Beleriand, muljed

[Irve]

Saime ka repliigi korras : "Paari päeva pärast on sinna oodata 250 „Sõrmuste isanda" fänni oma traditsioonilisi lollakaid mõõgavõitlusi pidama ja nende tee peab olema sile."

See on muide üks esimesi kordasid, kus ma ajakirjanduses välismaalt imporditud suhtumist märkan. Seni oleme saanud üsna positiivseid kajastusi.

[Randiel]

"Paari päeva pärast on sinna oodata 250 „Sõrmuste isanda" fänni oma traditsioonilisi lollakaid mõõgavõitlusi pidama ja nende tee peab olema sile."

250 .. . see arv on nähtavasti võetud ka kõigi meie egosid arvestades. Siis ehk venitaks kuidagi välja taolise massi.

Muidu olen sõnatu. Nii pealiskaudset ja põlgavat suhtumist pole jah ammu näinud. Mingi hetk tundus juba et positiivne lobitöö on vilja kandmas ja LARPist saamas normaalne osa meie kultuurist aga näib et taoline rõõm oli siiski ennatlik.

[Attila]

Eks kogu seeria ole selline taktitundetu huumoriga paberile visatud muljetus.
Eesti tänapäeva kirjanikud... ei maksa nende peale kurjustada. No pole paremaid võtta.

[Pallando]

[Ghostwizard]

Suured tänud mängujuhtidele ja kaasmängijatele, oli väga lahe ja tore mäng. Koht oli ilus nagu ka kostüümid ja grimmindus. Sai tehtuid omajagu erinevat alates olulistel koosolekutel osalemisest kuni kiiirkorras haavatute lappimiseni.

Isiklikulkt vinguks natukle iseenda passiivsuse kallal sel mängul, mis oli tingitud omajagu sellest Saerose kohustused Hithlumis piirdusid Fingolfinile sõnumi toimetamise ja muude asjade osas lihtsalt vaatlejaks jäämine (kuna saadikuna mul rohkemaid volitusi, peale päkapikega aetava äritehingu (juba 3. mängu järjest) tegelemisega), kuid muidu sai ikka asju aetud (kuigi mitu arutlust ja sõnavõttu jäigi ainult mulle endale pähe). Peaks tõdema et nonde kolme mängu jooksul tegi tegelane läbi põhjaliku arengu, olles kolmanda mängu lõpuks tunduvalt parem haldjas kui esimese alguses.

Kui kedagi haldjatest välja tuua siis eelkõige kõigepealt Amrod ja Lalaeth. Lihtsalt seegi kord täis respekt Amrodile, tema valikute ja otsuste eest nii selle kui terve sarja jooksul. Lalaeth, mu noor kaaslane, alguses ei osanud ma olla tänulik muu kui teise Doriathi haldja seltskonansle, siis nüüd sarja lõpuks suutis nta end näidata nii oskusliku ravitseja kui ka haldjana kel süda õiges kohas ja valmis seisma enda ja oma kaaslaste eest. Samuti ka tänud teistelegi haldjatele kellega sai koos reisitud nagu ka erilised tänud haldjakuningas Fingolfinile, täielikult haldjakuningana mõjumisest ja suurepärase rollimängui eest soomlase poolt mängitud haldjaemandale.

Inimestest ja päkapikest rääkides oleks mitmeid keda välja tuua. Haleth, Adarna, Uzbad, Boromir... Haleth eelkõige kindlameelseima ja enim oma rahva eest seisva pealikuna kui ka austusväärse ja hea inimesena. Adarna, ravitseja kes juba esimesel mängul suutis kohati targemini kläituda ja tegutseda kui näiteks enamus haldjaid, see et oma nägemise tagasi said ja suure väe omandasid polnud midagi mulle üllatavat. Olite ehk mõlemad esimesed, kes mind esimesel ürituisel panid nägema iniemstes midagi rohkemat ja seda läbi mängude kinnitasid. inimesed Boromir, ka mulle sümpaatne tegelane, kelle puhul pidin kahjuks nägema seda kuidas sind enne maha hakti kui jõudsin ise midagi teha. Uzbad ja ausaltöeldes Durin ka, te olete olnud päkapikud kes näitasite et oam kahtlastest päkapikukommetest hoolimata, olete te auväärsed ja vaprad liitlased. Kui ausalt öelda, oleks ehk liiga paljugi rahvast kelle kohta oleks üht või teist öelda.

