Yoka muljed

[Irve]

Kõrvaltvaatajana tundub et mängu hinna ja mängu suhe oli tasemel Nüüd tahaks seda toredat piraadilaulu sisselaulduna kuulda

[Bell]

Ja Suur Sääsk ütles: "Ka Sina pead muljetama."

Minu jaoks läks mäng korda, nautisin nii oma rolli, olustikku kui ümbritsevaid tegelasi.

Lähtepunktiks oli seekord üpris plahvatusohtlik olukord. Sellest tingitud konfliktide lahvatamisest tekkinud piltlikke 'tuumaseenekesi' nägi ilmselt ka kaugele merele.

Kuigi olin lootnud, et meie NPCdena alguses eriti märjaks ei saa, läks teisiti. Paadisõit saarele pakkus omamoodi leiget dušši, kohale jõudes olid võrdselt märjad nii PCd kui NPCd, paadimehest rääkimata. Õnneks suutsime vältida otsa sõitmist ühele hajameelsele kajakale, kes täpselt meie teel ees vaikselt õõtsus ja ilma nautis.

Kõigepealt mainiks ära kostüümid. Seda on küll varem juba öeldud, aga ma rõhutan veelkord, et kõik olid oma kostüümidega tõesti vaeva näinud, need sobitusid ideaalselt. Eriti jäid mulle meelde kahe noore mereväelase toredad mütsid-vormid, Rotisaba kostüüm, Jacki patsi-relv, Oliveri kilt, meie külavanema äge müts ja Goblini nahkpüksid.

Meie lõbus NPCde kamp oli lihtsalt SUPER. Ma poleks osanud tahta vahvamaid tegelasi, kellega tol hetkel koos rolli/lolli mängida.
* Sven&Olga aka Kaksikud: Olite meie küla juhtidena väga targad ja tublid, lisaks veel geniaalselt naljakad. Kui mingi mure oli, lahendasite selle kohe, pärides nõu Raamatult või tsiteerides Suure Sääse sõnu (eriti meeldis see koht, kui Olga pahaendeliselt vene keeles ühele mereväelasele midagi ennustas ja Sven selle ohtrate žestidega ära tõlkis). Alguses lõkke ehitamine ja sääse-tantsu tegemine tekitas korraliku "hullu saareelaniku" tunde (heas mõttes) ja aitas sisse elada.
* Siim ehk Paunik: Ma teadsin, et sinuga on mingi kala, aga kuna sa nii toredalt meile lugusid vestsid ja sääsetootemit kandsid, surusin oma kahtlused maha. Sa lihtsalt meeldisid kõigile (mida tõestas ka see, et sinu lambi-juttu kolmest grupist ja surmasaamisest hiljem täiesti tõe pähe võeti).
* Tija ehk Pisike: Ilmselt ainus normaalne inimene saarel. Mul on hea meel, et sa lõpuks oma ammukadunud õe üles leidsid ja avaldan kahetsust, et see ühinemine nii üürikeseks jäi. Loodan siiski, et sa sellest vahejuhtumist hoolimata meiega ilusti saarel edasi tahad olla.
* Meele ehk erak: Yoka olgu tänatud, et välja ei tulnud, et mina su lapse kadumisest teadsin. Ma olin kogu aeg nagu nõeltel, kartes, et just sina mõne mu saladuse teada saad. Ja see, kuidas sa alguses Raiti kiusasid...olid tegelane, kelle pärast tasus valvel olla. (See, et sul minu kadunud armastatuga laps oli, sain ma õnneks alles hiljem teada, muidu oleks vist kassikakluseks läinud.)

Väga efektne oli õhtul saarel esimesi merehädalisi kohata. Vaatasime, et kaugelt hiilivad kadakate vahel mingid mustad kogud meie poole. Jõudsime juba kartma hakata, kuid külavanem teatas, et me peame neid kombe kohaselt tervitama minema. Nõnda läksimegi kahekaupa, Külavanem hoidis Püha Sääse Pissiga anumat pea kohal, Paunik sääsetootemit (verega määrdunud), mina pigistasin peos oma rummipudelit ja ülejäänud järgnesid rongkäigus. Ei tea, mida mereväelased mõelda võisid, kui nägid selliseid hulle õndsatel ilmetel neile lähenemas XD

