Postitas Mõmmi 15:42 30. Juun 2009
Lugu uduvarjudest, ehk kuidas ma käisin larpil ja mida ma õppisin
Kell kaks lõpetasin oma esimese larpi. Teised jäid veel sinna, oli tulemas miskine ball ja pidusöök ja tantsimine, aga see mind ei huvitanud. Kui olin paar kilomeetrit sõitnud, helistasin naisele ja ütlesin, et nüüd ma tulen, tema vastu, et mis juhtus, et miks ma nii vara ära tulen, aga midagi ei juhtunud, ma olin lihtsalt väsinud ja ... mul oli hetkeks kahju ja tekkis mõte, et kui pööraks otsa ümber ja läheks tagasi, aga kui koju jõudsin ja trepist komandale korrusele minek tekitas raskusi, siis sain aru kui erakordselt vastik oleks see veel kuus tundi hiljem olnud. Pluss veel kaks-kolm tundi veel väsinumana roolis – ei, tänan.
Mõned hüüdsid mind mängu käigus Mõmmiks – ju see on siis minu nimi. Ma ju reageerisin sellele. Ja reageerin edaspidigi...
Kui nüüd esmaspäeva hommikul hakkasin asju kirja panema, siis kolm eesmärki: a) rõõmu ja emotsiooni fikseerimine värskena, b) asjad mida õppisin enda jaoks (järgnevate osalemiste lootuses) ja c) asjad, milles võiks teistel kasu olla (kuigi mõned detailid võivad vastuolus olla nii konkreetse stoori kui ka larpi kontseptsiooniga). Praeguse üleskirjutamise keskseks punaseks niidiks ja selgrooks valin enda õppetunnid ja poogin ülejäänusid nii nagu jumal juhatab, torust tuleb.
Ühe korra olen varem ka olnud, aga kuna siis olin vaid teisel päeval ja tegin ühe põõsa küljes kolli, siis see ei loe. Kasvõi sellepärast, et ise ei saanud õiget maitset kätte. Ühest olulisest nüansist sain maitse küll – lokisusest (Loki on muinasskandinaavia jumal, keda iseloomustas kirg pakkuda teistele teravaid ja vastuolulisi emotsioone, isegi kui selle tulemusena võeti temaga ette kahtlemata väga valusaid asju...). Eks Loki vaim peitu ka organisaatorites, kes nägid tohutu vaeva kõike seda välja mõeldes ja paika pannes, viimast lisaks paberile ka tegelikkuses (vihmas ja magamatuses ja mures...)
– Aitähh (!) sügava kummardusega.
- eemise korra Lokielamus – kummitada põõsa küljes nii, et paarikümne meetri kaugusel ei saanud traagiline tegelane rahulikult surra ja tema viimaste hingetõmmete tunnistajad olid samaaegselt arutu paha arusaamatu hinge piinade tunnistajad – ega nad sellest täpselt aru ei saanud, kuna hing ei saanud neist isegi aru – mälukaotus!
Ma langesin esimesel sõjatunnil!
... ja sain aru, et pikk ettevalmistus rolli sisseelamiseks ja asjade valmistamiseks ja kõik muu taoline olid läinud vett vedama. Kaastunne kaas-surnutele!
- enesekohaselt, minu surm oli tingitud tegelike mängureeglite mittetajumisest, keegi ei taha surra (!) ja kui mina kedagi enda arvates tapan, siis tema võib seda tõlgendada, et minu hoop tabas turvist (aga tegelikult lõikasin ma turvisega katmata õrna pehmet kõhtu !) ja asuda siis mind tapma... tegelt tappis väga ilusasti ja nauditavalt – näris kõri läbi ja kiskus südame rinnust välja – ma olen talle tänulik, et ta selle ilusasti lõpuni välja mängis. Tapke ja piinake alati põhjalikult ja rolliomaselt lõpuni (kui on eriti vastik vaenlane, siis võiks pärast laiba peale sülitada või kusta) – see on viimane austusavaldus surnud vaenlasele (tema rolli täitjale).
