Muljed: Hiline Lõikus 5

[logerin]

Esimene tund pärast rännakut.

Tikk-takk, tikk-takk. Aeg üksinduses – läbi mürgipilve põletavate väravate – oli minu ja ainult minu aeg. Seal olin ma eemal võltsist ja valest, ebasiirusest ja kasuahnusest. Lähedaseks olin ma saanud oma ameti eluliini rütmilise sahinaga. See sahin, mis ühtaegu rahustas, kui ka tuletas jonnaka järjekindlusega meelde meie äraneetud välisilma eksistentsi. Ma olin tuuker selle pärast, et mulle meeldis, meeldis põgeneda – üha sügavama ja tihedama pimeduse rüppe. Seal peituvasse lähedusse, mida see vältimatu üksildus pakkus ja samas ka reaalsusesse naastes õelalt riisus.

Mürk mind enam ei kartnud, tema kare ja kuiv hingust oli juba ammu saanud mu kehale lohutavaks kaaslaseks. Arg olin hoopis mina, kartes näha teiste jaoks püsivamana, kui mõni mööduvalt harv päikesekiir. Siis ma ju tegelikult ei surnud, ma lihtsalt tagastasin surmale oma, mida olin juba ülekohtuselt kaua laenanud. Sest, kes veel peale Surma lebaks tuukriga – mehega, kes ise oma eluteel teadlikult enam ei kõnni.

See on hind, mida tuukrid maksavad, mida ka mina lõpuks maksin. Kõik mürgis ujujad hoiavad teadlikult ühe käega surma sõprust. Sukeldusin ma ju selleks, et tillukesel külal, kes mu hinge oli pugenud, oleks võimalus või siis vähemalt pisimgi lootus helgemale homsele. Sammud minu eluteel olid rajatud sellele lootusele, lootusele inimlikuma tuleviku suhtes, mida külaelanikud hiljem omakeskis nii isekalt hävitasid. Ei olnud nad esimene küla, kes pisarail silmade ja liigutavate lubadustega tuukreid taas mürgimerre saatsid, kuid kahjuks jäid nad minu viimaseks. Nagu kõik muu ilus, mis tollel päeval lõpetati.

Soomusmasinas valdas mind usk veel viimaste hetkedeni, et kohe tulevad hoolitsevad käed ja puudutavad mind, viivad mu soojemale asemele, kui praegune trööstitu raudne kirst. Viimase lootuse kustutas juhuslik hääl mis välistas igasuguse pääsemise. Abistavat d-toxi ei olnud ja ka ei tulnud. Sellega oli küla mulle vastanud nii, nagu kõik lõpuks vastavad. Tundsin veel läbi raske une, kuidas arsti käsi mu elurütmi otsis ja lahkus. Lahkus ka viimane tahtejõulõng jättes endast maha hauakase vaikse sahina.

[Bernard]

Päris valus on. Mul on väga kahju, et ma su tegelase maha lasin Tindome. OG kahju ja IG kahju. Ma tõesti ei näinud sind selles soomukis (ainult Sippot, Acratat ja vist Drazic'ut nägin pärast läbi küljeluugi) ja ei teadnud, et sa seal sees oled.

Mulle oli antud korraldus, et kõiki kes viibivad sõjatehnikas tuleb käsitleda kui vastase kombatante ja ohte biode ("tavasõdurite") elule. Lisaks anti sealt minu pihta pimetuld (ka OG nõks tüütu) seega vahetasin lõpuks nõrga väljalaskega püstoli vastu ning lasin aukudest sisse kuni rünnak lõppes. Nüüd tean, et see oli viga - oleksin pidanud veenduma!! Sellega peab minu tegelane elama, siis kui ta reaktiveeritakse.

Sest ma tegelikult otsisin sind natuke selle viimase lahingu ajal. Sa olid minu jaoks esimene barbar keda ma kohanud olin, kelle puhul on lootus, et hindab elu, sama palju kui mina. Ma lootsin sind leida ja võimalusel toimetada, ohutusse kaugsesse, meie ründejoone taha.

Ma mäletan, et olime välimissioonil kui läbi küborgite subruumi tuli teade sinult saadud infoga. Ma andsin selle edasi ja mäletan kuidas kaasas olnud bio imestas miks sa seda tegid, sa oled ju barbar. Ning ma selgitasin talle mis on kodanikuallumatus ja mis puhul on moraalne kohustus seda rakendada - kasvõi oma elu hinnaga.

Ma saatsin sinu tegevuse kohta raporti ka keskserverisse ja lisasin sellele ühe oma palve ning soovituse. Näis kas see rahuldatakse.

Aga mul on endiselt väga väga kahju, et just mina olin see kes sind tulistas - selles on ka oma morbiidne iroonia. Vägivalla ring hävitab kõik need kes üritavad sellest välja murda. Sa üritasid aidata ning tänutäheks tulistas sind see, kes oli otsustanud su päästa!

Sa ei olnud seda ära teeninud - mina võibolla olin, võibolla oleksin pidanud rahumeelse lahenduse nimel veel rohkem pingutama.

...

Aga mul kulus teie keele õppimiseks aega ja juba algas see ettevõtmine minu ja Fuusia jaoks nukralt. Tulles õhtupoolikul, mööda suurt teed, tagasi esmaselt vaatlusmissioonilt barbarite laagrile, väljus põõsastikust minu tagant barbar ning enne kui ma jõudsin üritada kommunikeeruda, avas ta minu pihta automaattule. Väikesekaliibriline tulirelv ei tekitanud olulisi kahjustusi ent kuna minuga olid kaasas kaks biot olin sunnitud, nende kaitseks, andma vastutuld. Õnneks biod taandusid kiirelt ja ettenägelikult, jättes mind ohtu tagasi hoidma.

Olles veendunud, et rünne ei jätku ning abivajajaid pole, naasesin välibaasi. Olin kurb. Kogu meie ekspeditsiooni esmakontakt teiega algas teie poolse rünnakuga, mille põhjused olid mulle arusaamatud.

Sealt edasi muutus järjest selgemaks, et olles hõivanud tuumapunkri, üritate te sama arusaamatutel põhjustel teha kõik endast sõltuva, et saada töökorda tuumarakett. Algselt hinnatud tõenäosus (1.503%), et see teil õnnestub, hakkas järsult kasvama.

Kuna tegemist on strateegilise massihävitusrelvaga mida te taktikaliselt kasutada ei saa siis süvenes mul kahtlus, et teie näol võib olla tegu terroristidega kes plaanivad tuumarünnakut Fuusia tsiviilelanikkonna vastu.

Seda kinnitas tõsiasi, et ilmselgest relvastuse ning jõu alakaalust hoolimata ei üritanud teie juhid meiega kontakti võtta või kokkuleppeid saavutati. Üritasin kahel korral ise läbirääkimisi alustada ent mõlemal juhul lõppes see teiepoolse provotseerimata rünnakuga. Võibolla oli asi puudulikus kommunikatsioonis. Otsustasime üritada kommunikatsioonikanalina kasutada teie enda inimesi. Ka see katse ebaõnnestus. Kogu saadud info viitas ekstremistlikule, hävituslikule ja totalitaarsele režiimile.

Teemi kui terroririigi olemus sai lõplikult selgeks kui selgus, et meie jõupingutustest hoolimat ning ilma igasuguste läbirääkimiste või nende võimalusteta on suunatud 250KT termotuuma lõhkepea Fuusia pealinna Warsawa vastu. Minu enda esmased kalkulatsioonid näitasid rünnaku korral Fuusia tsiviilohvritena 206 280 hukkunit ja 402 530 haavatut, täieliku hävinguraadiusega 2.88 km ning tuule kiirusel juba ainuüksi 6 m/s fallout pilve konjuktuuriga 249 * 43,2 km mis muudab biodele elamiskõlbmatuks 10 756,8 ruutkilomeetrit.

Tuumakõrbe, mürgipilvede, heljurõisikute ja muude sekundaarsete faktorite kaasmõju tuumaplahvatusele ei suutnud minu tegelane kahjuks arvutada. Liiga palju faktoreid.

Enim kahju oligi mul radiatsioonipilve võimalikkusest, pärast kõiki neid aastaid mis Fuusia oli, vabatahtlike abiga, samm-sammu haaval ja meeter-meetri haaval võidelnud mürgi ning radiatsiooni käest kätte puhast eluruumi.

Sellest ka meie viimane vastumeelne tung, peatamaks terroriste. Meie preester (aga ka mina) lootis endiselt, et muu kokkulepe on võimalik ja nii oli kõigile küborgitele ning Fuusia biodele antud korraldus ellimineerida vastupanu punkri ümber kuid mitte üritada tungida punkrisse endasse.

Kategooriliselt oli keelatud tappa terroriste kes alistuvad või koopereeruvad. Keelatud oli avada tuli või jätkata tulistamist terroristi pihta kes üritab siseneda punkrisse, et mitte provotseerida katastroofi.

Haavatud terroristid tuli esimesel võimalusel toimetada bioküberneetiku juurde, et anda neile vältimatut abi ning seejärel nad tagasi punkrisse saata, sõnumiga, leidmaks mingitki alternatiivset lahendust. Me isegi ei teadnud ju mida te tahate või miks te sellist jubedust plaanite.

Nii leidiski mängu lõpp minu tegelase rindejoone tagalas, kus ma valvasin kaht terroristi, samal ajal kui küberneetik neid ravis.

Kui esimene jäi, olukorda arvestades, suhteliselt rahulikuks siis olin sunnitud kahetsusega termineerima teise kelle mõtlematu relvakasutus, teadvusele tulles ja minu rahustusest hoolimata, võinuks kahjustada mitte ainult küberneetikut aga, seadis ohtu ka tema enda biost kaaslase elu.

Kui pauk käis olin just pöördumas tema šokis kaaslase poole, et teda veelkord veenda, seega minu tegelase viimane väljaütlemata mõte enne kui ma välja lülitusin oli: "rahumeelne, lahendus, on, veel, võimalik".

...

"Surm ei ole lõpp - surm on kõigest võimalus riistvarauuendusteks! Fuusia forever!!"

[zarvik]

Panin oma rollipõhise mulje ka kirja. Kuna teksti tuli hirmus hirmus palju siis kahes eraldi jupis.
Esimene päev siin: http://zaavu.blogspot.com/2015/05/hl5-e ... ustus.html
Teine siin: http://zaavu.blogspot.com/2015/06/hl5-t ... ustus.html

Parajalt aktiivne, emotsionaalne ja mõtlemapanev mäng oli. Seedimist veel omajagu. Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole minu roll. Minu rollil on teised uskumused ja hoiakud - vahepeal ei suutnud ma nendega aga kuidagi leppida.

Ohjahh, mitmed pikaajalised kaaslased said surma. Maxim ei suuda endiselt veel sellega leppida.

[Arcanar]

Muljed Fuusia laagrist, Küborg-Preestrilt.

Esiteks - suured tänud nii mängujuhtidele kui Fuusia võitluskaaslastele - ägedad olite! Laagrielu oli tore, lõkkejutud muhedad ja seltskond hea.

Mäng ise oli minu jaoks nii skaala kui sisu poolest eepiline. Tragöödia, muidugi, kuid siiski eepiline. Teha selgitustööd - eriti traagiline. Võtad inimesi vangi, ning seeläbi kohtled neid paremini kui neid siiani eales koheldud. Osad ei tahtnud meie laagrist isegi lahkuda - kartes omade käest saada kere peale või isegi kuuli - siiski läksid. Püssi järele, mis neilt oli ära võetud. Üks sai nuga, teise kohta ei tea...

Nagu üks Fuusia kaasvõitlejatest ütles - Nõukogude Liidu ajalugu tuleb lugeda, seltsimehed.

Plusse mängul palju - alates rekvisiitidest kuni selleni, et kolm mängujuhti suutsid igal pool korraga olla, miinuseid ei oskagi välja tuua.

Eraldi veel - Fuusia skaudid! Awesomesauce.

[Magnus]

Helmut Schäftermann, endine Tseemi sõdur, endine Ägeva ekspeditsioonisõdur, kunagine Ägeva külavalvur, sündinud ja kasvanud Ägevas, istus võõral maal vihmamärjale samblale maha ning toetas selja vastu puutüve. Ta oli üksinda keset metsa, täpsemalt ei osanud ta oma asukohta hinnata. Viimasest lahingust Fuusiaga selle üle, kes kontrollib tuumapulti, oli möödunud päevi. Helmut ei teadnud enam täpselt, mitu päeva. Kuhu üritas ta üldse üksinda minna? Lähima asulani, kelle keelt ta ei oska? Jõuda enne teisi punkri juurde ülejäänud küla juurde, sealt võtta hulk varustust ja liikuda edasi enne, kui ülejäänud ekspeditsioon puknrini jõuab ja ta vahistab? Enne põgenemist oli ta valveta laagrist kaasa haaranud sööki ja muud eluks vajaliku ning mõõduka tarvitamise korral oleks söögist jätkunud veel mitmeks päevaks. Kuid ta teadis, et mitte nälg ei ole see, mis talle lõpu teeb.

"Räägi, mis juhtus. Kuidas sa siia said?" küsis vestluskaaslane temalt. Helmut tõstis pilgu ja küsis vastu: "Kes sa oled? Miks sa mind jälitad?" Vestluskaaslane irvitas.
"Idioot. Ma ei ole keegi. Sa ei ole juba päevi D-toxi võtnud, sa oled lihtsalt peast segi läinud ja räägid iseendaga."
Helmut noogutas. Jah, kõlas usutavalt, nii see oli.
"Sul on muide samal põhjusel ka jõhker peavalu."
Helmut mõtles korra ja noogutas jälle. Vestluspartneril oli ka selle koha pealt õigus.
"Igatahes", küsis vestluspartner, "Mis juhtus?"
"Vaata, asi algas sellega ..."

---

Mul ei ole mõtet pikemalt peatuda kohalejõdumise esimesel päeval. Tegelasin tavaliste sõduriasjadega, patrullisin, valvasin, vahepeal puhkasin. Oli kontakt vaenulike jõududega, kuid minu tulejoonele nad ei sattunud, nagu ka mitte mina nende omale. Teise päeva algus oli samasugune.

Mul ei ole ka mõtet peatuda pikemalt sellel, kuidas saime teada, et laagri ja tuumapuldi lähedal on nähtud vaenlase üksust, ja kuidas me sellele reageerisime. Tavaline värk, tavaline protseduur - tsiviilid ohutusse kohta kokku, valve ümber enim kaitset vajava punkti. Samal ajal ootasime enda omade tagasitulekut metsast.

Esimene sündmus, mille ma eraldi ära märgiks, oli kahe oma poole sõduri tagasitulek. Nähes neid tulemas, hüüdsin ma neile: "Sõdurid! Kus on teie tsiviilid, keda te valvama pidite?" Kui tsiviil ja sõdur lähevad metsa ja tagasi tuleb vaid sõdur, on midagi väga halvasti.

Sõduritel käsutati relvad maha, ning peale tsiviilide ja ülejäänud sõdurite tagasijõudmist selgus, et esimesed kaks olid Fuusia käes vangis olnud. Nendega oli kukla kaudu tehtud mingeid tundmatuid meditsiinilisi protseduure, niisiis pidid meie tehhid ja meedikud neid üle vaatama. Kogu selle aja olid nad püssitorude ees. Üks neist püssitorudest oli minu oma, sest sel hetkel ei osanud ma ette kujutadagi, et mõne tunni pärast võin mina olla teisel pool toru. Ma tean, millised mõtted mul käisid läbi, kui kuulsin kahtlusaluste jutte. Fuusia tehnikud on ilmselgelt neile meditsiinilist ajupesu teinud, muutnud nende mõtteid. Ühelt ei leitud kiipi, aga see ei tähenda midagi, kiip võis olla ennast sügavamale söönud. Seda, et kahele sõdurile vabatahtlikult meeldis see, mida nad Fuusia laagris nägid, selle peale ei osanud ma sel hetkel tulla.

Ja nüüd hakkavad pihta sündmused, mis defineerivad edasise. Palju ma olin juhuse ohver ja palju enda ettevaatamatuse ohver, see jääb teie otsustada. Kuna Fuusia oht oli lähedal, valvasin pulti, kuid üks hetk tekkis isiklik vajadus käia korra laagris. Jõudsin, püss õlal, laagrisse ja nägin seal ühte inimest. Näitasin talle käsi rahustava žestiga, et olen oma. Sekund või kaks läks protsessimiseks, et tema ei ole oma. Meie telkidest ja metsa vahelt astusid välja ülejäänud Fuusia sõdurid ning käskisid mul alistuda. Ülejäänud omad olid eemal, puldi juures. Peale hetkelist mõtlemist karjusin kopsupõhjast "Konktakt!" ja pistsin jooksu. Kuid mul pole elus varem õnnestunud kuulidest kiiremini joosta ja ka praegu ei teinud ma uut saja meetri jooksu rekordit. Mu puusa tabasid kuulid ja ma kukkusin valude käes künkanõlvale, mis viis laagri ja puldi vahelisele platsile. Kuid sõnum oli edasi antud, enda poole sõdurid aktiveerusid. Fuusia sõdurid mu ümber jooksid lahingpositsioonidele ja kaalusin roomamist omade suunas, kuid liiga valus oli. Hetke pärast tulid ka Fuusia sõdurid tagasi, rääkisid võõras keeles ja sidusid mu haavu.

Mind aeti püssitorude ähvardusel Fuusia laagri suunas. Meiega liitus ka vabatahtlikult üks neist, kes oli juba Fuusias vangis olnud. Temagi pandi püssitorude ette ja meid sunniti kõndima. Teine vang kinnitas, et kui laagrisse jõuame, siis läheb paremaks. Kõndisime, kuni kõndisime traatlõksu. Fuusialased ei tunnistanud lõksu omaks, nagu ka hiljem mitte enda omad, nii, et kelle lõks see oli, ei tea, aga igatahes jooksis see üle tee ja lõikas meil jalad läbi. Fuusialased tegid meile oma imemeditsiini, nii et hetke pärast olime me uuesti jalul. Kuid kuna see oli räigelt valus ikkagi, siis plaan enne Fuusia laagrisse jõudmist sobival hetkel jooksu pista jäi ära.

