Hiline lõikus III - tagasikõla

[inwe]

[Kris]

Põnevust sellel mängul ikka jätkus, kuule vihises igal pool ning päris kindel polnud keda nüüd usaldada võib. Natuke kahju, et biona tööd eriti ei jätkunud, alguses sai küll siia ja sinna joostud ning heljurõisikuid kogutud (erilised tänud sellele inimesele, kes heljurõisiku järskude servadega liivaauku pani, mul oli tunne, et sealt lähen ma küll tagumiku peal alla ) aga seda kemikaalide segamise kohta ei leidnudki ja detoxi ka ei saanud koguda. Kollase gaasini ka ei jõudnud.

Peale seda kui me olime esimest korda baasi jõudnud ja siis sealt kogu kambaga metsa läinud läksid asjad eriti põnevaks. Plaanisime minna detoxi koguma, ühel hetkel aga käsutati meid tee pealt ära metsa ning järsku hakkab kuskil laskmist ja karjumist kostuma. Selle peale aeti meid veel sügavamale metsa ning sõdurid meie ümbert haihtusid vaikselt. Ühel hetkel on metsas mingis augus varjus neli konföderaatide tsiviili ja natuke maad eemalt kostub metsast laskmist ja karjumist. Tol hetkel oli küll tunne, et nonii, nii kauaks siis meie rühma jätkuski, et mis me nüüd ainult tsiviilidega peale hakkame? Aga siis koperdasid kuskilt metsast õnneks välja kaks haavatud sõdurit ja olemine läks natuke paremaks.

Kui laskmine lähemale liikus. siis otsustasime, et läheme parem metsa ja baasi poole tagasi, aktiivsesse konflikti küll ei tahaks sattuda. Jõudsime kuskile tee lähistele, kus teised nägid eemal liikumist ja siis sai pagale jäädud, mina leidsin ühe suure, laia, sõbraliku puu, mis tundus väga heaks kilbiks kuulide vastu kui neid tulema peaks. Lootsin, et sellises metsas ehk ikka ei ole seda kaitset vaja, aga kas sa näe, läbi mingisuguse võsa marssis meie poole mingil väga müstilisel põhjusel paar inimest. Üks meeldejäävamaid hetki selles mängus, hüüdsin oma kurgu valusaks selle "Tsiviilid, tsiviilid!" hüüdega

Õnneks said need vennad maha niidetud ja meie ülejäänud grupp vantsis ka läbi metsa meie juurde. Edasi läksime tagasi baasi, kus oli minu jaoks mängu järgmine suurhetk, nimelt sidemete keetmine. Keegi vist sellega eriti tegeleda ei tahtnud, seega selle organiseerimine oli väike väljakutse, aga keedetud naid said! Ja siis kukkusid nad rünnaku tõttu maha, ja siis sai nad uuesti üle loputatud, ja siis kukkusid nad uuesti rünnaku tõttu maha. Aga vähemalt said nad esialgu korralikult läbi keedetud!

Uniooni ning nende linnavägede vaheline käitumine tekitas suurt segadust, vanglaväed olid täielik müstika ning unioonlaste väide, et me oleme nende maal oli puhas lausvale. Mõtlemis ja nuputamisainet jätkus ikka kuhjaga, linnu vist küll enam rohkem ei usalda.

Ahjaa ja kui siin enne mainiti, et konföderaadid ei võtnud baasist gaasi kaasa, siis meie baasis olnud unioonlased ei huvitanud ka meie gaasist mitte kohe kuidagi. Vedisin seda oma vihmakeebi all ära ja mõtlesin, et nonii, millal nüüd keegi midagi ütleb, sest see nägi ikka suht kahtlane välja. Mul on tunne, et see kott rippus üht või teistipidi lausa nähtavalt välja. Aga keegi ei öelnudki midagi ja nii ma siis kõndisin gaas näpus meie sõdurite juurde ära.

