Dragon.ee
KKK
Rollimängud
Kivitsõõr
Drägon
Larp
Otsing
Kaart
Viited
Kui mõnikord juhtub nii, et ootused-lootused on suuremad kui reaalsus, siis seekord ületas reaalsus niigi kõrgeid ootusi suure varuga. Kõik lihtsalt töötas ja juba algusest peale.
Lühidalt plussid, miinused, tänud ja muu:
+ Kahepäevane mäng rokib! Ja isegi lühike öörahu, mis lubab natukeseks julgelt silma looja lasta, on väga tänuväärne. Unevõlg oli seda väärt
+ Kaasmängijad, kellega ma vähem või rohkem kokku puutusin, olid veenvad, stiilsed ja toredad (või siis kohati päris tüütud, kui roll nii ette nägi
). Teiega oli lausa lust rolli mängida!+ Töökorraldus laagris tundus sujuvat - spetsialistid tegutsesid omal initsiatiivil ja mil.pool organiseerus efektiivselt (nii palju, kui mina nägin)
+ Soe telk ja korralised vahetused kütmiseks! Nagu Kris juba ütles, suur suur aitäh kõigile, kes meie telgi sisekliima eest hoolitsesid
+ Autokolonniga reisimine läbi mürgialade oli väga lahe - autod nägid väga efektsed välja ja need vahepalad, mis korraldatud olid.. Väga vaheldusrikas ja kohati närvesööv.
+ Nimekirja alusel de-toximine ja muud jooksvalt välja kujunenud organiseerumised, mis tagasid, et kõik sujuks.
+ Mida mäng edasi, seda selgemaks saab Birgit - nii inimese kui juhina, ta areneb ja kasvab, omandab põhimõtteid ning rikub neid ja põeb selle pärast. See on väga mõnus tunne
- Tihe mänguväline liiklus (mis mõistagi ei ole mängujuhtide kontrollida), eriti jahihooaeg, mis kohati rollis püsimist segas. Eriti ebamugavad olid nad just Pagana pooltki mainitud rabast kostuvate häälte episoodis.
- Infra ja olme küsimusi on enamasti võimalik lahendada ilusti ka mängusiseselt ja tegelikult ei ole meid mängijaid üldiselt selles osas vaja mänguväliste juhistega kantseldada, võib meid usaldada. Näljased peavad ise valju häält tegema (ning üldiselt nad ju oskavad seda ka) ja telgid saavad kokku
- Juhina on tihti päris keeruline leida tasakaalu teistele lõbusa rollimängu võimaldamise ja samas realistlike ohutusnõuete järgimise vahel. Seetõttu lonkab asi kord ühele, kord teisele poole..
- Mäng sai läbi..
Aitäh ülivõrdes mängu eest, kallid mängujuhid! Te olete super!
Järgneb keskmine eepos Birgiti vaatenurgast (kronoloogias võib olla viperusi):
Eeldatava sihtkoha lähedusse jõudmine pimedas ning loodetava turvalise laagriplatsi poole vantsimine koosseisus kolm spetsialisti ja üks sõdur oli päris pingeline. Iga natukese aja tagant seisatasime või varjusime sootuks kraavipervele - mida aeg edasi, seda sügavamale. Õnneks oli meil eesläinutega side, mis julgustas teed jätkama, ja nende jäetud helendavad markeerivad laigud juhatasid teed. Peagi jõudsid meile järele veel kolm oma võitlejat, ent suurema grupina julgemalt edasimineku plaan läks vett vedama, kuna ühel spetsialistil oli vaja leida üles oma relva salv. Nii läksidki kaks sõdurit teda turvama ning ülejäänud nelik läks pärast mõningast ootamist edasi, kuna selgus, et kogu sidevõimekus oli kadunud selja taha pimedusse. Helendavad juhatusmärgid hakkasid juba tuhmuma ning kui ühel hetkel leidsime markeerimisvedelikuga pulga, muutusime juba päris murelikuks. Õnneks jõudsime lõpuks ometi meile vastu tulnud omadeni ja kui veel puude vahelt lõkkekuma näha hakkas olema, oli kergendus suur. Ent ometi oli meid kohale jõudnud oluliselt vähem, kui olin lootnud. Aegamööda siiski tilkus elu ja tervisega pääsenuid juurde ja võis pisut kergemalt hingata, kuni oligi kohal enamus rünnaku ajal põgenenuid.