Jõudsime Fuusia laagrisse, märkasin ehk kümmekond isikut seal. Mind käsutati istuma ja tehti mu peal meditsiinilist protseduuri. Nende tehnik väitis, et mulle ei panda kiipi. Samal ajal vesteldi meile Fuusia elu heaoludest. Kui ma liitun Fuusiaga, mõõdetakse mind ära. Kui ma sobin ja tahan, võin ma liituda nende armeega. Kui ei taha või sobi, otsitakse mulle koht mõnes Fuusia külas. Tänu meditsiinile kasvab järsult mu oletatav eluiga, tänu Fuusia organiseeritusele ei pea enam nälja pärast muretsema, tänu Fuusia sõduritele on turvalisus tagatud. Kohustuseks on maksta makse. Igast külast pidavat ka kord aastas valitama üks, kes saab võimaluse elada igavesti. Mulle pakuti süüa ja juua. Mulle öeldi, et neil on küll kiire päästikusõrm, kuid seda selle pärast, et nende meditsiini arengu tõttu on neil sageli lihtsam läbirääkimisvõimetuid ja vaenulike isikuid kõigepealt tulistada ja siis lappida. Mult küsiti, kas ma soovin nendega liituda.

Kuid mul olid silme ees jutud sellest, kuidas Fuusia on vastu tahtmist vedanud minema külatäite kaupa inimesi. Jah, kui nad mulle täielikult ei valeta, siis ei ole Fuusia see koletis, kelleks me seda pidasime. Kuid sel juhul on Fuusia teistsugune koletis. Mulle meenusid meie oma linnad - ka tänu Unioonile oli meil toit laual ja mõningane kaitse bandiitide eest, kuid me leidsime, et vabadus on olulisem. Me põgenesime sealt Kui Fuusia ei ole ebainimlik masinavärk, mis lõikab meid varuosadeks, vaid inimlik imperialistlik diktatuur, siis on see lihtsalt teistsugune kurjus - kurjus, mille eest me oma vanast kodust ära tulime.

Ma küsisin, mis juhtub, kui ma ei taha liituda. Ma eeldasin, et koostöö saab väärtustatud, vastuhakk karistatud, ehk mina lähen vastuhaku alla ja saan kuuli pähe, kuid nad ütlesid, et kui ma räägin ausalt edasi kõik, mis ma nägin ja kuulsin, siis nad lasevad mu vabaks. Ma ütlesin, et ma ei liitu nendega mingil juhul ja kui ma neid järgmine kord näen, siis ma tulistan neid. Nad lubasid mul ikkagi minna. Tee peal seisvale valvurile öeldi, et mind lastaks mööda. Ma lehvitasin neile ja ütlesin "Teisel pool rindejoont näeme" ning asusin koduteele.

Aa, vahepeal, enne, kui nad mind vabaks lasi, avanes selline huvitav vaatepilt, et oma poole kütt sõitis mööda - soomukiga! Ümbritsetuna vaenlase relvadest ma ei hakanud plaksutama, kuid see andis mulle sel hetkel pääsemislootust ja sisemiselt hõiskasin.

Igatahes, peale vabakslaskmist. Ma kavatsesin täita kahte lubadust. Esiteks kavatsesin ma tõesti ausalt rääkida oma laagris kõik, mis Fuusia kohta kuulsin. See info oli väga oluline, seda pidid kõik teadma. Selgelt ei olnud nad kõik mõistusetud masinad. Ma oleks nagunii seda kõike rääkinud, ka siis, kui Fuusialased poleks seda mult küsinud. Teiseks kavatsesin püss käes Fuusia vastu seista. Nemad meie vabadust ei võta.

Tagasiteel eksisin ära ja läksin vales suunas. Siis kõndisin tagasi ja läksin teises suunas, kuni nägin Fuusia patrulli. Üks nende seast küsis küllaltki rõõmsal häälel, kas ma tulin nendega liituma. Ma teatasin, et nende antud ülesanne nende sõna enda rahva seas edasi öelda ei taha õnnestuda, sest ma ei mäleta, kus omade küla on. Fuusia sõdur teatas mulle "Tuleb siia. Läheb otse mööda seda teed. Tagasi ei vaata." ja andis suuna kätte.

Läksin, kuni nägin tuumapuldi esikülge ja sinna ette pargitud soomukit. Lähenedes tõstsin kaugelt juba käed üles. Lähemale jõudes käskis Karu mul seisma jääda ja põlvili laskuda. Ma ütlesin, et vajan meedikut ja tehhi. Mul kästi vest eest lahti teha, mille peale võtsin selle ära, ning särk üles tõsta, mille peale võtsin ka selle ära. Mul ei olnud varjata midagi ja kavatsesin täielikult koostööd teha.

Peale ülevaatamist lasti mind omade laagrisse. Rääkisin ära, mida nägin, mida kuulsin, ning teatasin, et ei kavatse poolt muuta. Ma ise olin täiesti nõus kokkuleppega, et ma ei võta esialgu relva kätte, sest ma ei tea, mida Fuusia minuga tegi. Ma rääkisin, et ma ei poolda ikkagi Fuusiat, ning seetõttu koheldi esialgu mind palju paremini, kui teist vangi, kes oli minuga enamvähem samal ajal tagasi saabunud, ja kes rääkis, et Fuusia ei ole nii halb, kui arvatakse, ja nendega saab rahumeelsemalt asju ajada. See teine vang sai üpris jõhkra kohtlemise ohvriks.

Niisiis, algul sai päris vabalt oma laagris ringi liikuda ja asju arutada. Kuid siis juhtus esimene pööre.
Kui meedikud otsustasid anda stimulandisõltlasest vangile sujuvaks võõrutamiseks veerand annust, ähvardas Karu vangi kohe maha lasta. Tekkis konflikt tsiviilide ja Karu vahel, mida Colt vaatas vaikides pealt ja ütles midagi sellist, et "poliitiliselt keeruline olukord". Peale seda konflikti avaldasin ma kõvahäälselt protestinoodi Karu suunas ja kuna Colt ütles mulle, et toetab Karu tegusid, siis ka tema suunas. Ma kinnitasin, et peale ekspeditsiooni esitan Karu militaarjuhtkonnast tagandamise ettepaneku. Oluline on sealjuures, et mu sõnavõtt ohvitseride vastu ei olnud kuidagi seotud Fuusiameelsusega. Mida oli Fuusia mu heaks teinud? Ravis mu haavad *peale seda kui nad ise olid tulistanud*. Lasi mind vabaks *peale seda kui oli ise mind vangi võtnud*. Selle eest nad mu küpsist ei saa. Ei, tuumapommi viskamise küsimus oli eraldi küsimus, aga konventsionaalses võitluses olin ma ikka Fuusia vastu.

See, et ma ohvitseride suunas suud pruukisin - me ei ole Konföderatsiooni ega Uniooni orjapidajad, me ei ole Fuusia robotid. Me oleme vabad inimesed ning militaarjuhi autoriteet tuleb sellest, et sõdurite konsensus tunnistab ta autoriteeti. Kui vaba küla sõdurite konsensus enam ei tunnista militaarjuhi autoriteeti, siis on aeg militaarjuht tagandada. Vaba küla militaarjuhi puhul ei loe ainult, kui hea taktik ta on, kui hea organisaator ta on ja kui hea üksikvõitleja ta on, vaid et oleks ka normaalne vend keda on mõnus järgida, mitte ei ülbaks alluvatega. Karu ja Colti ja Vikati käitumine mulle ei meeldinud, seega sõdurina (hetkel küll vangina) oli mu kohus küll lahingus ja organisatoorsetes küsimustes nende käske täita, kuid mul ei olnud mingit kohustus nende poliitilisi otsuseid järgida ja mul ei olnud mingit kohustust neid inimesena respektida ja suud kinni hoida. Kuid kuna mul võis olla sees tundmatut Fuusia tehnoloogiat, siis ei olnud kõige parem ajastus poliitiliseks vastuhakuks, sest liigutas vist mind rohkem musta nimekirja poole. Igatahes aja jooksul minu vabakäiguvangi staatus lähenes Fuusiameelsete vangide staatusele.

Kui oli oht, et tuleb kontakt vaenlasega, käsutati kõik vangid, mina kaasaavatud, ühte kohta kokku. Istusime seal hulk aega, isegi, kui otsene kontaktioht läbi sai. Arutasime seal maailmaasju ja kirusime-naersime oma poole toimimise lonkamist. Kuigi minul ja kaasvangidel olid erimeelsused Fuusia osas, siis see ei takistanud mul koos nendega oma poole osade inimeste kritiseerimast. Kordan, kaaslaste kritiseerimine ei tähenda, et hoiad sõjas vaenlase poolele! Aja sisustamiseks sai liitutud ka teistega ja hakatud koos lõõpima. Sealjuures ei väljendanud ma ühtegi Fuusiameelset mõtet. See, kui Karule ei meeldi anekdoodid sellest, kuidas ta on küborg ning ähvardus 10 sekundi jooksul vang maha lasta on ettekääne, et endale numbreid meelde tuletada, ning Vikatile ei meeldi anekdoodid, kuidas ta isa on uhke, et nii noor poiss ja juba oskab nuga käest panna - see on nende isiklik probleem, kasvatagu endale huumorimeel. Sõduri püha õigus on ohvitseride kohta nalju rääkida. Moodustasime ka Vangide Ametiühingu ja nõudsime vangide esindust suurkogus. Sest sunniviisiliselt tegevuseta isiku püha õigus on ajaviiteks lõõpida.

Igatahes, kuulsin küll pealt ideid pomm kusagil mujal maha visata, et mitte korraldada uut Pauku, kuid peale jäid või enam tegutsesid hääled, kes pooldasid pommi. Ma ise olin kahevahel, jah, ei. Kartsin ikkagi, et Fuusia valetas mulle ja lasi mind vabaks, et ma veenaks teised läbirääkima - kuid kui läbirääkimised on läbi, võibolla lõikavad nad meid kõiki ikka juppideks. Kuid palju on neil inimesi? Külasid? Igal juhul polnud ma positsioonis langetama pommi kohta otsust, sest olin selleks ajaks relvastatud valve all. Põhimõtteliselt võib öelda, et kuigi mul olid vastuargumendid pommi viskamisele ja ma oleks toedanud plaani tuumarünnak ära jätta, siis ma olin tüüpiline kõrvalseisja ning ei tegutsenud. Mõtlesin, et minu eelistus oleks, et ei viska pommi, aga kui teised otsustavad, et viskavad, nojah, siis on nii.

Peale pikka istumist tuli teade, et Fuusialased lähenevad. Meil, vangidel, lubati punkrisse varju alla minna. Mõne hetke pärast lõhkes seal, kus me istunud olime, lõhkekeha. (ja kus me istumise ajal olime protesteerinud, et me ei ole ohutus kohas). Kuigi me olime varju all, ei lastud meid punkri siseruumidesse, vaid olime koos mõne sõduriga esiseinata ruumis, kuhu sai sisse tulistada. Karu ütles, et kui me sammu vasakule ja paremale astume, siis ta laseb meid maha. Kui kuulid vihisema hakkasid, siis me eirasime seda käsku ja ronisime samasugusesse kõrvalruumi. Sõdurid küll ähvardasid meid tappa ja keeldusid taganeda ning varjuda, kuid teistel vangid varjusid siiski paneelide taha. Kui ka teise ruumi sisenesid kuulid, ronisin seina vahel olevasse aknaavasse, kus mul algul keelati olemast. Ütlesin Vikatile, kes mind valvas, et kui mul kästakse relvituna tulealas olla, siis on iga vigastus mis ma saan, tema isiklik vastutus.

Lahing ägestus ja ma nägin paar meetrit endas eespool maas relvi. Mõtlesin need haarata ja anda ründava Fuusia pihta tuld, kuid teadsin, et nii oht saada Fuusia kuuli kui oht saada Tseemi kuuli on liiga suur. Kui nägin suuri küborge tulemas, otsustasin, et ma ei passi siin nagu sihtmärk, ma hüppan vähemalt teisel pool aknaava olevasse punkri tagumisse poolde, kus oht pihta saada on palju väiksem (kui keegi just tagantpoolt ei ründa). Küll ohvitserid mõistavad, et varjumine on inimlik. Kuid olles jõudnud teisele poole, tundsin vabaduse maitset. Uuest asukohast oli nii lihtne joosta punkrist läbi avatud tagakülje välja, et patt oleks olnud jätta oma saatust teiste kätte. Plaan oli hoida iseenda elu - joosta lahinguväljalt eemale ja seal edasi otsutada, kas sõdida või peituda. Jooksin ettevaatlikult välja ning ei näinud kedagi. Väikse ringiga liikusin laagrisse, mis oli tühi. Kas võidelda või põgeneda - igal juhul on relva vaja. Tahtsin korjata üles relva, mille Fuusialased olid mul päeva alguses maha käskinud panna, kuid märkasin, et sellel on puudu salv. Õnneks oli mul isikik varurelv seljakotis. Võtsin selle välja, jooksin laagrist eemale põõsaste varju ning hakkasin kuule varurelva salve laadima. See võttis hulk aega. Kui relv oli laetud, otsustasin ikka omasid Fuusia eest kaitsta. Lähenesin vargsi ja ringiga tuumapuldile (sest oma elu on ikka tähtis). Mulle avanes ühe külje pealt vaatepilt, kuidas soomuki juures olid kellegi käed üles tõstetud ja platsil liikus ülestõstetud kätega meedik. Vaenlane võitis? Siit positsioonilt ma ei saanud lähemale hiilida ega tuld anda, seega liikusin ringiga ümber baasi, mis võttis jälle aega. Hakkasin lähenema lahinguväljale, kui sain aru, et Fuusia on ikkagi alistatud.

Taipasin, et kuna ma ei jõudnud õigeks ajaks kohale ega ühtegi pauku Fuusia suunas ei lasknud, ei usuks omad, et ma ignoreerisin käsku paigal püsida ja hiilisin relvaga põõsas just nende poole toetuseks. Mõtlesin, et kui ikkagi Fuusia võitis, siis peale seda, kui ähvardasin nende vastu võidelda, et usuks ka nemad, et ma nende poolel võitlesin. Igal juhul jama. Ainuke otsus, mille ma tegin, oli õnne peale metsa suunas liikuma hakata.

[zarvik]

Lisan siia veel natukene OG mõlgutusi.Ega siit väga midagi uut vast ei tule.

Mingil hetkel see nädal, mõeldes mängule, tuli mul meelde selline asi nagu Vangla Eksperiment. Milliseks muutuvad inimesed kui neil on kindlad rollid aga ka piiramatu vabadus? Samuti, eks sotsiaalpsühholoogias on korduvalt tõestatud, et autoriteedi käsu peale on valdav enamik inimesi valmis kedagi teist tapma. (eriti kui tapetav on demoniseeritud ... seega mitte inimene)
See ei pruugi olla emotsionaalselt lihtne, aga nii see käib. Egas muidu meil ei oleks olnud ka natsi saksamaad. Neid üksikuid, kes on valmis vastu hakkama ja üksinda tankide ette seisma minema (kujundlikult või ka otse) on äärmiselt vähe. Meil oli üks. See oli väga hea ja ilus et oli. See andis suure reaalsusmõõtme juurde.
Ja see, et ka demokraatiast tuleb samamoodi välja väga kallutatud otsuseid oli huvitav.

Kõik rollipõhine käitumine oli minu arust täiesti loogiline ... mingil määral ka aimatav... ja isegi häirivalt inimlik... liigagi usutav. Sellised me inimesed oleme. See on üks osa meist. Aga nüüd me oleme vähemalt teadlikumad sellest. Oli kurb vaadata kuivõrd tühiste ja üksikutena tundsid tegelikult paljud ennast selles maailmas. Ellujäämine ja missioonid võtsid oma hinna. Elu toimis ilusa tuleviku ja grupi püsimajäämise nimel. Indiviid oli tegelikult savi selles kontekstis. Mis olemas oli, seda ei osatud nautida. Seda raskem oli (vähemalt minu tegelasel) aksepteerida nii mitme tegelase surmaga, kses olid tema jaoks nö elementaarseks saanud. Ei olnud ma tegelikult kunagi nendega väga lähedaseks muutunud, kuigi ... ehk oleks pidanud, aga näe, missioon.

Mis tegi kindlasti sisse-elamise lihtsamaks, olid eelnevatest mängudest kogutud rolli ja maailma taust ning ka Skype mängud. Seepärast olid ka paljud inimesed ootamatult palju oma rollis sees ja tundsid ka neid päris tundeid (hamstriaju ja bleed-in).

Ma vist ei kuulnud kordagi päris OG juttu. Paar korda oli selline IG - OG piiripealne ... aga keegi ... vähemalt niipalju kui ma tähele panin, ei rääkinud näiteks viimasest Game of Trones'i osast või dr Who'st. Seda isegi magamaminemise ajal telkides ja ka hommikul ärgates. Roll ja maailm oli kohe kaasas. Mis on väga kohutavalt äge.

Ma arvan, et tänu sellele mängule ja kogemusele on paljud meist äkki nüüd paremad inimesed.
Päris ausalt.
Kui sa oled läbi mänginud eelarvamuste ja kommunikatsiooniprobleemide tõttu terve ühiskonna hävitamise ... siis äkki päris elus sa ei lange enam nii kergelt eelarvamuste ja sealt tekkinud valearusaamade küüsi ja mõtled enne ..

Mis paneb mind veel mõtlema, on see, et kas ka mängujuhid planeerisid niivõrd emotsionaalset ja tõsist mängu. Kahekesi koos sellist sotsiaalset eksperimenti teha on ikka võimas.

Ahjaa, olme koha pealt. Vanad mängijad on harjunud sellega et moonakott on ühine ja kui koos söögitegu pole siis vastutab igaüks ise oma tühja kõhu eest. Uutele oleks võinud seda ehk üle seletada.

Aitäh härrased (ja neiu platsigõmm)

[Tindome]

Seda, kui hea oli sisseelamiseks ja grupitundeks ja muidu ka skaibi rollimäng, seda võib veel ja veel rõhutada. Neil, kel seda ei olnud, oli ikka raskem.

[Crata]

Nagu ikka, ei saa garanteerida kronoloogilist korrektsust ning ei hakanud pingutama ka ülima detailsuse nimel, sest paratamatult on mitmed minu isiku või tegelase jaoks vähem eredad hetked juba jäänud nende teiste ja tugevamat emotsiooni tekitanud sündmuste varju. Ja tugevaid emotsioone oli sel mängul palju

---

Kui jõudsime mängu alguspunkti kohale oma esimese seltskonnaga (2 sõdurit, 2 kütti ja väga palju spetsialiste), võttis mul (mängijana) natuke aega, et end alalhoidliku tsivilisti lainele viia, mistõttu lagedal passimine ja tulejõuga toetava järelgrupi ootamine tundus täiesti normaalne. Õnneks tulid paljudel teistel ohutunne ning esmased ettevaatusabinõud oluliselt rutem meelde ja nii hakkasime oluliselt adekvaatsemalt käituma ning pugesime võssa varju. Kui abiväed olid veel mõnede spetsialistidega kohale jõudnud, asusime eeldatava sihtmärgi poole teele. Peagi leidsime skautide poolt meile valmis jäetud esimese varustuspunkti. Kiire ümbruskonnaga tutvumise järel siirdusime künka tagant paistva paljutõotava kompleksi poole. Kaardi järgi pidigi Zeusi tuumapunker kuskil siin asuma. Kergendus oli suur, kui selgus, et õnneks ei olnudki fuusialased meist ette jõudnud ning seda enda kontrolli alla võtnud. Saime ise sinna sisse murdma hakata.