Tagantjärel tagasisidet lugedes on ikka päris humooriline vaadata, et kuidas väed liikusid. Tundub, et kõikvõimalikud militaarväed pidasid maha ühe suure lahingu kuskil ristmiku juures. Siis liiguti erinevatesse baasidesse ravima ning edasi läksid mõlemast baasist eliitväed vastase baasi, liikudes teineteisest põhimõtteliselt ringiga mööda

Igatahes väga tore mäng oli, kuigi natuke liiga palju laskmist minu jaoks. Paar rollimängulist hetke oli, aga üsna palju oli kusagil peitumist ja vaikselt istumist, sest eriti ei tahtnud, et keegi üles leiaks.

[Tanel]

Ahjaa, see vanglavägede värk. Täiesti uskumatu kuidas võib suvaline möla nii vägevalt mänguruumis õide puhkeda. Põhimõtteliselt oli nende kahe "vaba vangi" näol tegemist mu eriüksuse ühe lahingpaariga. Üks neist treis enne mängu valmis ka pool naljaga käesidemed. Ja no nii see läks.

[sippo]

Rattale tõmbamine jääb ära. Kui rolli oli ette kirjutatud, et tegelaste ülesanne on tappa niipalju kui võimalik, siis oli. Ja ma isegi aiman, miks teil selline ülesanne olla võis. Ja vähemasti viimasest siinkandi sõjast tuntud hävituspataljone jms ikka "hea" sõnaga meenutatud, nii et reaktsioon on ju igati ootuspärane ja loomulik.

Sellise jälgi rolli mängimisel oleks vast aga ka rohkem võimalusi, kui kibekiired hukkamislasud? Need mõjusid kahjuks metatasandil ikka pigem kuidagi valesti ja mis mulle kõige olulisem - need saadavad teised mängijad surnuna igavlema. Võta aega, mängi mõnuga välja (ja pigem natuke üle , vürtsita detailidega ja ürita ka teistele mängu põnevaks teha - mina vähemasti usun oma kogemuselt, et siis on see võit hoopis suurem, kui mistahes capture the flag vms missiooni esimesena lahendamine.
Aga igaühele oma, selline lihtsalt minu arvamus rollimängust, ka teemas sõda.

[Irve]

Siin on hea küsimus, et kuidas läheneda relvadele: et kas teha see filmipärane A-rühma loogika, et relvad sümboliseerivad pigem ohuolukorda ja lastakse üle peade või on see, et räägibki ainult plastik või teeme nii, et laseme ainult salaja ja selga või teeme nii, et üks räägib pika dramaatilise jutu ja siis lastakse teda selga ja kolmas jookseb kuule ignoorides lihtsalt kõigist üle ja

Mulle mõnes mõttes meeldib siin u. selline loogika, et relvakonflikti tuleb pigem vältida AGA kui see tuleb, ma ilmselt väga kobisema ei kavatse hakata, kui notti saan.

[hoarmurath]

Mina isiklikult panin ja panen siiamaani pahaks meie techi mahalaskmist, mis toimus enamvähem selle loogikaga, et kuna meedik jooksis ära, laseme maha. Halloo? Igaüks võib siduda, raudu teil ju oli. Võib-olla ma olen ka reaaleluliselt loll väike tsivilist kes ei mõista sõjaõuduseid aga see oli niivõrd mõttetu otsus et kuidagi nõme hakkas. Ellu jätta oleks põnevam olnud, oluliselt.

Teiseks, saan aru et konfide linnagrupp pidid ilged värdjad olema. Väga tore oli. Siis kui mõne inimese poolt asi seksuaalse alatooni mõnitamises võttis, siis läks äärmiselt ebatoredaks. Võib-olla jällegi minu mingi kiiks, aga selline asi rebib mängust oluliselt rohkem välja kui vaja oleks. Leian, et oli liig.

Vastupidi, see kui Tanel Chloe tegelase maha laskis, oli juba veenvam. OG sain ka aru et antud situatsioonis oli tegu kõige loogilisema teoga.

