Lõpuks ometi saab Aziza ka muljeid avaldada.
Araablased said alguses niisama jalutada (ning, köhh, rohusõda pidada) ja mängu algust oodata. Enamasti istusime kuskil metsas varjus või olime mere ääres peesitamas (vähemalt naisosa meist
) Mingil hetkel põgenemise käigus jäi meist maha pime Habiba, edasi varjusime kuskile kuusekändude taha. Sealt nägime seelikutes tüüpe, kes metsa kammisid. Peagi jõudsid nad ohtlikult lähedale...kuni olime avastatud. Meid uimastati ning võeti kinni, ärgates leidsin end ikka samast kohast ning mul oli vöövahel veel ka nuga, mis polnudki ära võetud. Ootasime veel. Ja veel. Aeg tundus minevat teosammul... Saagu mis saab! Panin silmad kinni, haarasin noa ning vigastasin mind valvanud lobisevat valvurit. Järgmisel hetkel olin maas ning tundsin kirvehoopi oma seljal. Meid kanti külla. Seal toibusin ühes telgis, kuid peagi hakkas keegi kaupmees kohutavalt südametunnistusele koputama, et ma ikka oma isa juurde tagasi läheks. Jäin endale ikkagi kindlaks, et Iirimaal on seda MIDAGI, mida Araabias ei ole. Peagi sain kokku oma poolvenna pimeda naisega. Tema pidi tänu sellesamusele kaupmehele tagasi Prantsusmaale pääsema. Midagi hakkas hinge närima. Minna ikka tagasi? Seletada isale, miks ja kuidas ning siis saab see õnnetu kaupmehehakatis oma tütrega samuti sultaniga suhted korras hoida. Pealegi võin ju tulla tagasi (poolvend on endiselt Iirimaal), seekord oma tiigrikutsikaga ning kas isa loal või mitte. Üks kord ju juba õnnestus...
Ning, mina, kes ma saan alati kõik puugid ning sääsehammustused, pääsesin suht kergelt nende käest.