Muljed õhtust asüülimis

[UL]

nonii, muljetan siis ka
esiteks - mõnus oli
teiseks - väga töine oli. Hank pidi kogu aeg hulle karjatama ja nad tõprad isegi ei punninud vastu,
nii et Hanki "happy mode" oleks võinud teraapiliselt löömise peale lülituda.... ehh....
ise hakkasin ka täitsa uskuma oma kohustust need tobud ilusti oma kongides... err.. palatites hoida
ja nii ma neid siis võimalikult isalikult kogu aja karjatasingi.
arusaadavalt olin ma kindel, et mina olen sanitar, mitte hull.
seetõttu me leppisimegi vahepeal Frankiga kokku, et meie pole hullud, seega meie just ei kuulnud...

nagu lõpuks sai korduvalt seletada:
"nemad on hullud ja näevad kummitusi, mina olen sanitar ja mul on kumminui"

eks see totaalne scully-tegemine jõudis oma loogiliste tagajärgedeni,
mingi hetk pidin näiteks kummitusele seletama, et ma võin ju teda näha küll, aga ega ma teda ei usu

rääkimata siis sellest, et lõpus toimuva kammajaa puhul ma lihtsalt tegin oma tööd ehk püüdsin korda luua.
no on mingi mölakas seal tooli peal, kes võib ohtlik olla... mis siis ikka mõtelda, põlema raisk, enne kui ärkab.
üleloomulik või mitte, pole sanitari asi, seni kuni kord on majas.
ja kui vahepeal hullude revolutsiooniks kiskus... noh, maja oli kinni, välja nad ei saa, hommikul sorteerime

vahepeal toimunud improrelvade värk oli natuke tobe, aga noh, midagi ära ju ka ei rikkunud.
sain ise improviseeritud kangiga pähe, mingi hetk vastasin sama viisakusega, elu läheb edasi,
pärast arutasin gm-iga ja panime kangid ära.
see, kas kõik, kes kedagi kumminuiadega lüüa said, ka vastavat oskust omasid - teie oma mure,
ega see oskuse ülirange nõudmine nüüd siis nii realistlik olegi.

taskulampide osas läks minu jaoks nutuselt, mul oli nimelt pea-aegu õige vanusega lamp olemas,
kahjuks läksid tiba vale pingega pirnid mõlemad ruttu läbi, nii et tuli varu peale kolida.
aga noh, ka varu hakkas väga rollimänguliselt nillima... püüdsin küll lennult parandada, aga polnud aega

igatahes... teeks retrolambi veidi asjalikumalt korda ja siis tahaks veel
tänud korraldajatele

ja kas keegi veel pilte tegi? oma fotoka keerasin küll sobivas stiilis rekvisiidiks, aga jäi mängu võtmata...

[Aeg]

assapoiss, poisud olid ullud või?

tahaks personali grupipilti, mille enne mängu algust tegime. kes tegi?

[Tanel]

[Crata]

Suur tänu väga muljeterohke mängu eest!

Ma pean tunnistama, et olin vaimu valmis seadnud oluliselt suuremateks õudusteks ja õhtu otsa kõige kartmiseks, aga kogu mäng möödus oluliselt valutumalt. Eks ma muidugi ise tegin ka kõik endast oleneva hirmu ja ehmatuste vältimiseks (mida ma nüüd tagantjärele natuke isegi kahetsen) - ei hulkunud kordagi üksi pimedates koridorides ja hoidsin alati kellegi ligi, keda ma vähemalt mingil määral usaldasin. Isegi, kui see oli kõigest Jane'i kummitus (keda ma usaldasin täielikult), kellest füüsilise maailma ohtude vastu mingit kaitset ei oleks olnud