Nii et pole asi tapmises, vaid asi selles et millal, kuidas ja et see võimalikult palju edasisi mänguvõimalusi pakuks. Ja värdjalikkuse puhul sama asi - nii et rollimänguvõimalusi oleks ja et samas kellegil OG nõme ei hakkaks.

[Kurg]

[Katzenminze]

[Tanel]

[Katzenminze]

[Kurg]

[Xeno]

Vahelduseks tegelaste lugude juurde tagasi:

Mait "Colt" Kolga

Päev algas nagu täiesti tavaline kogumisretk - baas püsti, luurerühmad välja ja spetsialistid kohale. Asjad kokku ja koju tagasi asemel lõppes kõik aga väga, väga valesti. Ma ei pea silmas seda verd ja neid laipu, mis mul silmi nii seest kui väljast ikka veel määrivad. Ma pean silmas seda ahnust, rumalust ja verejanu, mis ühtäkki juskui kõiki relvakandjaid nakatas.

Ma oleksin võinud ju tegelikult juba alguses aimata, et kõik päris korras ei ole, kui meile Linna erirühm "appi" saadeti. Tol hetkel tundus see küll aga hoopis julgustavana - kui nemad on siin, siis ei saa ju meiega midagi väga halvasti minna - küll nad röövsalgad ja Konföderatsiooni eemale peletavad. Oleksin pidanud uuesti meelde tuletama kui palju täpselt Linn meist hoolib ja kui palju meie ellujäämine neid kotib. Oleks, poleks - enam see midagi ei muuda.

Jäime Buldogiga ühe prügihunniku juurde valvesse. Mina vasakul pool hunnikut, Buldog kusagil eemal paremal üle tee. Pidime siin silma peal hoidma sest lähedal olla nähtud Konföderaate. Mitu korda möödusid minust Linna erirühma luurepaarid - hea turvaline oli olla. Olin just hakanud seljakotist toitu välja kaevama kui järsku läks raadios ärevaks. Buldog teatas lähenevatest Konföderaatidest. Sai käsu tagasi tõmmata ja abiväed pandi baasist siiapoole liikuma. Ajasin koti selga tagasi ja liikusin ka Buldogi suunas. Mitu vastamata kutset Buldogi suunas ei tähendanud head. Tuli välja, et vastased möödusid nii lähedalt, et ta ei saanud sidet pidada ja nüüd oli ta juba Koföderaatidest ümbritsetud. Kostusid mitmed valangud. Andsin edasi, et olen Buldogi lähedal aga tulistajaid veel ei näe. Sain käsu Buldogile taganemistee lõigata ning abivägi pidi ka juba kohal olema. Tormasin siis üle tee ja liikusin kiirelt tule suunas. Nägin endast eespool puude all kolme inimest lamamas ja sihtimas minuga samas suunas - ot kas siis omad ongi juba kohal? Ei, need ei paistnud päris omade moodi. Kas neil ikka relvad on üldse? On neil mingeid eraldusmärke? Enne kui jõudsin optika palgesse tõsta, tabas mind tagant paremalt kellegi neljanda valang. Raisk!

Seal ma nüüd ägisesin ja veritsesin, külili mudas. Ümberringi oli kosta jooksmist ja tulistamist aga keegi ei aidanud. Üritasin raadio teel abi kutsuda aga konkreetset vastust ei saanud. Eetrist kostvast võis järeldada, et valitseb üleüldine segadus. Eemalt kuulsin veel appihüüdeid - see ei kõland nagu Buldog. Abi ikka ei tulnud. Üritasin end selili keerata, et näha, mis ümberringi toimub - liiga valus. Ma ei saa siia niimoodi surra, kurat! Pean haaval survet hoidma! Ma pean võimalikult kaua vastu pidama! Mul on ju sidemeid?! Aga ma ei saa kotti seljast. Peab!

