Kuradikurat! Ma lootsin, et olen NIIGI selge ja arusaadav.
Kui ma enne suhtusin larbi mängujuhtidesse üleolekuga siis praeguseks on see muutumas juba selgeks põlastuseks (ja pisitasa seguneb sellega siiras jälestus). Ning põhjuseks on näkku röökiv LOLLUS - kuidas teisiti nimetada kurtmist, et vaimset vägivalda ikka ei saa korralikult bofferdada.
Tõesti, te ajate mul südame pahaks!
"Pooliku" tsitaadiga (tegelikult lõppes see ilusti mitte ainult tervikliku lausega vaid ka kohaselt pausi kohaga) tahtsin ma ainult rõhutada oma küsimist selle kohta, et mis lood need on mida te jutustate oma mängudes ja milleks te seda teete?
Küsimus ei ole mitte ainult selles, et kui kaugele te lähete vaid esmaselt selles, et KUHU te üldse lähete ja MILLEKS te seda teete? Alles pärast nendele küsimustele vastamist saab arutada, et kui kaugele minnakse.
EHK SIIS - kas teie libakeskaegsetel larpidel on veel mingi muu MÕTE ka peale selle, et esitatakse kostümeeritud vägivalda?