[LARP] "Hiline Lõikus 4" (4-5 oktoober 2013)

[Aweron]

[Aweron]

// niih GMid lendavad nüüd objektie. Kui on vaja kätte saada siis telefonid 5260011 aweron ja 53315290 pagan //

[Paganarh]

Mängu outro


Kui hajus suits ning haavatud olid kinni seotud, sai ekspeditsioonirühm lõpuks jälle kokku oma asulate inimestega, kes olid elusalt läbinud oma retke kärujaanil ja kelle üleelamistest oleks saanud ilmselt eraldi jutustuse kirjutada.

Aega aga puhkamiseks polnud. Ekspeditsioonirühma autod olid praktiliselt sõidukõlbmatuteks muutunud ning mürgivabalt alalt oli keegi juba ammu raudteeliiprid ära tassinud. Oli vaja leida läheduses piisavalt hea koht, kuhu vähemalt ajutiselt paigutada mitusada inimest võimalikult silme eest ära, sest polnud teada kes olid need tüübid mustas ning kas neid on läheduses veel.

Väljasaadetud luurerühmad hakkasid järgmisel päeval leidma kohalikke, kelleks olid üksikud ehmunud inimesed, kes julgesid peidust välja tulla alles siis kui nägid, et nad suhtlevad lihast ja luudest inimestega. Mõningate raskustega suudeti leida ühine keel, milleks osutus vene- paistis, et need inimesed lõunas põhjapoolsete inimeste keelt rääkida ei osanud. Kui oli selgeks saanud, et Asulate poolt neid oht ei ähvarda, juhatati grupid sügavamale metsa, teedest eemale. Pärast võrdlemisi lühikest ühepäevast retke jõuti vana asula varemeteni, kus elas ilmselgelt oluliselt vähem inimesi kui hoonestik seda võimaldada sai. Igatahes oli mõningate raskustega võimalik kõik põgenikud katuse alla ära majutada ning saabus hetk kohalike küsitlemiseks ning ringi vaatamiseks.

Lünklikult koorus välja järgmine pilt:

Juba palju generatsioone oli siin alas elanud mitme asulatäie jagu rahvast suhtelises rahus- mitte väga kaugel olid suurlinna varemed, kus käimine oli küll ohtlik, kuid vähemalt mitte mürgine, ning kust saadi oma ehitusmaterjali ning elamiseks vajalikke materjale. Palju põllupinda oli ära kooritud, et kasvatada vilja.
See idüll aga lõppes, kui ühel ööl mitu aastat tagasi saabusid võõrad üksused veoautodega, tapsid ja röövisid kõik inimesed kes ette jäid, laadisid veoautode peale ning kadusid. Pärast seda üllatusrünnakut oli järele jäänud vaid kolmandik asulast ning ajapikku hakkas neid üha vähemaks jääma, kuna tundmatud marodöörid otsustasid ennast lähedal maanteel sisse seada, ning võtsid kinni kõik kelle kätte said. Niimoodi vireledes oli möödunud paar aastat. Mõned korrad rünnati röövlite piiripunkti, lüües maha mitmeid vastaseid, kuid elanikel polnud enam ei elavjõudu ega ka relvastust, et vastu hakata tehnoloogiliselt oluliselt paremale vastasele.
Vaenlase kohta polnud väga palju teada, kuid mingeid infokatkendeid oli aastate jooksul tekkinud. Oma riiki, mis asus kuskil mitmete sadade kilomeetrite kaugusel lõunas, kutsusid nad Fuusia Vürstiriigiks. Röövretked olid ilmselgelt mõeldud vaid inimeste kättesaamiseks, kuna neist jäid maha asulad ja külad kõige varustusega. Milleks neil inimesi vaja oli polnud veel selge, kuigi mingeid oletusi võis juba teha - vastaste laibad olid vahest mitte ainult liidetud mehhaaniliste juppidega, vaid ka erinevate inimeste kehaosadega. See kõik ei tundunud alati olevat kõige kvaliteetsem töö olevat, kuna pahatihti olid vastased kas väga aeglased või siis lihtsalt juhmid, kuid sellest piisas, et need vähesed ellujääjad maha suruda.
Samuti jälgisid kohalikud, kuidas eelmise aasta jooksul vooris üpriski palju põgenikke põhja poolt, ning kuidas nad kõik masinatega ära viidi.

Kui kaugel on vaenlane tegelikult, kui palju neid on, kui tugevad nad on ning mis tehnoloogiat omavad, on siiani jäänud arusaamatuks, kuna kohalikud on pidanud tegelema vaid ellujäämisega.
Kas nüüd on kätte jõudnud aeg muutusteks?