et kogu see plahvatusega lõppenud konflikt on sellise keerulise GM'i valikute raja üks võimalik lõpp-punkt. Eks nagu ikka sellistes seiklus-larpides on peamiselt kaks valikut. Kas mängijad vs. maailm või mängijad vs. mängijad. Või siis täpsemalt, tavaliselt mingis vahekorras nende segu. See mäng oli ilmselgelt selle viimase poole kaldu ja kui selline mäng asetada piiratud territooriumile on veresaun suhteliselt kerge tulema. Mis ma arvan mis siit õppida on see, et sellised "dead man switch"'iga suure mõjuga asjad nagu too granaat vms ese mis tapab kõik teatud raadiuses, on üsna ohtlikud ja peaks olema GM'i kontrolli all kui ta ei taha, et pooled mängijad poole mängu pealt surma ei saaks. Üleüldse on pommid mängudel mu kogemusel üsna ohtlikud asjad just tänu oma võimele korraga hulk mängijaid teise ilma saata. Samas sellistes olukordades on GM'idel alati võimalus pommi mõju ka vähendada. Üks käsigranaat ei pruukinuks taolises olukorras üldse kedagi tappa, peale Dmitri enda, eriti kui ta ise selle peal lebas või see tema teisel mängijatest eemal asuval küljel oli, eeldusel muidugi, et tegemist polnud mingi ülivõimsa ulmegranaadiga.

[Dani]

[Katzenminze]

[Irve]

Minu pildid läksid Randieli raali sest minu käest keegi ju pilte ever ei näe kuni mul Mediagoblini install ära tuleb ükspäev.

[Randiel]

[Dani]

[Randiel]