Hiline lõikus III - tagasikõla

[Gregik]

Pean mainima, et minu jaoks parim mäng HLi ajaloos.

Tähelepanekud:
* Uus noditöötlemise versioon on väga tore. Laske samas vaimus edasi. Mõelge ehk mõned juurdegi. Kahjuks ei näinud uut bio ülesannet.
* Airsofterite mängule kutsumine on ikka veel halb mõte. See oleks nagu pseudo-keskaegsele larpile teleportida minevikust kohale 10 rüütlit, anda neile puust mõõgad ja öelda, et ärge tugevasti lööge ning üritage ikka viisakad olla. No ei toimi. Võibolla teen mõnele airsofterile liiga, aga üldmulje on selline.

Ja nüüd edasi jutt, mida ei pea lugema.

=============================================================

Kuul pähe või mis?

Peale mõnepäevalist rännakut jõuame lõpuks piirile. Uniooni ja Konföderatsiooni piir ei ole just kivisse raiutud ja teeb ülekatet mõlema arvates sõltuvalt asukohast umbes 1 - 15 kilomeetri ulatuses. Ülesanne lihtne. Teha eelluuret ning leida sobiv laager. Linnast peaks saabuma peagi mingi üksus ülivägesid. Miks nad siia tulevad, seda me ei tea.

Juba esimesest majast leiame "nodi" panipaiga, mille me "jupatsiga" (tegelikult oli ta nimi vist Joppa vms) lahti muugime. Kasutades selleks traati, et lühiühendada mõned võtme elemendid skeemil. Saagiks meeldiv kogus ilutulestikku.

Liigume edasi ning järgmisest majast leian ukse, mis on koodlukuga suletud. Taaskord asume "jupatsiga" tööle ning mõned minutid hiljem avaneb uks, mille taga on veel üks uks. Ruum aga on kaetud mingi valge lögaga. Piiludes uksevahelt sisse, tunnen, kuidas süda läheb pahaks. Võimalik, et D-tox aitab ning saame ikkagi uurima minna, mis seal ruumis vilgub? Aga Aetiga (bio) vesteldes selgub, et esiteks meil ei ole D-toxi ja teiseks ei jõuaks me selle kraamiga eriti kaugele. Nii et on vaja kaitseülikonda. Äkki eelnevalt nähtud neegerkaupmehed omavad sellist kraami?

Kohale jõuavad linna üliväelased, keda juhib kolonel Stantsius. Tasakaalukas ja esmapilgul mõistlik mees, kes esimese asjana soovib, et üks tehnik aitaks sideantenni üles seada. Ajan käpa kõrgele! Sellist võimalust kasutamata jätta oleks puhas lollus. Teleskoopantenn, raadio ja antenni stabiliseerimiseks peenike tross. Kes iganes selle komplekti kokku pani unustas kaasa anda kaabli, mis ühendaks antenni raadioga. Õnneks oli mul natuke traati kaasas. Püstitasime antenni väga kauni vaatega kõrge mäe tippu. Signaal levib nagu loom.

Üritame edasi liikuda, et korjata materiale D-toxi jaoks ning kaupmeestega äri teha. Eelgrupp Zorro teatab, et nad näevad Uniooni vägesid liikumas. Peagi kohtume meiegi mingite tegelinskitega, kes varjuvad metsa. Kõik on pabinas. Liigume teelt eemale. Peagi avatakse tuli ning sõdurid liiguvad lahingu suunas. Tsivilistidele jäetakse 2 sõdurit. Liigume ristmikuni, kus on haavata saanud grupp Romeo. Auk, mis on varjatud kuuseheki poolt, on meeldiv pelgupaik. Sõdurid on kõik läinud ning ka 2 meedikut, kes on meiega liitunud selleks missiooniks. Kükitan kuusikus koos tsiviiljuhi, bio ja uue techiga. Kaugemalt kostab taas intensiivsemalt lahingutärinat.

Selja tagant kostub krabinat. Võsa tagant astuvad välja Harri ja Rein, kes üksteist toetavad. Mõlemad sõdurid on haavata saanud ja ei tea kurat, kuidas meie juurde tee leidnud. Taas intensiivistuv lahingutärin on lähemale liikunud.

