Nunuh... elusalt tagasi, lõpuks üles ärganud ja kohvitassi taga istudes meenutades tuleb meelde seik, et mul oli seekord rohkem tegelasi kui Andul, mis on kahtlane. Samas kui hakata mõtlema...
Aldacil- Printsi noorim, kuid kõige toredam rüütel..Suri natuke ebadramaatiliselt talle ulatatud mürgikarika läbi(5 minutit koomani, 15 minti koomas- mina surin jalapealt ja kadusin nagu pahvak sinist suitsu)... aga kuna ma olin joodik ja naistemees, siis oli kõik mõistetav.
Päkapikuvihkajast teeröövel- Eesmärk oli varitseda päkapikke... väga tore oli.
Kaasa tulnud Saruman ja Bel, kes meie geinaalse plaani ära rikkusid, ei olnud nagu tore....
Kääbik Hui, üks kolmest vennast- Huinat, Hui ja Nat.
Esimesele ettejuhtuvale rüütlile (Bel) jootsime sisse armujooki, kes sattus kokku väga kena neiuga...
Siis räuskasime niisama natuke, armastasime kõiki kes jõid või lihtsalt meid ennast armastada laskisid, Huinat sigis ühe haldjaneiuga, mille tagajärjel tekkis hääbik, keda ta isa küll kunagi ei näinud. Siis pakkus Hui naljapärast seda armurohtu söögipatta raputada, et ikka kõik armastada saaksid... tegime ära. Siis me kiikusime, piibutasime ja tegime muidu kääbiklikke tegusid, küsisime kõigilt, keas nad on nüüd plekki ja tinasse riietatult maru kõvad mehed.. olid küll. Lõpuks otsustasime suurtelt rumalatelt inimestelt kindluse ja teravad esemed käest ära võtta, et nad endale nendega viga ei teeks ja jalutasime kindlusesse, kus meid otsekohe puuri pisteti, mille ukse me maha rammisime, välja murdsime ja valvuritega sõbraks saime.
Siis otsustasime siiski süües kindluse neilt ära võtta ja lõime nad uimaseks, olles ennem oma kaks sõpra puurist välja vedanud. Igatahes ei tapnud me kedagi ära niikua kuni nad hakkasid meid mingite kaigastega pilduma ja meile tuld ja tõrva kaela loitsima. Siis otsustasime neile mõned tömbimad kivid tagasi anda ja avastades, et nad olid toore jõuga värava maha ramminud põgenesime me kõige kõrgemasse torni, kuhu Hui ei jõudnud.. ta raiuti täiesti põhjuseta seibideks. Tema noorem vend lasti ishtari poolt läbi katuse tükkideks ja kõige noorem vend suri mõõgatera läbi. Neljas tüüp, kes kaasas oli sai ka surma. Tema nime ma teada ei saanudki.
Ja lõpuks..
Sa, Sim-i, La ja Bim-i vend. Üks pearahakütt ja rändur. Nägi maru kuri ja ohtlik välja, aga tegelikult oli malbe ja armas. Räuskasime kõigiga, kaasaarvatud kuningas, rüütlid, kojaülem ja ishtarid. Eriti võlur Rinnahabe, nagu me teda hellitavalt kutsusime. Meelde jäi ka vanake Puuksutaja, kes istus muudkui voorel ja kurtis oma rasket elu.
Sa oli kõige noorem ja arem ja ta eelistas ajada metsas taga salamõrtsukat, kelle nägu ta kunagi ei näinud. Arvestades, et tal oli nui, mõõk, pikk rõngassärk jms varustus ei olnud lihtne mõrtsukale järgi liduda. Pärast kahetunnist vestlust kellegi väga kena kääbikunaisega otsustas ta kaasa teha kolmanda rünnaku tema menüüst. Kindlasti oli neid rohkem, aga tema suri selles. Katkipekstud turvisega kiviga pähe saades kukkus ta maha nagu kot kartulied ja suri viimasena oma perekonnast.
.... kuid tegelikult tahtsin ma ikkagi ainult päkapikk olla.
Natuke kallis, kuid see-eest hea asukoht ja no... talutav toit. Pidusöök võiks pidulikum olnud olla...... ühepajatoit, mis oli küll väga hea ja söödav, aga pakisuppe ja võileibu saab ka odavamalt. Ja täiskasvanutele oleks vähemalt õlutki võinud olla. Alaealised said oma kaljaga väga hästi hakkama.
See oli küll nüüd minu arvamus.
Muide ka pilte (Kus muide ühtegi meie triot ega nelikut peal pole.. masendav)
http://www.zone.ee/arthedain/
http://www.zone.ee/arthedainpulm/
http://www.zone.ee/pulmikud/
All characters appearing in this work are fictitious. Any resemblance to real persons, living or dead, is purely coincidental.