Seeria esimene osa:LARP "Eksisid uksega"

[Florian]

[Xelyn]

Mis sellest mängust sai? Kas toimus ja millal uusi osi oodata on ?

[kadikas]

Ojaaa, toimus ja päris tore oli. Väga ekstreemne kohati. Ja isegi uni ei tikkunud niiväga peale. Mina jäin rahule.

[Dru]

mina jäin ka rahule
though ma vist kõige huvitavama koha suutsin maha magada, aga ma luban, et järgmine kord nii ei tee

[VincentArckharum]

[Daleios]

[Die]

Täitsa nunnu oli. Ilmselt minu kõikse fantastilisem kostüüm, inspiratsiooni saanud teatud kommentaarist Grendeli pildile - torupillideemon.

Needusest vabastada teil torupillideemonit seekord ei õnnestunud, aga igatahes tähh kõigile, kes üritasid - eriti muidugi Kadikale ja Mammule.

Muuseas, Kadikas, kas sa pead edaspidi meeles, et ei ole soovitav karjuda LASE MIND LAHTI elukale, kes sind parajasti küüniste vahel kandes hästi kõrgel mägede kohal lendab? Seekord ei lasknud lahti, kuigi kiusatus tekkis

Aga seppa ma ei saanudki proovida....

Üks palve küll - kallid inimesed, taltsutage natuke oma OG'd. Ei ole ilus tulla kurvameelselt lõkke juurde ja kuulda, kuidas rahvas Eminemi teemadel filosoofilist arutelu peab. Jne.

Igatahes, täitsa vahva oli, ja tähh mu kiizu eest hoolitsejatele. (Vaata ette, Loherüütel, ma pean su lubadusi meeles. Kõiki neid )

Parimaga ja uute kohtumisteni,

Die - torupillideemon ja eriefektimeister

[Kuldmari]

Ojaa, mäng oli vahva nagu need öised aktsioonid ikka kipuvad olema. Natuke nõrgestas mänguseltskonda ilmne nädalaväsimus otse reede õhtul, ent mängulust andis osa energiat tagasi igal juhul.

Uue maailma esmaasukas, nagu ma olin, tuli natuke vaeva näha ka välimusega. Kohalikud olid nimelt kollid. See tõsiasi erutas juba Pirita bussipeatuses nii mõndagi kaaskodanikku kuni sinnamaani, et me Diega pidime poseerima huvitunud noorsandide fotoka ees koos ühega neist. LARPi kohta sai siis ka harivat selgitustööd tehtud.

Mängu algus oli rahulik. Olin ennelõunal käinud seenel, kaugemal külas käis juba mitmendat päeva pidu ning tuli nii vaimus kui ka ihus valmis olla hommikuseks külarahva retkeks igasuguste parandavate ja leevendavate jookide kujul. Seega, sussitasin käe alla sattuvast risust tule üles ja jäin ootama oma õepoega, kes justkui väitis end seeni korjama minevat, kuid tegelikult paistis hoopis peost tüdinud olevat ja vaikust ning rahu otsima tulnud olevat. Ehk olid ka mõned painavad südameasjad hinge peal, mis rahulikku järelemõtlemist nõudsid.

Keetsime jooke, puhusime rahulikult juttu, ent õige pea hakkas painama harjumatu vaikus. Portaali juures olen ma kogu elu elanud, ent sellist vaikust nagu ei mäletanudki.. Linnud ei laulnud, loomad ei sahistanud oma tavalisel kombel metsaaluses. Kõige kõvem heli oli meie tulepuude murdmise ragin. Mitu puhku tekkis juba mõte portaali vaatama minna, ent pooleliolevad asjatoimetused andsid hea ettekäände seda pisutki edasi lükata.