Otsustame tagasi liikuda vahepeal laagrina kasutatud majja. Kaugele me ei jõua, sest peagi kuuleme hääli ja jääme ühe tihedama kuusetuka taha varju. Sõduritele manustatud rohud on hakanud just mõjuma, kui näeme, et üle pisikese lagendiku tuleb meie poole kolm kogu. Mets on suur ja lai - saatus on paras nõid! Rein ja Harri võtavad positsioonidele. Meie varjume nii, kuis oskame. Näen ühte linna Deltat (nii nad ennast kutsusid) nende seas ning annan teada, et need vist on linna üliväelased. Kümme meetrit, viis meetrit, mehed sisenevad meie ees olevasse kuusikusse, kas nad tõesti ei märka meid!?!? Üks meestest keerab natuke enne meid ära ning liigub meist vasakule. Sel hetkel, kui ta kuusikust meie kõrval väljub, näen ma eriväelast oma nina sügamas - kinniseotud kätega, ta on vang hoopis! Hüüatus: "Seis, kes te olete!", keegi avab tule, kuulid vihisevad, Aet karjub "Me oleme tsiviilid!", mu pealaest käib läbi terav valu, kukun. Kaotan hetkeks teadvuse...

Olen taas teadvusel ning üritan ennast liigutada. Pea valutab kohutavalt. Ümberringi kõik karjuvad, tundub nagu lahing ei ole veel lõppenud. Silme eest on must. Üritan midagi rääkida, kuid välja tuleb ainult mingi lalina ja ohkimise vahepealne häälitsus. Tsiviiljuht seob mu pea kinni.

Roomates ja koperdades liigun mehe juurde, kes meid küljepealt arvatavasti tulistas. Ma olen segaduses, mulle ei meeldi, et inimesed üksteist tulistavad ning siiani pole ma tundnud, et ma tahaks kellelegi liiga teha. Kuid tema juurde komberdades ning jalaga ta relva eemale lüües tekib hetkeks kiusatus. Mida kuradit ma sulle teinud olen! Kes sa oled ja miks sa siin ringi kooserdad ning mu sõpru tulistad. Miks sa kuradi värdjas!?! Ta on veel elus. Silme ees läheb taas mustaks, süda läheb pahaks. Oksendan otse tema kõrvale. Küsin, kas keegi aitaks ka teda, miks ta piinleb siin? Rooman tast eemale ning jään puu najale lösutama. Oksendan veel. Selja taga kuulen halastuslasku.

Saabuvad Valge, posu sõdureid ja meedikud. Kaasas on kaks vangi. Üks meedik annab mulle mingi tableti. Teine lubab süsti teha tagumikku. Enesetunne läheb kohe paremaks. Ei julge oksendada enam.

Ka hunnik Deltasid leiab meie koha üles. Mõned neist on haavatud. Kahele tehakse operatsiooni. Üks karjub nii kõvasti, et lähen topin talle oksa hammaste vahele. Näri seda!

Lõpuks liigume laagripaika tagasi. Valge kaupmehi otsima ja vange vahetama! Tahan kah kaasa minna. Ei lubata. Tuletan veelkord meelde, et meil on kaitseülikonda vaja, kui me üldse midagi sealt pulbriga ruumist saada tahame.

Saan vangidega jutule. Üks neist üritab millegi pärast kogu aeg meie kommete ja tavade kallal nokkida. Ise räägib ta mingist rahast ja tasudest ja lepingutest, mis ei aita talve üle elada, vaid on mingid mõttetud takistused tingimusteta koostöö tagamisel. Teine lihtsalt noogutab kaasa. Muidu tunduvad samasugused tavalised külainimesed olema nagu meie. Birgit (tsiviiljuht) teeb neile võikusid. Lähen lunin endalegi ühe.

Mingi hetk keegi ründab meie laagripaika. Kuulid vihisevad, jooksen nii, et hing jääb kinni. Teist korda kuuli saada enam ei taha!

Saabub kaupmeeste auto. Lõpuks ometi on Valge saanud nende liidriga jutule ning saanud meile ülikonna, millega saame sisse minna! Pakun ennast kohe vabatahtlikuna! Kole põnev on! Õnneks läheb ülikond mulle selga nagu valatult.