o Võimalusel tuleks vaenlasel raiuda küljest käsi ja jalgu, neid vägistada ja kastreerida – sellega avad nende ees uusi ootamatuid mänguvõimalusi. Ja kõigi teiste ees ka – vigastatu vajab ravi ja hoolitsust ja võib väga vabalt ka hulluks minna (oi rõõmu kõigile!). Teise päeva lõunaks oli mul tekkinud, kahjuks realiseerimata jäänud, unistus: kui oleks õnnestund umbes kaheksa haldjasõdalast (need marssivad ja rividrilli armastavad veidrikud) ära kastreerida ja nad kõik (seersant kaasa arvatud) räägiksid hästi peenikese häälega ja marsiksid jalgu laiali hoides (haavad valutavad ja hõõruvad), siis oleks see umbes kaheksa korda parem ja lõbusam kui kaheksa surnud haldjat. Surnud olla on väga paha!
o Seal oli üks pime naine – see oli imetore. Igasugused luumurrud on kahtlase väärtusega – ravitseja või maag teevad natuke tsiki-priki ja tüüp trambib endiselt ringi, aga puuduvat kätt või jalga enam külge ei kasvata. Selleteemalisi fantaasiaid:
Jalgadeta haldjasõdur pannakse taburetile valvesse, kõik peavad teda järgmisse operatsioonikohta tassima...
Seal oli keegi tähtis, kes kõndis ringi veiniklaas käes ja vahtis kõiki ülbe pilguga – käsi pole, ülbus endine, aga veini peab kaanima voolikuga ja tal on teener, kes vajadusel topib talle voolikut suhu...
Kõrtsist kujuneb invaliidide kogunemiskoht, kus käte või jalgadeta vaesekesed jutustavad värvikaid lugusid kui kangelaslikult nad oma jäsemed kaotasid...
Tapmise asemel võiks kaaluda ka haldjate kõrvalõikust ja päkade nägude raseerimist – selgitagu siis pärast, kes nad on ja miks nad sellised on...
- Suremine on väga paha ja kui tahta ellu jääda, siis tuleb vältida võitlusi ja vajadusel joosta
o Kui metsas karu tegin, siis kohtasin kaks korda üksi ringi luusivat heledas riides isikut, kes jooksis väga hästi. Vaatamata relvade puudumisele jäi ta lõpuni ellu ja loodan, et jooksurõõmu pakuti talle teistegi, mitte ainult minu poolt. Luusi üksi ringi, siis juhtub midagi ja kui midagi juhtub, anna jalgadele valu.
Mina olin see loll, kes haaras peidetud noa ... ja lasi end ära tappa
Mängu organiseerijad toimetavad alati kusagil – lossis toimuvatel eraorgiatel ei õnnestu juhuslikult kohal viibida, aga kui on näha, et kaks päkat või pikk-kõrva kõnnivad koos lindikesega uduvarjuga nurga taha, siis võib juhulikult olla asja sama nurga taha, kus võib näha saada langetõvehoogu või aardekirstu leidmist. Väga hea õnne korral võib sinu tegelane torgata puupulga krampides väänlevale isikule hammaste vahele või üle lüüa pool leitust teenides sellega ära igavese sõpruse või vihavaenu. Suurürituste puhul, näiteks massimõrvad või –nägemused võiks see olla laiemalt aimatav (minu varasurnud tegelane oleks sellistele toredustele kindlasti üritanud pileteid müüa).
- Kui kusagil ei toimu midagi, siis tuleb ise midagi teha.
o Kuulujutt on kõigile abiks. Saata seltskonnad metsa midagi olematut otsima, ajada eri hõimud ja rassid tülli – see pakuks lisaks mägnijatele rõõmu ka GM-dele.
Oi kuidas nad olesid rõõmustanud, kui oleks ootamatult selgunud, et nende poolt edukalt väbiviidud liiduläbirääkimised lähevad untsu, sest poolte pealike tähtsate vestluste ajal on näiteks kõrtsikakluses haldjad kahel päkal sahtid puhtaks löönud,
või läbirääkimiste lõpuks on üks läbi rääkivatest pooltest jäänud esindama vaid iseennast, sest hõim on vahepeal valinud uue juhi
Või metsa peidetud salajased ürikud on peidetud hoopis teise kohta, mida ka GM üles ei leia ja pool tundi hiljem ujub välja külahull, kes need leidis
Sarnase mõtlemisega toredad ja aktiivsed eri rassidest ühinega!