Aga jah, korraks Ballil peatudes... see oli lahe, ja suudeti saad alahti mu blokist tantsimise suhtes, olgugi et jah see mul just iilmtingimata hästi välja ei kukkunud, aga ehk teinekord paremini

Aga jah, kõigile parimat soovides.
Ghostwizard, ehk siis Doriathi saadik Saeros

[Mõmmi]

Lugu uduvarjudest, ehk kuidas ma käisin larpil ja mida ma õppisin

Kell kaks lõpetasin oma esimese larpi. Teised jäid veel sinna, oli tulemas miskine ball ja pidusöök ja tantsimine, aga see mind ei huvitanud. Kui olin paar kilomeetrit sõitnud, helistasin naisele ja ütlesin, et nüüd ma tulen, tema vastu, et mis juhtus, et miks ma nii vara ära tulen, aga midagi ei juhtunud, ma olin lihtsalt väsinud ja ... mul oli hetkeks kahju ja tekkis mõte, et kui pööraks otsa ümber ja läheks tagasi, aga kui koju jõudsin ja trepist komandale korrusele minek tekitas raskusi, siis sain aru kui erakordselt vastik oleks see veel kuus tundi hiljem olnud. Pluss veel kaks-kolm tundi veel väsinumana roolis – ei, tänan.

Mõned hüüdsid mind mängu käigus Mõmmiks – ju see on siis minu nimi. Ma ju reageerisin sellele. Ja reageerin edaspidigi...

Kui nüüd esmaspäeva hommikul hakkasin asju kirja panema, siis kolm eesmärki: a) rõõmu ja emotsiooni fikseerimine värskena, b) asjad mida õppisin enda jaoks (järgnevate osalemiste lootuses) ja c) asjad, milles võiks teistel kasu olla (kuigi mõned detailid võivad vastuolus olla nii konkreetse stoori kui ka larpi kontseptsiooniga). Praeguse üleskirjutamise keskseks punaseks niidiks ja selgrooks valin enda õppetunnid ja poogin ülejäänusid nii nagu jumal juhatab, torust tuleb.

Ühe korra olen varem ka olnud, aga kuna siis olin vaid teisel päeval ja tegin ühe põõsa küljes kolli, siis see ei loe. Kasvõi sellepärast, et ise ei saanud õiget maitset kätte. Ühest olulisest nüansist sain maitse küll – lokisusest (Loki on muinasskandinaavia jumal, keda iseloomustas kirg pakkuda teistele teravaid ja vastuolulisi emotsioone, isegi kui selle tulemusena võeti temaga ette kahtlemata väga valusaid asju...). Eks Loki vaim peitu ka organisaatorites, kes nägid tohutu vaeva kõike seda välja mõeldes ja paika pannes, viimast lisaks paberile ka tegelikkuses (vihmas ja magamatuses ja mures...)
– Aitähh (!) sügava kummardusega.

- eemise korra Lokielamus – kummitada põõsa küljes nii, et paarikümne meetri kaugusel ei saanud traagiline tegelane rahulikult surra ja tema viimaste hingetõmmete tunnistajad olid samaaegselt arutu paha arusaamatu hinge piinade tunnistajad – ega nad sellest täpselt aru ei saanud, kuna hing ei saanud neist isegi aru – mälukaotus!