Pärast mereväelastega kohtumist otsustasime minna suhtlema ka piraatidega. Kahjuks selgus nende lõkke juures, et suurem osa neist on läinud meid otsima. Sellegipoolest võtsid rummimeister ja kokk meid tule ääres väga hästi vastu, pakkusid maitsvat röstsaia. Vastu andsime Millimallikate ja muu saarelöga purgi, head soovid ja palju segaseid juhtnööre, kuidas erinevate aareteni jõuda. Terve Rotisaba meeskond jättis tulevalgel vägagi ehtsa mulje, hetkeks tulid mullegi vanad ajad meelde ja mõtlesin, et äkki peaks oma endise elu juurde tagasi pöörduma. Neil oli seal väga värvikaid tegelasi, kellega kindlasti oleks tahtnud ka hommikul kohtuda (eriti ootasin massaažipakkujat). Kahju, et teisiti läks...

Teist piraadiseltskonda me õhtul/öösel ei leidnudki, kuid see-eest lõbustasime end oma väikses laagris ise. Kummardasime Suurt Sääske (lõime aina uusi müüte ja lugusid, põhjendasime ära, miks Päike&Kuu just niimoodi liiguvad, miks tohib verd imeva sääse laiaks lüüa ning kuidas meie maagilised seenekesed kasvama hakkavad), joonistasime seentele nägusid pähe ja jõime oma erilisel moel rummi. Taeva äärel pidevalt sähvivad välgud lisasid asjale müstilisust.

Üldse vedas meil ilmaga tohutult. Kartsin, et vihma korral näeb asi üpris nutune välja, kuid Suur Sääsk halastas meile seekord, saime vaid korra kerget sadu.

Eraldi äramärkimist väärivad ka trollid. Täitsa lõpp, kui naljakad nad olid. Ma sain vist umbes miljon korda naerukrambid, olin lämbumise äärel lausa. Kõhulihased valutavad siiamaani. Ja nende "näm-näm" oli nakkav, avastasime ka end hiljem külas aeg-ajalt seda ütlemast.

Hommikul tõestasime fakti, et algajad ei tohi meie heatuju-taimeid ja -seeni väga palju süüa. Olime väga nördinud, et meie palvet ("Ärge PALUN tapke rohkem!") kuulda ei võetud. Aga eks nad said ise hiljem oma õppetunni kätte.

Selle larbi ajal tekkis tihti tugev paranoia-tunne, et oleme kõik sattunud mingisse väärastunud LOST-i versiooni. Saar, mida ühelgi välismaailma kaardil ei ole, mille üle valitseb mingi müstiline sääsejumalus, kust ärasaamine on väga keeruline, saareelanike vananemine on küsitav... Ainult lennukite asemel olid laevad ja jääkarusid asendasid trollid. Mitu korda küsisime endalt "Kas me oleme tegelikult surnud?" või "Mis osa sellest kõigest tõeline on?"

Minul isiklikult vedas sellel mängul ülipalju. Kartsin, et keegi mu mineviku paljastab (ja mu seejärel küsimusi küsimata maha laseb), kuid imelikul kombel olin loo lõpuks ikka veel elus. Seda, et Printsess Sela oli elus ja terve ning pidas saarel oma teenitud puhkust/varajast pensionit, ei kahtlustanud keegi. Ainsal mehel, kes oleks võinud midagi rääkida, oli amneesia ja lapse mõistus. Ning tüdruk, kelle ema ma kunagi kogemata tapnud olin, ei tundnud mind hämaruses ära. Muidugi suunasin oma jutuga ka saareelanike kahtlusi minu pealt ära.
Trikk "jäta võimalikult kahjutu mulje" töötas valatult. Võib-olla oleks ma saanud oma piraadielu jätkata (võttes üle mõne meeskonna juhtimise), aga seda ma ei soovinud. Kuigi vahepeal tekkis kiusatus jälle relva järele haarata ja merele minna. Ja minu varandusi ei saanudki lõpuks mitte keegi endale, muhahahaaaa!!!

Öisest actionist me väga palju osa ei saanud. Hommikul saime teada, et oli toimunud suur lahing, kui kaks poolsurnud mereväelast seenehallukate mõju all meie laagrisse roomas. Kõhklesin, kuid otsustasin lõpuks neid ravida...tulid ju kõik saarele omamoodi võrdsetena. Sellegipoolest pomisesin omaette nende haavu sidudes "Ma poleks eales uskunud, et ma mõnd mereväelast aitan..."

