Aitäh, aitäh, aitäh.
Esimene asi, mis mult Tartusse autosse istudes küsiti oli, ega ma cateringust ei ole... Edasi lubati seina äärde panna ja nii.
Olin väsimuse tõttu pisut sooda, nii et mu funktsionaalne roll teenrina sobis suurepäraselt - ei olnud igav, ei pidanud tegevust otsima. See elamus, mis võimalik oli, tuli täiesti ära. Püüdsin väheseid teemasid elus hoda, mis mulle jagatud oli, mõnest jutulõngast jäi ka sikutamata.
Hullult oli puudus sellest mängueelsest NPC-kamba koosviibimisest, milllele ma minna ei saanud. Päris paljud omavahelised suhted (mina palkasin kõik? teenrid tahavad mõisavalitsejaks?) tundusid ebakindlad, nii et jätsin need enamasti rahule kui just vajadust polnud.
Aga jah, tore oli teid kõiki vaadata.
Kammerteener
Võimalus on üks miljonist, aga postitus võib siiski asja ette minna.