Osadega viimastest saabujatest tuli ka info, et mingid kaabakad on kaks Poldiküla tehnikut pantvangi võtnud ja peagi võetigi meiega läbirääkimiste eesmärgil ühendust. Kuna Ägevast tulnud seltsilistel oli parajasti hädasti vaja millegi üle hääletama asuda, alustasin röövlibandega vestlust ise, et nende kannatamatus neist võitu ei saaks ja päästikusõrmed külmast krampi ei tõmbaks. Leppisime sõduritega kokku parooli äkkrünnaku tarbeks, aga lõpuks lahenes kõik siiski rahumeelselt ning vahetasime meile nüüdseks suhteliselt kasutu gaasi (paraku küll ballooniga koos) kahe oluliselt kasulikuma inimelu vastu. Tahaks öelda, et läksime sõpradena laiali, aga paraku ei läinud kõik nii hästi.
Mõne aja möödudes läkski asi teravaks, kui selgus, et seesama seltskond oli otsustanud meid taas külastada. Seekord juba märksa agressiivsemalt ja kurjemate kavatsustega. Meedikutel olid käed-jalad küll pärast tööd täis, aga õnneks pääsesime inimkaduteta ja meie vaprad ühisväed suutsid bandiitide rünnaku tagasi lüüa. Oli viimane aeg teha turgutav söögipaus enne, kui väsimus nõudis oma ja võimalikult palju spetsialiste turvaliselt magama üritati kupatada - mis küll ilmselgelt ei õnnestunud nii edukalt kui võinuks. Sõdureid paraku ei saanud magama lasta enne oodatava mürgipilve saabumist, mille tapvalt kaitsvas varjus kogu elu telkidest väljaspool paariks tunniks seiskuma pidi.
Nagu karta oligi, tulid oletatavasti eelmiste ründajate semud veel napilt enne pilve saabumist uuele ringile. Seekord olid nende sihtmärgiks aga ka autod, mis oli meie ainus võimalus järgmisel päeval oma teekonda läbi mürgialade jätkata. Õnneks said meie valvsad sõdurid seegi kord enne jaole, kui pöördumatut kahju jõuti teha. Valvemeedikud tegelesid sedakorda peamiselt madalat profiili hoides külma käes kügelemisega, kontakt möödus oluliselt edukamalt kui esimene sel õhtul. Ning siis oligi käes aeg ahju jaoks puid juurde tuua ning mürgi ja külma eest telkide kaitsvasse varju pugeda. Kui korralikuks kütmiseks vajalikud korraldused olid kätte antud, saigi silma lõpuks looja lasta. Öö oli lühike ja oleks väga külm olnud ilma tublide kütjate ja abivalmi telginaabrita.
Hommik saabus vara ja valju kärgatusega kaugusest. Kella järgi oligi aeg end taas jalule ajada, kuna mürgipilv pidi peagi lahtuma ja enne teele asumist oli veel nii mõndagi tarvis teha. Soojast magamiskotist oli küll raske lahkuda, kuid kohustused ja karge välisõhk äratasid päris kiiresti üles. Üksjagu inimesi oli juba jalul ja elu koondus vaikselt taas lõkke ümber nagu õhtulgi. Tehti teed ja suppi ning soojendati konte - eriti tundus see ära kuluvat kõrvaltelgi rahvale, kelle ahi oli öösel ära kustunud.
Kui hommikusöök oli söödud, oli viimane aeg asuda meie sõidukeid mürgi vastu kindlustama. Poldiküla Viktori juhatusel käis töö täie hooga. Kõik ülesanded ja tööd sujusid justkui iseenesest ning kõik meie suure ühise ekspeditsiooni liikmed teadsid täpselt, mis teha on tarvis - nii said steriliseeritud kõik eelmisel ööl kasutatud sidemed, korjatud vajalikud taimed nii hädavajaliku de-toxi kui samavõrd olulise mürgineutraliseerija jaoks, mida sõidukite rehvidele määrida, kütt tõi metsast koorikjänese. Kogu selle asjalikkuse vahele suutsid aga loomulikult mingid järjekordsed vabad radikaalid, keda tundus sealkandis ohtralt jätkuvat, segadust tekitada, kui üritasime üht meeskonda koos tuukritega mürgialast kütust välja pumpama saata. Nende teemaksu nõudmine oli aga paraku nii üle mõistuse ja üle meie võimaluste, et läbirääkimised lõppesid väga kiiresti. Kuus konservi oleks veel ehk raatsinud anda, aga kuussada kuuli.. kust me need oleks pidanud välja võluma?! Nii saigi otsustatud kütusepunkti juurde rühkida läbi metsa ringiga, ent lõpuks said bandiidid osa oma küsitud teemaksust siiski kätte - lihtsalt suurema lõppkiirusega ning väiksemas koguses, kui nad küsisid. Seni kui ühinenud välirühmade üks välimeeskond lahendas kütusekriisi, läks välja ka teine väiksem grupp, kes läksid gaasi koguma ja mingit tehnikanodi üle vaatama. Me ülejäänud pakkisime laagris telgid kokku, uskumatul kombel pani isegi Rõõsik käe külge (lausa entusiasmiga), ja pandi ka de-tox keema, et kõik oma hommikuse doosi kätte saaksid - ilusti nimekirja alusel ja puha, et keegi ilma ei jääks.