Mulle väga meeldis:
* ülisõbralik ja samavõrd kahtlane vaimuhaiglapersonal, kelle huviorbiiti sattumist õnnestus tegelase hüvanguks (aga rollimänguvõimaluste kaotamise hinnaga) enamjaolt vältida, ausalt öeldes ei tahtnud kellegagi teist nelja silma alla sattuda; ja veel - te nägite ülistiilsed välja
* kohalikud "päris"-hullud, kellest mõne kõrval tundsin end vaatamata hiljutistele läbielamistele ikka täiesti terve mõistuse juures olevana - ehkki tegelikult ma oma mõistuses eriti ei kahelnudki, pärast Järvealuseid on kõik võimalik
* Azurah tegelase pudikeelseks muutumine ja selle muutuse võtmesõna taipamine ning õhtul hiljem siis tema "tõlkimine" sanitarile
* kummitav Jane, kes algul vapralt pantomiimi abil üritas meile asju selgitada ning kes õnneks sai hiljem kõnevõime tagasi - keegi, kes saab käia läbi seinte ning on võõrastele nähtamatu, on asendamatu luureseltsiline
* see, kuidas Patarei seisund ja ilm koostöös täiesti suvalistel hetkedel õõva tekitasid akende kolistamise ja tuule vilinaga uksepragudes
* väga efektne ja õnneks mitte-ärkav Igori koletis ning seejärel kõrvalruumist avastatud helendav pentagramm, mida hoidis kinni vaid üks õnnetu lukuke
* Anthony ennastohverdav ( ) otsus meie ülejäänute päästmiseks

Mis oleks ehk võinud teisiti olla ehk tagantjärele targutamine:
* algse õues ootamise ajal oleks võinud meid kui mitte just majja tagasi, siis vähemalt sisehoovi tuulekindlamasse nurka kobarasse koguda - valvuriputka nurga taha mahtus ka ainult loetud arv inimesi varjuma
* personali oleks pisut rohkem võinud olla - see oleks tekitanud rohkem probleeme oma äranägemist mööda asüülumis ringi asjatamisel ning sundinud oma käike strateegilisemalt läbi mõtlema ja rohkem pingutama märkamatuks jäämise nimel
* lõpus läks lukkude otsimine suhteliselt aaretejahiks kätte ära, kui kõik patsiendid mööda maja laiali valgusid ja ükshaaval ruume läbi kammima asusid - aga ega ma ei oska siin mingit head alternatiivi ka välja pakkuda, kuidas seda teisiti oleks lahendada võinud


Igatahes oli väga meeleolukas mäng väga meeldivas seltskonnas väga kõhedas kohas. Suur aitäh korraldajatele ja kaasmängijatele!

[Melian]

[Die]

Jõuan ka siis lõpuks muljetamiseni.

+ Õudselt äge koht (oli tore Patareis jälle tagasi olla - Fadingul käisin, aga seal oli liiga kiire ja see oli PÄEVAL) ja olustik. Mõned kambrid olid nii mugavad, et mina näiteks pikutasin rahulikult voodis ja ei tõmmelnud selle üle ka OG, väga mugav oli. Sisseelamisele andis see kõik väga juurde - uluv tuul, rabisevad aknaraamid, konksud ja ahelad seintel...

+ Inimeste rollimäng. Kummardused ja respekt absoluutselt kõigi suhtes, aga eriliselt tooks välja Mariliisi (sorry, ma ei tea, kuidas su nime kirjutatakse) ja Indreku, ehk siis Meeleheitel Koduperenaine ja Psühhiaater, tänu kellele oli vaese 80% ajast katatoonilises ja seega kontaktivõimetus seisundis Helewise'i elu palju ilusam (ja minu kui mängija elu lõbusam). Psühhiaater oli nii stiilipuhas džentelmen, suudles kätt ja puha, ja lubas teed jooma tulla (ja mediteerida), ning Koduperenaisega olime vahelduvalt üks ühe, teine teise kaisus.

+ Võimalus mängida rolli, mida ma olin juba tükk aega kusagil mängida tahtnud - ehk siis väljakutsena tegelast, kes on katatoonilises seisundis. Too teine pool Helewise'ist, kus ta elas minevikus&fantaasiates, polnud esialgu üldse plaanis, vaid tekkis olustiku ja mängu käigus spontaanselt, aga imho sobis päris hästi (ja andis võimaluse inimestel juhet VEEL rohkem kokku lasta). Also, ma vist ei taha tükk aega enam SEDA laulu laulda, sest Valentiinipäeva läbilaulmine ulatus mingi hetk vist vähemalt saja korrani, kui mitte rohkem.