Mask tõmbab ennast juba peale paari sammu täiesti uduseks. Näha on ainult paarkümmend sentimeetrit ette. Esimeses ruumis ei leia midagi. Teises ruumis on mingi vilkuv tuli, mida märkasin ka enne sisse piiludes. Vaatan ringi, astun ruumi ning jalge all käib *klikk*. Kükitan ja vaatan jala alla. Miin!!! Tundub, et see on defektiga. Muidu oleksin juba ammu looja karjas. Võtan sütiku välja ning nüüd hakkan ruumi sentimeeter haaval läbi uurima. Leian kollase heljurõisiku. Veel kolm miini, eks pärast uurib, kas needki töötavad? Ühest nurgast kotitäie ilutulestikku. Ühel hetkel kuulen ühest ruumist mingit raginat ja juttu. Selgub, et raadiosaatja on vestitaskust põrandale kukkunud. Lülitan selle välja ning panen korralikult taskusse. Otsin veel ruume läbi. Leian arvutijupi, mida kaupmehehärra otsis. Leian ka koti, mille sees on mingid kivid?

Kaupmees uurib ukse tagant, et kas mul läheb veel kaua? Kuulen veel, et sel ajal, kui ma selles pulbriga kaetud ruumis ringi kolanud olen, on unioon meie baasi vallutanud ning kõik sõdurid ära tapnud! Mõtlen ning peidan miinid ühe ruumi nurka ära. Panen ilutulestiku taskusse, miinisütikud peidan oma vesti nii, et neid kohe ei leitaks. Võtan arvutijupi ja koti kividega ning lähen välja. Kaupmees on rahul ning ütleb, et võin kividega koti endale jätta. "Aitäh!", mis mul nendega teha, mõtlen ma.

Väljas on kõik kohad uniooni sõdureid täis. Annan koti kividega tsiviiljuhile. Ise vaatab, mis teeb nendega.

Deltad lähenevad baasile. Tunne on selline, et läheb jälle madinaks. Aga tuleb välja, et nad tahavad lihtsalt läbi pääseda. Millegipärast läbirääkimised jäävad toppama.

Raadiost kostab Harri hääl. Tundub, et kõik meie sõdurid ei olegi surnud. Ta tuleb metsast välja ning alustab läbirääkimisi uniooni tegelastega.. Harri läheb meie üliväelastega läbi rääkima, et nad uniooni pantvangid vabaks laseks meie vastu. Varsti tuleb teade, et läheb vahetuseks. Tundub, et kolm kolme vastu. Ehk siis kolm jäävad siia. Uniooni kätte. Minul ei ole sellega probleemi. Pole peret, mis kinni hoiab. Töö on töö. Insenere on igal pool vaja. Olen nõus jääma, et teised oma perede juurde tagasi saaks. Aet, "jupats" ja üks meedik Ella saadetakse teele. Siis tuleb aga välja, et Harri on kokku leppimisel teisiti aru saanud ning tahab, et meid kõiki vabastatakse. Oh, kus kukub siis alles karjuma! Lõpuks unioonlased nõustuvad ning ütlevad, et kõik, kes tahavad, võivad minna. Teised asuvad pikemat mõtlemata minekule. Ma kahtlen hetke. Millegipärast on kahju neist uniooni külameestest. Nemad meid päästsid unioonil linnavurlede käest ning nüüd jäävad neile ainult näpud. Samas üksinda sinna jääda oleks kah kurb. Jätan hüvasti. Loodan, et näeme peagi.

----------------------------------------------
Karlsson
Gonföderatsioonist

=============================================================

[chauucer]

