Larpide tüübid

[Aurin]

Saan Bernardi punktidest aru küll, aga leian ka väikese vasturääkivuse, mida arutada. Nimelt avastasin mõni aasta tagasi üllatusega, et on mängijaid, kelle jaoks hea mäng on see, kus nad saavad pimedas nurgas istuda ja oma tegelast oma peas läbi mängida, samal ajal teiste tegevust jälgides. Minuarvates, et tee see nendest veel otseselt "halba mängijat". Võib-olla Kasutu mängija, aga kui ta täidab oma rolli ja ei riku reegleid ei saa teda sundida teistega suhtlema ja mängu edasi viima. Lisaks võib ta olla isegi "hea" selles mõttes, et ei sega teiste mängijate asjaajamistele vahele, aga aitab kaasa olustiku loomisele.

[Tindome]

nimetatud olustikularp kõlab minu jaoks täitsa piisavalt larpina.

Happeningist eristab teda vast eesmärk - larpina oleks selleks umbes midagi sellist nagu "tutvugem tundmatuga, adugem teistsugust, mõistkem paremini" vms, ühesõnaga, sisseelamine. Happeningina oleks see eesmärk ilmselt kas "kunst olgu kontaktis eluga" vms sotsiaalset ja esteetilist ühendav sõnum.

Seda sügavalt sisseelanud nurgasistuja küsimust olen ma kunagi seltsinaiste ja -meestega arutanud, ja leidnud, et selline mängija ei tee kellelegi kurja, aga vahel on lihtsalt tunne, et tema peale läheb hea roll raisku. Kogu töö, mis pandi selle alla et roll oleks mängitav ja aktiivne, läheb tühja.
Kuigi loomulikult on see kordi parem variant kui aktiivne ja samas rolli mitteaduv ning sisseelamata mängija.
See viimane on üks kole nähtus.

[Attila]

[Aurin]

[Tindome]

Mängijaga tuleb läbi arutada loomulikult. Probleem antud teemal on lihtsalt selles, et introvertne mängija pole üldiselt ka suurem asi arutaja, ja samuti ei ole ta ise (eriti kui ta on üsna noor) teadlik/valmis tunnistama, et ta on uimasevõitu. Kui ta üldse midagi peale konkreetse rassi või ameti küsib, siis ikka võimalust maailma mõjutada (nagu enamik).

Isiklikult mina leian, et hästi kirjutatud roll annab väga head võtmed kätte mängumaailma ja tegelasse sisse elamiseks. Seda omaenda isikliku kogemuse põhjal, mis ütleb:
Ma võin endale ise ju väga kauni loo välja mõelda, aga kui ma tean, et ühtegi riba sellest tegelikult mängus ei ole (ei mu armastatud venda ega vihavaenlast ega ka kedagi, kes selgitaks mulle mu perekonnareliviikia tähendust), muudab see loo kohe odavamaks. Kasutumaks.
Ükskord ma mängisin amneesikut, kes teadis, et mängul pole kedagi, kes teaks midagi tema mineviku kohta, sest lp. mängujuht käis enne mängu minu juurest läbi ja vabandas, et oli mu rolli ära unustanud. Mida juhtub ja ma ei ole pahane, aga see lihtsalt hävitas mu jaoks kogu mängu. Kuna ma teadsin nagunii, et ühegi vahendiga ma ei saa välja uurida, kes ma olen, siis peale paaritunnist uurimist ja otsimist ma loobusin, tantsisin niisama ringi ja kokkuvõttes lämbusin igavusse.
Aga kui minu isiklik lugu e. roll on seoses teiste omadega (e. ma tean, et mingis osas on mängujuht seda ette valmistanud, maailma ja teiste rollidega sobitanud), siis isegi kui mul ei õnnestu rolli kõiki võimalusi realiseerda, ma vähemalt saan loota, et midagi kuskil on olemas. Et kusagil mängus võib olla keegi, kes teab asju, mida mul oleks vaja teada, või vastupidi, keegi, kes on kuulnud mu kuritegudest ja tahab mu kinni püüda. Mis tõstab meeletult minu motivatsiooni aktiivne olla ning tegutseda.

Aga ma ütlen veel korra - mina ei nõua kelleltki, et ta teeks mänge, mis mulle õiged ja head tunduvad. Ärge siis teie ka - kui teile ei meeldi rollidega mängud, ärge minge ja ärge tehke, aga ei tasu seepärast veel rollikirjutamist a priori maha teha.
Maitsed on erinevad.