Minu jaoks oli saabumisõhtu küllaltki rahulik ja vaikne - meedikuid oli kohapeal mitu, nii et potentsiaalsete ja reaalsete vigastatutega tegelemine oli kontrolli all; kõik spetsialistid olid igati oma ülesannete kõrgusel ning töö käis (isegi Rõõsikut oli võimalik selgete käskude abil tööle panna); juhtimislikest küsimustest oli esialgu suurim oma laagripaiga valik, mida sai mil.juht Coltiga pikalt ja põhjalikult arutletud ning lõpuks (suures osas ka mänguvälise ohutuse pärast) otsustasime punkrist pisut eemal oleva lagedama platsi kasuks; Margarita tegi detoxi valmis ning nimekirja alusel sai see ka kõigile sisse joodetud; laagri üles löömine ning toitlustusküsimused said sujuvalt delegeeritud, et juhuks, kui punkri juures on vaja teha mingeid otsuseid või tegusid, oleks mul tsiv.juhina kiire võimalus sõna sekka öelda; luuresalgad sõdurite ja küttide isikutes olid väljas ja ka valve oli korraldatud. Tehhid olid punkrist saanud kätte automaatkaitsesüsteemi juhtpuldi ning seal oli ka kõige tähtsam, mida me otsisimegi - Zeusi juhtkonsool, mis generaatoriga ühendades õnnestus isegi käima saada. Puudu oli veel vaid antenn, et kuskil kaugel orbiidil oleva tuumalõhkepeade satelliidiga ühendust võtta (kogu see värk oli Birgiti jaoks suhteliselt abstraktne tehhide pärusmaale kuuluv ulmejutt). Kui ka tuuker oma varustusega oli kohale jõudnud ning teisel korral mürgisesse ruumi sukeldudes lõpuks juhtnöörid sai, mida otsida vaja oleks, tõigi ta sealt välja juhtsüsteemi tööle saamise jaoks ülivajaliku antenni. Paraku aga selgus üle tehhi õla juhtkonsooli ekraani passides, et sellele vaatamata ei ole kõik siiski päris töökorras - masin ei tea koordinaate, andmed on "katki"..

Õhtu edenedes ja hämaruse saabudes kasvas ka ootusärevus - mis mõttes ei ole fuusialastega veel rohkem kontakti olnud, kui et luuregrupp neid nägi ning nad korra meie vaatevälja jalutasid. Mis salakaval plaan neil on ja miks nad juba ei ründa? Kas ootavad pimedat ja/või abivägesid? Oli juba sügavalt pime, kui viimased meist punkri eest põhilaagrisse suundusid, jättes punkri katusele mõnemehelise valve. Laagris oli meeleolu suhteliselt optimistlik, võiks isegi öelda, et lõbus - seda vaatamata salapäraselt meie telkidesse ilmunud Fuusia propagandale, mis andis väga selgelt märku sellest, et nad teadsid, kust meid leida ja suutsid meie laagrisse täiesti märkamatult sisse hiilida ning segamatult sealt ka väljuda. Õnneks piirdusid nad seekord vaid lendlehtede jagamisega.. Ühest küljest rahustav, ent teisalt mõõtmatult häiriv teadmine. Kui laagris oli juba rohkem rahvast, ei jäänud võsas luusijad enam nii märkamatuks ja meie sõdurid jooksid välja teenitud õhtusöögi juurest relvadega metsa neid püüdma, kuid tabada neid paraku ei õnnestunud. Vähemalt ei saanud ka keegi omadest viga. Meeleolu oli taas pisut ärevam. Sellegipoolest nõudis väsimus oma ning ees ootas uus tõenäoliselt tegus päev. Hilja alanud öö möödus üllatavalt rahulikult..

Päike oli võrdlemisi kõrgel ning kõrgel punkri katusel olid ka enamus seal juures viibinuid, kui meie juurde jõudsid tagasi kaks meie sõdurit, kes olid fuusialaste kätte vangi jäänud. Arvestades varasemat otsest kokkupuudet ja kohalikelt kuuldud lugusid fuusialaste vägitegudest oli nende elu ja tervise juures naasmine äärmiselt kahtlane. Lugu mitmete fuusialaste tapmisest, ent samas nende poolt kokkulapitud saamisest ja seejärel rahulikult relvastatult tagasi meie juurde saatmisest pani mu peas helisema kõikvõimalikud häirekellad. Asjale ei aidanud kaasa tagasi saabunud sõdurite juba eelmisel õhtul tähelepanu püüdnud stimulandisõltuvus ning veel kahtlasemad olid nende haavad. Kuulihaavad olid mingi kummalise meetodiga parandatud, aga mõlemal oli kaela kallal opereeritud. Kui ühel oli kaelal lihtsalt kiirendatult kasvanud armkude, mille lahtiopereerimisel me sealt alt midagi ei leidnud, siis teisel oli naha alla istutatud mingi kahtlane seadeldis, mis oli ühendatud otse tema närvisüsteemiga. Rõõsik küll tuvastas mingi oma peene kaadervärgiga, et see kiip justkui ei tee muud, kui saadab välja infot, aga see ei olnud suur lohutus ega julgustus meile ülejäänutele. Mulle meenus väga selgelt eelmine kord, kus ma ühe oma rühma sõduri kaelalt võõrkeha leidsin - tookord oli see küll bioloogiline, mingi parasiit või midagi sellist, aga tundmatute asjade ja olendite kellegi oma inimese kuklas millegi arusaamatu tegemine ei mõju rahustavalt. Tekkis hoopis uus paranoia - kui mõlemal sõduril on kaela kallal opereeritud, siis äkki ka see hetkel nähtav kiip on selline, mis lihtsalt sulandub peremeesorganismiga kokku ja seeläbi on võimalik asuda kandjat kaugelt juhtima. Fuusialaste tehnoloogilise taseme piire me ju ei tea. Mis oleks veel mugavam vaenuliku elemendi kõrvaldamiseks, kui saata meie sekka kaugjuhitavad tapamasinad, kes ühel hetkel relvatorud omade poole suunavad ja kõik maha niidavad. Milline iroonia veel, et need tapjad oleksid needsamad, kes meid kaitsma peavad - iseasi, kas need masininimesed üldse mõistavad irooniat kui sellist. Mõistagi tekitas see avastus ka paljudes teistes elutervet paranoiat tehnoloogiliselt ülivõimsa vastase trikkide suhtes. Ent sellegipoolest ei saanud ma lubada nende kahe sõduri kiiret kõrvaldamist - Rõõsiku kinnitusel kiip signaale vastu ei võtnud ja see võis olla ka lihtsalt fuusialaste taktika meid iseenda kaitsevõimet õõnestama panna. Nii jäidki suurte vaidluste saatel Pohl ja Lilleke kahtlaste isikutena valve alla.

Kogu selle elevuse käigus olime me ilusti koondunud mõnusaks märklauaks kõrvalkünkale hiilinud fuusialasele ning tema teistelt külgedel paiknevatele kaaslastele. Nii juhtuski, et ühel hetkel oli punkrikatus täis maas lamavaid haavatuid ja kiiresti varju roomavaid veel terveid inimesi. Mina ei olnud küll haavatud, aga kuna madalroomamine ei olnud ka valikuvariant, jäin surnut mängides vastaskünkal pisikese puu tagant välja piiluva fuusialase ning tema pika püssitoruga tõtt vahtima pimedas lootuses, et keegi omadest on veel tegutsemisvõimeline ja kõrvaldab laskja.. või juhtub mingi muu ime. Kuulid vihisesid ümberringi ja iga lasu järel oli meeleheitlik tahtmine kätega üle kontrollida, et kas tõesti, kas tõesti ma ei saanudki pihta?! Pigistasin silmad kinni ja sundisin end liikumatuks. See elava märklauana kuuli ootamine tundus kestvat terve igaviku, eriti kõrvalt kostuvate haavatud küti oiete saatel. Kuni ühel hetkel lasud vaikisid. Vastaskünkalt oli vaenlane kadunud ning oli aeg kibekiiresti võimalikult madalat profiili hoides Sassi ning teiste abivajajatega tegeleda. Sidudes nii küti kui Punase peahaavu tundus mulle veel uskumatum, et mind ennast sama saatus ei olnud tabanud. Ning siis saabus info, et Pohl oli vabatahtlikult fuusialastega kaasa läinud - "läbi rääkima".. Lilleke oma kiibiga oli samas veel meiega ning vähemalt selle kokkupõrke jooksul oli tema püssitoru suund täiesti korrektne olnud. Sellele vaatamata ei julgenud me teda relvaga ja päris valveta jätta. Kuidagi ei saanud ju kindel olla, kas Pohla vabatahtlikkus oli ikka päris tema oma.

Saime natuke hingetõmbeaega, mille ajal enamus olid väga ettevaatlikult madalad üleval künkal ning veel võitlusvõimelised sõdurid valvasid teraselt ümbrust, kui järsku marssisid otse meie "õuele" kolm fuusialast, kes tulid meile oma masinlikult kõlavat koostöö ja väärtustamise juttu ajama. Nagu me enam ei mäletaks, mismoodi meid põhjast siia jõudes väärtustati.. Minu üllatuseks aga tõusis Sten ühel hetkel oma varjuliselt positsioonilt meid kaitsmast püsti ja hakkas alla vastaste juurde minema. Colt käsutas tal vähemalt relva maha, see veel puudub, et ise fuusialastele relvi juurde viia. Ajupessu nakatumine ei tundunud tõenäoline, nii et tema ainsaks vabanduseks suutsin välja mõelda, et ju siis "õhupallipoiss" tõesti ei mäletagi, mida me fuusialaste kohta seni ise kogenud ja teistelt kuulnud oleme - paljud ütlesid, et tal ei ole mäluga kõik päris korras, aga et asi nii tõsine oli, oli päris ehmatav. Masendav oli vaadata, kuidas meie kriitiline ekspeditsioon kaotas veel ühe kaitsja ja veel sel moel. Siis algas uus tulevahetus, meie sõdurid olid jõudnud end peaaegu tiivalt haarama manööverdada, ent positsioonid ei olnud ideaalsed ja fuusialased olid sama vastupidavad kui eelmisel sügisel, aga mehi ja laskemoona oli meil oluliselt vähem. Katse oli küll vapper, aga tulemuseks olid vaid oma poole haavatud ning tervetena lahkuvad fuusialased, kes veel tee äärest Laigu kaasa haarasid. Situatsioon läks aina hullemaks. Peast käisid läbi erinevad võimalikud tagavarastsenaariumid, et punkri sisu vähemalt fuusialaste jaoks kasutuskõlbmatuks muuta.

Selleks ajaks, kui mootorimürin meieni jõudma hakkas, olime juba punkri otsast alla roninud ning tsiviilide enesealalhoiuinstinkt töötas täisvõimsusel - tundmatu masina lähenemisel kadusid kõik väga operatiivselt ohutusse kaugusse varju. Kui aga mürin vaikis ja lahingukära ei kostunud, julgesime lõpuks aegamisi tagasi väljakule ronida. Lõpuks ometi oli midagi ka meile soodsas suunas arenenud - Robi oli siia alale ära eksinud Poldiküla inimesed enne fuusialasi üles leidnud ning tõi nad koos väga teretulnud kuulikindla masinaga meie juurde. Lisaks olid nad teel siia ka Laigu fuusialase käest ära päästnud. Oli ka aeg, et midagi selles päevas hästi läheks. Algas elav arutelu selle üle, kuidas masinat kõige paremini kasutada, eriti arvestades, et selle kütus hakkas otsa lõppema. Õnneks olid agarad kütid suutnud luure- ja jahiretkedel leida vana kütusejaama, kuhu oligi plaan järgmine väljasõit teha - nii kaugele oli masin veel võimeline sõitma. Lillekese viibimine arutelu kuuldekauguses tõstatas uuesti kõikvõimalikud küsimused tema kiibi funktsioonides ning tema kõrvaldamise küsimuses. Esialgu otsustati Lilleke siiski Karu ja Vikati meelehärmiks ellu jätta, mõistagi jätkuva valve all. Ei läinud kuigi palju aega mööda, kui ükshaaval hakkasid tagasi jõudma ka fuusialaste juurde läinud või veetud sõdurid. Kui ma tagasi punkri ette jõudsin (kuskilt?), olid Pohl ja Helmut relvadest vabastatud ning Karu ja Vikati väga valvsa ja verejanulise ülekuulamise all. Oli aeg kiiremas korras sekkuda, enne kui omad omasid veristama hakkavad. Olukord oli päris terav ning selline lahendus oleks meie ekspeditsioonirühma veelgi lõhestanud. Samas tabasin end mõttelt, et oleks ehk parem olnud, kui Pohl ei olekski laagrisse tagasi jõudnud, vaid oleks reeturi/spioonina kohe teda nähes maha lastud, sest juba kaks korda fuusialaste juures käinuna, seejuures teisel korral vabatahtlikult ja rahumeelselt, oli tema usaldusväärsus praktiliselt olematu (mängijana samas eelistasin siiski, et ta ellu jäi - see pakkus palju rohkem rollimänguvõimalusi Sel hetkel ma veel ei teadnud, et Steni saatus otsustatigi ära enne, kui ta üldse tsiviilide halastava silma alla jõudis). See lauspropaganda, mida Pohl aga ülekuulamisel rääkis, ei klappinud kuidagi kokku minu seniste teadmistega fuusialaste tegutsemismeetoditest. Kõrval seisev Helmut kinnitas tema sõnu sel määral, et tõesti, nii olid fuusialased käitunud ning sellist juttu olid nad rääkinud ja käskinud meie laagris edasi rääkida. Kui Pohl paistis ihu ja hingega Fuusia muinasjuttu uskuvat, siis vähemalt Helmuti jutust kõlas läbi eluterve umbusaldus ja oli aru saada, et ainult ilusa jutu ja kostitamisega nad teda ümber häälestada ei ole suutnud. Usaldust äratas ka tema mõistev suhtumine oma relvitusse olekusse ning kinnitus, et ta ise ka ei usaldaks end antud situatsioonis. Kogusime oma kolm sisevangi varjulisemasse kohta kokku, et pisut rahulikumas ja mugavamas õhkkonnas üritada selgusele jõuda, kui põhjaliku ja pöördumatu ajupesu ohvriks nad langenud olid. Kogu vestlus hakkas peagi käima ringiratast - Pohl ees ja Lilleke järel kinnitasid, et fuusialased on rahumeelsed ning soovivad vaid koostööd ja on heatahtlikud meie suhtes, rääkisid meile, kuidas nad enda inimeste eest hoolitsevad ning et igal aastal võistlevad nende külade inimesed selle au nimel, et saada igavene elu ja olla Fuusiale kasulikud; meie selgitasime omi kogemusi ja kohalikelt kuuldud lugusid inimeste "väärtustamisest", külade vastu sealsete elanike tahtmist tühjaks vedamisest ja fuusialaste robotinimeste varuosadena kasutamisest - kumbki pool ei suutnud teist lõplikult ümber veenda. Kuigi sõdurite esmane soov oli potentsiaalselt ohtlikud sõdurid lõplikult kahjutuks teha, saadi erinevate spetsialistide tungival nõudmisel ka Colt nõusse, et fuusialaste käes käinud mehed võivad ellu jääda, kui nad lubavad enda peal kasutatud tehnoloogia uurimiseks katsejänesteks olla - mina küll ei ole kindel, kas ma ise sellise eluvõimaluse valiks, aga ega enne ju ei tea, kui ise samas olukorras ei ole. Muidu küllaltki rahulik jutuajamine kiskus taas teravaks, kui tsiviilidel stimulandisõltlasest Pohlast hale hakkas ning tema närvilisuse leevendamiseks otsustati teda vähehaaval võõrutama hakata ja süstida tema isiklikust varust (mille omandamise suhtes olid mul omad kahtlused, mida ei tundunud olevat õige hetk siis ja seal lahkama hakata) veerand doosi stimulanti, et võõrutusnähte leevendada. Selle plaani peale võttis Karu Pohla sihikule ja lubas ta süsti saamise järel maha lasta. Pööritasin endamisi silmi, astusin Karu relvatoru ja Pohla vahele ning selgitasin Pohlale meie üldise närvilisuse tagamaid ja leppisin kõigepealt temaga kokku, et keegi rahulikum, näiteks mil.juht Colt ise, hoiab teda sihikul juhuks, kui fuusialased siiski on temaga midagi kahtlast teinud ning ta stimulandidoosi peale kuidagi agressiivselt või ohtlikult reageerib. Seejärel selgitasin plaani Coltile ja ka süstimisvalmis Maximile ning seejärel üritasin vahepeal enda selja taga puhkenud Karu ja Margarita valjuhäälsel eestvedamisel toimuval sõdurite ja spetsialistide vahelisel aina eskaleeruval sõnasõjal sabast haarata ning seda vaigistada. Kui fuusialaste plaan oli meie sõdurite tagasisaatmisega meie grupi liikmete vahele kiil lüüa, siis see ilmselgelt töötas väga efektiivselt! Õnneks läbi tsiviiljuhi keegi Pohla laskma siiski ei hakanud ning süsti tegemise ja selle halbade tagajärgede puudumise järel rahunesid kõik osapooled mõnevõrra.. või vähemalt eemaldusid üksteisest ja tüli vaibus, kuigi oli ilmselge, et suhete silumiseks jätkub siin ohtralt tööd. Lisasin selle oma mõttelisse töödenimekirja.

