LARP: Põhjala Pööripäev 2011 - 09.-11. September

[Irve]

Pean ütlema, et siinne diskussioon on minu meelest suht tore. Siin oli hästi palju häid tähelepanekuid.

Ühe mõttena: mõelge sellele, et mängu ajal oma enda leeri korralekutsumine on vajalik ja mõistlik tegevus. Vastane võib sulle öelda, et loe punkte ja seda on lihtne ignoreerida, aga kui saad aru, et kõrval oma mees teeb sohki, ütle pärast lahingut, et nii mängudel ei käida.

Mis puutub punktide mittelugejatesse: teadke, et tegelikult seda märgatakse, teil on maine ja teist räägitakse praegu lihtsalt selja taga.

[Henzu]

Esimese lahingmängu kohta pole paha elamus. Minu jaoks oli isiklikult tegevust väga palju lühikese aja jooksul kokku pressitud. Aga muidugi nooremate verejanu ja energia on piiramatu ning neile võis isegi väheks jääda. Laupäeva õhtuks oli ihuramm küll otsa lõppenud nii, et tuli panustada moraali tõstvasse puhkusesse ning poeskäiku. Kahjuks jäi täiskontakt seetõttu tegemata ja nägemata.
Sellegipoolest ei jäta järgmine kord maha kindaid ja põlvekaitsmeid.
Nagu tagasisidest on näha ning suurem osa kindlasti ka ise tunneb, siis alati ei ole võitmine parem stiilsusest ning mängurõõmust. Sillalahing oli tõesti kurb, aga miks küll? Ehk sellepärast et efektiivsus ja punktid ja võitmine oli rõhutatud ja esitatud kui nö peaeesmärk. Minupoolest ei oleks näiteks tähtis teada võimalikku skoori enne stsenaariumi algust. Nagu rollimängule orienteeritud mängudes saab TPsid ja küpsiseid hea rollimängu eest, siis miks mitte mõelda mingile välisvaatleja poolt hinnatud eepilisuse, hea rollimängu või stiilipunkti boonusele mida hiljem jagada. Kuigi tegelikult peaksid need olema väärtused iseeneses. Turvisepunktide ja elupunktide lugemine on ikka nende asi kelle lugeda nad on. Kui seda teeksid masinad siis ei oleks nii palju eksimusi, seni tuleb arvestada inimliku võime piiridega. Kui aga sihilikult cheater olla, siis peaks endal vastavalt muna tunne ka olema.
Tuletaksin meelde kõigile, kes veidi vanemad, et nende käitumisest võtavad eeskuju pisemad. Niiet kui käitutakse nõmedalt ja labaselt siis võtavad sellest kiirelt šnitti nooremad. Niiet võimalusel ikka enne mõelda, kas ja mida seal kõvasti röökida või naljana lendu lasta. Eks tegijad ise teavad, millest jutt. Samas ei tasu sealjuures heasoovlikku trash talki tõsiselt ka südamesse ja isiklikult võtta. Ei olnud meie oma kapuutsidega rassiviha peal väljas, ei ole varjuhaldjad halvemad inimloomadest.
Lõppude lõpuks mängime ju enda jaoks ning rõõmuks ning meile jäävad mälestused on ainsad mis on midagi väärt.

jpm.

Keha on veel valus ja pea natuke sassis, aga ma peaksin hea sõnaga meeles kõiki kellega oli au võidelda metsas, lagedal ning müüridel, tänaksin oma vendi ning leerikaaslasi toreda nädalavahetuse eest ning kõiki korraldajaid hea töö eest.
Tõsiselt, nice.

Lahingvend Heiti "Rusty" VVV

[morthgoth]

Nõustun Iti, Elini ja Arnoga suuremas osas ja nende juttu korrata ei viitsi.

Räägiks ainult tsipake Tartu VG irdumise teemal. Läbi enda vaatepunkti, kes ma olen VG alal pigem võhik ja üpris ebategus. Ei pea mina küll meid (või siis neid ehk hoopis) mingisuguseks eliidiks. Aga erinevus Tallinnast on siiski olemas. Tegemist väikese grupiga, mille kõik liikmed tunnevad üksteist aastaid. Sellest ka suurem ühte hoidmine ja sellise väikese oma pundi moodustamine. Ja see on meie endi jaoks (nii palju, kui ma teiste arvamusi tean) väga äge. Selline väiksem grupp suudab paratamatult enamasti otsustada ja tegutseda kiiremalt ja ühisemalt. Ja see, mitte mingi müstiline enda eliidiks pidamine, on põhjus, miks Tartu tihti esimesena ja mõnikord ka edukamalt (või siis õnnetul juhul kiirelt surma saades) oma asju teeb.