[Aurin]

Jah... sul oli halb kogemus, mul on sinna kohe hea kogemus vastu panna, mis minu argumendile midagi juurde ei anna, aga vahest on huvitav lugeda, kui ei, siis võib pärast kaldkirja minu arutluskäiku edasi lugeda.

Mänguks oli Diablo I. Otsustasin tuju aiel sellel mängule kirjutada eriti põhjalik roll. Uurisin maailma tausta ja olles mänginud ka Diablo mängu, kirjutasin endale paladini, kelle elulugu igal võimalusel mängukuulutusega mingitpidi seotud oli. Mängule jõudes avanes mulle tuttavlik seiklusmäng, kuid mu üllatus oli suur, kui kohalik kuripaha mulle reaalselt mu sissekirjutatud õpetaja maharaiutud pea viskas ja mind nimepidi nimetas. Seeria edasistel mängudel tekkisid uued tegelased, kes GMid olid minu perekonnaaga kuidagi sidunud ja eelviimasel mängul oli lausa puu, mille lehtedeks olid minu pere liikmete pildid. Ühesõnaga Täiesti ise väljamõeldud backstoryst sai üks suur osa maailma ja mängu taustast.

Iga vastutustundlik mängujuht teab, et mida noorem mängija seda suurem on tõenäosus apsakateks, või üldse mitte kohale ilmumiseks ja seega ükskõik kui palju see mängija ka maailmamuutvat rolli ei nõuaks ei saa talle liialt vastutust anda.

Kui roll on hea ja õigeaegselt GMideni jõudnud ja viimased pole seda ploti sisse kirjutanud annab see põhjust arvata, et GMidel on enne mängu kiire olnud ja kui nad oleksid ka ise sulle rolli kirjutanud ei oleks neil olnud aega ka seda korralikult ploti kirjutada ja sul poleks tõenäoliselt sel mängul rohkem teha olnud, kui antud juhul. Minu nägemus heast plotist on mängijatest sõltumatu ja võtab aset ükskõik kas mängijad midagi teevad või mitte.

[Tindome]

Ah, aga see on siiski koostöö ju sel juhul!
Phmt saab mõlemat moodi:
a) mängujuht annab teada: rollid kirjutate ise - saab kätte rollid, moodustab neist mingi terviku, sulatab maailma, teeb siia-sinna vajadusel lisandusi ja muutusi (või ei tee), saadab tagasi. Mõlemad pooled on tegevad.
b) mängujuht palub teada anda, mislaadi rolli soovitakse - mängija saadab olulisemad märksõnad - mängujuht moodustab neile vastava rolli ja läkitab mängijale tagasi. Tol omakorda on õigus anda edasisi soovitusi, teha täiendusi või muutusi. Mõlemad pooled on tegevad.

isiklikult minul nii mängija kui mängujuhina eelistus puudub, et kumba moodi parem on. See oleneb väga mängutüübist ja sellest, mida saavutada tahetakse. Meil oma Tolkieni maailmaga oli mõttekam teha rollid ise valmis, sest selliseid Arda-pedesid, kes iga detaili jälgida suudaks, oli mängijate hulgas vast 4.
Neil neljal oleks ehk võinud lasta rolli ka endal teha, aga kust me ette teadsime, eks ole. Samas on mul selge visoon ühest konkreetsest, kunagi tegemisele minevast mängust, kus esmased rollid peaksid kindlasti olema mängijate loodud.
Aga nii, et rollidega tegeleb ainult üks pool, ei saa. Siis on kõik rahulolematud.

[morthgoth]

Ma niisama mainiks ära, et minu jutt pidi näitama hoopis minu arvamust, et ettekirjutatud ja mängus domineerivat kohta omavate intriigidega saab intriigimängu ja ilma nendeta mingi muu mängu. Ja intriigimängu erinevuseks seiklusmängust ei tohiks pidada seda, et seal kuidagi rohkem rolli mängitaks. Ideaalis tehakse seda ju mõlemas sama palju. Ühesõnaga, nagu paljud teisedki siin väidavad, rollimäng ja võitlus ei ole teineteisega pöördvõrdelises suhtes.

Enda kirjutatud rolle eelistan ettekirjutatutele seiklusmängudel puhtalt isiklikust kogemusest. Korralikuks koostööks jätkub GMidel enamasti jaksu vaid võtmerollide või väikeste mängude puhul. Kui mäng on suur ja sina GMidele küllaltki tundmatu, ei tasu sellele eriti loota. Aga praktiliselt igal mängul oleks võimalik võtta kamp sõpru, kirjutada endale rollid ja teha selle kamba sees vat kui vinget rollimängu, isegi kui GMide jaoks sa kuidagi prioriteetne ei ole.