Lõpplahendus oli sama ootamatu kui trollide alusetud süüdistused külavanemale (liigse kiindumise kohta kadakatesse). Meie olime vägagi abivalmid, märkides ühe aarde asukoha suure X-i ja sinnapoole näitava värvilise noolega, lisaks olime valmis õnnetuid aardekütte needusest vabastama. Sven jutustas pühalikul häälel sellest, kuidas "Suur Sääsk on teie poole pööranud oma tagupoole. Täpselt 37 minuti pärast käivitub Needus, mille tulemusel paisuvad teie taguotsad seitsme vaala suuruseks...jne"
Kahjuks otsustasid piraadid meie vastu vaenulikud olla ning trollid tõid neile nende ärateenitud karistuse.

Mängujärgne tšill rannal jäi samuti hästi meelde. Paati tuli küll kaua oodata, aga me suutsime endale veidi tegevust leida.
Istuti maha, kujutleti enda ümber pilkast pimedust ja tõrvikuvalgust. Koos Allyga kuulutasime seejärel surmtõsiselt "Me oleme kogunenud siia Saarekotta, et hääletada välja üks eneste seast. Järgnevalt on igaühel üks hääl, mille ta peab andma isikule, kes peaks sel nädalal Saarelt lahkuma. Oma otsust tuleb ka põhjendada." Sarja "Robinsonid / The Island's Next Top Survivor" sellenädalase osa kulminatsioon võis alata.
(Kuna trollidel oli eelmisest nädalast immuunsus, siis neid välja hääletada ei saanud.)
Saade võttis aga vägagi šokeeriva pöörde, kui välja hääletati hoopis saatejuht ehk mina.

Mandril mängisime trollinuia ja ühe toorema õunaga pesapalli. Töötas küll.

Seiklus lõppes pika jalutuskäiguga õige bussipeatuse otsinguil ("Misasja, on olemas VEEL üks Koogi peatus?!").


Tänan kõiki osalisi, ilma, fantastilist kohta, Yokat ja Suurt Sääske selle kogemuse eest.
Loodan, et meenutame sellest pigem postiivset (mõnedest äpardustest hoolimata).


Mirju

aka Printsess Sela / Delia / Lesk

[Dani]

Heihoo,
ei jõudnud kahjuks varem korralikult netti, aga minu poolt suurt tänu kaas-GMidele, suurepärastele NPCdele ja toredatele ja vastupidavatele mängijatele, kellest jäid kõik OG ellu. Yay!

Kusagil on üks magamiskott küll, ma loodan, et see on see õige. Homme küsin üle, kas seesama. Kätte saab igatahes Tallinnast.

Leitud oli ka üks rahakott, selle kohta saab ka homme täpsemalt teada.

Muuseas, ainus mängule tulemata jäänu ei jõudnud kohale, sest ta oli tol päeval haiglas, seega kohaleilmujate protsent oli päris korralik

Järje peale ma ei mõtle enne järgmist kevadet. Ja ärge kakelge asjade pärast, mis on möödas ja mida enam muuta ei saa. Nagu ikka - järgmine kord tuleb paremini välja.

Ilm oli vastupidiselt kõigile ennustustele selge nagu juba öeldud sai, aga ma rõhutan ikka seda, kui hea meel meil selle üle oli (nagu ka üldse saarele pääsemise üle). Kogu öö sain muret tunda, kas torm, mis hääletult välkudena ümberringi sähvis, ka meie kohale jõuab ja mingi hetk, kui juba ka müristamist kuulda oli, kartsin ma, et kõik meie kallid mängijad saavad märjaks, ent õnneks läks ikkagi hästi.

Olge tublid edasi. Kõik olete toredad ja ma tahan teid kõik veel näha. Hästi palju. Yay.

[Alleria]

Kui keegi tahab neid napakaid videosid, mis me tegime, kirjutage mulle. (Olen suht kindel, et huvi pakuvad need vaid kohalolnutele, kui keegi arvab ikkagi, et ta peaks neid nägema, siis kirjutage oma põhjendus ja vaatame, äkki saabki).

[Athilith]

Avaldan soovi neid näha, aitäh.




Sven.