Dragon.ee
KKK
Rollimängud
Kivitsõõr
Drägon
Larp
Otsing
Kaart
Viited
(Ja kirjutage mängudest eraldi ka, muljeid loevad ka need, kes üritustele ei jõua ja ei tea, et see on kordamine
)Esiteks, alati kui te midagi korraldate, võtke keegi abiks, juhuks kui te peaksite haigeks jääma või tuleb midagi muud suurt ette. Siis ei jää asi ära ja te ei pea haigena asju tegema. Tundub elementaarne, aga noh, alati ei ole
Kui välja arvata see, et ma pidin viimasel nädalal uut kohta otsima hakkama ja info levis aeglasemalt kui oleks võinud, oli mu poolest tegu õnnestunud üritusega. Alati saab paremini ja teinekord teeme asju natuke teisiti, aga midagi nässu ka ei läinud.
Ma loodan, et kohad olid mängude jaoks sobilikud (minu jaoks olid, aga mina sain ise valida, kus ma olla tahan ka), tundus iseenesest, et olid.
Esimene mäng, mis ma korraldasin oli "Ah, mida...?" mis rääkis siis mälukaotusega inimestest, kes ärkavad kinnises ruumis ja üritavad taastuvate mälukildudega kokku panna, mis toimunud oli. Kuigi suurem enamik neist olid kriminaalid, osutus mäng väga rahumeelseks ning hoolimata mitme relva olemasolust, ei läinud sugugi paugutamiseks. Seda oleks pidanud ilmselt ette nägema ja konflikte rohkem õhutama, aga kokkuvõttes tundus, et kõigil oli siiski huvitav. Mainin siinkohal ka ära, et mängu lõpp oli täiesti avatud ning sõltus mängijate enda tegevusest ning oleks ehk olnud teistsugune, kui telefonile oleks vastanud keegi teine kui politseinik. Aa, ja muidugi oleks pidanud selle numbrite asja kuidagi nähtavamalt lahendama, teinekord olen targem (mängijad said igaüks ühe numbri ning mälestused olid kirjutatud paberilipikute peale, millel oli vastav number, sest mul oli mängujuhina niimooni lihtsam infot jagada, aga vahepeal käisid inimesed ringi ja uurisid vaikselt a la, et kes on see nr 6, kes mind relvaga sihtinud oli). Idee oli, et oleks selline kergemat sorti mäng sissejuhatuseks ja tundus, et sellena see ka toimis.
Järgmisena sain ma ka ise mängida, nimelt Alleria "Aated ja ahelad" mängus.
Tegu oli ühiskonnaga, kus inimesed olid sugude asemel jaotatud eri värvidesse, millest igaühe puhul olid siis ka vastavad stereotüübid, kuidas nad käituvad ja millised nad on. Enne mängu oli töötuba, kus me harjutasime näiteks erinevat moodi kõndimist ja liikumist vastavalt värvidele ning siis loositi lühikesed rollid. Me mängisime läbi mitu erinevat külanõukogu, kus arutati erinevaid teemasid. Minu tegelasel oleks saanud olla potentsiaalne konflikt oma põhimõtete, ühiskonna ja kallima vahel, aga ta otsustas, et ta kallim on kõige tähtsam ning nii ongi, seega me hakkasime koos ühiskonnale vastu ja vaidlesime teistega hästi palju. Mul oli suht lõbus, nii et jäin rahule
Laupäeva viimane mäng, "Varjupaik" oli siis taaskord minu korraldatud.
(Järgnevad spoilerid, lugemine omal vastutusel, kui keegi tulevikus osaleda tahab. Osaleda saab muidugi ka siis, kui mängu sisu teada, aga ma ei tea, kui hästi see siis toimib.)
Mäng rääkis lähitulevikus Rootsi põgenenud eestlastest, kes olid sõja eest pakku läinud, nende laev oli põhja läinud ja nad ei teadnud oma laeval viibinud kaaslaste saatust.
Enne mängu tegime pimedas ruumis kerge meditatsiooniharjutuse lõdvestumise ja muu säärasega, läksime edasi tegelase loomisega, ehk siis ma ütlesin mängijatele, et nad mõtleksid omale nime, elukoha, töö, sugulased-sõbrad, miks nad põgenesid, kellega jne, siis jutustasin kuidas nad on laeva peal ja see põhja läheb ja neid päästetakse ja tuuakse mingisse hoonesse, kus nad jäeti ootama. Vahepeal kuus minutit larbi teemalaulu, mil on aega tegelasse sisse elada.