[arpeau]

Jaah, ja minu meelen kangastub taaskord Rongilarbi põgenev karakter.
Küsimus suurele ringile:
"Mida teeb põgeneja rongis?"

Vaata ka (see viimane lõik):

[Tindome]

[Irve]

[hoarmurath]

Sekundeerin Tindomele. Isiklikult olen korraldajana olnud väga meelitatud sellest, kui inimesed küsivad asju, räägivad pikalt rollist ja oma plaanidest/soovidest, ning vahetevahel isegi loovad maailmale osi juurde.

Tooksin näiteks ka viimase Jaapani mängu, kus oli vist 25-30 mängijat, ja kus kõigi rollidega oli nii palju tegeldud, et osa liine ei lahenenudki ära, kuna tegevust oli juba nii palju, et ei pidanud seda otseselt otsima. GMe oli antud tiimis kolm. Oma kogemusest ütlen ka, et korraga on võimalik toredad rollid kirjutada näiteks 20le inimesele. Üksi.

Irve just ütleski välja peamise põhjuse, miks mulle, kui mängijale tegelikult juuniori ja SRi stiilis seikluslarbid väga ei imponeeri. Alati on seal mingi seltskond, kellel on vaja "võita". Mis tähendab lihtsalt seda, et üldiselt olen pakkunud end NPCks, mis välistab otsese vajaduse teiste inimestega konkureerida. Antagonistlik on sellistel mängudel palju huvitavam olla.

Samas, intriigimängud, kus sisse ei elata, on ka tõesti väga halvad. Ent hea intriigimäng võib olla ikka väga hea. Näiteks minul on siiamaani meeles 2006 sügis toimunud Suguvõsa kokkutulek, mille puhul oli tegu üsna suure intriigimänguga, mis oli hästi tehtud ja äärmiselt mõnus. Head seikluslarpi mängijana pole väga kogenud larbiga tegeldud kuue aasta jooksul. Aga ehk see on minu isiklik võimetus liituda grupiga ja niiviisi mängida. Arvan muidugi, et ka seikluslarbil annaks mängida nii, et pole vaja "võita". Lihtsalt, seda ei saa teha, kui selle palk on tegelase mängust eemaldamine. Räägitakse küll, et oma viga, kui surma saad, aga minu jaoks on see pahatihti muutunud selliseks protsessiks, et nõuab juba metamängimist, ehk siis, mis og seltskondadest tuleb kindlasti eemale hoida, sest neil on kalduvused mahalöömisele. Kahju, iseenesest.

(Jah, ma tunnistasin metamängimist. Visake nüüd sopaga, kui tahate.)

[morthgoth]

Huvitav, ise olen sellist võitmise nimel mängimist kohanud tihemini just intriigikates. Enamustel on rolli kirjutatud oma väga individuaalne eesmärk või eesmärgid ja mäng kulgeb üldjoontes neid taga ajades, kus teiste rollidega suhtlemine toimub kasulikkuse järgi. Üldjoontes käivad kõik omaette isklikku võitu planeerides ringi ja vahetavad võimalikult mittemidagiütlevaid diplomaatilisi lausejuppe, üritades teist poolt üle mängida. Pärast mängu võib võtta ette rolli ja pidada arvestust, mitu sinna kirjutatud eesmärkidest sai täidetud. See võib olla väga nauditav, on minu jaoks päris nauditav olnud, aga ilmselgelt on see isikliku võidu nimel mängimine. Võibolla olen valinud valed intriigimängud, kes teab.

Samuti ei meeldi mulle PCna tunne, et GM ootab ja võibolla lausa nõuab mult mingisugust konkreetset rollimängu ja kui ma otsustan mingi hetk mängu ajal veidikese tegelase väärtushinnanguid korrigeerida, on see järsku kehv rollimäng. Mulle ei meeldi, kui GM mu kukla taga teab taremini, mis on mu rollile kohane ja mis mitte. Samuti jätan ma hea meelega mingi osa oma minevikust lahtiseks, et seda mõne hea mõtte tekkimisel suvalisel hetkel täiustada. Puhtalt isiklik soov improda ja arvamus, et roll, millesse sisse elada, tekib kõige paremini just mängu ajal.