Minu silmist siis nii – nõustun täielikult Ramboga, kuule kõigil vähemaks. Enamus situatsioonidest oli ikka nii, et ennem tulistati ja siis hakati rääkima. Ise tegelikult poleks lambist kedagi tulistanudki, kuid juhtus ikka see, et avati lambist tuli ja peale seda läks kaupmees äri tegema.
Pole eriline kirjanik, kuid proovin enda tegelase silmadest kirja panna.
Istun enda venna Brazaga kahekesi baasis, manustasime Rambo tehtud valget pulbrit ja jõime hommikul kogutud reostunud vedelikku. Järsku kuuleme samme ja meist jookseb mööda kolme jalaga põder kellel sarved põlesid peas... Neljas jalg jooksis kolm meetrit tagapool põdrale järele. Mingi mutant. Andsime tuld ja lasime sõelapõhjaks kuid raibe ei teind teist nägugi.
Mingi aeg läks mööda ja siis avati meie pihta kuskilt kaugelt tuli, varjusime (kuskilt oli välja ilmunud kaupmees, kes läks nendega äri tegema). Kaupmees on selline imelik tegelane, räägib mingist gaasist kõigiga.. Kollane heljurõisik? See on ju sinine, tsiribiribimmi, kas kaupmees tarbis ka Rambo kraami... Vahepeal kõnnib omaette ringi ja räägib.. Kysisin, et kellega ta vestleb, vastas, et tuulega.. Hoian tast igaks juhuks eemale..
Hiljem: Tantsime, paneme tina ja anname metsa tina. Järsku avatakse ~7 meetri kauguselt künka otsast tuli ja lastakse vasak õlg ja kops ribadeks. Ei saanud aru millestki, shokimoment. Ainuke asi mida nägin oli varem sisse hingatud kanepi toss, mis nüüd kuskilt kopsupiirkonnast välja tuli. On raisad, mis ma pean surema tühjade kopsudega? Tahan rummi.. Nägemine ja taju tuleb tagasi. Kapten Rambo karjub, et annaksin talle enda tuki. Karjun abi, meedik käsib enda juurde roomata. Viib läbi kiire operatsiooni. Näen, et kaupmees on üksi punkris wtf.jpg. Jooksen kaupmehe juurde samal ajal, kui keegi talt selja tagant juurde hiilis, andsin täiest jõust tüübile piki hambaid niiet nukid siiamaani verised, mille peale too minema jooksis.
Kõik on vaikne, istume ja varjame ennast punkris. Kõik on shokis ega räägi midagi kõva pool tundi. Kaupmees proovib inimestele elu sisse puhuda ja lähvad äri ajama. Mina ja Braza jääme baasi valvama. (koguaeg oli närv pingul sest kuulsime samme aga pmst iga kord tuli välja, et see oli tglikult GM kes ringi jooksis. FFS selline närvipinge).
Kaupmees tuleb gängiga tagasi ja ütleb, et läheksime temaga kaasa. Hüppame maasturisse ja sõidame uniooni baasi. Kõik kohad on valgeid täis. Hirmuäratav. Üks valge tahab muga fistbumpi teha kuid sõiman tal selle peale näo täis. Äkki rebivad 2 uniooni sõdalast mult ja Brazalt relvad käest ja lasevad kuulid kerre (ytlsd muidu et kõik, te olete surnud, mille peale saimegi aru et mkay normaalne täiesti põhjuseta lastakse maha. Natuke aega segadust ja siis öeldi, et ei me ikka aint haavatud, no mkay). Vaatan ringi ja näen, et Rambo lebab maas ja Kaupmees ajab rahulikult äri. Külma närviga mees. Uniooni meedik jookseb Rambo juurde ja hakkab ta haavu siduma. Meie juurde tuleb Uniooni sõdur ja annab 2 varianti. Kas meid ravitakse ära ja ühineme uniooniga või meid viiakse metsa mädanema. Minu sõna ei tähenda midagi. Valime esimese varjandi (ma ei andesta Unioonile, ma saan kättemaksu). Meie juurde tuleb rõõmus Uniooni naissoost bio(v oli tech..), lapib meid ruttu ära ja annab hõbedast pudelist natuke kehakergitust. Meedik palub meil kõndida punkrisse ning opereerib mind ja mu venda korraga. Tulevad teised tsiviilid, pakuvad d-toxi, süüa ja kohvi. Tsiviilid olid ärritunud enda sõdurite peale, et meile kuulid kerre lasti. Vaatan ringi ja avastan, et Rambo koos Kaupmehega on põgeneda suutnud. tsiribiribimmi kyll, kuidas me siit minema saame? Vähemalt on kaupmees elus..
MÕTTED MIS TOL HETKEL PEAST LÄBI KÄISID: Unionistid... Tsiviilid kohtlesid meid hästi. Laseks nad kõik maha ja põgeneks kaupmeeste juurde tagasi.. Kahju oleks neist.. Pärast keerame sita kokku kaupmehele.. Hmm.. Sõdurid lähevad kõik minema.. Ainult 2 tki jäid baasi, üks neist oli relva ära kaotanud.. Teisel on relv olemas.. Küsin informatsiooni kõigi kohta, kes on kes ja millega tegelevad. Räägivad kõik välja, lollid. Mõtlen, et võtan maha Uniooni sõduri, kes omab relva ja kõik teised ei saaks meie vastu midagi teha. Jätan meelde, et kes on meedik, kes bio ja kes tech. Meil kaupmeestel neid pole, kuid vaja oleks.. Kuidas ma oma vennale info edasi annan, nad ju kuulevad kõike.. Laseks kõikidele kuulid kerre ja jätaks maha roomama, nad ei saaks üksteise haavu ka siduda. Võtaks kaasa enda venna, meediku, 1 bio ja 1 techi. Üks suvaline pantvangiks kah... Jookseks poolele teele ja siis saadaks pantvangi tagasi, kes võib teised ära tohterdada.. Idee on hea.. Astun punkrist välja...
TEGUTSEMINE: Astun punkrist välja, et saada ülevaadet, et kus keegi on täpsemalt. Ei ole vaja üleliigseid üllatusi. Kuulen paugutamist ja näen kuulirahet enda poole lendamas. MIDA tsiribiribimmi, kes need on? (srsly, siiamaani ei tea kes need l6pus uniooni baasi ryndasid xd) Astun paar sammu tagasi, avan tule ja võtan maha kolm inimest kes roomasid kraavis. Kõnnin natuke edasi ja saan vasakult punkri kõrvalt kuuli.. Otse rinda.. Rooman punkrisse ja meedik süstib mind millegiga, paugust hakkas parem, tõusin püsti ja liikusin tulevahetusse edasi. Võtsin maha tüübi kes mind rinda tulistas, astun paar sammu edasi ja saan kuulid selga. Mida kuradit? Kas see Uniooni sõdur kes punkris oli lasi mind ? Vaatan selja taha ja näen mingit uut tegelast mäe otsast .. Viskan enda relva Uniooni sõdurile, kuid sellest abi polnud sest ka tema sai kuuli. Tundmatu tegelane jookseb mäest alla, väänab mu käed selja taha ja paneb raudu. Hetkega käis peast läbi, et kus mu vend on. Karjun ja räuskan.. Õnneks on veel elus. Tuuakse mu kõrvale, teeme koos viimast kanepipläru. Olime kindlad, et meid maha lastakse.. Keegi Uniooni tsivilistidest võetakse maha.. PARAS raisk..
Tundmatu tegelane ütleb, et tuleksime pantvangidena ja kõnniksime nendega kaasas.. Oleme liiga haavatud vennaga ja ei saa liikuda kusagile.. Pikemat juttu polnd ja lasti meile kuulid pähe. Enne surma pidin nägema, kuidas need tegelased mu venna mu kõrval maha võtsid. Värdjad, enne surma pean midagi sellist nägema.
Jamal, narkar, alkohoolik, neeger.