Äkki kerkis pimedusest esile kaks tumedat kuju. Veidrad, hirmutavad. Karvutud. Imelikud. Hüppasime õepojaga lähimate puude taha ja jäime piiluma. Nad ütlesid end rahus tulevat. Üks, kel otsaees ja kaelas mingi maagiline märk, otsivat oma peret taga ja teine - suisa imelik, ütles end Vari olevat - olevat pagendatud sealt, noh ... me ei taha sellest eriti rääkida. Natuke juttu ja kompamist. Vari rääkis SELLEST kohast imelikke asju, et seal olevat palju vanu karvutuid olendeid, kes muudkui õppivat ja õppivat mingis aka...teemjas. See oli üle mõistuse juba! Ja portaal pidi lahti olema ja neid paljasnahkseid tüüpe olevat sealt veelgi läbi tulnud. Nüüd laagerdavat otse portaali juures ja valvavat hetke, mil see nood tagasi laseks. Ei saa aru, mis nad veel tagasi tahtsid, kui oma maailmast lahkusid sellepärast, et .. noh .. seal olla palju halbu asju järjest sündinud. Nad justkui ei tahtnudki meie Maale tulla, aga näed, mingi traagiline segadus juhtinud nad meile. Hmhh.

Viisakad võõrad igal juhul, pakkusid abi ja puha, tõid tulepuid juurde. Peret otsiv karvutu pakkus veel abi ravitsemisel. Veidrik! TUle ikka kohalikule nõiale oma ravitsemisabi pakkuma. Heh! aga no kust ta pidigi teadma. Läksid oma teed, need võõrad. Metsas vilgatas veel üks kuju.. Võõrad üritasid teda üles otsida, ent edutult. Kadunuks too jäigi.

Nüüd hakkas meil kiire. Lasime tulel alla vajuda, korjasime asjad varjatud onnikese eest kokku ning otsustasime Portaali juurde asja uurima minna. Mul mõlkus veel meeles see kauges lapsepõlves nähtud pilt, mil Portaal oli avatud, selle pind sillerdas nagu vesi ja samas kui vikerkaar ja talveöö virmalised kokku. Ent ema ei lubanud mul seda puutuma minna, kattis silmad ning juhtis leebelt, ent siiski otsustavalt onni. Veel mitu pikka päeva ei saanud ma sealt enam välja; aga kaunis mälestus oli säilinud.

Liiga avalikult lähenemine tundus totter, sega otsisime üles vähetallatud raja, mis Portaali juurde hoopis teisesdt suunast viis. Tasa hiilisime ööpimeduses läbi võsa ja nõlvakust üles. Piilusime. Kostis hääli, lõkke ümber lõkerdas paar naisehäält, Portaali juures oli valve väljas. Neid ei olnudki kuigi palju. Kui äkki silmas valve otse meie selja taga pajastatud mõõgaga ligihiilivat kuju heledas. Tõttasid meid kaitsma ja hirmutasid selle mehe minema. Ütlesid, et see oli Sepp. Nojah.

Peas käis justkui keeristorm ringi, midagi otsustada oli keeruline. Minna külasse rahvast hoiatama? Aga siis ei hoiaks keegi sellel paljasnahksete karjal silma peal. Vaenulikud ei paistnud nood vähemalt olevat. Jääda siia, liikudes pisut küla poole, et kui hommikul oodatav külarahvas siiapoole liigub, saaks neile enne asjust rääkida? Otsus selle kasuks, et tulnukaid jälgida. Mingi veider tiivuline, suur, londiga ja lennates imelist torupillimuusikat kuuldavale toov asjandus lehvis rahva seas ka ringi. Pea täiega pulki täis, kurgus paras võbelus; õepoeg vähemalt näitas üles nooruslikku uljust ning pakkus välja, et läheme kõigi nähes suurt radapidi minu onni juurde tagasi. Kes teab, millised varganäod need võõrad võivad olla, kui natuke julgust hinge taha tekib ja nad laiemalt ringi uitama hakkavad.

Onnist mõningasel kaugusel saime aru, et keegi on seal. See oli see tiivuline mängiv asjandus koos sepaga. Hmm. Rääkida ei saavat, aga andis märkide varal mõista, et otsib Varit ja seda teist, ravitsejat. Kadusid õite pea. Otsustasime peibutuseks tule üles teha, onii kõrvalpilkude eest varjata ja leida tulnukatele ootamatus kohas uue laagripaiga, noh, seal küla pool.