• Hüpoteetilise operatsiooni plaan:
o Kõik aetakse (pseudoheeroldi poolt) kõrtsist lossi juurde
o Seal hulk seletamist, kes ja miks tulid ja et ollakse alatult petetud
o Siis tagasi kõrtsu
o Aga seal pole teenindajaid, sest need on ära röövitud...
o kõigeparem tegelane on kahepalgeline
Ühel enda eest hoolitseval mängijal võiks kotis olla siilikostüüm, mida kasutades saaks põõsa alt alatut nõu anda
... ja paar haldjakõrvu, mida kõrtsis õlle kõrvale krõbistada
MA LANGESIN ESIMESL SÕJATUNNIL nii loll on loll olla
o Sel ajal kui tramphaldjad (need kes kooris marsivad – tramp-tramp-tramp) marsivad ja tähtsad peavad nõu läheb elu edasi
Sama õppetunni oluline meenutus: Kohtasin metsas eksinud haldjasõdurit, kes oli arvanud, et läheb kõrtsi, aga kohtumise hetkel ei teadnud ei kõrtsi ega lossi suunda. Oli selge viga talle (mänguväliselt) õige suund kätte näidata. Päise päeva aal! Oi mind lolli! Usun, et talle oleks kogu mängust oluliselt sügavam elamus jäänud kui suund oleks 180 kraadi vale olnud. Kuulsin meenutust, keegi oli kostüümis eksinuna maanteel Sangastesse hääletanud, teadmata sedagi, kummas suunas autosid ta hääletama peab – see oli õnneliku inimese jutt! Ja mina jätsin vesise ninaga haldjasõduri sellest õnnest ilma, isegi minu IG olek ei vabanda.
Kolmas õppetund – vibud ja viskerelvad on olulised!
Karuna metsas luusides kogesin, et võsas märkamatult lähedale hiilimise piir on umbes kaks meetrit ja siis rünnates ei ole mõõklase puhul väga suuri edulootusi, eriti kui vaenlasi on kaks või enamgi veel – ikka võtavad nad mõõgad välja ja hakkavad vehkima, hakka siis seletama, kelle hoop kui raske on ja millal jõuame keelatud ja ohtliku füüsilise kontaktini. Kahe, kolme, nelja meetri pealt rindu lendav nool! Ja las see teine mõõklane siis üritab läbi põõsa minuni oma praevardaga jõuda, ma lasen enne tema pihta kolm noolt ja siis teeme vajadusel võidujooksu võsas. Loogiline oleks ka eelnevalt varitsuskoha ja vaenlase vahele lõks ehitada ...
- kui ma oleksin ork
o jõudude vahekord 6 orki ja 30 verejanulist head
ainuke hea ja võitev taktika on põõsastes varitsevad vibukütid – suured mõõgad ei aita viiekordse ülekaalu vastu.
Orkidel peaks ka olema kusagil üks kindel linn ja varjupaik, et head ei saaks teha mingit totaalset kõikehävitavat operatsiooni – mul oli neist orkidest tõsiselt kahju – surra on väga paha
Vibudega orkidel oleks olnud väga hea kõrtsi ümbritsevate mäekülgede pealt iga paari tunni tagant mõni nool teele saata
... ja kõrtsitee läks kraavi kõrvalt, teiselt poolt kraavi oleks saanud teha laskeharjutust „jooksev metssiga” – ühelt kaldalt vette, harudevaheni poris sumada paar meetrit, siis libedast kaldast üles – oleks tahtnud näha seda lolli, kes läheb niimoodi oma mõõgaga vibukütti ründama...
• Kuna surra on väga paha, siis oleks olnud tore, kui enamik taolisel viisil tabatutest oleksid halvatuks või vigaseks jäänud – mis on ju mürgitatud nooltega suht lihtsalt saavutav
Vibude ja viskerelvade puhul jääb enamsti ära ja pärastine seletamine, et kuhu ma sind lõi ja kuhu sina mind lõid ja löömise asendamine sudimisega (mis päris relvadega oleks vaid marrastusi tekitav). Kui on kohe selline viskamise oskus enne mängu välja kaubeldud, siis on reeglites kirjas, et minu visatud nuga tungib täpselt turvise tükkide vahelt paistvasse pehmesse lihasse ja mingi seletamine ei aita! MÄNG ON MÄNG . (punkt)
Meenutus tippelamusest. Olin metsas varitsuses, olin paar meetrit teerajast ja põõsa all juba ligemale tunni, sääsed sõid ja aeg-ajalt ei tohtinud kõrvagi liigutada. Oli vähekäidav tee ja ma ootasin ja valisin ohvrit. Tulid kaks haldjasõdurit, kes just karude pärast kontrollisid metsaserva. Ta vaatab mulle otsa ja ta ei näe mind! Teine näeb ja näitab näpuga – ja ta ikka ei näe! Näeb alles kolmanda näitamise peale, nii hästi olin ma end peitnud, muidugi läksin ma siis mörinal võitlema ja mind tapeti ära, selleks ju karusid vaja ongi. Et oleks kedagi tappa. Karu kõige suurem rõõm on olla peidus nii, et sind ei nähta. A’sina näed kõike ja ooootad õiget hetke!