Ma langesin esimesel sõjatunnil!
... ja sain aru, et pikk ettevalmistus rolli sisseelamiseks ja asjade valmistamiseks ja kõik muu taoline olid läinud vett vedama. Kaastunne kaas-surnutele!
- enesekohaselt, minu surm oli tingitud tegelike mängureeglite mittetajumisest, keegi ei taha surra (!) ja kui mina kedagi enda arvates tapan, siis tema võib seda tõlgendada, et minu hoop tabas turvist (aga tegelikult lõikasin ma turvisega katmata õrna pehmet kõhtu !) ja asuda siis mind tapma... tegelt tappis väga ilusasti ja nauditavalt – näris kõri läbi ja kiskus südame rinnust välja – ma olen talle tänulik, et ta selle ilusasti lõpuni välja mängis. Tapke ja piinake alati põhjalikult ja rolliomaselt lõpuni (kui on eriti vastik vaenlane, siis võiks pärast laiba peale sülitada või kusta) – see on viimane austusavaldus surnud vaenlasele (tema rolli täitjale).
o Võimalusel tuleks vaenlasel raiuda küljest käsi ja jalgu, neid vägistada ja kastreerida – sellega avad nende ees uusi ootamatuid mänguvõimalusi. Ja kõigi teiste ees ka – vigastatu vajab ravi ja hoolitsust ja võib väga vabalt ka hulluks minna (oi rõõmu kõigile!). Teise päeva lõunaks oli mul tekkinud, kahjuks realiseerimata jäänud, unistus: kui oleks õnnestund umbes kaheksa haldjasõdalast (need marssivad ja rividrilli armastavad veidrikud) ära kastreerida ja nad kõik (seersant kaasa arvatud) räägiksid hästi peenikese häälega ja marsiksid jalgu laiali hoides (haavad valutavad ja hõõruvad), siis oleks see umbes kaheksa korda parem ja lõbusam kui kaheksa surnud haldjat. Surnud olla on väga paha!
o Seal oli üks pime naine – see oli imetore. Igasugused luumurrud on kahtlase väärtusega – ravitseja või maag teevad natuke tsiki-priki ja tüüp trambib endiselt ringi, aga puuduvat kätt või jalga enam külge ei kasvata. Selleteemalisi fantaasiaid:
 Jalgadeta haldjasõdur pannakse taburetile valvesse, kõik peavad teda järgmisse operatsioonikohta tassima...
 Seal oli keegi tähtis, kes kõndis ringi veiniklaas käes ja vahtis kõiki ülbe pilguga – käsi pole, ülbus endine, aga veini peab kaanima voolikuga ja tal on teener, kes vajadusel topib talle voolikut suhu...
 Kõrtsist kujuneb invaliidide kogunemiskoht, kus käte või jalgadeta vaesekesed jutustavad värvikaid lugusid kui kangelaslikult nad oma jäsemed kaotasid...
 Tapmise asemel võiks kaaluda ka haldjate kõrvalõikust ja päkade nägude raseerimist – selgitagu siis pärast, kes nad on ja miks nad sellised on...
- Suremine on väga paha ja kui tahta ellu jääda, siis tuleb vältida võitlusi ja vajadusel joosta
o Kui metsas karu tegin, siis kohtasin kaks korda üksi ringi luusivat heledas riides isikut, kes jooksis väga hästi. Vaatamata relvade puudumisele jäi ta lõpuni ellu ja loodan, et jooksurõõmu pakuti talle teistegi, mitte ainult minu poolt. Luusi üksi ringi, siis juhtub midagi ja kui midagi juhtub, anna jalgadele valu.
 Mina olin see loll, kes haaras peidetud noa ... ja lasi end ära tappa


Mängu organiseerijad toimetavad alati kusagil – lossis toimuvatel eraorgiatel ei õnnestu juhuslikult kohal viibida, aga kui on näha, et kaks päkat või pikk-kõrva kõnnivad koos lindikesega uduvarjuga nurga taha, siis võib juhulikult olla asja sama nurga taha, kus võib näha saada langetõvehoogu või aardekirstu leidmist. Väga hea õnne korral võib sinu tegelane torgata puupulga krampides väänlevale isikule hammaste vahele või üle lüüa pool leitust teenides sellega ära igavese sõpruse või vihavaenu. Suurürituste puhul, näiteks massimõrvad või –nägemused võiks see olla laiemalt aimatav (minu varasurnud tegelane oleks sellistele toredustele kindlasti üritanud pileteid müüa).
- Kui kusagil ei toimu midagi, siis tuleb ise midagi teha.
o Kuulujutt on kõigile abiks. Saata seltskonnad metsa midagi olematut otsima, ajada eri hõimud ja rassid tülli – see pakuks lisaks mägnijatele rõõmu ka GM-dele.
 Oi kuidas nad olesid rõõmustanud, kui oleks ootamatult selgunud, et nende poolt edukalt väbiviidud liiduläbirääkimised lähevad untsu, sest poolte pealike tähtsate vestluste ajal on näiteks kõrtsikakluses haldjad kahel päkal sahtid puhtaks löönud,
 või läbirääkimiste lõpuks on üks läbi rääkivatest pooltest jäänud esindama vaid iseennast, sest hõim on vahepeal valinud uue juhi
 Või metsa peidetud salajased ürikud on peidetud hoopis teise kohta, mida ka GM üles ei leia ja pool tundi hiljem ujub välja külahull, kes need leidis
 Sarnase mõtlemisega toredad ja aktiivsed eri rassidest ühinega!
• Hüpoteetilise operatsiooni plaan:
o Kõik aetakse (pseudoheeroldi poolt) kõrtsist lossi juurde
o Seal hulk seletamist, kes ja miks tulid ja et ollakse alatult petetud
o Siis tagasi kõrtsu
o Aga seal pole teenindajaid, sest need on ära röövitud...
o kõigeparem tegelane on kahepalgeline
 Ühel enda eest hoolitseval mängijal võiks kotis olla siilikostüüm, mida kasutades saaks põõsa alt alatut nõu anda
 ... ja paar haldjakõrvu, mida kõrtsis õlle kõrvale krõbistada
MA LANGESIN ESIMESL SÕJATUNNIL  nii loll on loll olla 
o Sel ajal kui tramphaldjad (need kes kooris marsivad – tramp-tramp-tramp) marsivad ja tähtsad peavad nõu läheb elu edasi

