Postitas Gregik 18:30 19. Veebr 2003
Siinkohal peaksin mina relvade laenamise ja puukaigastega bofferrelvade kohalt teile ühe loo rääkima Haapsalu mängust:
Ei mäletagi, kas see oli enne või peale suurt söömaaega, kui lossisolijad otsustasid käputäie vaenlase vastu lossist välja ründama hakata.
Väravad löödi lahti rahvas jooksis suure hurraaga vaenlast nottima, mina nende seas. Olin jõudnud teha u. 10 lööki, kui avastasin, et minu suure hoole ja armastusega valmistatud relv äkisti "roosiks" muutus, st teip tuli lihtsalt suure külmaga lahti. Taganesein pettunult lahingust lossimüüride vahele. Märkasin ühte vene poissi, kes niisama lahingut passis mõõk käes. Läksin tema juurde ja seletasin talle oma vigases vene keeles, et mul tema mõõka vaja. Sain mõõga ja jooksin rõõmsal meelel lahingusse. Lossi värava kõrval äärisel võitles keegi vaenlaseniru. Ilma pikema jututa virutasin talle mõõgaga piki sääri. Mõõga seest kostis üks kena mütaki ja äärisel võidelnud mees hakkas ühel jalal keksima ja oigama. Lähemal uurimisel ja vastu kilbi äärt toksimisel selgus, et lont oli päris kenale puukaikale ümber pandud. Lossi tagasi minnes leidsin veel ühe konutava selli, temalt sain suht korraliku 1st geni.(nojah selle suutsin ma kaa lahingus "roosiks" peksta)
Peale seda pole ma teiste inimeste relvi enam kasutanud ja mõõga teen nädalakse enne mängu valmis, mitte mängu eelõhtul.
Moraali või tarkusetera leiab sellest loost igaüks ise.
Johhaidii!