Probleem pole niivõrd patsifismiga kuivõrd sellega, et on mingid PC tegelased kes on reeglitest "üle". NPC'd - saan aru, on üle, olgu üle, kuigi ka see on paha kui NPC'd ei ela-sure mängu reeglite järgi ja tekitavad sellega mängijates fustratsiooni (ADD, DM'id on probleemiga tuttavad). Aga PC'dele
peavad reeglid võrdselt kehtima.
Kämm tekib siit, et kui mina tollel mängul lolli lükke (IG) tegin, sain karistada (IG) - n.ö. elu õpetas. Teatud tegelased võisid karistamatult kõige ajutumate asjadega hakkama saada ja tänu siit-sealt sudimisele, GM'ide mudimisele ja väiksele (aga ainult tillukesele) metamängimisele - mida kõike kokku nad ise heaks rollimängukus nimetasid - sellest puhta nahaga välja tulla.
Selliste teflonmeestega mängimiseks peaks ise nende tasemel laskuma ja seda ei taha teha - parem oma aega kasulikumalt, näiteks hea raamatu seltsis veeta.
Mul ei ole midagi hea löömingu ega ka hea rollimängu (mis ilmtingimata ei tähenda hea löömingu puudumist
) vastu.
Võin mängida ka haldjat, kelle lemmikpill on Fagott ja kes nõusid peseb Fairy'ga ning vabal ajal tegeleb õndsa näoga puude all õõtsumise ja värsijupikeste retsiteerimisega. Ning saades terava asjaga pihta, nutab ja veritseb.
Aga seda ainult siis kui teised sarnased tegelinskid
KA veritsevad ja lõpuks surevad kui nad teravate asjadega pihta saavad.