Üldjoontes meeldis väga, vähem klõbistamist vb. Ei julend sammugi teha pmst, keegi suurem asi jutuajaja polnd kah.
EDIT: Meediku nimi ei olnd ikka tindome vist.. kurat maj tea. Mingi meedik oli unioonist..
Suured tänud Gmidele ja Sarvikule(keda ma seal ei näind) ja teistele tegelastele, kes Animatsuril ettekande pidasid ja tänu kellele me sellisele huvitavale üritusele ka jõudsime. Oli ikkagist elu esimene LARP.

[Katzenminze]

Väike lühikokkuvõte:

+ Kaupmeeste gild ning co - tõeliselt vahvad rollid ning olustikuloome! Mul värisesid jalad terve selle aja, mil nende baasis olime; seljatagant mahalaskmise naljad olid pidevalt teemaks ning kaupmehe lubadus, et mehed vaid teevad nalja ning lõbusatavad ennast, ei olnud just eriti lohutav. Siinkohal edastaks tervitused kahele neegervennale, kelle surm Uniooni baasis nii IG kui OG südame murdis; teie südantlõhestavad karjed üksteise järele ning valmisolek ennast tsiviilide eest ohverdada ("jätke naine, võtke mind!") oli väga armas. Kahju, et teid päästa ei õnnestunud. EDIT: Tuleb välja, et tegu oli väga heade näitlejatega. Ma tõesti siiralt uskusin, et hoolimata teie moraalitust ning jõhkrast värbamisest, olete meie seltskonnaga siiralt rahul ning uued väljavaated meeldivad. Ohjah.
+ Tsiviiljuht Polti praktiline meel - kui juba taktikaliseks taganemiseks läheb, siis võtta kaasa ikka kõik, mis võiks osutuda kasulikuks. Näiteks see suur mast, mille kohta me keegi midagi ei tea, mis kindlasti maksab väikese varanduse.
+ Minu mängukogemuse esimene edukas põgenemine. Ma polegi kindel, kuidas ei pandud tähele, et keegi mind kinni ei sidunud. Hoidsin aga käsi selja taga ja nihkusin aeglaselt metsa poole. Üks hetk, kus enamike sõdurite pilgud olin eemal, panin metsa poole ajama. Läks ikka natuke aega enne, kui valang järgi tuli. Ma tegelikult olin veendunud, et saan surma. Kuid ma tõesti ei tundnud ühtegi kuuli.
+ Esimese kollase heljurõisiku peitmine. Väga ilusti oli peidetud. Murka isegi istutas kaks kuusekest ümber.