Ka ei teki väiksema grupi puhul üldiselt sellist situatsiooni, kus kõik ootavad kellegi konkreetse algatust ja tulemuseks on üleüldine peataolek. Julgen väita oma kogemuse põhjal, et käsuliin päris sageli ei tööta. Ülemus võib olla surnud, tegutseb kuskil eemal, midaiganes. Just selle tõttu kaotasime minu hinnangul näiteks esimese linnuse vallutamise. Läbimurre oli olemasolevate jõududega vägagi võimalik ja korduvalt käegakatsutav. Kui keegi ees murdma hakkas, siis jäi alati puudu see, kes suudaks tagant massi järgi peksta. Tartu ei jää passima, ühine tegutsemine ei murdu nii kergelt. Kui Aurin või Jaanus parasjagu karjuda ei saa, siis keegi seisma ei jää. Jällegi asi väiksemas ja rohkem läbi põimunud grupis, mitte mingisuguses soovis eliit olla.

Need on siis lühidalt minu arvates need põhjused, miks Tartu nii käitub ja miks me seda vist ka pea kõik naudime. Võib ehk tunduda snobismina. Mis seal ikka.

[Hel]

Niisama muljetamine oleks paljude teiste eeskõnelejate kordamine. Toon aga välja ühe punkti mida seni pole mainitud, ent mis minu jaoks tugevalt esile kerkis ja väga meeldis.

Ma pole juba umbes viis aastat (või kuus?) sarmasel üritusel käinud ja seega oli suur minu üllatus kui nägin ja kuulsin midagi seesugust mida varem polnud kohanud - omaenda leeri siseselt käis tihti üksteise korrale kutsumine ja reeglite meenutamine. Jälgiti, et ei kasutataks alatult ära reegliauke või ebaselgusi ning hoiti kuidagi õilsa autundega (või nii mulle vähemalt tundus) kinni ausa mängu tavadest. Lihtsalt ilus oli kuulata ja vaadata!

Võib täitsa juhtuda, et teine kordki.

Ahjaa, midagi seesugust, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, tahan ka siiski ära mainida. Nimelt, ilusate hetkede solkimine.
Neid oli veel aga kõige teravamalt jäi meelde järgmine situatsioon. Parasjagu on käimas see 15 minutit, mille vältel sai palgasõduritele pakkumisi teha. Valguse leer oli juba terve hulga erinevaid andameid kokku kandnud ja teinud seda endale sobival ja meelepärasel moel, ilma igasuguse välispoolse vahelesegamiseta. Pimeduse leeri andami presenteerimise ajal kostus aga palgasõdurite seljatagant ühe Eriti Vapra Viikingi suust pidevalt ja väga valjuhäälselt üsna vaimuvaeseid ja labaseid kommentaare erinevate kingituste kohta. Üldse mitte väärikas. Kahjuks.

Laias laastus olen ma aga oma sinikate ja muude sõjahaavade üle täitsa õnnelik ning rahulolu iseendaga on igal juhul olemas. Ma ei kurda pähe või näkku saadud löökide üle, neid tuleb ette. Ma ei kurda kellegi surematuse üle, ka neid olukordi on alati olnud ja jääbki olema. Mul on ainult sellest veidi kahju, et mitte iga mees ei tee vahet täiskontaktil ja mittetäiskontaktil ning paraku kippusid need olema paar korduvat nägu, keda võis leida endast umbes poole pisema vastase rinnalt istumas, suur hunnik rauda seljas. Ehk saab teine kord ka veidi teisiti.

Aga kõige võrratum kõigest on ikkagi see suurepärane seltskond, kellega on võimalik kohtuda, juttu ajada, pisarateni naerda ning ühist kirge ja emotsioone jagada. Te teate kes te olete!

[looom]

Tere

Suured tänud korraldajatele, et juba maeiteamitmendat aastat viitsite põhjalat korraldada.



Lähen siis kohe kõige enam räägitud teemade juurde.



Sõjamasinate stsenaariumist:

Mõned (eriti pimeduse leeri esindajad) on siin maininud, et nende arvates on nõme, et me metsas passisime ja teiega kaklema ei tulnud ja, et küllap ka meil endal oli surmigav.

Näiteks minul, ja ka paljudel teistel kellega olen rääkinud, oli tegelikult vägagi põnev. Näiteks passida hiirvaikselt puude taga kui 20 meheline vg salk mööda marsib, adrenaliin üsna laes ma ütleks.

Ühtlasi, meil ei olnud mingit isevalitsejat valguse leeris, kui selline lahingplaan ei oleks inimestele meeldinud, oleks see tsiribiribimmi saadetud ja midagi muud tehtud.