Kui kõik muud asjatoimetused olid valmis, asjad sõidukitesse pakitud ja käsil oli veel viimase suurema laari de-toxi teele kaasa keetmine, tuli tänu Margarita ja küti hästiarenenud paranoiale välja, et loomulikult oli metsas veel relvastatud kaabakaid, kes meie varale käppa peale tahtsid panna. Õnneks olid meie vaprad relvakandjad kõik tegutsemiseks valmis ja pääsesime sellestki rünnakust täies isikkoosseisus. De-tox kähku termostesse ja minek!
Tänu Poldiküla Pauli teejuhatamistele ja nende El Presidentelt saadud mürgidetektoritele tundsime end teed alustades võrdlemisi julgetena, vähemalt esimeses autos. Kuni selgus, et juba esimeste kurvide järel hakkas üks mürgikaitseplaatidest auto küljes laperdama ning üritas tööpostilt lahkuda. Õnneks oli see kõigest kasti kohal olnud plaat, mitte kabiini juures. Esimesel mürgivabal alal metsateel sai tehtud kiire peatus, paigatud ja kindlustatud auto mürgikaitset siit-sealt ning biod käisid ka rehvid oma eriti kange möglaga üle. Teekond võis jätkuda.
Mürgiandur vilkus nagu segane ning päris tihti oli lootus vaikselt siiski mürgiaurudega täituvast autokabiinist välja värske õhu kätte pääseda juba silme ees, kui tuluke jälle keelavalt punaseks muutus ja jäigi. Aeg ja tee venisid nagu mürgi käes sulav rehvikumm, kuni jõudsime esimese takistuseni oma teel. Otse meie ees olid kaks jändrikku puutüve risti-põiki keset teed - ei olnud pääsu ei üle ega ümber. Õnneks oli nende ees siiski mürgivaba ala, kus saime hinge tõmmata ja tehnikud-biod kontrollisid taas sõidukid kõik üle, kuni esimese auto ees käis agar arutelu erinevate võimaluste osas, kuidas teetõketest vabaneda. Ehkki kaalumisel olid hetkeks ka variandid keegi auto kapotil kohale sõidutada või auto akna kaudu puudest kinni haarata, jäid need ideed õnneks ellu viimata. Vana hea köie ja konksu variant jäi peale, ehkki konksu asemel tuli kasutada improvisatsioonilisi vahendeid. Puutoika asemel osutus ootamatult efektiivseks bussist välja kangutatud peatoejupp, mis osava viske järel ilusti puu okste vahele haakus. Teetõke eest sikutatud, peatugi, köiejupp ja konksuheitjad de-toxitud ning asusime taas teele.
Järgmise mürgivaba alani oli päris pikk maa. Nii sõidukid kui rehvid juba vaikselt aurasid/suitsesid, kui lõpuks jälle ühe puhtama ala sisse jõudsime. Parajasti vaatasid spetsialistid jälle sõidukeid üle ja puhastasid rehve, kui üle mürgise raba kostus midagi võigast, lihast ja luust läbilõikavat ning seda varem kuulnutel erilist õudu tekitavat. See hääl.. esmakordsest kuulmisest oli küll juba tubli poolteist aastat ja rohkemgi möödas, aga see hääl ei unune nagu ei unune ka see öö, mil meie talvine ekspeditsioon hilja peale jäi.. Käsutasin kõik eriti-eriti kiiresti autodesse ja minema, sest me keegi ei tahaks kohtuda Sellega. Kes või mis iganes See on. Süda puperdas minema kihutades veel pikalt, aga tundus, et pääsesime. Ning siis lajatas meie kapoti pealt mürgikaitse otse vastu esiklaasi ning varjas sellest enamuse..