- Kollaste heljurõisikute infosulg. Liiga palju tuli tsivjuhile öelda, et kuuuuuule, mu mälu jälle natuke värskenes ja nüüd kogu see plaan, mis kokku panime, enam ei tööta.
- Isiklikumat laadi miinus. Need värvipotsikud. Ma terve mängu lootsin, et mina ei pea nendega kokku puutuma, kuid see kardetud hüüe, et leiti kemikaale, tuli ikkagi ära. Istusin päris pikalt nende potsikute ees, enne, kui otsustasin, et metsa sellega. Ühe stimmi sain kätte ka, kuid meelde tuli eredalt kooliaegne kimbatus, kui kunstitunnis värve segama pidi- no mitte ei oska.
- Tehh Juhtme hukkamine Konfide linnavägede poolt. Ma võib-olla võtan seda liiga tõsiselt, eks IRL on ka matse, kes üldistest tavadest kõrvale kalduvad, aga mulle on jänud mulje, et selles maailmas on spetsialisti tapmine, eriti, kui too on vaid kergelt haavatud, ennekuulmatu- see on jäme ressursi raiskamine.

[chauucer]

[Katzenminze]

Üks miinus veel. Sattusin kogemata alguses hoopis Konfide briifile ning kuulsin seal natuke asju, enne, kui avastati, et olen vales kohas.
Nimelt siis. Miks räägiti konfidele, et valge pulber on mürgine kemikaal, aga mitte unioonile? Tõenäosus, et me konfide baasi ei jõua, on olemas, aga näed, jõudsime. Ja palju parem on ju eelnevalt teada, et see on mürgine, kui keset mängu kutsuda GM, et jou, mis värk see on. Vist keegi ei tundnud uniooni vägedest selle vastu huvi, aga asjad oleks võinud teisiti minna.

Ja, hee, tore ikka, et lõpuks meelt muutsite Unioon ongi tore! Ja sõbralik! Kuigi eks neid triggerhappysid jagu ka igale poole.

[Paganarh]

[Sprot]

Tahaksin kindlalt ka enese poolt välja tuua Issi tegelast. Temast õhkus härrasmehelikust - metsas ülikonna ja mantliga - ning ärge-minuga-jamage aurat. Mõnuskohe vaadata.

[inwe]

minu poolt nähtud parimad palad:

* Polt ja Margarita kauplemas Kaupmehega kollaste heljurõisikute hinna üle - superlahe! hirmus kahju, et fotokat ei olnud ja videosse ei saanud võtta, nii hea tingimine käis.

* kaupmeheseltskonnale ootamatult vastu tulistav mets

* pantvangidraama päris lõpus uniooni baasis - superhea rollimäng kõigil, reaktsioonid rünnakule, techi ja neegrite hukkamisele olid nii ehedad. kohe rünnaku alguses metsa põgenev Polt, vahepeal väga vaikselt ära kadunud Leena ja äkitselt vabadusse sööstev Margarita.


tsivilistid, kui neile võimalus anti, tegelesid väga kenasti RPga, sõdurid kippusid ära unustama. suhtluse probleem paistis silma.


* miks on vaja tulistada tulejoonelt kõrval ja sihtmärkidest väga teises suunas seisvat relvitut GMi, ah? ma ei olnud kellegagi sarnane, kui kollane heljurõisik välja arvata. võtan isikliku vihavaenuna, kuigi ei välista ka juhuslikkust.

[Sharker]

Uniooni techi surma üle on nii paljud õnnetud, OG on mul ka kahju et ta surma sai, aga meil oli mängujuhtide poolt südamele pandud, et me ikka ilged värdjad ja jõhkardid oleks ja omadele ka pidevalt näkku paneks pidevalt piire ületades. Seega siirad vabandused IG toorutsemise eest, loodetavasti pikka viha ei pea keegi . Järgmiseks mänguks vaikselt plaanid juba küpsevad oluliselt sõbralikuma tegelase loomise suunas .