Miks ei saadetud? Ju siis oli enamus rahul.

Neile, kes valguse leerist sellega rahul polnud: oleksite võinud oma noka siis lahti teha kui õige hetk oli.



Sillalahingust:

Tuletaksin näiteks meelde eelmist aastat kus "grupilises veresaunas" tehti meie linnusesse taganenud leeri peal 1tapmine ja taganeti minema. Kui me poleks välja võitlema tulnud, oleks asi arvatavasti nii jäänudki.

Ometi polnud näiteks tookord meiepoolt mingit vingumist nii, et kes siin õige rohkem võitmises kinni on?

Tõesti, ka endal oli aeg-ajalt tahtmine lihtsalt peale tormata ja hakkima hakata, kuid ju olen siis reaalse ärapanemiskompleksiga ikka, et ise peale ei jooksnud ja vahepeal lausa teisi ootama ergutasin.



Ropendamine jms:

Isiklikult eriti kõrva ei hakanud ja ühtlasi ühegi pimeduse leeri võitleja vastu mul midagi pole. Leian, et eesti larbimaastik on liiga väike, et kellegagi tülis olla. Olen tänulik kõigile kellega koos ja keda ma pöörikal peksta sain.
Loodan, et ka teised mängul osalejad mu suhtumist jagavad.

Niipalju kui sõimamist silma ja kõrva hakkas siis oli enamasti tegemist üsna noorte (alla 15) osalejatega. IMHO tuleks aru saada, et selles eas elataksegi väga asjadesse sisse ja see, et kellelegi üle silla, või teiseltpoolt lahingrivi midagi hõigati, ei tähenda veel mingit isiklikku vihavaenu. Oleme kõik kunagi alla 15 aastased olnud ja leian, et seda tuleks võtta lihtsalt häiriva kõrvalasjana mis ühtlasi laseb lastel ennast ohutult välja elada, selle asemel, et nad kuskil aknaid sisse loobivad või üksteist reaalselt vigaseks peksavad.

Hea point oli henzul, et vanemate osalejate käitumisest võtavad eeskuju nooremad.




Sai tegelikult selleks aastaks koos sõpradega palju korraldatud ja palju kavalaid plaane välja mõeldud.
Väga kahju kui kellegi mängu-või võidurõõm sellepärast olemata jäi.

Järgmine aasta võtame arvatavasti rahulikumalt, ässame niisama ringi ja vaatame kuidas asi kulgeb.

Mis mulle väga meeldis oli palgasõdurite võimalus omale punkte hankida, pooli valida jne. Samuti rollimänguliste elementide sissetoomine, avatarid jne.
Väga lahe oli cloe mõte, et punktid saab see pool, kes rohkem pakub.


IMO, on põhjala iga aastaga järjest paremaks läinud, mida peaks näitama ka selle aasta osalejate suur hulk.


R.
Napoleonikompleksiga ainult võidule mõtlev labane viiking.
Kui midagi veel pähe tuleb siis kirjutan.

[paadikapten]

Kelle eesmärk on karm madin, eepika ja kangelassurm, võib sama huviga isikud enda ümber kokku kutsuda ja oma ideed ellu viia. Näiteks Öölahingu stsenaariumis see grupp, kuhu mina sattusin, lippas metsas ringi üsna piiratud alal, võis isegi olla, et kogu aeg üks ja sama ring. Me ei pugenud isegi varitsuseks põõsaste alla. Alati olid meil kuskil Pimeduse sõdalased vastas ja alati sai madinat, mistõttu osadel meist (näiteks mul) kulgeski see stsenaarium marsruudil "alguspunkt-mets-manala-mets-manala". Jah, seegi oli seiklus.
On isikuid, kellele pakub kaifi vastase ülekavaldamine reeglites lubatud meetoditega. Las nad istuvad metsas. Milleks rikkuda nende rõõmu selle üle, et metsas möödus vastase sõjamasin või patrull neist mõne meetri kauguselt ilma neid märkamata? See on hea tunne.
See eeldab ilmselt, et osalejate soov oleks isiklik kaif, mitte tingimata leeri võit.

[kaval rebane]

[Bernard]

Aitäh kõigile mängijatele kelle rõõmsameelsus ning avatus uutele ideedele tegid sellest pööripäevast minu enda jaoks suure õnnestumise.

Sama avatus ja kaasamõtlemine on selgelt nähtav ka käesolevas kommentaariumis, kus te nii positiivsete kui negatiivsete külgede analüüsiga väga hästi hakkama saate. Omalt poolt luban ma, et võtan teie konstruktiivset tagasisidet täie tõsidusega arvesse järgneva(te) üritus(t)e plaanimisel. Loen huviga.

