Muljetan siis minagi pisut....
Olin pool-ork Nibinette, minu isa oli kõrghaldjas, ema oli pool-ork, sellest ka minu kummaline välimus.
Selline küsimus tekkis ainult:
MIKS PEAB MÄNG ALATI SIIS ÄRA LÕPPEMA KUI HUVITAV HAKKAB
Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama- printsiibist lähtuvalt, peaks järgmise mängu vähemalt poole pikema tegema sest jah, alguses oli igav... Aga pärast oleks võinud veel ja veel mängida!
Ehkki minu emanda ja kaaskondlastega oli vahva eluskleda, siis tegevus meieni ei jõudnud ja keegi meid ei vajanud... vahepeal oli tunne, et vaatan kõike nagu eemalt jälgijana... (aga see võib olla tingitud ka sellest, et ma ei mõista veel seda mängusüsteemi)- otsisin ise endale tegevust..eksisin isegi külla korra ära...aga ei midagi...
Ja siis- mängu viimane kolmandik - super!
Eriti, kuidas mulle meest sebiti ja unenäolised meie juurde jõudsid...
Ja siis veel see omavaheline vestlus Mõhu ja Tölpaga- et kas G-pard(loe gee-pard e kassike Ronja) on gepard tiiger ja/või kass ja kas ta sööb trolle...alustades varvastest... uskuge mind, no sööb küll!
Ja ma ei söö lõkkes küpsetatud šampinjone! (loe: vahukomme)- ei maksa neid mulle pakkuda!
Aitähh, kallid kaaskondsed, meeldiva mängu eest!
Tore oli!
Kas järgmisel kohtume... ma mõtlen veel pisut...
Hmmm... suutsin vist oma kõrvade ja nuiaga tekitada mingisugusese kummalise olevuse maine... see polnud taotluslik... - Die näitas mulle pilte milline tuleks (soovitavalt) välja näha