Sama õppetunni oluline meenutus: Kohtasin metsas eksinud haldjasõdurit, kes oli arvanud, et läheb kõrtsi, aga kohtumise hetkel ei teadnud ei kõrtsi ega lossi suunda. Oli selge viga talle (mänguväliselt) õige suund kätte näidata. Päise päeva aal! Oi mind lolli! Usun, et talle oleks kogu mängust oluliselt sügavam elamus jäänud kui suund oleks 180 kraadi vale olnud. Kuulsin meenutust, keegi oli kostüümis eksinuna maanteel Sangastesse hääletanud, teadmata sedagi, kummas suunas autosid ta hääletama peab – see oli õnneliku inimese jutt! Ja mina jätsin vesise ninaga haldjasõduri sellest õnnest ilma, isegi minu IG olek ei vabanda.

Kolmas õppetund – vibud ja viskerelvad on olulised!
Karuna metsas luusides kogesin, et võsas märkamatult lähedale hiilimise piir on umbes kaks meetrit ja siis rünnates ei ole mõõklase puhul väga suuri edulootusi, eriti kui vaenlasi on kaks või enamgi veel – ikka võtavad nad mõõgad välja ja hakkavad vehkima, hakka siis seletama, kelle hoop kui raske on ja millal jõuame keelatud ja ohtliku füüsilise kontaktini. Kahe, kolme, nelja meetri pealt rindu lendav nool! Ja las see teine mõõklane siis üritab läbi põõsa minuni oma praevardaga jõuda, ma lasen enne tema pihta kolm noolt ja siis teeme vajadusel võidujooksu võsas. Loogiline oleks ka eelnevalt varitsuskoha ja vaenlase vahele lõks ehitada ...
- kui ma oleksin ork
o jõudude vahekord 6 orki ja 30 verejanulist head
 ainuke hea ja võitev taktika on põõsastes varitsevad vibukütid – suured mõõgad ei aita viiekordse ülekaalu vastu.
 Orkidel peaks ka olema kusagil üks kindel linn ja varjupaik, et head ei saaks teha mingit totaalset kõikehävitavat operatsiooni – mul oli neist orkidest tõsiselt kahju – surra on väga paha
 Vibudega orkidel oleks olnud väga hea kõrtsi ümbritsevate mäekülgede pealt iga paari tunni tagant mõni nool teele saata
 ... ja kõrtsitee läks kraavi kõrvalt, teiselt poolt kraavi oleks saanud teha laskeharjutust „jooksev metssiga” – ühelt kaldalt vette, harudevaheni poris sumada paar meetrit, siis libedast kaldast üles – oleks tahtnud näha seda lolli, kes läheb niimoodi oma mõõgaga vibukütti ründama...
• Kuna surra on väga paha, siis oleks olnud tore, kui enamik taolisel viisil tabatutest oleksid halvatuks või vigaseks jäänud – mis on ju mürgitatud nooltega suht lihtsalt saavutav

