Postitas Xorton 11:36 13. Mai 2010
Seadusi ja reegleid luuakse sellepärast, et mõned indiviidid või grupid kas ei taha/suuda/oska või interpreteerivad erinevalt kokkulepitud norme. näide: reegel, et kubemepiirkonda ei löö. Antud reegel võiks juba näidata, et tegu on harrastusega, kus võib löögist tõsiselt haiget saada. Ükskõik kuhu see ka ei tabaks tegelikult. Seega antud reegel ei tähenda seda, et ülejäänud keha pihta võib taguda nii tugevasti vähegi jaksan. Millegipärast samas ei kipu selle reegli mõte kohale jõudma.
Kui võtame kogu probleemi lahendusi ainult kahe alternatiivina
a) relvade kontroll ja atesteerimine ning
b) suhtumise muutmine, et ei lööda täie jõuga ning arusaamine miks nii ei tehta,
siis oleks tulemused järgnevad.
a) Massiline ajakulu iga relva kontrollimiseks, aga ikka on risk, et mõni mitte-vastav relv satub läbi. Samas vähendaks riski, et ebakvaliteetsed relvad kellegile haiget teevad. Toimub välimine kontroll.
b) Massiline koolitamine, aga ikka on risk, et mängule tuleb keegi, kes ei jälgi neid reegleid. Samas tekib arusaamine miks midagi tehakse ning tulemusena on mäng vähem ohtlik, osalejad ise saavad aru miks relvad peavad reeglitele vastama ning vajadusel kutsuvad korrale ka enda kõrval olevat mängijat. Toimub sisemine kontroll
Tõenäoliselt kuldne kesktee leidub kuskil nende kahe lahenduse koostöös. Ja lähtudes printsiibist "vaidlused tekivad sellest, et mõlemal poolel on õigus", siis jah, antud juhul on õigus mõlemal poolel ning küsimus seisneb eelkõige probleemi lahenduse valikus. Loodan siiralt, et antud probleemile leitakse lahendus ennem kui kuskilt meedias ilmub uudis pealkirjaga "LARP kui eluohtlik harrastus" ning pilt mõnest inimesest, kellel on nool käes või jalas.