Tähelepanu aitas hajutada ka kütusebaasi läinud rühmalt saadud teade, et saak on käes ning tuukrile on vaja detoxi teha. Margarita juhendas Murkat kohapealseid taimi korjama, kuna need on efektiivsemad. Kogu selle vahemeestega sidepidamise ja ühelt teisele edasi ütlemise käigus läks aga kaotsi see, et detoxi jaoks oleks vaja punkri juures vesi keema ajada.. Kui soomuk oma retkelt võidukalt tagasi jõudis, oli Cirmi jaoks juba hilja - hakati küll kibekiiresti detoxi keetma, aga tuukrist ei olnud enam selle joojat. Vaatasin nõutult kõrvalt, kuidas ennastsalgavalt vapra rühmakaaslase surnukeha sõidukist välja tõsteti ning Maxim ja Sass ta punkri lähedusse maha matsid. Kaotus oli küll valus, eriti nii tobeda kollektiivse inimliku eksimuse tõttu, kuid leinamiseks ei olnud õige aeg - ka see lükkus "töödenimekirja". Valmistatud detox jäi teistele Cirmiga koos sõidukis viibinutele joomiseks, viimane toost Tseemi tuukrile. Vaatasin mõtlikult Murkalt saadud kaardijuppi, millel oli nii meie kant kui ka fuusialaste ala ning veel enam, ka vanade linnade koordinaadid ning üritasin pilti ja numbreid võrreldes aru saada, kas tõesti see info vastas tõele ja saimegi pooljuhuslikult reaalsed koordinaadid kätte. Ühtlasi oli vaja aru saada, kui kaugel Warsawa ligikaudu meist on - teadmata pommi võimsust, jäi üle loota, et ehk piisavalt. Kuni biod filtreerisid generaatori jaoks kütust, lasksin ka Jussil ja Rõõsikul kaardi ja koordinaadid üle vaadata - selline arvutamine on ju pigem tehhide kui meediku pärusmaa. Kõik tundus õige.

Kuni teistel spetsialistidel olid käed-jalad tööd täis, juhtusin vangide poole minnes kuulma Sossu ja Punase rahulolematut nurinat ekspeditsiooni juhtimise ja otsuste ning käskude puudumise üle. Üritasin säilitada nendega vesteldes rahulikku meelt ja suunata neid ise Coltiga oma ülesannete teemal suhtlema, aga paistis, et kaeblemine ja uute valimiste propageerimine oli sel hetkel meelepärasem tegevus kui ise initsiatiivi näitamine - see hinnang võis tagantjärele mõeldes küll veidi ebaaus olla, aga viimased tunnid olid mu tavapäraselt küllalt pika süütenööri suhteliselt lühikeseks põletanud. Lubasin nende kaebused Coltile edastada ning marssisin kiiresti minema enne, kui oleksin ise olukorra teravaks ajanud. Kütus sai filtreeritud ning kuna koordinaadid olid ka käes, oligi paras aeg nõukoguga aru pidada ja otsustada, mis edasi saab. Kogunesime ülejäänud seltskonnast veidi eemale, et hääletus läbi viia - esialgsest kolmest küsimusest üks oli ära langenud ("mis me siis teeme, kui Warsawa koordinaate ei saa?"), nii et järgmine küsimus oligi, kas me kasutame Zeusi tuumalõhkepead Fuusia pealinna hävitamiseks. Olin valmis pikemaks aruteluks ning poolt- ja vastuargumentide esitamiseks, kuid minu üllatuseks oli tulemuseks hoopis seitse väga kiiret poolthäält ning vähemüllatavana Leena hämming meie üksmeelse hävitushimu üle ja tema vastuhääl. Ehkki arutleda justkui ei olnudki millegi üle, üritasin kiiresti siiski Leenale oma vaatenurka selgitada. Edasise valguses jäi sellest kiiruga poetatud lausekesest ilmselgelt väheks, aga meil ei olnud otsuse elluviimisel aega kaotada. Kes võis teada, millal ja millise jõuga fuusialased meid peagi jälle üllatavad. Tehhid panid generaatori tööle, sisestasid juhtkonsooli vajalikud käsud ja koordinaadid ning puldis istunud Rõõsik jättis käsu lõpliku kinnitamise "au" minule - otsus oli tehtud ja kindel ning vajutasin kõhklematult näidatud nupule. Zeus asus end paika liigutama ning meil oli vaja veel vähemalt kaks tundi vastu pidada, et näha, mis edasi saab. Enne kiiresti liikunud aeg hakkas venima.

Varsti saime Mezhsi skautidelt infot lennumasinalt fuusialastele visatud varustuse kohta, mis nende laagrist eemal üleskorjamist ootas. Kiiresti hakati kokku panema ekspeditsiooni (kuhu Colt saatis ka oma rahulolematust väljendanud Sossu ja Punase), et varustusele meie kätes parem kasutus leida. Kuni vajalikud inimesed oma varustuse kokku panid ja sõiduki peale jooksid, ilmus soomuki tagant minu vaatevälja Leena. Täiesti valelt poolt. Leena oli käinud fuusialaste baasis ning neile kõik ära rääkinud.. Võttis hetke aega, et see mulle päriselt kohale jõuaks - selline samm meie ekspeditsioonirühma ja seeläbi kõigi Tseemi ja Mezhsi elanike vastu oli lihtsalt üle mõistuse hoomamatu. Endine Ägeva tsiviiljuht, praegune Tseemi tsiviilnõukogu üks juhtliikmetest, meedik, demokraat.. ühesõnaga Leena läks ja lõi meile ühe väikese jalutuskäigu ja jutuajamisega kõigile korraga noa selga. Ja kelle nimel?! Inimesi "väärtustavate" küborgite hüvanguks. Paiskasin talle näkku, mida ma arvasin tema teost, tema valikust demokraatia niipea kõrvale heita, kui tulemus talle ei meeldi, ning niiviisi oma inimeste surmaotsusele alla kirjutada ja igaks juhuks eemaldusin kiiresti, et mingigi enesevalitsus tagasi saada enne, kui relva haaramise ja kasutamise tung võimust oleks võtnud. Kui fuusialaste ning nende "alamate" veri jäävat Leena sõnul meie kätele, siis Fuusia kättemaksuaktsioonist tulenevad meie inimeste surmad jäävad Leena südametunnistusele.

Arutasime nõukoguliikmetega, mis nüüd edasi teha - nii Leena kui meie olukorraga. Otsustasime Leena siiski Tseemisse tagasi viia, et tribunal oleks avalik, ehkki meie kõigi silmist paistis sama raske südamega tehtud otsus juba ette langetatud olevat. Sellisele reetmisele saab olla ainult üks vastus. Ehkki lootus oli väike, sest fuusialastel oli juba jupp aega olnud infoga midagi ette võtta, üritas Juss siiski leida Zeusi antenni kasutades mingitki võimalust fuusialaste sidet segada, et nad ei saaks pealinna hoiatada. Paraku jäi see katse tulemusteta. Õnneks võttis Maxim ekspeditsioonirühma toitumisvajaduste eest hoolitsemise enda peale, sest minul oli kõigist probleemidest tulenevalt juba ammu söögiisu kadunud. Ähvardava ohu ees venisid minutid aina aeglasemalt.

Pingeline ja ärevaks tegevalt kaua kestnud vastutegevuse ootamine sai lõpuks läbi, paraku mitte seetõttu, et Zeus oleks segamatult oma positsioonile jõudnud, vaid fuusialased tulid meid takistama. Punker oli õnneks eelnevalt ära kindlustatud, soomuk võttis katva positsiooni, enamus spetsialistidest jõudsid lahingukära alates punkrisse peitu koos mõne kaitsva sõduriga ning ülejäänud sõdurid jäid välja kaitsesse. Välja jäid ka relvastamata vangid. Pimedas tuumapunkris passimine kuulates lähedusest kostvaid valanguid ja plahvatusi oli meeletult närvesööv. Zeus ei olnud ikka veel paigas ja mul ei olnud aimugi, kui kaua meie sõdurid suudavad väljas veel vastu pidada. Fuusialasi tundus raadioside järgi väga palju kohale tulnud olevat ja ehkki mõned neist olid (peaaegu? täiesti?) inimesed, oli neil ka mitu kõvemat küborgi. Pigistasin püstolikaba tugevamalt pihku ja lootsin, et vähemalt keegi meist peab veel need viimased pikad minutid vastu. Zeus roomas sihtmärgile lähemale nagu tigu ning lahingukära väljas aina jätkus. See oli omamoodi rahustav tegelikult - kuni väljas on veel keegi meie omadest kaitses, on meil võimalus oma missioon lõpule viia. Passisin kannatamatult vaheldumisi juhtkonsooli helendavat ekraani ja punkri tagavarasissepääsu.

Lõpuks ometi jõudis Zeus ettemääratud asukohta.. aga kergendus kestis vaid hetke, sest nüüd oli tal vaja hakata end kalibreerima. Neetud vana ja võõras tehnoloogia! Sinna kadus veel kaks hindamatut minutit, ent ometigi oli Zeus paigas ja valmis tegudeks. Juss sisestas tuumapommi lõplikuks teele saatmiseks vajalikud käsud sellise vilumusega, nagu ta oleks eluaeg sellega tegelenud. Viimane kinnitav nupuvajutus ja oligi meie poolt kõik. Tagasiteed enam ei olnud, meie ülesanne oli täidetud. Nüüd tuli veel loota, et Warsawa õhku laskmine lõhub kogu nende "võrgu" ja peatab ka siin tegutsevad fuusialased. Et sellest kõigest oleks kasu. Veel viis pikka minutit vastu pidada ja loota, et kui fuusialased tõesti välja lülituvad, on õues veel keegi omadest elus.

Viimased sekundid plahvatuseni. Kui loendur jõudis nulli, tormasime, Maxim ees ja mina järel, välja oma haavatuid siduma. Maxim võttis punkris sees olijad ette, mina jooksin soomuki juurde, kus fuusialaste ning kahjuks ka osade omade laipade seas Karu veel elusana veritses. Hakkasin juba kotist asju haarama ja haava kohale kükitama, kui sain aru, et silmanurgas liikuv kogu on suur, must ja relvastatud ning sihib minu poole. Tardusin paigale ning elu jooksis silme eest läbi. Fuusialane mõõtis mind paar pikka hetke ning minu üllatuseks otsustas, et kuna olin nähtavalt relvastamata, ei ole ma sihtmärk ja ta seadis sammud punkri poole. Sidemerulli haarates libises käsi ka üle relva käepideme, aga relvastamata ja ohutu olemine tundus nii palju parem mõte, nii et võtsin kiiresti Karu jalahaava käsile. Sain just verejooksu peatatud ja haavale sideme peale, kui nägin, kuidas mõned meetrid eemal Vikat justkui eikusagilt noaga hiigelküborgile selga hüppas ja tolle masina lõplikult peatas.

Lahing oli läbi. Warsawa oli "läbi". Ümberringi olid surnud ja haavatud, sõdurid ja spetsialistid, omad ja vastased läbisegi.. Mis selle kõige pikem tagajärg on, selgub alles hiljem, kuid hetkel on vähemalt oletatavasti meie võit. Aga millise hinnaga..

---

Mänguväliselt siis üht-teist veel juurde:
* Aitäh suure-suure vaeva eest, mis te, mängujuhid, korraldamisega nägite. See oli väga väärt lõpp saagale, mul on väga hea meel, et sain veel kord teie mängul Birgitit mängida. (Perfect streak - Birx on esimesest mängust viimaseni alati kohal käinud ja ellu jäänud )
* Kahepäevane mäng on ikka tõeliselt äge ettevõtmine, saab pikalt rollis olla ja rohkem laagrielu nautida.
* Mul on väga hea meel, et söögi ja joogi tegemise/jagamisega tegeleti omal initsiatiivil, sest selles osas olen ma väga halb juht - ma päris tihti unustan või ei tahagi mängul süüa ning joon ka suhteliselt vähe, mistõttu minust sõltuma jäädes võibki nälga ja janusse jääda Eritänud seejuures Docile/Karule, kes mu söögi eest ekstra hoolitses
* Suur aitäh minu asemel ringi jooksnud meedikutele, tänu kellele oli mu elu mänguväliselt kergem ja mängusiseselt sain pühenduda juhtimisele.. ja läbirääkimistele.. ja veel rääkimistele jne.
* Birgitilt üritati vähemalt kolm korda erinevatel aegadel saada nõusolekut fuusialaste käest tagasi tulnud ja kahtlaste sõdurite kõrvaldamiseks, võimalik, et isegi rohkem kordi - tagantjärele kuulsin, et Karu ja Vikat (ja Karvuk) ei olnud ainsad tapahimulised, vaid ka Laik oli paar korda mõelnud, et lahendaks probleemi kiiresti ära, aga vangid ei olnud kordagi sobivalt üksi Ma ei suutnud neid episoode kronoloogiliselt jutustusse paigutada, aga need muutusid lõpuks juba päris naljakateks.


Üks asi, mida mängus ei olnud võimalik-vajalik selgitada, aga millest oli aftekal juttu: "kergekäeliselt" vastu võetud otsus visata Euroopasse veel üks tuumapomm ja tegelase loogika seal taustal.
Birgiti jaoks oli otsus põhimõtteliselt juba ette ära tehtud - kui vähegi võimalik, tuleb Fuusia Vürstiriigi juhtstruktuur hävitada. Tal ei olnud vabadust lähtuda ainult enda isiklikest ideaalidest ja elude säästmise soovist (teisalt see just teda kõige enam motiveeriski) - tema vastutas (või vähemalt tundis end vastutavana) kõigi meie inimeste heaolu eest - olgu nad pärit Ägevast või Gärust, Poldikülast või Ciemsist, nad on kõik "tema inimesed" sama palju, kui seda on tema Tseemis elavad vanemad ja veel sündimata laps(ed). Mitte keegi neist ei ole ainult "varuosad", tugevamate jõuga lükata-tõmmata, mõne Fuusia küborgi soovi korral varuosadeks kasutada.. samavõrd, kui nad ei olnud siin ilmas selleks, et mingi linnamehe suva järgi Lõikusel maha niita, nagu põhjas oleks võinud juhtuda. Tema peas olid kõik sisemono- ja -dialoogid võimalike otsuste ja lahenduste osas juba pikemat aega peetud ning seisukoht oli küllaltki kindel. Esimene kokkupuude fuusialastega oli valus, relvastamata tsiviilide maha niitmine ja kuulihaav kõhus. See, et nendest jagu saamine oli meeletult raske, näitas veel enam, kui ohtlikud vastased nad on. Sinna otsa lisada lood kohalikelt Ciemsi inimestelt selle kohta, kuidas enamus neist on vägivaldselt ja vastu tahtmist ära nopitud. Samamoodi vägivaldselt tühjaks veetud Ristteede küla. Jutud sellest, kuidas põhjast tulnud põgenikud masinatesse topiti ja ära viidi. Vastaste laibad, mis koosnesid tehnoloogiast ja erinevate inimeste juppidest.. Selliste taustateadmiste pealt ei näinud Birgit mingit võimalust fuusialastega kuidagi rahumeelselt samal territooriumil eksisteerida. Kogu Birgitile teada oleva info pealt (HL4 + selle outro, gdocsi jutumängud) oli valik väga selgelt kas meie või nemad - ei olnud mingit kolmandat varianti. Lisa: seejuures meie juurde jõudnute jutt selle kohta, kuidas Fuusia alamate seas on suur au saada varuosadeks ning igal aastal käib selle nimel suur võistlus, et kes on see üks eriline, kes saab igavese elu, kõlas nagu mingi eriti võigas ajupesuvorm - "näete, korraldame võistlused, võitja saab ise supipatta ronida!" No ei ärata usaldust ega tahtmist nendega koostööd tegema hakata..
Teine asi oli juhtkonsooli info selle kohta, et "Warsawa population 2.5 million (out of date)" vmt. Esiteks on miljon paarisajainimeselise küla elaniku jaoks täiesti hoomamatu suurus; teiseks oli see info aegunud - eeldusel, et Birgitil oli mingitki aimdust sellest, kui palju kunagi Eesti aladel inimesi oli, siis praegu hindaks ta seda umbes 1000 korda väiksemaks ehk Warsawas on paarkümmend tuhat elanikku, kellest enamus on kindlasti kas fuusialased või nende käsilased ehk meie vaenlased; kolmandaks ei ole nii karmis maailmas mingi nipiga mitu(kümmend)tuhat tundmatut kuskil kaugel tähtsamad mõnesajast oma inimesest - moraalinormid on suure tõenäosusega meie tänapäevastega võrreldes totaalselt erinevad.
Ehk siis Birgit on veendunud, et see oli õige otsus Mina ise ei pea õnneks selliseid otsuseid tegema

[Wiking]

HL 5.

"Nupu" otsimine ja leidmine ning muusikamasin.
Kogu ekspeditsioon kulges väikestes gruppides "Zeusi" suunas. Ühe sellise grupi moodustas 1.0 - Karu, 1.1 - Vikat ja kolonel Laik ning neljandaks oli kummalist rauast potti peas kandev võitleja, kes igal sammul kolksus ja kolises... korra tuli mõttesse, et laseks tal nii sadakond sammu meie ees käia, ehk tõmbab "soovimatut" tähelepanu ja kolmik jõuaks õigeaegselt reageerida... õelaks muigeks see siiski vaid jäi.

"Zeusi" leidmine käis ilma suurema draamata, eel-grupp oli juba kohale jõudnud ja ala kindlustanud. Kiire ülevaade - piisavalt julgeoleku jõudusid oli baasis, ning kolonel haaras initsiatiivi, et teeb väikse "jalutuskäigu". Colti-le anti info, et luuregrupp liigub välja.
Õhtune mets, kurja, täitsa tuulevaikne, kummalised metsahääled... Mõned hiidsipelga pesad ja ei kippu-kõppu fuusialastest, kui korraga kostus tugev raksatus... Kolmik tardus paigale, hetk hiljem andis luuregrupi kohalviibimisest aimu ainult teeperves kõikuv heinatuust... ja selle heinatuusti tagant kerkiv summutiga varjestatud vintraua toru. Kolonel andis märku, et oht on meist u. 50m kaugusel, keegi ragistab võsas. Kiirelt ja vaikselt vahetasime positsioone ja liikusime heli suunas veidi suurema kaarega. Kiired sööstud, vaikne liikumine... kui meieni kostus mingi kummaline heli... keegi oleks nagu üritanud kassist teha torupilli... mingi kägin... ragin... vilin... ja siis:

Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo

Luuregrupi kolm sõdalast vaatavad kalapilguga üksteisele otsa... mida kurat?? Keegi ühmab, krt, neil on muusikamasin? Vastase laagrini on nii... 75 meetrit...
Sõjaplaan peetud, Vikat ja Karu võtavad tõkkepositsioonidel kohad sisse, kolonel Laik liigub vaid püstoliga relvastatuna luuret tegema... " Kui läheb kisaks ja ma tagasi ei tule, lahkuge... kui ma tulen ja kui liigun nagu rakett, siis kõik mis jääb minust seljataha... tuli vabaks..." Kehitasime Vikatiga õlgu ja muigasime, "noojah, sinu enda automaadist laseme, võta siis madaljooksu asend "
Kolonel kadus võssa... Möödub minut, 3, 10... vahepeal on täitsa vaikne... siis kuuleb jälle metalset häälekõla ja käib aktiivne vestlus, vaikuses rõkkab:

Üle vainude valendav aur,
vahulillede udune voodi…
Igaühel on südamelaul,
igaühel on see isemoodi.