Seejärel juhatati nad sõjaväelase poolt eredalt valgustatud steriilsesse klassiruumi ja jäeti ootama ilma mingit infot andmata. Varsti kutsuti neid ükshaaval ametniku poolt ülekuulamisele ning kästi täita blanketid, kus olid halvas eesti keeles küsimused nende nimede, elukoha, töö ja selle kohta, kas nad "võivad olla ohtlik seisund Rootsi" jms. Osad blanketid olid vigased ning üks lehekülg oli vene, teine eesti keeles jms (esialgne plaan oli jagada välja korrektsed eestikeelsed blanketid ning mõned venekeelsed, aga mul oli hullult kiire printimisega ja kõik läks pahasti, aga õnneks see sobis mängu jaoks ikkagi). Kui kõik olid üle kuulatud, vaadati blanketid üle ning tehti esialgne otsus tegelaste saatuse kohta. Esimene inimene (kelleks oli Melian), saadeti edasi asüülitaotluskeskusse, nii et ta mängis edaspidi sõdurit, kellel oli kõigist pohhui ja kes tahtis ainult oma tööga ruttu ühele poole saada. Rootsi nimelt ei olnud võimeline nii paljude pagulastega toime tulema ning neil olid toimunud mõned terroriaktid eelnevate vastuvõetute poolt ja neil olid lepingud teiste riikidega vastastikuse põgenike mitte-edasisaatmise suhtes. Seega oldi jõutud üldiselt seisu, kus tunti, et endi turvalisuse ja oma kodanike ja riigi heaolu nimel on mõistlikum kõik potentsiaalselt ohtlikud (või kasutud) asüülitaotlejad süsteemist juba enne probleemide tekkimist eemaldada.
Järgmine "protsessitav" isik oli intervjuu järel määratud eemaldamiseks.
Tagaruumi. Seina äärde. Foto. Keera selg. Lask. Järgmine.
(Ma ei leidnud oma paukherneid üles, seega tuli lask läpakast, aga see ei ole mul väga vali, mistõttu ei olnud efekt päris selline, nagu ma tahtsin, aga samas ei olnud see ootajatele ilmselt ka nii konkreetne ja selge, nii et kes teab, võibolla oli nii paremgi?)
Osad kuulati enne otsust tagaruumis veel viimast korda üle, enne kui nende saatus otsustati. Sõjaväelasi tuli aina juurde, ootajaid jäi aina vähemaks. Paar tükki jõudis enne lasku reageerida, aga see ei muutnud midagi. Osad saadeti edasi asüülitaotluspunkti, enamik sinna ei jõudnud. Viimasele kahele edastati info, et ühe nende kaaslane oli laevalt pääsenud. Ta näis silmnähtavalt kergendunud. Ta viidi tagaruumi ja lasti maha. Viimane inimene saadeti Eestisse tagasi. Üksinda.
Mugavalt põrandale istuma, tuled kustu. Teemalaul. Lõdvestusharjutus, tagasi turvalisse kohta tulemine. (Mitu telefonihelinat, teises toas ruume lukustada tahtev tädike. Ehk siis ma ei saanud seda lõpetust nii hästi teha kui plaanis oli, nii et ma loodan, et see oli enam-vähem okei. Nagu öeldud, võib minuga alati sellest mängust rääkida, ma olen valmis kuulama ja rääkima.)
Kokkuvõttes. Raske mäng oli. Korraldusosa kui selline polnud väga raske, aga teema oli raske ja ma olen midagi sellist juba mõnda aega teha tahtnud, sest see teema on minu arust oluline.
Nagu järelbriifil sai öeldud - point ei ole mitte Eestis või eestlastes või Rootsis. Asi on põgenikes. Neid on kõijal, neid on palju ja neil on raske. Keegi ei vali seda saatust kergelt ning nende tagasi saatmine võrdub tihtipeale nende hukkamisega, lihtsalt päästikule vajutab keegi teine. Ja samas - riigil on õigus keelduda, kui neil on tunne, et see pole nende huvides. See on raske ja keeruline teema ja ma tahaks, et me teaksime rohkem ja teeksime rohkem...
Ma ei oska eriti midagi öelda rohkem (niigi on palju kirjas), aga ega ma ei ole eriti kõiki tundeid välja saanud enda seest. Ning õnneks-kahjuks olin mina ainult mängujuht. Ma tänan veelkord kõiki mängijaid ja teen teile suure ja siira virtuaalkalli.
(Kui keegi peaks teemalugu tahtma, siis seda saab mu käest küsida.)
Vot nii. Siis oli natukene Õlleministeeriumit koos kõigi toredate inimestega, aga mul oli väsimus ja pühapäevane mäng oli varane, seega läksin varsti koju.
Pühapäeval oli siis Alleria "Sinu kätes". Ma kartsin, et ma ei pea üldse vastu, sest meil oli üpris pikk ja füüsiline töötuba enne mängu ja ma olin suht väsinud, aga õnneks ma andnud alla (saiake aitas ka
).Mäng oli huvitav, sõnadeta, natuke füüsiline ja me mängisime palli
. Meil oli mitu episoodi, mille alguseks anti negatiivne emotsioon, mis siis lõpuks võinuks heaks muutuda. Igal mängijal oli (ja iga mängija oli kellegi) abiline ja kiusaja, kes siis vastavalt vahepeal temaga suhtlesid. Näiteks võtsid talt palli ära või viisid ta üksi nurka seisma või kallistasid teda või viisid teistega mängima eksole. Väsitav oli ja ma ei jäänud enda panusega seetõttu väga rahule, aga väga huvitav oli ja omamoodi sõbralik ja intiimne ja hästi positiivse ja kerge tunde jättis pärast, sest me kippusime negatiivsetest tunnetest hästi kiiresti üle saama. Ma tahaks midagi sellist veelkord proovida, ainult vähem väsinuna Üldiselt - nagu öeldud - suured tänud, hästi tore oli, teeme veel!