Metsas sattusime taas kokkus elle va sepa ja kahe naisolevusega, kes ütlesid end jälle mingid õppijad olevat. Jõle lugu. Meid kutsuti lahkelt tule juurde ja seltsi. Kahtlane nagu see ettepanek tunduski, ohkasime ning andsime alla. Mida muud me ikka veel teha saaksime? Seltskonna ükshaaval rajalt maha võtta? Aga siis ei saks me ju teada, kas neid veelgi tulemas on ja mida nad nüüd peale hakkavad. Läksime lõpuks nende suure lõkke äärde, kus osad juba magasid. Paistab, et need olevused öö sulnist ja mahedas pimedust küll eriti kõrgelt ei hinda.. Lisaks põlgasid meie ilma siin liialt külmaks. Veidrikud! Kui nad veel talvepakast näeksid!

Sepp oli juba tükk aega kadunud, Vari samuti. Siiani lihtsalt rahva seas ringihõljunud tiivuline olend maandus äkki ühe naisolevuse selja taga, haaras tolle oma tohutute küüniste vahele nign lendas järjest kõrgemale tõustes eemale. Paar tüüpi üritas erilise vaimustuseta neile maadpidi järgneda, ent peagi naasesid nad tule juurde. Paistsid ise ka hirmunud olevat. Lubasid midagi ette võtta vaid siis, kui olend peaks tagasi pöörduma.

Mõne aja möödudes jooksis pea hingetult kohale toosama naine, kelle olend oma küüniste vahel minema kandis. Täiesti terve ja erutatud. Ütles, et olend ei saavat rääkida, kuigi püüdis, et ta olevat egelikult hea ja tegevat ´imekaunist muusikat. Segane lugu. Samas, võis see ju olla mingi vaimne loits. Ettevaatus ei ole kurjast, ent mis siis, kui olend tegelikult vajab ning otsib abi? Midagi peab ju tegema, see asi tuli selgeks saada. Kui olevus kohale saabus, läks lahti järjekordne vaidlus, mis taga teha, kui too äkki jalapealt kokku varises. Ka tundsime vere lõhna: olendi tiib veritses. Oehh.

Tundus, et rääkida ta tõepoolest tahtis. Võtsin kogu oma julguse kokku ning puudutasin olendi käppa. Nõnda, minu kätt surudes, sai selgeks, et too olend mitte alati selline pole olnud, et ta otsib meilt abi, et ka tema on tulnud läbi portaali... Hmm. Üks mõte mul tekkis. Kuigi nõidus paistis olevat tugev, ehk aitab mu üks eriline jook, mille kohta kõik ikka räägivad, et see ka surnud laulma paneb. Olend soovis laulda küll, kui talt küsisin. Jook valmis keedetud-lausutud, ära joodud, laulis olevus kõige kaunimat laulu, mida mu kõrvad eales kuulnud. Ise laulu armastavana tekkis ainult üks mõte, et sedamoodi vaid eriline laulumeister laulda mõistaks.. Aga rääkima too deemon siiski ei hakanud. ei suutnud, kuigi nägu muutus tal küll üsna lootusrikkaks. Niipaju kui ühest neljasilmsest ja pika londiga näost välja lugeda andis.

Veel natuke jah/ei/võib-olla usutlust ning selgus, et olend erutus silmnähtavalt akateemja nimetamise peale ning paistis, et keegi sealt ehk saaks teda aidata. Tiivahaav ei paranenud ka sugugi, kuigi too karvutu ravitseja selle kalla jupp aega vaeva nägi.

See ravitseja .. teate, ta ütles, et sõi sepa ära!!! Õudne, milline barbaarsus! Ja teised suhtusid sellesse veel kuidagi rahulikult! Mees väitis, et ei seedi seda seppa!! Huh!! Jõle tüüp, välimuselt suht rahumeelne muidu ja sõbralik ka. Aga et too oma suguvendi sööb.. Pakkus veel lahkelt teistelegi..

Siinkohal ma lõpetaks.

Schelllza, erakust posija

[G-force]

[she-wolf]

[Kuldmari]

[she-wolf]

[VincentArckharum]

[Die]

[Kuldmari]