Krt need fuusialased on ikka kummalised... seda üürgamist on ju kuulda Poldikülla... äkki on see lõks?? Minutid kuluvad... viimaks ilmub võsas Laik: "Kolm küborgit, muus osas vaikus... üks telk on kah!" Telgi mainimise peale lähevad silmad kõigil põlema... "Üritame?" Adrekas üleval ja soov neile õli-tuukritele kätte maksta on põletav aga viimeks saab kaine mõistus võittu ja alustame värske luureinfoga tagasiteed baasi, kui kostub läbi raadioeetri: " Kolm fuusialast liiguvad mööda teed meie baasi suunas" Seisatame - kas ehk need samad kolm, kes hetk tagasi olid nende enda baasis? Käivitub tuttav rutiin: Karu on jälle kahe automaadiga ja püstoliga varustatud Laik kaob võssa... kuluvad minutid, raadioeetrist kostuvad üha ärevamad teated lähenevatest fuusialastest... peame Vikatiga nõu, et krt, nüüd oleks ideaalne aeg vastase baasi "tühjendamas" käia... kui viimaks laekub ka Laik ning samal hetkel kostub eetrist: "Me vajame viivitamatult lisajõudusid..." Kurat... Kiirustame tagasi tuldud teed, et jõuda oma baasile lähemale... olles liikunud vaevu pool teed, tuleb läbi raadio teade: " Fuusialaste kolmik liigub tagasi" Krt, nad tulevad otse meile peale... Kiirete hüpetega kaob kolmik võssa et võtta sisse varitsus positsioonid, võsa on tihe ja ei soosi eriti vaikset ligihiilimist... seame ennast teest viie meetri kaugusel sisse "Laseme nad endast mööda, avame seljatagant tule..." aega planeerimiseks 30 sekundit... Vikat viskab oma heinarõugu suuruse seljakoti maha võsa alla, võtame kohad sisse ja...

Pikal sammul möödub esimene must mees, siis teine... adrenaliin tõuseb, süda lõhub... ja viimaks kolmas, metall, voolikud, kiiver... KUULIPILDUJA! Seatutt kaalikatega... krt... omaette sõnatult vanduda samblasse... Aga juba tõuseb Laik, tõstab automaadi ja koos Vikatiga liigume kiirelt teepeale järgi.

Veidi lähemale, veidi veel... meid ei ole veel märgatud... VALANG rebestab õhtuse vaikuse, küborgi seljast lendab sädemeid... Lisan omalt poolt veel üksiklaskudega - kaela, selga, pähe... küborg peatud... Kas tõesti sai nii kõvasti pihta?! Peatumine oli vaid hetkeks, järgmisel hetkel teeb see masin kannapöörde ja käest tõuseb kuulipilduja... aju registreerib veel mustava vintraua suudme... õnneks võtab seljaaju üle ja esimene valang läheb napilt üle pea, kui teeperves saab maoli maas olles ennst võimalikult väikseks sihtmärgiks teha... Ja oi raisk kus see kulla laulis, oksad, sodi lendamas, teelt ülespaiskuvad kivid ja sädemed... Taganeda! Laik ja Vikat juba võsas ragistamas, sööstan neile järgi... Haarame oma mahajäetud kola ja baasipoole... Kuulipilduja valang saadab meid järjest pimenevasse metsa.

Liigume hanerivis jälle oma põhibaasi, süda kõrvus tagumas... krt, see läks napilt... See tõbras nii kergelt maha ei jää ikka.
Edastame luureinfo vaenlase laagri kohta, väike varustuse kontroll ja laagriplatsi üle vaatama, krt, väikesest luurelkäigust sai ligi kolme ja poole tunnine lahing-luure kompleks-harjutus: söösta, kata, ägise ja jookse...
Laagripaik üle vaadatud, magamisasemed sorditud, teevesi tulele pandud... nüüd võis jala veidi sirgu lasta. Aga ei... sest siis arvasid fuusi skaudid, et näe, söövad raisad ja oli vaja kollitama tulla, toodi isegi täitsa korralikku vetsupaberit, peab vist tänama lausa Oleks lausa kätt-pidi tänanud aga ju siis neil oli kiire, ainult punaste laternate kuma oli näha, kui nad kibekiirelt nagu pahapeal olnud rotid meie laagrist eemaldusid.

Päev 2. Tuumaseened ja muud loomad.
Öö möödus rahulikult, hommik algas linnulaulu, päikesepaiste ja kellegi räige röhatuse ja pika peenikese peeruga kõrvaltelgist... imeline.
Kuna käsk oli Tsiv. juhil kõht korralikult täis söötta, siis esmaseks ülesandeks saigi hommikusöögi tegemine, keegi õnneks segama ega kottima ei tulnud...
Kõht täis, tuju hea, varustus selga ja tööpäev alaku. "Zeusi" punkri ümber käis hommikust peale tihe sehkendamine - tehhid sebivad ja vadistavad midagi klaverist ja genekast, tuuker on jälle kenasti päikest saanud... Küsimuse peale, et näe krt, see lõunamaa päike on ikka raju, saan ainult altkulmu pilgu... noh, ju siis talle ei räägitud tema külas, et paras kogus hanerasva ja lõuatäis hundijalavett pidi hästi päikesepõletuse korral aitama aga noh, tont neid tuukreid teab, äkki nad ongi selliseid, külarahvas rääkis, et osad pidi päris neegriks kätte minema kui pikalt selles ametis püsivad... Tuukrile kaabut tõstes jääb pilk pidama punkri katusele, kus sehkendab suurem kontsentratsioon tsiviliste jälle - pool paljalt, ilma relvadeta, lillekesed juustes... korraks jään kahtlema, et äkki ma magan alles... Kõvema häälse küsimise peale, et : "Hei, päike paistab ja väga lahe on aga kas teil seal üleval vahipos... VALANG, küsimus vahiposti osas sai vastuse - vaenlane oli hiilinud vargsi lähemale, võtnud punkriotsas peesitavad tsivvid tule alla ja neid langes seal nagu loogu... Eetris ragises Laigu hääl: "Liigun paremalt pealt, proovin tiivata" Püssilukkude lõgina saatel tormavad sõdurid lahingusse. Lahingukära järgi on vastaseid mitu, vähemalt 2-3. Kiirelt lohaliseeritud - alustame tulistava vastase piiramist. Musta riietatud kogu külitab punkriveeres oleva künka veeres, rindkere ja pea on näha, automaat palge, üksiklasud... õlga, rindkere, pea... kogu kaob. Midagi oli pildil valesti... ei olnud sädemeid, mis turviselt minemapõrkuv kuul tekitab ja see viimane peapauk ja roosa udu... krt... Kahtlusi kinnitab võidurõõmsalt küünarnukkideni verine meedik, et näe, need polegi päris... need voolikud polegi neil küljes. Seetõttu nad siis kukkusid nii siva... Eetris ragiseb Laik: "Vaenlane taandub läbi baaslaagri tagasi" Liigume Vikatiga Laigule järgi, et saada vee skalpe. Aga nii kiirelt, nagu nad olid ka tulnud, kaovad mustad mardikat metsa-alla peittu. Peame parasjagu plaani, et kuidas oleks neid parem jälitada, kui antakse häiret: "Fuusialased punkri juures teel, kaugus 100m"
Kirudes liigume neljakesi: Laik, Vikat, Karu ja (Issi) tulijaid tiibama, väidetavalt on neid neli või enam.

Punkri ees algab lähenevate fuusialaste ja meie esindajate vahel elav keskustelu: " Väärtustatud... rahu" midagi võõrkeelset... madis neid võtku, mida krt neil jälle vaja on... Liigume vaikselt lähemale, Laik on juba võtnud teeääres positsioonid sisse - ihub ikka selle kõige suurema kolli osas vist hammast, see, kes meid kuulipildijaga üritas ära "väärtustada" eelmisel õhtul. Tee äärde me ei jõuagi, ennem läheb lahinguks, punkri suunalt avatakse tuli ja lahingusse sekkub ka Laik, kes küborgi poolt kohe "ära-nopitakse"... valang valangu järel sülgab selle küborgi kuulipildija metsa meie suunas tuld, õnneks tabamusi pole, tühjendan ühe salve teise järel sellesse "kilukarpi" aga no ei jää maha... Silmanurgast näen veel, kuidas kaks musta "mardikat" üritavad Laiguni jõuda, et teda kas hävitada või vangi viia... kiire positsiooni vahetus, automaat haugatab korda neli ja 2 "mardikat" küliti. Sellega saan jagamatu kübrogi tähelepanu osaliseks, kuule lendab nagu tigedaid herilasi... ainukeseks pääsemiseks on rullida end varjesse ja kiirelt kand ja varvas... Vikat ja (Issi) tihedalt kannul. Kiire sööst tagasi annab veidi hingamisruumi ja küborg jätkab oma teekonda tagasi Fuusi baasi... Korraga ragiseb eetris Laigu hääl... ohh, ta on veel elus... "Mind... viiakse... kaasa... appiii!! Elusalt ..." Liigume kiirelt baasi tagasi, et pidada sõjanõu, kuidas Laik vabastada, kui jõuab meieni info, et osad vangivõetud on tulnud tagasi fuusi laagrist!? Tuuker poetab veel mokaotsast: neil on kiibid kuklas... raadisaatjad... kuulevad kõike... spioonid... Küsimuse peale, et oot, MIDA?! Kehitab tuuker vaid õlgu ja läheb edasi oma... tuukriasju ajama... Vaatan otsa meie Tsiv juhile ja Mil juhile, et mis, tõsi või? Spioonid laagris? Kui mõttelõnga katkestab punkri katuselt kostuv vahiposti hüüd: "Liikumine teel, mingi... "asi" läheneb" - Kõigi pilgud pööravad nagu üks mees teepeale ja tõesti... sealt läheneb kiirelt meile... SOOMUK... nagu tegelt? Et mis saab veel tsiribiribimm minna??? Laik haavatuna vangis, hävitamatud "kilukarbid" ja nüüd veel SOOMUK???

"Tsivilistid KIIRELT varjendisse! Läheneb SOOMUK!" Isegi hommikune kutse köögist: soojad pirukad... ei pannud tsivilistide jalgu vudima kiiremini kui võlusõna SOOMUK, punkriotsast vehkat tehes lülitasid osad isegi esi-silla sisse, kui neljakäpukil alla tulid mäeotsast... Soomuki müra aina lähenes. Sõdurid võtsid sisse kaitsepositsioonid...
Järjest läheneva soomuki turjal oli näha ratsutamas inimesi... Lülitasin atomaadi tulereziimi ümber valangutele... kui, siis juba... Kui ühtäkki on tunne, et üks seal soomuki katusel olevatest kujudest on tuttav... Vangid? Ei... see on ju meie kütt!!! Ja siis kaikub üle mootori müra: NEED OLEME MEIE! Me oleme OMAD!

Milline kergendus! Rõõmuhõisked, punkrist juubeldades väljuvad inimesed... Poldiküla mehed ja naised laekusid viimaks oma eksirännakuilt! Soomuki luuk lüüakse valla ja välja tõstetakse haavatuid... Laik! Ta on elus!? Meedikud tormavad appi ja haavatud kolonel viiakse angaari turgutamisele. Tuli välja, et soomuki meeskond oli rivist välja löönud selle küborgi, kes Laiku tahtis vangistada... milline vedamine. Samas ei anna miski asi rahu... nagu oleks ära unustanud... soomuk manööverdab end kaitsepositsioonidele... vangid... käiakse silitatakse meie uut terasest lemmikut... raadiosaatjad... spioonid... käes! Krt, meil on ju laagris fuusialaste käes olnud vangid... ja nad on relvastatud!
Järgneb midagi väga halva unenäo laadset asja: vangide isoleerimine, ülekuulamine, tehhidelt ja meedikutelt info nõutamine, jutt kiipidest ja pealtkuulamisest, arutelu teemal, kes keda kontrollib ja kuidas... kas ka ilma relvadeta on vangid meile ohtlikud... kõik ohunäitajad on nii punases kui veel punases olla saab... Ajupestud vangide pidev lalin: fuusia hea, teie barbarid, fuusia hea, ... Vastase osava üritusega meie leeri kiilu lüüa? Segadust ja anarhiat külvata? Ja neid on ainult 2 hetkel... ja juba on niipalju jama...

"Liikumine teel!" - see lause lööb hetkega kaineks... julgestus rutiinid, Vikat, liigume. Baasi suunas läheneb järjekordne "vang". Viieteist sammu peal, käsutan läheneja paigale: " Paigal! Kus relvad on? Rakmed maha!" Äkki on tal pommivöö, et meie juhte hävitada... "Särk üles! Põlvili!" Vang kuuletub... Keset teed, soomuki kahuri ees põlvitab palja ülakehaga fuusialaste kätte vangilangenud ja nüüd "uuena" tagasi pöördunud võitleja... Relv vangile suunatune, liigun lähemale, kiire läbiotsimine ei tuvasta ei relvi ega lõhkeaineid. "Meedikud, võib viia edasisele töötlemisele, hetkel ohutu!" Relva kaitseriiv klõpsab peale tagasi... Huhh... nagu ei saaks enam hullemaks minna... nüüd on neid "uuesti-sündinuid" meil lausa kolm.

Ei lähe kaua, kui kordub sama... "Kaks liikujat teepeal... tunduvad omad, kes langesid vangi"... Hambaid kiristades saab neile vastu liikuda. Kaks vangi, esimene, kes nõuav kohe tsiv. juhiga kokkusaamist ning et tal on AINULT tsiv juhile mõeldud väärt infot ja veidi eemal... vot siis, meie teraskiivriga patrullikaaslane eelmisest õhtust kui sai liigutud punkri peale...
Tsiv juhiga kokkusaamist sooviv "ajupestu" on täitsa kindlalt seda meelt, et sõdur pole piisavalt väärt ja positsiooni omav inimene, kellele tähtsat infot edastada. Automaadi tule-ümberseadur omab uskumatult tõhusat diplomaatilist mõju - 1 klõks, üksiklasud, 2 klõksu automaat-tuli... Peale kahte klõksu avanesid "ajupestu" häälepaelad nagu võluväel, ütle siis veel, et ei tööta... See jutt, mis sealt tuli, ei kannatanud nagu mingit kriitikat... ja süvendas ainult arusaamist, et vaenlane kasutab meie vastu kaastunnet, kui relva ja vange, kes levitavad ulme valdkonda kuuluvat infot... nüüd on neid neli... ja juba kahega oli selline trall, et anna olla... Pilku tõstes näen teraskiivriga vangi... järjekordne "ajupestu" kelle jutt on veel ulmelisem ja kuidagi hullumeelsusele kalduv... mida krt need fuusialased raisad on teinud meie meestega... Külm otsustavus rinnus tõusmas, juhatan vangi teepealt veidi kõrvale, veidi... ohutumasse kohta, kus saab... edasi rääkida... Üks käsi julgustavalt õlal, astume kõrvalteele... vaeseke samal ajal räägib lakkamatult... seosetu lalin... kuradid... lasku nad siis juba parem maha... aga selline saatus... Vaatan viimast korda endisele võitlejale otse silma, üks käsi ta õlal... teisega vabastades nuga vööl. "Näe, vaata, kas nad tulid sinule järgi... " Võitleja keerab vaatama, silmside katkeb ning kiire tugeva noalöögiga, mis siseneb kaela ülaosast diagonaalis luu ragina saatel üles otse ajju... kostub ainult... kõll... mida tegi noa ots, mis läbistades kolju ülaosa puutub vastu teraskiivri sisepinda. "Anna andeks..." Langetan võitleja rahulikult maha... puhka rahus, ennem surra, kui elada sellisena...

Liikudes tagasi laagrisse näen Vikatit valvamas vangi, kelle keelepaelad nii kinni, nii kinni olid ning too uurib entusiastlikult, et kuhu ta kaaslane jäi... Mokaotsast vastan, et... pääses, pääses põgenema.
Jätkub jälle see halb uni... diskussioon teemal - vangid, fuusia, hea elu, parem elu, barbarid, et millised matsid ja kui halb on ikka see elu siin ja on näha, mismoodi ühe rohkem värvatakse oma "poolele" jüngreid...
Vahepeal annavad techid teada, et Zeus on töökorras, antenn toimib ja T-120min pärast on rihitud ja saab "nuppu" vajutada.

Jätkuvad palavad arutelud teemal: kes on mida ära teeninud, kui hea ikka on fuusialaste juures... ulme... Vahepeal on tunne, et neli lasku ja neli probleemi vähem oleks oluliselt lihtsam lahendus hetke probleemile. Keskustelu käib... segaduse ja vaenu külvamine käib...
Ajusurma katkestab hüüe punkri katuselt: Teepeal on liikumist... neid on PALJU!
Hakkab peale, aeg oma leib välja teenida, T-30min.

Pinge tõuseb... vaenlane läheneb. Ringkaitse, hoiame silmad lahti, et kaitsta soomukit, taganen esimesse angaari, et kaitsta soomukit vasakult ja paremalt küljelt. Punkri katusel läheb lahinguks, kontakt! Valangud, ragin, plahvatused, siis jääb kõik vaikseks... alla immitseb vaid suitsu... Liikumine vasakult, üritatakse lasta soomukit, lask, vastane kukub. Mööda teed lähenevad teosammul 3 küborgit... KOLM!? "Vikat, sa kata punkri ust, kui ma kukun, vala niipalju kui torust tuleb, las techid mätsivad mingi pommi kokku, meil lähb seda ilmselt vaja!" Lahing jätkub. Kuulid vihisevad juba esimesse angaari sisse, krt väga lähedalt läks see viimane valang. Olen sunnitud taganema angaari suudmest, kui näen paremalt jooksmas meest mustas, poetamas midagi soomuki alla... "KURAT, nad panid mi..." plahvatus lööb selili, kurdistab, kõik vilistab, läbi suitsu on näha jooksvaid kujusid... keegi laseb veel soomukist vastu, kõik pole veel kadunud. T-20min.

