Raha ja üldise passiivsuse seostest

[arpeau]

[stuart]

Noh, hinnad on 10 aasta tagusega võrreldes ikkagi täiesti ulmelised. Korralduskohaga, kui tollal sai nt Alatskivi lossi ja paljugi muid kohti suht aitäh eest, siis tänapäeval sihukest asja lihtsalt ei eksisteeri. Kõik maksab. Toit maksab masendavalt rohkem, kui tol ajal, bensiinihinnad... jne jne jne.

[Henzu]

Aja, raha ja motivatsioonipuudus. Ja siis kui need on ületatud võib tervis üles öelda või mõni muu faktor mineku tuksi keerata. Aga üks päev...

[kolbatahuja]

Aeg - vaja prioriteetsemaid tegevusi enne teha.

Raha - ei näe põhjust, miks maksta. Vanasti sai nagu toit ise hangitud, transport ise muretsetud jne. Siiski, kuni 50.- olen nõus loovutama.

Mäng ise - Ei paku huvi need intriigilarbid ega ka seikluslarbid, kus põhimõte on, et grupis liigutakse punktist A punkti B, tapetakse mingeid koletisi ja päästetakse printsesse, heh heh. Mulle istus "omal ajal" siuke nüüdseks välja surnud larbitüüp nagu leerilarp, kus mängijad olid jaotunud erinevatesse leeridesse ja mäng toimus nende omavahelisel suhtlusel + mingi läbiv joon. Ei pea olema ilmtingimata verepulm verepulma otsa, saab ka teist moodi. Vähemalt ei tundnud (nagu mõnel teisel mängul) lihtsalt üleliigse isikuna. Mitte, et seegi halb oleks...

Hea grupp - Kui pole head mängu (ja need on personaalselt spetsiifilised), siis on vaja ka head gruppi, kellest osa võiks olla tuttavad. Kuna siukseid mänge pole, siis...

[Irve]

No vabandage. Viimane Juunior oli suhtkoht töötav leerilarbina, eeldusel, et omale pundi kokku ajasid nagu me ka tegime.

[hoarmurath]

Olen nõus maksma palju, kui ma korraldajaid usaldan. Tundmatute korraldajate puhul oleks siiski mingi limiit.

Teisel pool olnuna ütlen, et jah, niru on teha. Ja paar korda on olnud vaja peale maksta ka. Enam ei taha. Klapitamise asi, aga siiski. Teeksin muidugi tasuta, kui saaksin, aga ega raha ei tule taevast. Niikuinii pole kunagi kasumit.

Kui inimene ikka kuhugi minna tahab, siis selle raha ta ka leiab. Nii vaene inimene, kellel pole raha larpidel käia, ei istu tõenäoliselt ka siin foorumis. Tõenäoliselt on tal siis suuremaid muresid kui larpile minek või mitteminek.

Asi on otseloomulikult prioriteetides. Kulutan larpi peale rohkem raha kui mitmed, aga see on minu jaoks ka tähtis hobi. Teised kulutavad näiteks joomisele või golfile või tikkimisele või mängukaartide kogumisele või...jne.

muude: vanade aegade taganutmine on natuke tüütu juba. tehakse küll leerilarpe.

[kolbatahuja]

[hoarmurath]

1. Juunior

2. Beleriand (olgu, minevikus, aga toimus vähem kui aasta tagasi. ja noh, leerid määrati gmide poolt, aga mõjutusvõimalust oli)

3. Saatuse Rajad

4. Thanaria

olenevalt sellest, mida pead larbiks, võivad siia alla minna ka veel Põhjala Pööripäev ja sellised asjad.

Võtsin selle definitsiooni järgi, et tegu on larbiga, mille jaoks saad grupi kokku panna ja sinna seiklema minna.

[kolbatahuja]

Hüva. Siin lähevad meie definitsioonid lahku. Minu jaoks on leerilarp ja seikluslarp kaks eri asja, s.t. defineeriksin leerilarpi kui "paiksemat" mängu. Seikluslarbi kamm on see, et on mingid rändajad, kes mängusiseselt liigutavad ühest punktist teise ehk toimub mingi seiklus jne. Ma ei tea, kas te saate asja ubale pihta, seikluslarbis pole tegelastel "juuri" selle kohaga, kus mäng toimub (ka see on vaieldav).

Nii. See postitus läheb juba teemast kõrvale. Tagasi teemasse.

[Tindome]

Ära mine tagasi!
Sest ma ei saa tegelikult pihta.

Mis see leerilarp on?

[Irve]

Nostalgitsemine Uue Ilma pihta, kus olid suuremad omavahel võistlevad grupeeringud ja selle pealt selline pikem intriigitsemine ja madinad.

Möödunud aeg teeb selle kõik natuke ilusamaks: tegelikkuses kimbutas UI mänge arvestatav laibandusfest, rollivälised tegelased ja surematud hullunud silmini turvistatud mängijad.

[Alari]

Kolbatahuja on veidi liiga noor, et ta oleks UI mängudel käinud, kuid tõesti, need mängud olid mitmete jaoks kohad, kuhu sai jooma minna. Viimasel ajal on siiski selliseid mänge vähem ja eelistatakse vältida alkoholi, kuna mängijate keskmine vanus on väiksem. Laibandusfest tekitas samas tunde, et su elu on tõesti ohus ning õpetas vältima olukordi, kus su tegelane oleks maha löödud. Pärast UI mänge on olnud vähe mänge, kus samasugune tunne tekib.

Aga tegelikult tahaks teada, milline see leerilarp on? Hea oleks, kui mõnda mängu nimetataks

[sentius]

Loomulikult olid UI mängud kohad, kuhu osad ainult jooma läksid.
Eriti mina! On ju üldteada, et larp on tüütu eelkohustus enne lõbusat pidu.
good times...

[Dan]

[Ghostwizard]

Hmm... minu meelest ei saa seda leerilarbi asja millest kolbatahuja räägib vast võtta päris eraldi või kindlapiirilise liigina. Kui hakata mõtlema lähevad kolbatahuja mõeldud mängude alla ehk varasemad iidmaad ja hulk väiksemaid ja ilmslet isegi mitte nii väga kuuldud mängud, kus mängijad olid leeridesse jaotatud pisut tugevamalt kui lihtsalt kambad grupid, vaid olid juba pigem külad, hõimud jne. (Võiks öelda et oma leerisüsteemi pealt, niipalju kui ma UI kohta lugenud olen, võib selle nurga alt teda ka kergelt leerilarbina vaadelda) Selle kohta kas tegelastel oli mängukohaga ka mingisugune sügavam side mina isiklikult kommenterida ei oska.

Minul tihtipeale nendel mängudel mida kolbatahuja mõtleb... niipaljudel kui ma käisin ja seda arvestades sisse iidmaasid ja selle vahepealseid spinoff mänge kuningriike, siis oksaonnidest külad ja "linnad" ei olenud minu jaoks väga vaimustavad, lisaks meenub ka see kuidas iidmaad üritasid suruda poolt mängumaailma mängualale ja kus mängualal isegi kolm nö "linna" olid. Muidugi igal taolisel mängul midagi sellist ei tehtud, aga tihipeale oli oma joon nende leeride olemas olul, ja kihelkonnas/maanurgas milles iganes toimuval. Paiksus oli pigem illusioon ütleks mina ja et see reaalset erinevust mingite teiste mängude osas ei tekitanud.