Teie jätkuv entusiasm ja soov enda gruppi, seda mängu ning taustamaailma edasi arendada on vast parim mängijate tänu mida ma GM'ina ette suudan kujutada. Esimest korda Pööripäeva ajaloos oli mul hetki kus tundsin, et ei loo seda mängu teie jaoks vaid koos teiega. Aitäh!

---

Delikaatsemast teemast: rõõm on näha, et grupijuhid ja arvamusliidrid olid minu üleskutset kuulda võtnud ning alaealiste ja (üleüldine) alkoholi probleem oli kõvasti, kõvasti väiksem. Jätkakem samas vaimus ka järgmisel aastal. Noored on järelkasv ja tulevik ning eriti sellise ürituse tahaks hoida noortesõbraliku. See eeldab meelemürkidega piiri pidamist ning seadusekuulekust.

Mul on mõningaid mõtteid ja ideid kuidas rahuldada nii magada soovijate (öörahu pooldajad) kui ka pidutseda soovijate (öörahu vastased) vajadused nii, et need teineteist ei sega. Alaealiste alkohlitarbimise ja/või enese kontrollimatuks joomise lõpetamine Pööripäeval on aga kõigi nende ideede lähtepunktiks ning eelduseks.

---

[chloe]

Aitäh Allan ja muud korraldajad. Mängu eest ja särkivärki. Väga ilusad pildid on, kohe väga ilusad.


Ühtlasi maniks ära, et larbiürituste pildid võiks regulaarselt dragoni galeriisse üles panna. Oma privagaleriidesse on küll mugav üles panna, aga kes neid sealt teab hiljem otsida. Dragoni galeriis salvestub Eesti larbi ajalugu. Otsisin üks päev ja ei leidnud Jüriöö ja viimase Pöörika pilte siit, samuti on puudu Hiline Lõikus, Shadowrun ja vist ka Kustuvad Päikesed? Seoses postapo,. stiimiga on Eesti larpi tulnud uus ajajärk, aga mitte miski ei registreeri seda. Irve?!

[Bernard]

Dragoni galerii oli surnud vahepeal ja inimesed liikusid edasi. Enamik kellel vanas galeriis asjade muutmise õigused olid ei saa uuele enam ligigi (k.a. mina).

[Irve]

Galerii sai kolimisega pihta, aga kuna minul tolle eluka siseelust ülevaade puudub, ei tea kahjuks kommenteerida et millal ja kuidas sellega midagi saab.

Larpide registreerimine käib Lohewikis: http://www.dragon.ee/lohewiki/Larpide_ajalugu_Eestis

Muidugi pole sealne larpide info alati täielik ja kes omab täiendamisambitsiooni, lisagu neid laiali paiknevaid galeriisid oma mängudele (selleks lisage omale siin foorumis Wiki grupp või suhelge minuga kuidas seda teha).

[k2rts]

Hunnik pilte siis siitpoolt :



Portaalikolle oli viimasel päeval tore mängida

[Pallando]

[Batu]

Ma arvan, et Valguse leeri võit mõjub tervendavalt ka järgmisele Pööripäevale. Tunda oli, et kuna Pimedus oli 2 aastat järjest võitnud, siis Valguse leeril oli teatud kramp sees, mis sundis neid punkte hoidma ja võib-olla mõnes olukorras (nagu sillalahing) vähem eepilisemalt käituma.

Mis puutub sõjamasinate mängu, siis VVV käitus selle ajal vägagi agressiivselt - ja leidis ka oma lõpu Pimeduse leeri spawn-point'i lähedal .

Järgmisel aastal seda krampi enam ei ole ning ma loodan, et mõlemad leerid saavad võimalikult suure eepilisusega mängul tegutseda.

Korraldajatele ettepanek: kui vähegi võimalik, võiks gruppide lippudel olla suurem tähendus. Samuti, võiks olla soodustatud lipu lahingumöllu kaasavõtmine - see on ju ometi lipu koht! Mulle väga meeldis Keki tegutsemine leerilipuga viimases tsenaariumis, kus ta lipukandjana tormas vaenlase kilbirivi poole. Nii see käima peakski!

Võib-olla piisaks mängijate omavahelisest kokkuleppestki, sõnastatuna "Jah, me mõlemad võtame lipu kaasa kõige suuremasse lahingumöllu". Sama kehtiks ka vaenlastelt äravõetud lippude kohta, mis võiks olla vastasleeri meelehärmiks lahingus nende silme all. Aga võib-olla ma olen ainuke, kes nii mõtleb...

[chloe]