Keegi raputab õlast, liikuv suu, MA EI KUULE! Vikat näitab näpuga... millegi peale, mis tal käes on ja saan ta suu liikumisest aru... MIIN. Heli tuleb vaikselt tagasi: Tõmbad selle nii ja rohkem ei näpi, siis käib pauk kui peale astub.
Mustad pressivad peale, küborgid on soomukist nii 30m kaugusel... avavad tule kuulipildujatest, soomuk tulistab vastu, torn küll ei liigu enam, aga vapper meeskond ei anna alla. Vahelduva eduga on näha meie vaprat kütti küünitamas soomuki luugist välja ja oma pump-püssiga asju tegemas. Siis avatakse tuli mõlemalt poolt soomukile, kütt saab mitu tabamust ja langeb luugist sisse... Sihitud lask ja järgmine must mardikas kukub, angaari visatakse granaate, õnneks ei taba, granaatidele järgneb suitsukate. T-10min.

"Vikat, mul läheb viimane salv, nad on kohe soomuki juures, noppisin veel kaks ära" Vikat noogutab ja jätkab tulistamist. Üks must saab tabamuse ja jääb teise angaari ette lamama... kust kurat neid niipalju nüüd välja roomab - vasardab peas mõte... kuulipildijaga küborgig liiguvad aina lähemale, üks laseb juba valangutega otse laskeavadest sisse... on aeg... noogutan Vikatile, tõstan sõrmed mütsiserva juurde, oli au. Automaat ühte kätte, teise käega miin lahingvalmis, jooksu pealt esimese angaari ette maha ja soomuki varju.
"Tule raibe!" Automaat kerkib, kirbule tuleb metallist monstrumi pea, lask, lask, klõks... Viimane mõte, et kurat, nüüd siis lõpeb moon... kui punkri katuselt tulnud valang rebestab läbi parema külje... T-2min.

Läbi vereudu näen, mismoodi see sama küborg, keda olin sihtinud, tõstab nagu aegluubis käe, suunab püstolitoru soomuki laskeavast sisse ja hävitab viimase vastupanu soomukist... läbi kirbe püssirohu suitsu kõnnib maa värisedes mööda... midagi veel koletumat - meeletus turvises ründe-küborg... "väärtustades" 1200 lasku minutis enda ümber olevaid võitlejaid... Verekaotusest ja väsimusest kipub pilt eest minema... kohe... no nüüd... kui kaua veel... Kui järsku küborgid seiskuvad. Läbi suitsuvine on näha pikali kukkuvaid musti mehi... Rõõmuhõiske asemel tuleb suust ainult vahutavat verd. Punkrist välja tormavad juubeldavad tsivilistid, allesjäänud sõdurid... VÕIT!

Silmad seletavad ligi tormavad Birgitit, meie kallis Tsiv juht, kiire esmaabi ja jääb veel ellugi... Kui äkist kostub ründe-küborgi suunast: autonoomne programm käivitub 10, 9, 8... Üle huulte valgub nüüd juba lausa maniakaalne naer: Odin, Thor... oodake vaid, kui ma teid Valhallas näen, löön rsk mõdukannu lapikuks pähe! 3, 2, 1... Küborg aktiveerus, tina hakkasid saama kõik, kes olid relvis ja ohtlikud... Vasaku käega tule all relvarihma rakmete küljest vabastada on umbes sama hea kui pea-peal seistes, peale sital käimist männikäbiga varvaste tagumentti pühkida... ehk rohkelt käginat ja vähe villa ja tõenäosus, et peale tubli üritust on endiselt tsiribiribimm, päris kõrge. Küborg lähenes esimesele angaarile... ja korraks ärkas lootuse tuluke... seal on MIIN! Paar sammu veel, ainult paar... Ja siis see raibe pööras hoopis teise angaari... valu tuli lainetena tagasi... liiga palju oleks olnud loota, et see nii lihtsalt läbi saaks... Angaaris olid veel inimesed varjul, valang valangu järel lähetas see monstrum sinna veel kuule... kui ühtäkki nagu keravälk peldikus lendas Vikat, silgates üle platsi, nuga välkumas küborgile selga... Sädemepilv, lekkiv vedelik, kuulipilduja pudenes, küborg langes põlvili... Kuradi tubli töö! Pilt kisub hirmsasti kiiva ja selline magus väsimus hiilib ligi... Neist raiskadest viimaks vaba... vaba.

The end.
Doc / Karu
PS! Mäng - ülivõrdes. Eelnevates postides on kõik juba ära öeldud, kummardus maani!
PPS! Ootan järge!

[Dani]

[Katzenminze]

Alustan lõpust. Mul läks kõva nädal enne, kui suutsin käia tänaval ringi ilma, et ma tunneks end isiklikult ja küllaltki tugevalt süüdi kõikide mind ümbritsevate inimeste potentsiaalses hukus alternatiivmaailmas. „Ma pole enda tegelane“ – mitte kordagi varem pole ma pidanud endale seda nii palju pärast mängu korrutama. Eks otsuse pärast Fuusiale tuumapomm heita oli Margarital halb olla mängu ajal ning minul pärast mängu nii ehk naa, kuid kindlasti mängis bleedi tugevuses osa ka väga aktiivne pommiteemaline arutelu, mis mängule järgnes. Keegi ütles väga õigesti, et see mäng oli väga ehe näide demoniseerimisest, möödarääkimisest, propagandast ja eelarvamustest ning selle kõige hävituslikkusest. Mõtlemisainet kui palju.
Teine ootamatu avastus pärast mängu oli omalaadne kaotusvalu. Läbi sai viie täis-, ühe pool- ning mitmete skypemängude jooksul võrsunud ja kasvanud suhted, nii head kui halvad. Maailm elab küll edasi, selle sees ka mitmed tegelased, kuid meie, mängijad, nende lugusid enam edasi ei vii ning sellest on kummaliselt raske lahti lasta. Maailmast on raske lahti lasta (*köhh*paluksveelmänge*köhh*).

Järgneb kiidulaul GM-idele ja kaasmängijatele üleüldiselt:
*) Väga mitmekülgne maailm, mida õnnestus väga hästi oma elu elama panna! Hästi vahva, kui palju GMid mängijaid maailmaloomisesse kaasasid (või vähemalt mulle jäi selline tunne, et kaasasid päris palju).
*) Jumaldan seda, et puudus traditsiooniline mustvalge jaotus heade ja pahade vahel, mis sest, et üks osapool sellest võib-olla mängusiseselt aru ei saanud
*) Mulle tohutult meeldis sõdur-spetsialist dünaamika. Ning dünaamikad erinevate spetsialistide vahel.
*) Skype väliekspid, nõukogud ja biode laboratoorium: sellele mängulahendusele ei jätku mul piisavalt kiidusõnu. See oli huvitav, tore ja vahva; nende sisu andis midagi, millele täismängude ajal tagasi viidata ning üleüldse aitas see paremini maailma tunnetada ja sinna sisse elada (nagu mitmed enne mind juba öelnud on). Biode töörühma kohta veel see erimärkus, et on väga äge, et meie pisike rollimäng ja katsetused reaalset vilja kandsid (stimmi mõjuaja pikenemine 3min pealt 5min peale).
*) Vahemängud – 5+
*) Ühesõnaga: see on mu üks vaieldamatuid lemmikseeriaid, kus oli mitmeid lemmikmänge. See maailm, need tegelased, adrekas, traagika ja elu selle traagika keskel... Aitäh seda kõike pakkumast ja koos loomast!

Pisimõtteid sellest mängust:
*) Kütmata telgis oli soe! Võiks öelda, et vastu hommikut hakkas lausa palav. Täiesti võrratu.
*) Rõõsiku ristimine Sõõrikuks. Ma ei tea, kust see alguse sai, kuid vaatamata teadlikule otsusele seda mitte kasutada, kippus keelele ikkagi Sõõrik Rõõsiku asemel.
*) Natuke kahju on, et fuusialastega enne viimast lahingut kokku ei puutunud.
*) Soomuk!
*) Pärast terve mängu jooksul korduvalt lootusrikkalt oma noale viitamist, sai Vikat lõpuks selle ka käiku lastud.
*) Logerini tagasivaade lihtsalt murdis mu südame. Kurat küll, Margarita oleks selle keeva veega kas või soomukile vastu jooksnud, oleks teadnud vaid, mis seis on.
*) Rõõsiku ideevälgatus, et fuusialased on hoopis segi läinud arvutiprogramm, mis loodud inimesti kaitsma.
*) Väga äge, et pildid nii kiiresti üles said. Aitäh!
*) Üldiselt on tore, et Tallinna aftekale nii palju inimesi kohale tuli vaatamata hilisele algusajale ning väsimusele. Natuke kahju oli, et polnud ühisaftekat, mulle isiklikult on need pärast mängu muljetamised hästi südamelähedased, kuid vast korvab seda see väljahõigatud sügisene üritus. Mis tuletab meelde: mis mõttes me ei saanud aftekal teada, mida linnad gaasiga teevad?! (ja kes see puude otsas elav inimesenapsaja on).

Panin kirja mõned Margaritaga juhtunud hetked ka. Kronoloogiline järjestus on tõenäoliselt väär, samuti ei peatunud väga süvitsi mitmetel seikadel, sest suurem osa asju on juba eelmistes muljetes ära öeldud, vaid tõin välja vaid Margaritale märgiliseks olnud hetked.

* * *

Pommipunkri leidmine läks üle ootuste kiiresti ning sujuvalt. Vaevu kohale jõutud, oli punkri uks juba õhku lastud ning üha enam elevile minev Juss saalis punkri ja angaaride vahet, tuues päevavalgele üha uusi jubinaid. Nähes, et laagri ülespanekuga läheb veel aega, otsustasin end kasulikuks teha, haarasin kaks kõige lähedamal asuvat tühjal pilgul seisvat sõdurpoissi kaasa ning Coltilt loa saanud, läksin metsa d-toxi jaoks taimi otsima. Juba esimestel minutitel selgus häiriv tõsiasi: mõlemad poisid olid esimest korda väliekspeditsioonil ning seega polnud varem pidanud ka tsiviili turvama. Proovisin neile küll kiirkursuse teha, kuid juba esimese künka otsas selgus, et mitte nemad ei hoia minul silma peal, vaid mina pean neid karjatama, et nad kumbki eri suunda ei jookseks. Teades, et tõenäoliselt lähenevad fuusialased iga läheneva minutiga meie asupaigale, oli mõte sõduritest, kes on huvitatud kõigest muust peale minu elusalt metsa ja tagasi toimetamisest, pehmelt öeldes närvesööv. Elusalt laagrisse tagasi jõudmine oli kergendus. Ülejäänud õhtu kulges laagri üles seadmise meeleolus. Tavapärane rutiin, vastupidiselt veel Unioonis kogetule, ei aidanud sugugi muremõtteid peletada. Kus fuusialased on? Miks nad juba rünnanud pole? Kas punker on lõks?

Öö möödus rahulikult, hommik tervitas taas rutiiniga: Sass oli metsast leidnud huvipakkuvaid kohti nii mulle kui Rõõsikule. Rõõsik oli veel küll kotil, kuid minu suureks üllatuseks ärkas ta esimese õlaraputuse peale. Äratasin ka Antsu, sest Colt lubas meile kaks sõdurit ja küti kaasa. Ilm oli ilus ning sõdurid kogenud, kui poleks olnud seda va lähedal asuvad fuusialaste laagrit, oleks asi täitsa idülliks kätte ära kiskunud. Õnneks oli esimene kogumislagendik üsna meie baasi lähedal. Sassil oli õigus olnud: tegu oli viljaka põlluga, sain sealt vähemalt viie stimulandi jagu taimi. Rõõsik kopsis midagi eemal. Lõpetasime mõlemad kiirelt ning sellele järgnes lühike arutelu, kas minna ka teise kogumiskohta, mis ebameeldivalt lähedal fuusialaste baasile. Mulle tundus juba see lagendik natukene liiga meie omade silma alt ära ning ajasin sõrad vastu. Tundus, et Ants, Sass ning Sossu püüdsid mind vaid moe pärast ümber veenda, ei olnud nende vastuvaidlemises seda tõelist siirust ja jõudu. Rõõsik vaid muretses, et saab Birgitilt pragada, et ta laisk on. Lubasin süü enda kaela võtta.
Kui me tagasi jõudsime, magas pool laagrit endiselt. Kuna uusi käske polnud tulnud ning ka Birgit oli veel telgis, otsustasin stimulandiannused kohe valmis keeta. Minu suureks kergenduseks tegelesid kõik ärkvelolijad endale hommikusöögi hankimise või päevaplaanide paikapanemisega, nii et keegi ei märganud, kui ühe stimulandi endale taskusse libistasin. Ülejäänud neli ampulli andsin Maximile, las meedikud vaata ise edasi omakeskis, kellel neid vaja. Kasutasin hommikust kerget korralagedust ära ning kutsusin Pohla telki esimesel pähe karanud ettekäändel. Tema pilk väljendas täiesti õigustatud segadust, kuid telki ta tuli. Segadus asendus peagi üllatusega, kui surusin talle kätte stimulandiampulli. Otsisin tema pilgust veel emotsioone: kergendust, nälga, ükskõik mida, mis reedaks tema soovi põhjuse stimulandi järele. Ta polnud eelmisel õhtul oma stimulandijutuga väga tagasihoidlik, kuid mul ei õnnestunud ei temalt ega tema sõbralt Lillekeselt teada saada, miks nad seda nii väga taga otsivad. Minu otsesele küsimusele, et kas tegu on sõltuvuse või millegi muuga, vastati naeratuse või käeviipega. Olgu, tunnistan, panin selle ampulli kõrvale osati ka seetõttu, et Pohl lubas mulle vastutasuks ükskõik mida, ning see on päris meeleheitlikult antud lubadus. Aga suurema kaaluga oli siiski tema stimulandivajaduse intensiivsus. Mäletan, et kui ema veel haigusest täiesti voodi külge aheldatud polnud, janunes ka tema stimulandi järele: vähendas vähemalt korrakski valu ning aitas uinuda. Leena ei andnud ju talle korralikke ravimeid, vahel isegi mitte valuvaigisteid, mis siis mul muud üle jäi, kui tasakesi, nii palju kui sain, emale stimulanti kõrvale panna ning teisi meedikuid poole pudeli piirituse eest ära osta, et nad teda süstiks. Äkki oli ka Pohlal mõni haigus küljes ning kartis, kui seda tunnistab, kantakse ta maha, nagu kanti maha mu ema, ning jäetakse ilma igasugusest edasisest abist? Isegi, kui see oli tõesti vaid sõltuvus, siis võtku see üks ampull ja olgu õnnelik, varsti oleme kõik väärtustatud nii ehk naa… Õnnelikke inimesi oli viimasel ajal nii vähe, tore oli kedagi naeratamas näha. Või tänamas. Enamasti tõmbuvad inimeste suud vingu, kui neile tassikese d-toxiga lähenen.
„Pohl. Mul on see tasu ka. Sa pead mulle lubama, et sa hoolitsed selle eest, et ma elusalt fuusialaste kätte vangi ei langeks. Eriti armas oleks, kui surm oleks kiire ja võimalikult valutu. Aga hinda riske mõistlikult, eks.“ Ma eeldasin vähemalt mingitki vastupanu, kuid seda ei järgnenud. Sõdur mis sõdur, miks ma üllatunud olin.

Rahulik hommik kasvas väga kiiresti ärevaks päevaks. Üksteise järel nurjusid kogumisretked ning fuusialaste kätte langesid vangi Lilleke, Pohl ja Helmut. Sven, va vaene õnnetu õhupallipoiss, vahetas ise pooli ning sinna ta jäi. Suureks üllatuseks aga lasid fuusialased teised vangid tulema, olles enne neile miskise enda tehnoloogia naha alla istutatud. Selle asemel, et neid vaeseid olendeid kohelda kui haigeid, haarasid Karu ja Vikat kohe kontrolli ning kippusid süüdistusi pilduma. Selleks, et süüdistustest kuulid ei saaks, pidi Birgit füüsiliselt nende ja püssitoru vahele astuma. Edasi muutus asi kaoseks. Karu keeldus kuulamast, mida erinevatel spetsialistidel vangide potentsiaalse ohtlikkuse ja ohutuse kohta öelda oli, loopides vaid mõttetuid loosungeid nagu „kui siin ei meeldi, siis mine Fuusiasse“. Colt, kes alguses proovis kahe poole vahel laveerida, võideti lõpuks Karu poolele üle. Vaid vist tänu Birgiti külmale närvile suudeti jõuda kokkuleppele, et vangistusest naasnuid ei hukata, kuid tehakse relvituks ning jäetakse range järelvalve alla. Minu jaoks oli see kõik mõistetamatu. Loomulikult mind hirmutas mõte, mida fuusialased nendega teinud olid, kuid Rõõsik oli öelnud ja korduvalt kinnitanud, et Lilleke töötab vaid raadiosaatjana ning tõenäoliselt teda ei saa üle võtta, teistel pole aga üldse miskit tuvastatavat jubinat küljes. Loomulikult poleks saanud neid Tseemisse tagasi viia, kuid nii ehk naa oli plaan fuusialaste baas ära võtta, et Warsawa koordinaate saada; sealt aga võis leida ka ravi Pohlale, Lillekesele ja Helmutile. Mis aga kõige enam vihaseks ajas oli see, et sõdurid ei kuulanud spetsialistide arvamust, mis kuulus nende pädevusalasse, neist sõideti niisama üle, heideti kõrvale, ähvardati. Ma kartsin isegi põõsasse minna, sest olin veendunud, et Karu või Vikati kuul eksib kogemata minu selga ära (mis, muideks, nagu aftekal teada sain, ei olnud üldsegi alusetu hirm:D). See kõik meenutas lugusid Konföderatsioonist, Linnast… Me olime muutumas neiks, aegamisi, kuid kindlalt. Kõigepealt olime valmis jätma kamba sundolukorras bandiitlusele kaldunud inimesi mürgilaamadele surema, nüüd aga kõhklematult laskma maha enda omad mehed enne alternatiivide kaalumist. Pealegi, nende vangiseisusesse kuulutamisega olime ise röövinud endalt kolm relvakandjat, ning me kõik teadsime, et fuusialaste vastu on vaja meil kõiki relvi ja kuule, mis meie käsutuses.

Edasi läks kõik kiiresti ja püsivalt allamäge. Kõigepealt tuli teade Cirmi surmast. Kuskil raadiosides oli kaduma läinud oluline teave, et d-toxi jaoks vesi keema pandaks, sest Cirm, va totakas, oli ilma annuseta mürgipilve roninud. See oli valus, väga väga valus hetk, kuid leinaks ei olnud aega: Murka oli toonud Warsawa koordinaadid ning soomuk kütuse, mis vajas puhastamist. Otsus visata pomm Fuusia pealinna tehti kiiresti ja peaaegu ühehäälselt ning siis jäigi vaid üle Cirmi hauale lilli korjata ning koos Maximi ja Aedaga süüa valmistada. Punkri katusel olid tunded pea sama tulised kui keedetav supp. Karu ja Vikati spetsialistide antud infost ülesõitmine ning nende ähvardamine oli vallandanud kenakese pahameele. Naerusuise lõõpimise taga aga varjas end aga aina kindlamini juurduv vastupanu. Mitmed ütlesid, et kui ellu jäävad, algatavad Tseemis hääletuse Karu tagasikutsumise kohta Nõukogus. Viha ja hirm süvenesid aina.