Vibude ja viskerelvade puhul jääb enamsti ära ja pärastine seletamine, et kuhu ma sind lõi ja kuhu sina mind lõid ja löömise asendamine sudimisega (mis päris relvadega oleks vaid marrastusi tekitav). Kui on kohe selline viskamise oskus enne mängu välja kaubeldud, siis on reeglites kirjas, et minu visatud nuga tungib täpselt turvise tükkide vahelt paistvasse pehmesse lihasse ja mingi seletamine ei aita! MÄNG ON MÄNG . (punkt)


Meenutus tippelamusest. Olin metsas varitsuses, olin paar meetrit teerajast ja põõsa all juba ligemale tunni, sääsed sõid ja aeg-ajalt ei tohtinud kõrvagi liigutada. Oli vähekäidav tee ja ma ootasin ja valisin ohvrit. Tulid kaks haldjasõdurit, kes just karude pärast kontrollisid metsaserva. Ta vaatab mulle otsa ja ta ei näe mind! Teine näeb ja näitab näpuga – ja ta ikka ei näe! Näeb alles kolmanda näitamise peale, nii hästi olin ma end peitnud, muidugi läksin ma siis mörinal võitlema ja mind tapeti ära, selleks ju karusid vaja ongi. Et oleks kedagi tappa. Karu kõige suurem rõõm on olla peidus nii, et sind ei nähta. A’sina näed kõike ja ooootad õiget hetke!

Kõigis edasistes mängudes olen valmis karu tegema. Aga tahaks olla ikka ork! Sest siis saaks ma sealt põõsa alt vibuga lasta - nool teele ja haihtuda.
Hiilimine ja märkamatu olemine on suur rõõm taolises mängus. Ma usun, tahan uskuda, et nii mõnigi mängija oleks valmis haldjakuninga nõupidamistoas vanade harjade vahel liikumatult tunde kükitama.


Kui mind esimesel sõjatunnil maha löödi – oma süü, ei jõua ära kahetseda, siis teadsin, et mul tuleb kohusetundlikult tassida kipskujusid ühest mänguplatsi nurgast teise, enne kui mulle mingi uus roll antakse ja see uus on mingine jama ja lihtsustatu. Selgus, et uue rolli saamiseks pidinkohusetundlikult minema karuna metsa ja laskma end maha lüüa. Läksin metsa ja avastasin, et karu on imeline olla. Lühikse ajaga, metsas luusides, hakkas karu minu sees kasvama, roll moondus, saak olemine ei tähendanud enam seda, et ma ise küttida ei saaks – kui larbile sättisin, siis ei osanud arvata, et tegelikult olengi ma kogu aja tahtnud karu olla – ainult sellest on siiani piinavalt kahju, et haldjavägistamine ära annuleeriti (asjatult elatud aastad...). Aga noh, see ongi selline mäng. Kusjuures, tegelikult, see vägistamine meeldis mõlemale osapoolele. Mina elan selle üle, niikuinii löödi mind maha ja surnul on ükskõik, aga jätta vaene haldjas ilma sellest kogemusest...
Nad (GM) ütlesid pärast, et oleks tulnud luba küsida. No misjauks (!) – paljudes mütoloogiates tuleb sellist asja sagedasti ette, Tolkieninilgi suhted karude ja inimeste vahel.
Ja kudamoodu (?), et tõmban raisa pikali, siis lippan saja meetri taha, kas püksid tohin maha võtta, ta juba pikali, jooksuga tagasi, püksid maha, taas sajameetrijooks, „püksid maas, näen seal sellist ja sellist asja, kas ma midagi tohin sealt ära võtta või sinna panna?...”
Tule jumal appi!
...
Kui mina oleks (emane) haldjas olnud, ma oleks küll tahtnud vägistatu olla!

Kirjutan ja mingi osa eelnevast põlastavast sõnakasutusest teiste liikide suhtes on ettevalmistus järgnevaks oluliseks avalduseks: just seetõttu, et ma ei saa aru, miks mingid (ja päris suur hulk) mängijad tahavad haldjad olla, tahan ma ka haldjat mängida! Nii nagu ma avastasin endas karu, nii võiksin avastada ka haldja – et hakata armastama rivis marssimist või ilusa kleidiga mõttetut töllerdamist. Ma tahaks mõtestada seda.
Juba praegu, kui mõtlen sellele, siis ... mina, ilus kleit seljas jalutan kuuvalgel ööl kastemärjas rohus ja laulan kaunil ja õrnal häälel, nii et kuuljad tarduvad... või jooksen käed laiali ja hing avali, tõusvale päikesele vastu ja lasen kuuldavale rõõmuhõiskeid, mis äratavad kõik magajad ja nad jooksevad koos minuga... ja ma olen umbes 650 aastane ja minu aastad kepsutavad koos minuga ükskõikselt surelike suremisse suhtudes...