Kõigis edasistes mängudes olen valmis karu tegema. Aga tahaks olla ikka ork! Sest siis saaks ma sealt põõsa alt vibuga lasta - nool teele ja haihtuda.
Hiilimine ja märkamatu olemine on suur rõõm taolises mängus. Ma usun, tahan uskuda, et nii mõnigi mängija oleks valmis haldjakuninga nõupidamistoas vanade harjade vahel liikumatult tunde kükitama.
Kui mind esimesel sõjatunnil maha löödi – oma süü, ei jõua ära kahetseda, siis teadsin, et mul tuleb kohusetundlikult tassida kipskujusid ühest mänguplatsi nurgast teise, enne kui mulle mingi uus roll antakse ja see uus on mingine jama ja lihtsustatu. Selgus, et uue rolli saamiseks pidinkohusetundlikult minema karuna metsa ja laskma end maha lüüa. Läksin metsa ja avastasin, et karu on imeline olla. Lühikse ajaga, metsas luusides, hakkas karu minu sees kasvama, roll moondus, saak olemine ei tähendanud enam seda, et ma ise küttida ei saaks – kui larbile sättisin, siis ei osanud arvata, et tegelikult olengi ma kogu aja tahtnud karu olla – ainult sellest on siiani piinavalt kahju, et haldjavägistamine ära annuleeriti (asjatult elatud aastad...). Aga noh, see ongi selline mäng. Kusjuures, tegelikult, see vägistamine meeldis mõlemale osapoolele. Mina elan selle üle, niikuinii löödi mind maha ja surnul on ükskõik, aga jätta vaene haldjas ilma sellest kogemusest...
Nad (GM) ütlesid pärast, et oleks tulnud luba küsida. No misjauks (!) – paljudes mütoloogiates tuleb sellist asja sagedasti ette, Tolkieninilgi suhted karude ja inimeste vahel.
Ja kudamoodu (?), et tõmban raisa pikali, siis lippan saja meetri taha, kas püksid tohin maha võtta, ta juba pikali, jooksuga tagasi, püksid maha, taas sajameetrijooks, „püksid maas, näen seal sellist ja sellist asja, kas ma midagi tohin sealt ära võtta või sinna panna?...”
Tule jumal appi!
...
Kui mina oleks (emane) haldjas olnud, ma oleks küll tahtnud vägistatu olla!
Kirjutan ja mingi osa eelnevast põlastavast sõnakasutusest teiste liikide suhtes on ettevalmistus järgnevaks oluliseks avalduseks: just seetõttu, et ma ei saa aru, miks mingid (ja päris suur hulk) mängijad tahavad haldjad olla, tahan ma ka haldjat mängida! Nii nagu ma avastasin endas karu, nii võiksin avastada ka haldja – et hakata armastama rivis marssimist või ilusa kleidiga mõttetut töllerdamist. Ma tahaks mõtestada seda.
Juba praegu, kui mõtlen sellele, siis ... mina, ilus kleit seljas jalutan kuuvalgel ööl kastemärjas rohus ja laulan kaunil ja õrnal häälel, nii et kuuljad tarduvad... või jooksen käed laiali ja hing avali, tõusvale päikesele vastu ja lasen kuuldavale rõõmuhõiskeid, mis äratavad kõik magajad ja nad jooksevad koos minuga... ja ma olen umbes 650 aastane ja minu aastad kepsutavad koos minuga ükskõikselt surelike suremisse suhtudes...
Ja veel üks tähtis asi – tõeline mäng ei tule kunagi välja esimel korral. Ootan teist ja looda seda vähemalt sama hea olevat kui käesolev äsjalõppenu.
Inspireerige mind ja mina inspireerin teid.
Tahan larbile ja luban olla kui vaha kõigi GM-de jõulistes kätes.
Et kõik teid armastaksid igavest.
Mina teen seda!
LOKI auks ja rõõmuks!
Mõmm – mõmm