Sohvi tegi roolis imesid ning uhasime järgmise mürgivaba ala otsinguil aina edasi, kiiresti, aga ettevaatlikult. Mürgiandur aina vilkus, aga ohutut kohta ei paistnud. Sel hetkel, kui tundus, et näe, siin oleks saanud peatuda, olime juba uuesti mürgis. Ning siis vilksatas juba vasakult mööda silt, mis hoiatas eriti ülivägamürgise ala eest.. Enam ei olnud muud väljapääsu, tuli vaatamata napile nähtavusele gaasi juurde anda, et mürk kaitseta kapotist päriselt läbi ei tungiks ning me kõik sinna troppi seisma ja surema ei jääks. Mingi ime läbi jõudsimegi tõsiselt suitseva ja sügavalt kahjustatud kapotiga, aga siiski liikumisvõimelistena järgmisse puhtasse alasse, kus sai kiiremas korras autot paigatud. Tänasin kõikvõimalikke kapten Valgelt kuuldud jumalusi ja jagasime esimese auto reisijatega termose põhjast viimased lonksud de-toxi. Meie masin oli küll kehvas seisus, aga saime siiski teekonda jätkata.
Loomulikult ei olnud ka sellega veel meie "seiklused" lõppenud. Varsti terendas meil ees uus teetõke, seekord aga vahelduseks mehitatud ning isegi motoriseeritud. Pidasime oma sõidukid pisut eemal kinni ja alustasime teetõkke üles seadnute ninamehega läbirääkimisi. Jutt ise oli kahtlane, sama hägune kui varemgi kohatud bandiitidel, väitsid, et nad on mingist Uniooni asulast, aga täpsustada miskipärast ei tahtnud. Samas ei olnud nende soovid nii üle mõistuse ja nad olid väga varmad meiega kaupa tegema, et ainult siit mürgialast välja pääseks. Nimelt oli neil vaesekestel kütus otsa saanud autost või õigemini sellest, mis autost veel järel oli. Pidasime pisut aru isekeskis ning kui oli selge, et oma kütusevarudega peaksime nibin-nabin ohutusse alasse jõudma, nõustusimegi poole nende laskemoona vastu andma neile nii palju bensiini, et nad samuti välja pääseksid. Korra käis küll läbi plaan nende lahkumist saboteerida, sest olgem ausad, seni ei olnud veel ükski meie juhututvustest end heast küljest näidanud, ent Harri moraalse kompassi juhatusel tegime siiski ausalt kaupa. See aga ei tähendanud, et meil ei oleks tagavaraplaani olnud - kui meie uue saba käitumine oleks muutunud ähvardavaks või agressiivseks meie suhtes, oleksime lihtsalt oma viimase sõiduki jätnud seisma täpselt mürgiala piiril.. Õnneks ei olnud seda plaani siiski vaja rakendada.
Tegime vahepeal ühes mürgivabas alas veel viimase autode puhastamise ja kindlustamise peatuse ning andsime näljasele bussitäiele pisut reisimoona, aga pikka pidu enam ei olnud, rehvipuhastusvahend oli otsas ja sõidukid suhteliselt viimasel piiril. Tehhide hinnang meie sõidukite kehvale seisukorrale ei olnud julgustav, nii mõnigi läks endast pisut või rohkem välja. Samas ei olnud võimalust ega mõtet ka selle koha peale passima jääda, nii et kobisime muremõtetega autodesse ja asusime taas teele. Kui mürgialad veel pikalt jätkunuks, oleks meil kõigil ots peal olnud. Aga napilt-napilt jõudsime siiski veel ühest mürgialast läbi. Tuluke muutus päästvaks roheliseks just siis, kui nägime ees tee ääres kõrget torni ning keset teed seismas üht musta kuju.
Pidasime nii neist kui mürgist ohutus kauguses oma kolonni kinni ja sõdurid pudenesid kiiresti metsa alla perimeetrit katma. Seni kui mõtlesime, kuidas olukorrale läheneda, lahendas kütt Sass dilemma kiiresti ja julgelt, jättes relva esimese auto kapotile ning jalutades võõra kogu juurde.Võsa vahelt väljus teine kogu mustas, kes tundus olevat juht või vähemalt nende läbirääkija. Jälgisime toimuvat eemalt huviga, kuid paistis, et midagi hullu kütiga ei juhtunud. Peagi tuligi ta tagasi ja ütles, et nendega lihtsalt peab rääkima minema, seda peab kuulma, mis neil öelda on.