Ja veel üks tähtis asi – tõeline mäng ei tule kunagi välja esimel korral. Ootan teist ja looda seda vähemalt sama hea olevat kui käesolev äsjalõppenu.

Inspireerige mind ja mina inspireerin teid.
Tahan larbile ja luban olla kui vaha kõigi GM-de jõulistes kätes.
Et kõik teid armastaksid igavest.
Mina teen seda!
LOKI auks ja rõõmuks!

Mõmm – mõmm

[rene92]

Nüüd , kui said asjad lahti pakkitud avastasin , et jänese nahk , tumetamat värvi on kaduma läinud ja metssea alalõug on ka kaduma läinud , kui keegi midagi teab , palun antke privas teada:)
Ootan ürituse pilte väga suure huviga

[Tindome]

Ma pikalt õigustama ei hakka, aga selge on, et nii lahmaka ürituse puhul on nagunii keegi, kes ei ole rahul ühe või teise või ka üldse mitte millegagi (ja täitsa mitmel juhul on neil ka püha õigus mitte rahul olla).

Isegi kui meil oleks viie ja veerandi (veerand=mina) asemel olnud planeeritud 8 platsigemmi ja raadiosaatjate akud oleksid enne mängu üle kontrollitud ja pidanud vastu kauem kui 2 tundi, ikka oleks mõni jama sisse jäänud, mõni liin käivitamata ununenud, teine poolest päeva lahkuva kaasmängija kadumise nahka läinud jne. Nagu nüüdki läks, ainult loodetavasti pisut väiksemal määral. (Mitte et minu meelest suurel määral nutta oleks vaja, enamik asju läks ikka tööle ja tegi hulgal rahval elu huvitavaks.)
Ja vihma oleks ikka sadanud.

Probleemid probleemideks, mul on ohjeldamatult hea meel kõigi pärast, kellele meeldis ja kes nautisid.

Siiralt.

Kõigile (s.t. kõigile, kes tulid) suur tänu!

Logerin, sinu kohta ma pean kahetsusega ütlema, et me oleks sust heal meelel teinud täisrolliga mängija, aga meie teada sa olidki "see ainus mees garnisonist, kellele tohib natuke liini ka sisse kirjutada, aga talle ka mitte palju, sest garnisonil on nagunii nii krdi palju tööd." Järgmine kord ütle selgelt, mida tahad =)

Õuverruul olukorra osas, kus orkid ründavad 8 KORDA FINGOLFINI turvalises asupaigas asuvat LOSSI ja garnison peksab kaitsetud inimesed välja tagasi, sest kuningas magab ja käsu ülevaatamist ometi keegi nõudma ei lähe, oli ainus, mida me sel hetkel teha oskasime. (Jah, oleks pidanud küll lisama lausele "las poisid jooksevad ja löövad" selle, et "aga mängus see hiljem arvesse ei tule.")

Aga ma möönan, et tänu platsigemmide vähesusele ja sellele, et ma ise ei näinud sündmustest muud kui mingit uksealust rüselust, jäid vist mõned väikesed, aga olulised lisandused (nt privaathommikubriifide näol neile, keda õhtul kõige jämedamalt solvati) tegemata.
.

Loodan, et kõike kokku võttes õnnestus meil ikkagi toota maailma juurde 4 milligrammi armastust ja õnne ning seda, mis oli tulemist väärt, oli rohkem kui seda, mis ei olnud.

( )

[Xan]

Tõele au andes, kuningas andis vähemalt 2 korda käsu saabuvatele inimestele kaitsesalk vastu saata ja vähemalt 5 korda käsu garnisonil tagada kõrtsini viiva tee ja kõrtsi juures asuva inimeste IG laagriala kaitse. Kuhu need käsud oma täitmisega jäid, me tõesti ei tea. Eks ilmselt väeülem tegi vastavalt oma võimalustele neis korraldustes loomingulisi korrektuure .