Viisin vangidele süüa ning istusin maha rääkima. Satelliit pommiga oli teele pandud ning Leena käinud fuusialastele meie plaane reetmas. Eluisu oli kadunud. Ma olin osalenud hääletuses, kus mõistsime surma koos fuusialastega ka need külad, kes sinna vägivaldselt viidud olid. Hoiatuse saanuna, miks peaksid fuusialased evakueerima enda vange ja varuosasid? Loomulikult toimetatakse ohutusse kohta esmajärjekorras fuusialased ise. Kõikide nende vaeste külade hukule määramine oli olnud asjata.

Oli tekkinud kummaline vaikusehetk, kõik sebisid kas punkris, soomuki ümber või metsas. Pohl ja Lilleke rääkisid pommi peatamisest, signaalide segamisest, kuulasin vaid poole kõrvaga. Kuid siis muutusid nende hääled kindlamaks: tuleb minna ja lõhkuda antenn. Mind valdas sügav paanika: veel oli õhkõrn võimalus Fuusia hävitada, antenn peab paigale jääma! „Kui te praegu siit lahkute ja antenni juurde lähete, lasen ma sõduritel teid maha lasta.“ Mu ähvardus oli meeleheitlik ning katteta, kuid see toimis. Poisid jäid paigale. Meeleolu oli must. Ja siis: „Fuusialased! Nad tulevad!“ Kõik käsutati punkrisse, kuid mulle tundus see liiga ohtlik, otsustasin metsa putkata. Panin sinnapoole ajama, keerasin ümber müüri ja: fuusialane! Õnneks vist ei märganud, jooksin uuesti punkri poole. Ei Helmutit, Lillekest ega Pohla poldud punktisse lubatud. Isegi mitte nüüd. Metslaste kari. Ka mina ei jõudnud enam sinna, vaid pugesin kahe angaari vahel olevasse prakku. Eemalt kostus metalne hääl: „Koostöö. Saab. Premeeritud. Vastuhakk. Karistatud“. Silme eest jooksid läbi pildid ja helid esimesest kohtumisest fuusialastega, fuusialase kuulist jäänud arm paremas sääres hakkas kergelt tuikama. Süda peksis kõrvus.

Proovisin punkrisuus olevale Vikatile hõigata, kui vasakult fuusialasi peale tuli, kuid tundus, et ta ei kuule. Hirm oli meeletu. Meenutasin Pohlale tema lubadust. Või meenutas tema mulle. Helmut põgenes läbi akna angaaris. Soomuk langes. Esimene kuul õlga tuli ootamatult. Enda vere nägemine on mind alati kummastanud, nii ka see kord. Justkui läbi udu kuulsin Lillekese häält, kuid ei saanud aru, mida ta küsis. Järgmised kuulid tulid kiiresti ja igale poole, enne, kui mõte täiesti hajus, kuulsin veel hüüet: „Vilnius sai pihta! Vilnius sai pihta!“. Ahastus. Kas tõesti lasime pommi valesse kohta?

* * *

Margarita Savtšuk jooksis fuusialaste kuulidest saadud haavadest tühjaks 7 sekundit enne stimulandisüsti. Alternatiivid poleks olnud paremad: kui fuusialased oleks olnud edukad, oleks teatud isikud, nimesid nimetamata, võtnud Margarita kaasa ning fuusialaste poolele üle läinud, täites nii tema suurima hirmu. Oleks Margarita ellu jäänud ning näinud Tseemi edasist elukäiku, oleks ta olnud üks esimesi (ja tõenäoliselt mitte viimaseid), kes Fuusia põgenike juurde abi pakkuma oleks läinud. Relvitult ning d-toxiga.

[Tanel]

Ilmselt on sobiv kirjutada tagasisidet hilisele lõikusele istudes Riia kesklinna kohvikus. Seal kus kunagi hiljem käisid me tegelased ja on vaid tellisekuhjad segamini kolpade ja luitunud luudega. Needsamad tegelased kes olles näinud kõike seda hävingut ei peljanud vaid pool aastat hiljem ise sedasama korda saatmast. Ja tundmast selle üle varjamatut õnnestumise uhkust. Muidugi ma üldistan, kõigi eest ma rääkida ei saa ja kaugeltki kõik ei olnud selle valiku poolt.

Minu tegelase jaoks oli HL 5 väga üheplaaniline. Laik eksisteeris mängul peamiselt ühel eesmärgil, Tappa, võimalikult palju, võimalikult efektiivselt. Et läbi selle ka kaitsta mõnda üksikut tegelast kellest ta päriselt ka hoolis. Kuid peamiselt ikkagi selleks et tappa, hävitada neid kes olid end märgistanud tema jaoks kui oht talle ja kogu inimkonnale.

Need kes skaibi vestlusi pole tähelepanelikumalt jälginud vast ei tea aga Laik, varasemalt tuntud kui kolonel Heinrich Must, oli üks peamisi Lõikuse täideviijaid linna poolt. Tekib küsimus, et miks kuradi päralt ta siis üldse asulate ekspeditsiooniga liitus ja nüüd nendega koostööd teeb? Tegelikult oli kõik väga lihtne. Nimelt läks Lõikus kolonel Musta jaoks pisut õnnetult, ta jäi oma meeskonnast ilma ja lõpuks langes ka Uniooni sõdurite kätte vangi. Huvitava faktina siinkohal võib välja tuua selle, et Must võitles ka Uniooni poolel. Aga sõjas juhtub ka kummalisemaid asju, vähemalt lõikas Must selles Lõikuses hoolega ja ohtralt.

Olukord oli muidugi keeruline. Linna tagasi minna ei olnud mõtet isegi kui oleks sinna olnud võimalus pääseda. Ilmselt oleks oodanud üsna pikk ja põhjalik ülekuulamine ja need põhjalikud ülekuulamised ei oleks ilmselt vestlusega piirdunud. Üht või teistmoodi ei olnud perspektiivi enam oma tööd edasi teha ja see oli vast hirmutavamgi kui kehalised ebameeldivused. Asulad olid samal ajal aga pöördumas linnade vastu.

Mõnes mõttes oli Laik nagu hästi väljatreenitud valvekoer. Ta tegi oma tööd nii hästi ja agressiivselt kui suutis, kuid ta oli vaja peremeest. Üksi, ilma valvatavata, oli ta eksistents mõttetu. Niisiis oligi aeg poolt vahetada, seda enam, et asulate rahvas tundus üht korraliku valvajat hädasti vajavat. Tuli välja et asulate rahvas polnudki nii vaimupime mudasonkijate mass nagu Laik oli varem arvanud. Leidus spetsialiste, leidus häid sõdureid, leidus ka mõni kes kõlbas juhina ja leidus empaatiat. Kui Laik poleks peale vangilangemist Leenaga kohtunud oleks ta ilmselt ise endale otsa peale teinud. Hoolitsust ja mõistmist, või vähemalt mõistmise proovimist mida Leena välja näitas polnudki vist Laik varem kogenud.

Selles mõttes oligi Laik vastuoluline tegelane, et olles ise üsna halastamatu oma töös, olid tema jaoks kõige olulisemad need kelles ta tajus tugevat empaatiavõimet. Sõdurid, olgu head või halvad, olid tema jaoks vaid tööriistad. Loomulikult ei viska keegi ära head tööriista ja ei käitu temaga hooletult, kuid nad on siiski asendatavad ja täidavad vaid oma funktsiooni. Ka kõige paremad sõdurid oleks Laik silma pilgutamata ja vaid kerge kahjutundega maha lasknud. Teatud isikute puhul poleks ka kõige hullem reetmine seda põhjustanud. Viimane mäng sai selle ehedaks tõestuseks.

Jahil käik oli Laigu kirg. Mitte jahilkäik nagu kütid seda tegid, jahtides mõttetuid koorikjäneseid või muud sarnast elusloodust, vaid jahtides seda kõige väljakutsuvamat saaki, teist inimest. Olles Linna eriüksuse ridadest välja astunud ja liitunud Asulate kogumiga tekkis Laigul taaskord võimalus oma kirge rakendada. Varasemalt pidi ju juhtima üksust, kuid nüüd sai tegutseda suhteliselt oma vaba voli järgi. Kaduda rünnaku puhul võssa ja nõeluda vastase tiibadel ja tagalas, adrenaliin möllamas ja kõik meeled pinevil, oli see mille jaoks Laik elas ja miks ta ekspeditsioonidel käis. Ja ka põhjus miks Laik militaar juhiks väga ei tahtnud saada. See oleks ta viinud eemale taasavastatud hobist ja täitnud ta elu taaskord tüütute kohustustega.

Selline oli siis see Laik kes läks sellele kõige tähtsamale ekspeditsioonile. Mitte selleks, et tappa miljoneid (või tuhandeid, vahet pole) vajutades nupule, vaid selleks et jahtida seda inimesest veel ohtlikumat vastast, fuusialast, ja samas kõrvaldada see oht igaveseks maamuna pealt. Sest kuigi ohtliku looma jaht on põnev, oli ilmselge et selline jaht kaua ei kestaks, liiga ohtlik oli fuusia Tseemile.

Pealegi oli Laigul väga hästi meeles kuidas kolm fuusialast avasid provotseerimata tule kogu asula kolonni pihta. Leena oli ju olnud nende seas ja see oli ainus kord kus haavalappi haavale surudes Laigu käed olid värisenud.

Niisiis. Fuusia tuli hävitada.

-------

Mäng ise oli seega minu tegelase jaoks üheplaaniline, aga see polnud halb. Üldsegi mitte, see oli isegi hea. Mul oli väga põnev. Esimese päeva õhtu lõkkeromantika punkri otsas oli meeldi värskendus, sest kaitseväes teatavasti lõkkeid väga ei tehta metsalaagrites, ja mulle jätkuvalt meeldib see et lõtva või olematut laagrikaitset hilise lõikuse mängudes väga ei karistata. Öösel valves olemine on omaette elamus kuid enamikule annab see päris elamuse vaid siis kui ka midagi juhtub. Üldiselt on see üsna nüri tegevus ja on hea et mängult seda väga ei nõuta.

Mulle väga meeldisid need eetilised dilemmad mida mäng pakkus. Frustratsioon vangide osas oli mul piisav (mitte Laigul vaid just minul, mängijal), et tekkist tahtmine see olukord kus klassikaliselt larpilikult heietatakse sama teema ümber tunde ja tunde, lahendada kiire päästikuvajutusega. Muidugi ma ei teinud seda sest see esiteks poleks olnud Laigulik ja teiseks ka aus teiste mängijate suhtes. Minu jaoks kõige huvitavam enesekaemuslikult oli see, et ma päriselt ka, kuni mängu lõpuni uskusin , et kõik need Fuusia rahusobitamis katsed ja jutud neilt kes olid nende juures käinud, olid osa laiaplaanilisest psühholoogilisest operatsioonist. Siin oli kindlasti üks osa Laigu rolli sisse elamisest kuid pean kurvastusega ka nentima, et suur osa oli ka mu päriselulisest tööst, kus ma pean teatavate organisatsioonidega vastanduma aegajalt. Vähemalt mõtteis ja harjutustes.

Vot just see, et ma mängu lõpuni proovisin leida sobivat teooriat miks Fuusia nii „pehmolt“ käitub, tegi tagasivaadates minu jaoks mängu. Küll ma kahtlustasin mingi haruldast küberviirust mis tähendas, et neil on meid just nimme elusalt vaja, küll aga seda, et neil on oma kodus midagi kahtlast lahti mistõttu on juhtimine häiritud jne. Igaljuhul oli käitumismuster erinev sellest mis varem ja seletust sellele leida oli keeruline. Vähemalt minu jaoks oli see õppetund päriseluks ja seda on varem mängudes ikka väga harva juhtunud, et „õppesituatsioon“ on nii hästi ette mängitud. Tegelikult vist polegi. Müts maha siinkohal mängujuhtide ees. Vaenlase loomise, temaga vastandumise ja leppimise teemadel võiks antud mängu põhjal väga väga pikalt heietada, kuid seda on parem vast teha kusagil laua taga kui siin foorumis.

Paljud mängu muud plussid on siin välja toodud juba, nagu võimas logistiline korraldus, propid ja kostüümid.
Minu jaoks oli selle mängu vaieldamatult suurim pluss see, et sisuliselt korraldati seiklusmängu kestas „intriigikas“ säilitades sealjuures mõlemad mängužanrid ja stiilid. Ja kõige tipuks seda tehes nii, et ei olnud klassikalisi ettekirjutatud „vihkad teda, sala-armastad teda ning oled liitlane kolmandaga“ rolle. Kõik arenes vaid üksikutest seemnetest mida mängujuhid külvasid. See oli ehe ja ehedus on see mis loeb.

Teine hetk. Laik sai teada Leena käigust Fuusialaste juurde. Kui mulle mängitaks see olukord ette ilma kontekstita peaks Laik seda ilmselgelt reetmiseks. Mängu(de) kontekstis oli tegu aga Laigu jaoks arusaadav, kuigi väär. See kuidas kohtumõistmine Tseemis Leena jaoks läheb on Laigu osalusel tegelikult üsna lahtine, ma usun hetkel, et Laik ei laseks läbi otsust mis Leena elu ohtu seaks, vähemalt mitte tegutsemata...

Ootame jätkumängu.

[Xeno]

[Xeno]

Mängu lõppedes oli endal tõesti kõhe, kuidas nii koledad valikud väga loogilised tundusid. Tuumapomm keset suurlinna, kus võib ümbruses elada sadu kordi rohkem samasuguseid hädalisi kui meie - täiesti okei. Otsus pikemalt arutlemata vastu võetud 7 poolt- ja 1 vastuhäälega. Nurka surutud loom ründab kõigega, mis tal on, isegi kui pole lootust. Arukam eluvorm oleks võinud ülimale ja arvukamale teed anda alistudes, kuid jällegi, nii kaua kuni oli veel võimalik ülimuslikkust kõigutada, oleks alistumine äkki ennatlik.

Sellist valikut aitas ennekõike ratsionaliseerida me tegelaste taust. Sisuliselt Linnade orjadena alustanud inimkonna kaaped, kes läbi valusate kaotuste ja teiste omasuguste tapmise lõpuks oma vaevalise vabaduse saavutasid, ei olnud nõus enam toiduahela tipust alla astuma. Maksku, mis maksab.

Meeldiva ja ebameeldiva üllatusena tuli fuusialaste väga tõhus psühholoogiline rünnak. Meeldiv mängijale, ebameeldiv tegelasele. Vaene Colt, kelle rahulembus polnud veel täiesti tapetud, kes omal ajal reasõdurina salaja pooldas ning suunas Uniooni ja Konföderatsiooni Külade sõbrunemist, kui see veel täiesti tabu teema oli. Nüüd oli ta olude sunnil ja paremate valikute puudumise tõttu saanud militaarjuhiks ning pidi valima halva ja halva vahel. Kas lasta fuusialastel jupp haaval meie moraali ja ühtsust õõnestada või hukata tsiviilide silme all omasid, riskides kohese mässuga. Militaarjuhi roll kohustas opereeritud ja tagasi lastud sõruditesse suhtuma kui ajupestud reeturitesse. Neid ei oleks saanud isegi enam koju tagasi lubada. Kui irooniline, et Colt pärast ka ise endale plaastri kaelale sai. Täpselt oma sõnade järgi käitudes oleks ka temast nüüd õige koos teiste plaasterdatutega uus kodu otsida, kui nad teda vaid enne tükkideks ei kisu eelneva kohtlemise pärast.

Korralduse osas ei oska praegu enam midagi olulist ette heita. Pilet oli kallis, kuid minu arust õigustatud, arvestades kohale veetud ägedat rasketehnikat (airsofti mõistes)
Kuigi ametlikku öörahu välja ei kuulutatud, tekkis mingi piir, kust edasi enamus mängijaid otsustas magama minna, hoolimata ohust - see tundus kuidagi selline loogiline metamänguline kokkulepe. Öine pidev torkimine oleks olnud suhteliselt väsitav ja järgmine päev poleks ilmselt kõigile nii nauditav olnud.
Mängu tempo oli selline pidevalt peale keriv ja väikse tormieelse ebamugava vaikusega enne tugevat kulminatsiooni. Ma ei tea, kas see vaikus oli planeeritud või mitte aga minu arust oli täiesti omal kohal. Võib-olla törts pikk, kuna mängijatel hakkas valvsus hajuma.
Fuusialased - väga ägedalt kostümeeritud ja esitatud!
Kaasmängijad - kenasti rollis ja ägedad nagu alati!
Mängujuhid - hästi läbi mõeldud sügav, sünge lugu ja sujuv korraldus!

--
Rene

[Drazic]

Tõe huvides ütlen ette, et allpool olev kirjeldus on lihtsalt minu/Vikati mälupilt asjast ja ei pruugi peegeldada täit tõde.
Mängujuhtidele tahaks veelkord avaldada suurt tänutunnet vinge mängu eest. Lisaks pean tunnistama, et kuigi kogu mäng oli eepiline siis isegi kui (and it didn't) aga kui mäng oleks ka vilinal jama olnud siis viimane minut koos selle noa teemaga oleks selle ikka kõik heaks teinud. Nüüd oli see lihtsalt kirss tordil.
P.S. millal HL 6 tuleb?

....................................................................................