Vaatasime Leenaga teineteisele otsa ja hakkasime minema, ees seisva Harri nägu väljendas väga ilmekalt tema arvamust selle osas, et meiega liitus veel päris suur punt spetsialiste. Väsimuse ja võib-olla ka mürgiaurude järelmõjul ei tulnud ei mul ega nähtavasti Leenalgi seekord üldse pähe, et käsutaks oma kaaskonna tagasi sõdurite kaitsva tiiva alla ja nii me oma kireva ning kaitsetu seltskonnaga läksimegi. Lähemalt nägime selgemalt, kellega kokku olime sattunud. Vaatepilt oli ootamatu - mustad kogud olid küll inimkujulised, kuid näotud maskides kogud, liigutustelt kohmakad ja suhtlemiseks kasutasid üldse mingit veidrat seadeldist.. Ent kõigele vaatamata ei käitunud nad siiski ähvardavalt, nii et väga tasaselt peas kostvaid häirekelli kuulamata hakkasime läbisegi uurima, mida nad meist tahavad, kellega on tegu, kas oleme pääsenud. Kui nende jutuvestja aga juba paar korda öelnud oli, et me oleme inimesed ja nad väärtustavad inimesi, kasvasid ka kahtlused nende eesmärkide osas. Eriti, kuna nad ei soovinud täpsustada, mida nende moodi väärtustamine meie edasise heaolu seisukohast ikkagi tegelikult tähendab. Pikema pinnimise peale lubas ninamees minna ülemustelt/organisatsioonilt või kelleltki kõrgemalt küsima, mida ta meile ikkagi rääkida võib ning meie jäime pahaaimamatult tema tagasitulekut ootama.
Kõik oleks võinud väga halvasti lõppeda, kui meie pisut taga pool seisvad sõdurid ei oleks märganud, et meiega vestelnud musta mehega tuleb kaasa veel üks, märksa tõsisemalt relvastatud tüüp, kelle hoiak oli ka hoopis võitlusvalmim, kui meie juures seisnud kahel tundmatul. Märgates silmanurgast meie sõdurite taandumist pääsesid ka peas helisenud häirekellad lõpuks esile ning esimene refleksiivne samm oli üritada kiiresti varjuda. Paraku oli ainsaks kaitseks minu ja kuulipildujatoru(de) vahel Viktor ja nii ma tema selja taha astusingi (mille üle ma tagantjärele ei ole kuigi uhke). Oli aga juba hilja ning enamus läbi rääkima tulnud spetsialiste niideti kiire ja täpse valanguga pikali. Kraavipervel lebades ja veritsedes kuulsin veel kolonni poole minevate sammude ja valangute vahel metalselt kõlavat: "Me väärtustame teid! Te olete väärtustatud!" Surusin roiete kohal olevat haava nii tugevasti kinni, kui suutsin, kirusin autoistmele jäetud meedikupauna ebasoodsat asukohta ja üritasin läbi valuhägu aru saada, mis siis ikkagi juhtus. Kas tõesti see ongi meie suurejoonelise ekspeditsiooni kurb lõppmäng?
Õnneks pääsesid siiski enamus meie sõdureid kuulirahe eest varju ning peale nägemis- ja kuulmiskauguses toimunud vihast võitlust saadi ründajad alistatud. Peagi ilmuski välja Mustik, kes olukorra kiiresti üle vaatas, andis mulle paar tabletti ja asus haava siduma. Üle tema õla nägin ka (pool)hüsteerilist Leenat, kes veritses oma mitmest kerehaavast ja ei suutnud otsustada, mida teha ja keda siduda enne stimulandi mõju lahkumist. Hüüdsin talle veel, et sidugu ennast, kui järsku kostus meieni vedurivile. Täheke jõudis kohale. Selle teadmisega panin pisut rahunenult pildi tasku.
Seda lihtsalt ei saa liiga palju öelda: aitäh, aitäh, aitäh! Emotsioon oli vägev ja mängiks aina edasi..
Birgit Tamm,
endise Gäru asula I välirühma tsiviiljuht