Tunnistame ausalt, selle ala minimaalseks turvamiseks oleks pidanud garnison olema vähemalt 2x suurem. Ja kui olemasolev garnison oleks tõesti üritanud kogu inimestele ettenähtud ala turvata, poleks neist üsna varsti mitte kedagi elus olnud. Kaheliikmeline haldjapatrull oleks metsateel raskes rauas orkidele korraks köhatada olnud ja oskusliku tegutsemisega oleksid orkid õige pea lossis sees rahvast tapnud.

Ööga oli nii, et meie lähtusime mänguinfost, mis ütles, et inimeste IG mäng öösel on kõrtsi juures olevas IG telgis. Lossis on OG magamisala, kõik. Alates 2300- oli lossis magadatahtjate häirimise vähendamiseks lärm ja läbustamine keelatud ja see oli ka fakti kõrval, et tegemist on ikkagi kuningalossiga mitte läbikäiguhooviga, üks põhjustest, miks loss tühjaks löödud sai. Ehk siis meie jaoks on etteantud mängureeglid täitmiseks, mitte oma suva järgi ümberväänamiseks.

Pealegi GM-id olid küll kuninga taolise korralduse peale üllatunud, aga no kuidagi ei tundunud, et see oleks neile kuidagi ebameeldiv või mittesobiv üllatus olnud .

[Drajeen]

Paar sõna ka kõrtsiemand Idhrenilt
Asukoht ja kostüümid-grimm olid suurepärased, nagu eespool korduvalt kinnitatud, samuti ettevõtmise mastaapsus - kummardus gmidele selle eest.
Mulle, kui kõrtsi omanikule , tegi kõige enam meelehärmi mängu alguses ja ka kestel ausalt õeldes väga visandlikult korraldatud (või korraldamata jäetud ) kõrtsi tegevus ja kogu selle rahva toitlustamine - nagu pärast selgus, oli kõik asjad olemas, ainult keegi ei teadnud täpselt, kus või mis miski on - sellest siis oli tingitud ka osa rahva õhtusöögita jäämine, mille üle kogu kõrtsi rahvas väga kurvad olid - meie poolsed vabandused! Eelnevalt välja käidud Irve mõte korraldus-gmi vajalikkusest on täiesti õige!! Ju ma ei osanud siis ka ise õigelt inimeselt küsida vblla. Ja suur tänu kokaemandale ja tublile köögipiigale ning koldepoisile! Kuigi me kõik sattusime vist oluliselt vastutusrikkamasse rolli, kui keegi meist oodanud oli, tulime lõppeks hästi toime mu meelest Kuna kokaemand järgmisel päeval suisa ise pidi kõrtsi vedama tänu vist kogu mängu kõige võikamale mõrvale , siis oli ainult õiglane, et mängu lõpuks ta kogu asutuse omale sai Lõpuks töötas vist kõik siiski sujuvalt.

Ma usun, et Mõmmile võib rahuldust pakkuda, et üks tegelane mängus tõesti ka kaotas mõõga läbi nii käed, jalad, kui lõpuks ka pea, aga et see just õnnetu ja ilmsüüta kõrtsiemand pidi olema, kes reeturist küti poolt orkide juurde meelitati, et pahalane ravituks saaks! Tõele au andes plaanisid kurjamid küti õhutusel, kes äratundmist kartis, küll "vaid" keele välja lõikamist, aga kuna ork seda agaralt pea mehepikkuse mõõgaga toimetama asus, tundis ravitseja andega naine, et see protseduur pea eemaldamise kaudu ilmselt sooritati ja suri maha.
Nüüd siis teate ka seda, mis peale balli kütt Ramaga sündis
Kes oleks võinud kahtlustada meest, kes koos noore naise ja pisikese tütrega liigub?!
Selle õnnetu sündmusega olid siis seotud järgmise päeva segadus kõrtsis ja ka ülimalt dramaatiline liikumine läbi lossi, kui leinast murtud kõrtsmik oma naise ihuliikmeid tassides metsa poole suundus.
Õnnekombel teadis üks haldjasõdalane, kes isegi pikalt ja vaevas metsas oli ekselnud, kõrtsmikule sooviallikale teed juhatada, niiet kogu oma maise vara eest äratasid võimsad iidsed jõud kõrtsiemanda müstilisel kombel taas elule . Nõustun täielikult Mõmmiga - surnud on paha olla ja uut rolli on raske omaks võtta. Niiet kõrtsiemanda rõõm oli suur, et sai surmavallast tagasi mehe ja pisikese lapse juurde naasta, hoolimata kogu vara kaotusest.