[Tanel]

Ma tahaks tähelepanu juhtida nüüd ühele punktile. Nimelt mulle tundub, et paljud siin seostavad rollimängu suhteliselt rahumeelse tegevuse ja läbirääkimistega. Võibolla olen ma valel teel, kuid leian, et postapokalüptilises maailmas elukutselise kõrilõikaja roll ongi olla agressiivne ja suhelda rohkem kuulide kui sõnade läbi. Seda enam kui tal on suurema organisatsiooni (linna) tugi olemas. Ehksiis lihtsamini öeldes, kui mängu stsenaarium on sõda, siis sõduri roll ongi sõdida. Võite mind nüüd rattale tõmmata.

[Katzenminze]

[Tanel]

ahjaa üks suur pluss. Mäng elab edasi ka mängujärgselt ja mängude vahel.

[Sharker]

[Fromhold]

[Aweron]

Noniinoniinonii. Ma vist pole ühegi mänguga niipalju sebinud ja toimetanud, kui sellega
Üldiselt võib öelda, et kogu üritus läks korda. Midagi hiljaks ei jäänud, õigel ajal saime asjad kokku ja lukku (kuigi lõpus oli pisut vaja kiirustada, vabandan. pimedas asjade kokkuvinnamine pole lõbus). Lisaks tekkis mul austus kõigi rekkameeste vastu, isegi selle väikese järelkäruga oli päris "vahva" ringi kolistada. Eriti siis, kui ma peale mängu Hesburgerist endale näljakustutust rebisin.

Mis läks siis pisut halvasti:

- reeglite koha pealt on veel arusaamatusi. Järgmine kord püüame paremini. Kõikse keerulisem on ikka see haavatasaamise koht, tundub.
- ilmselgelt kogu see adrenaliin ja möll lõi vahepeal osadel üle pea kokku, kes vähem oli rollimänguga kokku puutunud. me ilmselgelt ei taha "airosftereid" me mängust eemaldada, pigem vastupidi tutvustada ka neile rollimängu õilsat kunsti. Seega, järgmine kord paneme suuremat rõhku nende maailma integreerimisse. Samas oli ka väga ilusaid hetki nendesamade "airsofterite" poolt, mida ise nägin. Hirmus mõelda, et kui mängusõda inimestega nii teeb, siis päris sõda on ikka eriline õudus.
- briif tuleb ühtlustada kenasti, järgmine kord igale GMile sama lehekülg ette, saab kõigile sama info.
- designeeritud surnuaiad. oli plaanis küll ja kohtki välja vaadatud, aga vihmad olid tee sinna tõeliseks mülkaks muutnud.
- hullult palju vigastusi millegi pärast. isegi suurtel airsofti üritustel pole niipalju verd näha. veider.

Mis läks siis pisut hästi:

+ hullult ägedaid kostüüme oli. Kaupmees kaabu ja mantliga mööda metsa kulgemas oli pihas kuld, kessu punase ristiga kõhu peal, neegrina oli hüsteeriline.
+ uued leiukohal tegutsemise süsteemid tunduvad toimivat, jee. Vabandused Katzenminze ees
+ Mäng sai ilusti loogilise lõpu, mitte ei jäänud kuskile ebamäärasesse kohta rippuma.
+ GMide vahel oli töötav side! Tänu sellele oli praktiliselt täielik ülevaade toimuvast.
+ palju ilusaid olukord oli nagu näiteks metsa vahelt kostuv valang, millele järgnev röögatus ja kisa "Meedik!!"; tule all haavatuid lappima roomav meedik, Gregiku tegelane punkris miini otsa astumas jnejne
+ Jäi vähemalt mulje, et GM tiim suutis ilusti ära katta kogu ala, ei tekkinud kordagi "kus on GM" tunnet?
+ Fakt, et mäng elab edasi ka peale metsast lahkumist
+ ilusad tekstiseinad mis on tulnud peale mängu. Mimicu tegelase "kuradi sõda" memuaarid ja Iti tegelase väljaelamine Uniooni foorumis. Jätkake samas vaimus
+ Eesti lapimaastikule tuli uusi nägusid

Suured tänud Inwele, kes meile ka seekord appi tuli! Ja kõigile teile, kes kohale tulid ja tegid sellest mängust mängu