+ Kommid ja jube sõbralik personal Te olite nii nuffid!

+ Noormees Olga seltskonnast, kes päästis minu ja mu tegelase väga pikaajalisest edasi-tagasi kõndimisest selles kohas, kust läbi sai ainult tagurpidi. Muidugi, mulle öeldi, et sealt saab tagurpidi läbi, aga - eks te tehke see katatoonikule selgeks. Ma olin OG juba väikses ahastuses, et nii, ja lähevadki kõik ära ja jätavad mu sinna, aga siis tuli see tubli noormees ja talutas vaese Helewise'i sealt tagurpidi läbi Aitähh sulle!

Ja natuke kriitikat ka:

- Järjest süvenev arusaamatus, et kas Kollase Kuninga teema üldse kuhugi välja viib, sest ma (me, sest sellega seotuid oli veel - Erlessa, Iardacil, vist ka Liisa, sest tema käes ma nägin kuldset maski... kui see ikka oli sellega seotud, ei tea, tegelane arvas, et on) muudkui mängisin ja jahusin sellest, ja lootsin ikkagi, et no nüüd midagi juhtub, tuleb mingi tagasiside, ühesõnaga - MIDAGI juhtub, aga mitte midagi ei juhtunudki. Nii et paraku jäi selline otsast lahtine saavutamatuse tunne.

- Õudne ei olnud. OK, osa oli ka sellest, et mu tegelane oligi ÜLIrahulik (vähemasti 80% ajast, Primadonna-mode'is ta küll oleks kartnud, kui oleks olnud midagi karta), aga ma ise eeldasin ikkagi situatsioone, kust võiks karjudes ära joosta. (Ja isegi põdesn enne mängu, et kui kähku ma surma saan, kui ma EI jookse).


Aga igastahes - Väga Hea Mäng oli, suured tänud korraldajatele ja kaasmängijatele

Lõpumuusikat ka teile -

[arpeau]

[Die]

Ma tean, ja eriti SINU nägu ja oigeid nähes tekkis mul mitu korda tahtmine südame rahustuseks OG küsima tulla, et loodetavalt pole asi esitaja hääles vms.

Mul endal tekkis ilmselt ikka kõikse võimsam üledoos :p (ja ajutine oskus laulda vabsee igas asendis, k.a sokulaadikomm suus - millega õde mind vaigistada üritas)

[Kirves]

, mis jäi pärast mängu algust kahjuks OG-tuppa ja rohkem kasutust ei leidnudki. Aga on olemas too personali grupipilt, täismusitatud Dan jne.

[Heart]

[Die]

Oi, sa oled nii hea trollike *pai*

[Heart]

Mida, mina? Mul polnud tol hetkel õrna oimu ka, et keegi seda lakkamatult laulda laristab ja mulle see lugu meeletumal kombel meeldib. Ilmselt ei teadnud tol hetkel Aeg ka, et sa seda katkise plaadina esitad

[Die]

Aeg vist oligi see, kes üritas mind miski hetk sokulaadikommiga vaigistada, pistis selle suhu ja... vaene katatooniline Helewise laulis edasi. (Huvitav hääleharjutus, muuseas, soovitan proovida :p)

[Heart]

Oi, mulle meenus mängult see, kuidas Igoriga läksime Holbrookile järele ja laululind oli end talle kaela riputanud. Kuidagi siis saime Holbrooki vabaks, aga see hakkas vastu putkima. Üks ähvardustest, mis ma lajatasin, oli, et... Kutsume ta sulle tagasi siia laulma, jah?
**


(Me võtame koori uusi lauljaid sedasi vastu, et rebastamisel saavad nad ahvi asendis vahukomme täis suuga laulmist proovida.
Veinikork hammaste vahel (ikka pikkupidi) laulmine on ka olnud üsna tavaline hääleseade osa.
Nagu öeldakse. Laulda tuleb kuum kartul suus - mis see väike šokulaadikomm siis ära ole. )

[Die]

Aga Holbrook oli nii armas, soe ja pehme