Aga mänguväliselt olid kogu mängu jooksul kõige hirmsamad tegelikult pargi puust, märjaga hiiglalibedad trepid, kus inimesi ridamisi kukkus, ma ise kaasa arvatud(käes tohujupp eelmisest öst metsa alla puruks pekstud klaasikildudega - õnn, et vaid sinika sain, ja teises kohas ka läbi trepi kukkusin - keset pinevat mõrvamist ). Eriti hirmus oli vaadata pisikese lapsega isa kukkumist. Mitte ,et keegi oleks selles süüdi olnud, tänud korraldajate kiirele reageerimisele, et sildid välja said.

Pidusöök oli muljetavaldav ja üldmuljed peale mängu head. Jõudu mõneks järgmisek smänguks.

Kogu austusega,
endine kõrtsiemand Idhren

[inwe]

ja tema kätte jäid:
* üks must hõbedase pildiga õlakott
* oranž vest
* must meeste T-särk, suurus M
* tumehall/must kõrge kaelusega pikkade varrukatega pluus
* mingisugune rohekas torumoodi kokkuõmmeldud riie
* must kõrge kaelusega džemper
* punane top
* lehmakett vaiaga

[Tindome]

(Olles natuke taustainfoga varustatud saanud, ütleks ma, et öö oleks vast tõesti tulnud pisut teistmoodi kokku võtta, kui meil oleks olnud inimjõudu kõiki sündmusi jälgida. Vabandused neile, kelle emotsioonidest ja tegevusest sõideti üle seoses sellega, et öösel oli üleval ainult 1 ühe jalaga gemm ja orkid ei saa ometi Fingolfini lossi rünnata /ja ei saagi!/ jms.)
(Ja tegelikult mina imetlen garnisoni kannatlikkust ja indu tulla mängima põhimõtteliselt ainult selleks, et seina ääres seista.)


Olevi pildid on südantmurdvalt kaunid.

[Magnus]

Kõrtsiemanda röövimine oli huvitav. Kuna orkivaritsust oli omakorda varitsenud karu, lõpetasin ma murtud kätega. Et meil omal ravitsejat ei olnud, pakkus meie liitlane, et toob kohale inimesest ravitseja. Kui nad olid kohal, hüppasime põõsast välja ja ma käskisin käed korda teha. Tema tapmine ei olnud tõesti plaanis, aga nii läks. Tõsi küll, endal ei läinud kah paremini, sest hetk hiljem kohtasime valvureid. Kuna me suure kisaga peale jooksime, pistsid nemad jooksu. Minul olid aga tegelikult käed ikka katki ja ma ajasin neid taga võitlusvõimetuna relva järel lohistades. Seega, kui valvurid regrupeerusid ja otsa ümber pöörasid, oli kohe minu kord põgeneda.

[kaljukotkas]

Tekkis veel selline küsimus, et seal jooksis üks kaameraga vend päev läbi ringi. Et kas see filmimaterjal, mis talt tuleb, et kas see läheb kuhugi avalikkuse ette kah üles või mis lood sellega on?
Ja kui ma ei eksi, siis mängul oli rohkem kui kaks kaamerat nii, et äkki inimesed, kellel kaamera kaasas oli ja kes klõpsutasid, pange oma pildid üles ja jagage neid ka teistega.

[Tindome]

Filmiga on sellina lugu, et kui see saab valmis ja on väärt vaatamist, me organiseerime sügisel mingisuguse suurelt ekraanilt ühisvaatamise osalejatele. Koos näksimise ja ohjeldamatu mölaga. Pärast võivad soovijad küsida endale tasuta koopiaid.
(Kui ei ole väärt vaatamist, laeme ta kuskile üles, paneme lingi foorumisse, ja unustame kogu loo. Ühe kaameramehega on üsna raske mingit asjalikku filmi saada tegelikult).