Viimasel ajal on üha enam kordi olnud tunne kuidas kohad kuhu satume on justkui tuttavad ent samas ka siiski mitte (vahepeal nii, et Vikatil õnnestus ennast näha peaaegu väljast ja kolmandas isikus).
Sama olukord oli siis ka praeguse kohaga mis ilmselt oma välimuse järgi oli kunagi olnud vägagi tootlik kruusakaevandus.
Vikat seiras just mitte kõige rõõmsama pilguga kahte uut noort sõdurit, kes kuidagi meiega kokku olid sattunud käimasolevale rännakule, ent praegu kivil istusid ja jalga puhkasid ja sisistas vaikselt läbi hammaste: "Amatörid".
Mõttelõnga katkestas Laik kellelt kuuldus tema tavalise teatraalse karmusega :"Liigume välja, ega see punker ennast ise ei leia!"
Tõsi mis tõsi - Zeusi juhtpunkrit me ju siin laante vahel taga otsisime. Teiste gruppidega oli side juba jupp aega puudunud. Liikusime ettevaatlikult edasi Laik kõige ees, Karu teisena, seejärel mina ja siis noored. Kui esimesed kolm olid juba kaua sõduritena elanud ja oskasid parajaid vahesid hoida ja ümbrust jälgida siis noortele tuli kahjuks uuesti ja jälle näidata, et hoidku pikemat vahet ja vaadaku ringi. Järjekordse sellise selja taha käega vehkimise katkestas aga taaskord Laik teatega: "Kontakt ees".
Juba enne kui põlv jõudis tee kõrval võsas maapinda puudutada oli kaugel ees olev kuju sihikul. Jälgisime kuidas Laik vaikselt kaed rahu märgiks üles tõstetult kontaktile lähemale liikus. Hetk hiljem sai juba selgus majja - OMAD. Vikat ajas ennast püsti, rapsis põlvelt mustuse maha ja astus ka teed mõõda edasi.
Tuli välja, et esimene punt oli juba punkri leidnud ja selle kindlustanud. Meie kohale jõudes oli juba näha kuidas tehnikud vedasid punkrist välja sületäite kaupa kraami.
Jätsime "noored" punkri valvesse maha ja liikusime ise pisikesele patrullringile. Või nii Vikat vähemalt algselt arvas sest ei pidanud ju ometi vajalikuks varustuse kotti seljast võtta ja punkrisse jätta. Nagu hiljem selgus oli see viga.
Kolmik oli juba pikalt mõõda punkri juurest lahkuva tee äärset võsa liikunud. Lausa nii pikalt, et hakkas juba vaikselt hämarduma kui järsku kostus teisel pool teed olevast metsast ragin. Hetkeks oleks võinud peaaegu uskuma ja lootma jääda, et tegemist on metslooma poolt tekitatud helidega - selle lootuse aga kustutas, uskuge või mitte MUUSIKA. Midagi sellist ei ole ammu kuulnud....
Hulk hiilimist hiljem olime jõudnud ümber arvatava laagripaiga kohta kus tundus olevat mõistlik luurele minna, et mis siis ikka täpsemalt toimub. Muusika kord vaikis - ent kostis siis jälle seda valjemini. Kes iganes seal olid - nad ei vaevunud enda kohalolu just varjama. Vikat istus raske kandamiga (mida ta juba selleks hetkeks väga kahetses) kivile hetkeks puhkama. Laik võttis seljast kõik liigselt raske - automaat kaasa arvatud ja läks luurele. Jäi kokkulepe, et kui ta peaks tagasi tulema jooksuga siis tühjendame igal juhul tema selja taha metsa oma relvade salved ja liigume võimalikult kiiresti tagasi ohutuse suunas. Sekundid venisin nagu tunnid sellel ajal kui Laik kadunud oli kui järsku.... "1-0 - Liikumine": teatas Vikat. Karu ei lasknud endale ka seda teist korda korrata ja juba sihtisid mitme relva torud lähenevat kogu. Kusjuures seda kuidas Karust sai Vikati jaoks 1-0 ja Vikatist endast 1-1 ei suuda Vikat enam meenutadagi.
"Laik kurat - ehmatad siin inimesi": naeris Vikat.
Laik tuli uudisega, et tegemist on fuusialaste laagriga. Olevat näha olnud kolme fuusialast. Ainult kolm, tugev heli nende poolt ja üllatusmoment meie poolt. Kas oleks enam ideaalsemat võimalust üldse fuusialasi rünnata. Otsustasime siiski üritada punkriga ühendust saada, et plaane kinnitada.
Olles enda leiud ette kandnud saime ootamatu vastuse: "Kolm fuusialast liiguvad punkri poole - palume viivitamatult abi".
"No kurja -kuidas see üldse võimalik on": sajatas Vikat. "Kas tõesti needsamad kolm keda just Laik näinud oli? Või on tõesti neid rohkem?"
Liikusime tagasi - Vikati käes oli taaskord patrulli seljataguse valve. Olime juba punkrile suhteliselt lähedale jõudnud kui viletsast raadiosidest ragises läbi järgmine teade: "Fuusialased eemalduvad punkrist".
"Kurat, kurat, kurat"..... Hetkeks valitses tee servas nõutus kuid kiiresti saabus otsus - varitseme.
Vikat viskas seljast ka enda raske kandami, et varitusest väljudes võimalikult kiirelt liikuda saaks ja jäi ootama. Peale mõningast ootamist hakkasid kostma sammud. Seejärel mõõdus esimene fuusialane - automaadiga. Vikat sositas teistele: "Nad ei liigu pundis - nii ju ei saa!?!". Hetk hiljem mõõdus tee peal vastuse asemel ka teine fuusialane - taaskord automaadiga. Pinge kasvas - kus on kolmas. Ja siis ta tuli - torud pea küljes ja ilmselt oma 30 cm pikem kui teised. Samuti jõudis põgusal pilgul tähelepanu äratada veel miski. Miski mida vähemalt Vikat ennem näinud ei olnud - tolle tegelase relva küljes oli miski impulssidena töötav valgus.
Jõudmata selle peale pikemalt juurdlema jääda märkas Vikat kuidas Laik ja Karu juba teele liikusid fuusialastele järgi ja järgnes neile paari kiire ent ideaalselt vaikse liigutusega. Esimesena jõudis tule avada Laik - kuid selle asemel, et fuusialane oleks kokku kukkunud lendasid tal selja pealt ainult sädemed ja....
Vikat jõudis enne fuusialase valangu eest kraavi hüppamist teha vaid paar üksiklasku. Samuti märkas silma nurk hüppe pealt kuidas Karu kraavi lendas. "Kurat et ta nüüd ometi pihta poleks saanud": mõtles Vikat. Mõttelõnga katkestas järjekordne valang mis peakohalt oksi kui kirvega langetas.Vikat roomas oma varustuse kotini ja vinnas selle selga. Samaks ajaks oli ka 1-0 juba kraavist kohale jõudnud ja nii punkri poole taganemine lahti läkski.
Peale baasi tagasi jõudmist on millegipärast meeles ainult üksikud hägused hetked:
1) Fuusialaste lendlehed mida igalt poolt leida võis
2) Nende samade fuusialaste taga otsimine laagri ümbrusest
3) Telgi püstitamine
4) Õhtusöök mis oli üle pika aja kuidagi eriti hea
Ja siis ka veel üks kummastav tunne mis Vikatil tekkis - öö oli kuidagi liiga rahulik. Väljas oli haudvaikne, selge ja täiskuu. Ühte pidi oli see ilus (liiga ilus) teist pidi tõstis see iga karva Vikati kuklal püsti - see ei saa ju head tähendada. Isegi loodus teab, et midagi suurt on tulemas...
Öö mõõdus rahulikult ja kui Vikat silmad lahti lõi oli päike juba kõrgel. Telgist väljudes oli näha kuidas enamus inimesi juba ringi liikus ja tegevuses oli.
Colt üritas kohe ka meid punkri peale valvesse suunata ent... "Mina ilma hommikusöögita ennast täna ei liiguta": teatas Vikat. Õnneks olid samal arvamusel ka 1-0 ja meie kallis tsiviiljuht. Nii võiski keset kogu laagris toimuvat vilgast tegevust leida eelmainitud kolmiku rahulikult söömas - seejärel vaikselt varustust selga ajamas ja....
Ei nii hästi enam ei läinud, et oleks ka päiksepaistel saanud leiba luusse lasta. Punkri poole suunduval teel oli liikumist nähtud. Kohale jõudnult oli kontakt juba lahkunud, ent enne veel kui jõudsime neile juba eelmisest päevast tuntud kolmikuga mõõda metsa järgnema hakata kõlas punkri katuselt: "Kontakt" ja seejärel juba valang.
Liikusime tiivale ja tõsti - must mees. Peale suhteliselt lühikest lahingut ta õnneks langes. Natukene liigagi lihtsalt. Kohale saabunud tech ja meedik kinnitasid, et tegemist on inimesega. Tõsi - tal oli küll samasugune riietus nagu fuusialastel ja torud nagu fuusialastel - aga see oli ainult maskeraad.
Vikat vaatas küsivalt ringi: "miks kurat peaks tavaline inimene nii tegema?"
Olles punkri ette tagasi jõudnud selgus, et vahepeal olid kusagilt saabunud kaks meie inimest. Kusagilt kus fuusialased olid nad vangi võtnud, nendega midagi teinud ja siis uuesti minna lasknud. Ja nad olid endiselt relvastatud ning meie relvastamata inimesed tegelesid nendega. Sõdurina tundus see väga halb idee nii Vikatile kui ka teistele - seetõttu sai kodanikud väga kiiresti relvituks tehtud. Kaks meest vähem fuusialaste vastu relvi hoidmas - see on halb.
Ja juba jälle teade: "Liikumine teel". Tuttav kolmik taaskord metsa ja tiibama. Eelmisest õhtust tuttavad kolm fuusialast jalutasid baasi ette. Üks neist kõneles võõramaa keelt. Teine korrutas juba ammu tuntud fraase - "te olete väärtustatud" - "koostöö on võimalik".
"Ma tulen ja väärtustan teid raiped oma relvaga": mõtles Vikat tiivale liikudes. Kuna fuusialased hakkasid lahkuma enne meie positsioonile jõudmist hüüdis Colt nad korra veel tagasi - kuid seda lihtsalt selleks, et sobival hetkel neile juba täis valanguga punkri otsast tuli peale tõmmata. Järgnev käis kui unenäos. Kaks väikest fuusialast leidsid suhteliselt kiiresti oma otsa aga see suur. Ta lihtsalt valas - valang valangu järel. Oksi kukkus - kuulid vingusid mõõda. Laik sai haavata. "Kurat - me ei saa talle vastu - taganeme - taganeme": karjus Vikat.
Taganemise käigus jõudis Vikat tühjaks lasta kaks salve väärtuslikke kuule automaadist ja lisaks hulga laske ka püstolist. Enamus neist ka tabasid aga.... Suur fuusialane ei kukkunud. Ta hoopis lahkus tagasi enda baasi poole ja.... Ja võttis haavatud Laigu kaasa. Vikat seisis koos 1-0 ja Coltiga tee peal ja vaatas kagunevat fuusialase kuju.
Ja siis see juhtus - kauguses keeras tee peale midagi.....mehhaanilist. Kas tõesti - kas tõesti on fuusialastel soomusmasin? Seni oli Vikat neid aparaate näinud ainult siin seal hävinenud rooste hunnikutena. Tõsiasi, et peale mõningast seismist masin punkri poole kiirendama hakkas ei lisanud palju usku.
Vikat jooksis punkri poole hüüdes, et võimalikult paljud tsiviilid punkrisse sisse läheks. Punkri juures puhkes üldine paanika. Vikat jäi punkri ukse juurde ootama, et saaks viimase hetkeni siiski tsivilistidele katet pakkuda. Mõnikümmend meetrit ettepoole teeristile oli jäänud ka paarimes 1-0.
Masin lähenes, müra suurenes. Vikat pigistas üha tugevamini automaadi käepidet ja...... OMAD. Kas tõesti? Meie soomuk? Oli see ju meie oma kütt kes soomuki peal seisis. Vikat hõõrus silmi, et kindel olla, et see unenägu pole. Lisaks tuli välja, et suur fuusialane oli antud aparaadi rataste alt või jämeda kuulipritsi toru eest läbi käinud ja Laik oli ka koju tagasi toodud. Viimase lappisid meedikud kiiresti kokku.
Mõne aja pärast saabus mõõda teed veel fuusialaste käes vangis olnud tegelasi. Kaks neist jõudis peale läbi otsimist ka punkri juurde. Ühel läks tänu Karu kiirele otsustusvõimele ja ustavale noale paremini.
Nüüd siis oli punkri juures juba kolm inimest kellel oli ühel või teisel viisil kas fuusialaste poolt ajupesu tehtud või lausa mingi kiip paigaldatud. Kusjuures kiibistatud tegelaste puhul oli karta, et nad edastavad nende kiipide kaudu ka fuusialastele infot. Kuna keegi neist väga asjalikku juttu ei rääkinud, ent kiitsid kui mõistlikud on fuusialased siis tahtsime Karuga nad pikema jututa ära lõigata. Jah isegi mitte kuuli raisata vaid lihtsalt külma terasega, vaikselt....
Ja siis ilmus välja Margariita. Tagant järele mõeldes ei ole seda mis toimuma hakkas isegi loogiliselt seletada võimalik. Järsku olid lihtsalt enamik tsiviile Vikati ja ka Karu vastu vägagi üles ärritatud ja täiesti ebareaalselt fuusia poolt ajupestud tegelaste poolt. Raisati nende tegelaste peale juba väärtuslikku stimulanti ja....
Sel hetkel käis Vikatil kusagil krõps - kui keegi otsust ei tee siis keegi peab seda tegema. Vikat viipas Karu ka enda juurde ja läks rääkima Birgitiga. Mälupildi järgi kogu vestlust enam rekonstrueerida ei õnnestu aga mingist hetkest oli see umbes nii:
Birgit:"Ma ei saa seda vaadata, ma ei saa seda näha"Karu:"Sa ei peagi nägema"Vikat:"Kas Sa lihtsalt aktepteeriksid seda?"Birgit:"Jah - aga ma ei saa seal olla"
Olime saanud tsiviiljuhi teoreetilise lubaduse kõrvaldada kolm ajupestut ja... Noh tegelikult oli Vikat valmis mingist hetkest suurema ülduse huvides ohverdama ka särtsaka Margariita ja võimalik, et veel kellegi. Vaikselt seda aga enam teha ei õnnestunudki. Kogu aeg oli liiga palju inimesi. Kogu aeg oli liiga palju silmi nägemas. Isegi Vikat ei ole nii külm mees, et valimatult ja silmagi pilgutamata tappa võiks.
Ühel hetkel sai tsiviilide hukkamise teemast mõte kõrvale juhitud teatega, et oleme leidnud vajalikud koordinaadid. Kõik oli olemas - antenn, Zeusi juht-raal ja nüüd ka asukohad. Jäänud oli ainult küsimus kas ja kuhu heita pomm. Kogunes kaheksa liikmeline nõukogu kuhu Vikat oli saanud koha asendamaks Harrit.
7-1 häälteenamusega võeti vastu otsus heita pomm Varssavile. Vikat ronis punkri taga oleva künka otsa, et omada võimalikult suurest alast ülevaadet kuni koordinaadid on punkris arvutisse sisestatud ja asjad liikuma pandud.
Mingil ajahetkel saabus aga uudis, et Leena oli käinud fuusialaste laagris ja neile ette kandnud mida me teha kavatseme. "Kuidas kurat see tüdruk veel elus on?": juurdles Vikat. Peale pikemat arutelu nõustus ta siiski Margariitaga et Leena peab saama viidud tagasi asulasse ja seal saama kohtuotsuse. Vikat oli küll valmis olema kohtunik ja timukas ühes isikus sest ei olnud grammigi kahtlemas Leena surmaotsuses - ent oli siiski selle plaaniga nõus.

JA SIIS NAD TULID....

Selle hetkeni kui orbiidil tiirutav aparaat õigele kohale jõuab ja pommi välja laseb oli jäänud veel üle kümne minuti kui oli selge, et fuusialased tulevad. Ajasime võimalikult paljud tsiviilid punkrisse sisse. Välja sundisime jääma ainult kolme ajupestut. Millegi pärast otsustas sinna ka muidugi jääda Margariita.
Vikat jäi valvesse punkri uksele paarimees Karu kaitses "ees ust". Fuusialasi tuli palju. Plahvatused. Suits - lämmatav suits. Valang valangu järel fuusialaste poolt. Vikat lasi kaalutletult üksiklaskudega. Fuusialasi muudkui kukkus - samas tuli neid ka juurde kogu aeg. Tundus, et isegi rohkem kui me neid maha saime. Mingil hetkel sai teadmata suunalt hukka suureks abiks olnud soomuk seal sees olnud sõduritega.
Mingi hetk andsid punkris olevad techid Vikatile miini - kõrvu jäid vaid õpetussõnad "miin siledale alusele - see splint üles tõmmata ja siis mitte enam puudutada".
Samade sõnadega andis Vikat miini edasi Karule kes selle punkri esimesele uksele paigaldas.

Ja siis TA tuli.....
Järsku astus suitsu seest välja suurim fuusialane keda Vikat eales näinud oli. Täis metallne mees. Silmagi pilgutamata lükkas Vikat automaati valangutele laskma ja.... Esimene salv läks. Seljalt kerkinud sädemepilvele vastas fuusialane valanguga. Õnneks ta põõrdus ja Vikat sai tühjendada samamoodi ka oma teise ja kolmanda salve. Samuti püstoli ja.... Kuulid said otsa.
Vikat karjus punkrisse sisse:" Mul on kuulid otsas - kas meil on veel kuule?"
Omalegi üllatuseks sai ta sealt vastuse, et jah - minul veel on. Peale ilmselt elu kiiremat laadimistööd sai ta über-fuusialase selga valada veel kaks salvetäit kuule. Karu oli haavata saanud väljas - lõpp paistis juba lähedal. Punkrist kostva hüüu "Varssavi sai tabamuse" katkestas Vikati kõrval seina tabav fuusialase valang. Saabus vaikus. Peale hetkelist pausi sai Vikat aru et vaikus ei tulenenudki kurdiks jäämisest ega haavata saamisest. Keegi tõesti ei lasknudki enam.
Väljas avanes trõõstitu vaatepilt - Margariita oli surnud - kaetud verega mis sama erkpunane kui ta juuksed. Karu oli haavatud - ja veel paljud sõdurid surnud. AGA fuusialased olid paigale tardunud. Rahvas liikus punkrist välja - kõik juba peaaegu et rõõmustasid ja siis kõlas metallmehe poolt võõramaa keelne "Switching to autonomous mode". Samal hetkel kui über-fuusialane ennast püsti tagasi ajas viskus Vikat soomuki taha peitu. Fuusialane hakkas punkri poole liikuma lastes taaskod valangu valangu järel. Vikat viskas maha tühjaks saanud automaadi...sama teed järgnes püstol.
Vesti vahelt välja tõmmatud nuga käes püsti sosistas Vikat endale: "Sa suudad seda - Sa oled parem kui tema" ja sprintis üle platsi fuusialasele järgi.
Üks kiire hüpe - üks täpne noalõõk täpselt kiivri ja kaela kaitsme vahele. Fuusialane hakkas keerama ent samal hetkel keeras Vikat noa oma asukohas risti. Über-fuusialane vajus põlvili. Mida ei suutnud sajad kuulid selle tegi taaskord ära külm ja täpne teras...... VÕIT.