Millisest larbist unistad?

[Irve]

[paljasjalgne]

[Pallando]

[Aeg]

[Bernard]

Igasugune norutamine ja irdumine on ennast larbil negatiivsena näidanud - ei ole huvitav ei endale ega teistele.

Kuna lein on üldjuhul norutamine (ja ärge hakake mulle ajama, et enamik inimesi kurbust ei tunne) siis on lein tegelasekirjelduses üsna halb nähe. Põhiliselt just sellepärast, et leinajal (just LEINAJAL, mitte neurootikul või kättemaksuhimulisel maniakil) puudub igasugune motivatsioon või vajadus kellegagi suhelda. Tal niigi probleeme mida enda sees läbi töötada - kõik kes kogenud, teavad.

Ja leinaks ei saa nimetada seda, kui tegelane kalli sõbra surma tahaplaanile lükkab, vajadusest tegutseda. See vajadus pole harilikult ajendatud mitte leinast vaid muudest teguritest. Isiklikult olen alati üritanud oma rolle sedaviisi suunata, et ei peaks hakkama leina mängu ajal mängima. (sest see oleks rollimängu mõttes onanism - andke andeks)

[higgins]

Mina olen käinud kahel larbil mis mulle meeldisid. Mõlemad kuulusid Insanity Productionsi 1920ndate Cthulhu seeriasse.

Ma olin otsustanud, et ei lähe enam mitte ühelegi larbile, sest need ei olnud mulle midagi pakkunud. Insanity Productionsi põhimõtted ja (täidetud) lubadused veensid mind aga larbile veel ühe võimaluse andma.

Asjalolud mis tegid Cthulhu larbid mulle meeldivaks:

mängijaid ei valita "kes ees, see mees" põhimõttel, vaid määravaks on GMide heakskiit
mängija seletab GMile keda ta sooviks mängida ning GM arvestab rollide seast valides mängija soovidega
rolli taust on piisavalt põhjalik, et on võimalik inimestega ilma GMi juuresoekuta ilmaasjadest rääkida
mängjaid on alla kümne (niiviisi suudad isegi inimeste IG nimed meelde jätta)
ei ühtegi boffelullat (küll aga olid näiteks tongipüssid)
reegeldus, mis lubab haavatud inimesel ringi liikuda, mitte ei võta teda kohe teadvusetuks (liikusime kahte haavatut tassides kottpimedas metsas kilomeetreid)
sobiva mängupaiga leidmisel ja selle ettevalmistamisel oli ilmselgelt vaeva nähtud (ennast metsas rippuvate oksamoodustiste keskel avastada oli väga kriipi )
ning olgem ausad, ka see oli suur pluss, et tegu polnud fantasy-larbiga. vaheldust on tarvis.

Olid ka seal muidugi omad tõrvatilgad, aga need olid juba põhjustatud mängijatest -- kes siis ei suutnud siis rahulikumal hetkel mänguvälist juttu ajamata jätta (mille peale ma endale sealt seltskonnast eemal muud tegevust otsisin) ja kes arvas, et tal on GMi volitused (sain alles hiljem teada, et tal neid ei olnud, ning et temalt saadud info oli jama).
Pigem läksid need aga isikute endi kapsaaeda ja kujundasid tublisti minu arvamusi neist kui inimestest.

Mängujuhtide kiituseks võin öelda isegi seda, elamus oli võrreldav lausa lauataguse rollimänguga.

[Imrahil]

[Pallando]

[mart]

Unistuste LARP... ma unistan tihti üsna erinevatest larpidest. Üritades võimalikult täpselt sõnastada mis neil ühist on, ehk siis mis on hea larpi essents -- see on võimalus suhelda meeldivate ja huvitavate inimestega. Hea larp ei tekki mitte (ainult) korraldajate vaimustavatest ideedest ja korralikust ettevalmistusest, see on ühislooming, millesse kõik oma panuse annavad. Meeldivad ja huvitavad inimesed -- see on kõige tähtsam.

Aga kuna see unistuste teema on tasapisi muutunud arutluseks kuidas teha head larpi, siis ütlen ka ühe arvamuse ühe nähtuse kohta mis on silma jäänud.

Eesti larpidel on muutunud kombeks, et gm-id kirjutavad rollid otsast otsani ise valmis ja jätavad mängijaile vähe võimalust oma rolli suhtes kaasa rääkida ja seda oma maitse järgi ringi teha. Kui inimesele ikkagi ei istu introverdist norutaja iseloom, siis võiks sellest gm-iga vestelda, ma ei usu, et muudatus on ülearu keeruline.

Ning veel, mängijad on täiesti võimelised oma rollidesse huvitavaid elemente välja mõtlema. Peaks andma mängijaile rohkem võimalust seda teha. Ma olen ise alati arvanud, et gm-i poolt kätte antud rollikirjeldus on rohkem inspiratsiooniks kui täht-täheliseks täitmiseks, aga viimasel ajal on mul tekkinud mulje, et teised arvavad millegi pärast teistmoodi. Minu kogemuse järgi vajab tõsiselt meeldiv roll mängija poolset mõttetööd ja initsiatiivi.

[Die]

Ma ütlen siis ka ühe poole, mis peaks unistuste (või lihtsalt säärasel, mis meeldiks ja kutsuks mängima) larpil olema: peale põhjaliku rolli ka põhjalik maailm. Et tegelane ei peaks mitte pooletoobine ja osalise (või täieliku) mälukaotusega olema. Kui natuke mõelda sellele, mida kõike me OG teame, siis vähemalt mingid olulisemad infokategooriad võiksid eksisteerida igas fantaasiamaailmas. (Stiilis: poliitika, majandus, loodus, rasside füsioloogia, folkloor jne jms.) Parem orienteerumine mängumaailmas annab võimaluse ka paremini ja usutavamalt oma rolli mängida. Ning samas annab ka mängujuhtidele (ja ka mängijatele) teatud piirid ette, et mis on ja mis pole antud maailmas võimalik-reaalne.

Pikka juttu ei hakanud ajama, loodan, et suutsin end enamvähem arusaadavaks teha.

[Aeg]

[hallsilm]

Tahan ulmelarpi, kus mingi seltskond lendab ühest tähesüsteemist teise ja istub suurema osa suhteliselt logisevas vanas kosmoselaevas, kus on kadumal läinud uugerpurk.

[Teemon]

[Pallando]

[hallsilm]