[Bernard]

@Aurin

Läksid mööda sellest mida püüdsin selgitada. Ma rääkisin heat mängijast (kogukonna huvides). See et mõnel mängijal meeldib kehva rolli mängida on selge. See ei õigusta ega tee teda paremaks. Tean mängijaid kellel meeldib reegleid eirata ja inimestega päriselt kakelda - neil on väga lõbus. Minu jaoks on nad lihtsalt väga halvad mängijad. Loomulikult palju halvemad kui vaikselt nurgas konutaja kes kedagi ei tüüta aga point on sama.

Rollimängu üks põhieesmärk on suhtlus - kui sa suhtled vähe siis sa ei mängi just väga hästi. Keegi ei saa seda sulle otseselt ette heita aga olgem ausad, arenguruumi on sedasorti mängijal palju.

Ja kordan jällegi, punktid olid tähtsuse järjekorras - kui esimesed kakski on täidetud on juba tegu sellise OK rollimängijaga. Kolm teevad tast ühe tubli tüki kes mängu rikastab ja kõik neli kellegi keda sina kindlasti enda mängule tahaksid (sõltumata mängu tüübist).

@Hall

Jah sa räägid läbielamisteatrist ja õppeesmärgiga etüüdidest. Nagu öeldud sedasorti asju tehakse Eestis VÄGA palju, igapäevaselt. Kui eesmärk on ainult kogeda siis on selgelt tegu harjutusega. Kui eesmärgile lisandub loomemoment (üritame üheskoos võimalikult hea/autentse/kohutava pildi luua vms.) siis ON tegu häppeningiga (kunst kontaktis eluga on hea aga mitte ainus definitsioon).

Larbiks olemiseks on vaja süžeed ja tegevuslikku eesmärki. Nii nõmedalt kui see ka ei kõla - GM'i on vaja.


@Arendus teemal rolli kirjutamine

Ilmagi on selge, et maailm on täis mängijaid kes ei viitsi (ei jõua pole vabandus) rolli kirjutada ning GM'e kes ei viitsi mängija kirjutatud rolliga tegeleda (ei jõua pole vabandus).

Suurem vastutus on selles tandemis korraldajal. Kui mängija tõesti võtab vaevaks rolli kirjutada mis ligilähedaseltki sobib - on GM'il kohustus sellele "reageerida" ja vajalikke arenguid või märke genereeerida.

Kui mängija ei ole viitsinud rolli kirjutada või ei ole saadud rolli "õigeks vaielnud" siis pole tal väga õigust GM'i kehvas rollis, rollisidususes või äärmisel juhul ka mängus süüdistada.

Ilmselt oleme kõik nõus, et väga heaks mänguks on vaja mõlema poole ühist pingutust. Ja kui kumbki pool ei viitsi suurt midagi teha, on läbikukkumine üsna tõenäoline. Üritame siis neid ämbreid vältida.


@Arendus teemal võiduiha

Võiduiha (antud kontekstis on õigem öelda saavutusvajadus) on olemas meis kõigis ja päris ilma ei ole keegi. Seega tihti kehtib siin see pinnu ja palgi ütlus. Mis parasjagu kelle jaoks saavutus on, on personaalne. Intriigimängud on sama täis suure saavutusvajadusega mängijaid kui lahingmängud. Lihtsalt eesmärgid ja vahendid on teised. Antagonism on tugev läbi enamike rollimängu vormide. Ükskõik kas me mängime üksteise vastu või üheskoos maailma vastu.

Päris "ilma" olevad mängud hakkavad jälle sinna läbielamisteatri poole kalduma ja minu arvates lähevadki lõpuks larbisfäärist välja.

Egomaniakklikus ja mänguväliseks kalduvad konfliktid on teine asi - see on miski mida nii mängijad kui GM'id peaks võimalikult palju taunima ja piirama.

[Kristjan Oad]

Võiduiha vs sisseelamine - veelahe on tegelikult kriisiolukordades.

Kui mängija tajub samal ajal kuklas, et tema tegelane (lihast ja luust reaalne isik, oma sisemaailma ja väärtushinnangutega) käituks just vot nõnda, ja samas ka tajub OG, et selline käitumine ei oleks oma leeri võidu/isikliku aupaiste/mooduli lahendamise seisukohast praktilisemate killast - siis kuidas mängija käitub? Kas domineerima jääb saavutusvajadus või tegelasena mõtlemine?

IMO ei ole larbi (kui idee) ivaks säherdune saavutamine, vaid justnimelt kehastumine, mida Mart siin näeb ka veel kehastajat inimesena väga arendavana (iseenesest ei vaidle vastu).