Lõpuks pööras mind keegi - keegi, kes polnud oma. Ta hakkas mind siduma, kuid mitte haavast vaid kätest. Kuradi Konföderaadinärakad! Sonisin midagi sellest, et miks te tulistate ja mis toimub. Lõpuks pakkus, et seob ka mu haava, mu enda sidemetega. Päästetud? Vähemalt ei jookse ma verest tühjaks. Vajusin kergendatult mutta tagasi.

Ärkasin selle peale, et keegi sikutas mind õlast ja pakkus mulle valikut: võtan jalad alla või saan kuuli. See ei olnud see sama, kes mind sidus. Võtsin jalad alla ja lonkasin kaasa. Minust oli saanud Konföderatsiooni vang. Kas nad müüvad mu orjaks või tõmbavad niisama lõbustamiseks oksa? Kas see on hullem kui näoli mudas verest tühjaks joosta?

Nägin Buldogi - naeratasime teineteisele kurvalt. Vähemalt olime elus. Liikusime kolonnis, vahepeal peatusime, vahepeal varjusime tule eest. Mu relvalt võeti salv - lõpuks. Teine täis salv jäi aga tasku. Ei hakand pakkuma ka. Vahepeal tulid tähtsamad näod meie juurde ja üritasid infot saada. Uuriti, miks me ründame. Miks ME ründame?? Kes siin siis ründas nüüd? Keegi ründajatest olla öelnud, et nad on mingist vanglaüksusest. Ma ei teadnud nendest midagi aga neid oli hea süüdistada. Totter lugu muidugi kui mingi kolmas osapool meid Konföderatsiooniga niimoodi nugade peale ajas. Enne on ikka vähemate kuulidega hakkama saadud ja isegi koostööd tehtud. Ellujäämise huvides oleks ka praegu ilmselt mõistlik jõud ühendada.

Buldogi sunniti raadio teel meie militaarjuhiga ühendust võtma, et läbirääkimisi korraldada. Vähemalt läbirääkimised - tundub, et asjad paranevad. Avastasin siis, et ka minul on ikka veel raadio kõrvas. Eeter oli aga päris vaikseks jäänud. Peast käis läbi mitmed mõtteid, kuidas saaks omadele raadio teel infot anda - aga kurat, Buldogi raadio oli teistele ka kosta. Kostis ka seda, et meie militaarjuhti, Pahandust, enam ei ole. Läbirääkimised viibisid. Meid veeti Konföderatsiooni baasi.

Baasis oli õhkkond aga sootuks meeldivam - tehti lõke üles ja pakuti heldelt süüa. Tajusin seda, millest ma olin tegelikult kogu aeg mõelnud - nad on täpselt samasugused inimesed nagu meiegi. Samuti õnnetus seisus ja Linna surve all, kuid vaatamata sellele hea südamega.

Läbirääkimised jätkusid raadio teel ja korraldati ka kokkusaamine. Sain aru, et meid ollakse nõus lausa välja ostma. Sellised hetked lausa kutsuvad pöörde järele. Nii oligi, sest metsast avati kuulipilduja tuli täpselt Konföderatsiooni hangaari. Kui see oli meie päästeoperatsioon siis miks nad eelisjärjekorras meie pihta tulistavad? Pagesime koos spetsialistidega üle pea kaela samal ajal kui sõdurid tuld koondasid. Ei kutsunudki nagu välja jooksma - Konföderatsioon nii kenasti kaitses meid. Seda enam et ei saanud kindel olla, kas ründajateks ongi omad, kuna esialgne tuli oli suunatud meie ja spetsialistide pihta. Peagi saabus taas vaikus ja seoti haavu.

Konföderaatide jutust oli aru saada, et ka neil oli "abiks" Linna eriüksus, kes ka tegutses suht omapäi ning üpriski vägivaldselt. Linnad on ikka linnad - vahet pole kummal pool piiri.

Vahepeal väike episood neeger-kaupmehega, kes oli tulivihane Uniooni peale ja tahtis neid kõiki maha lasta - hoidsin pilgu maas ei hakanud oma eraldusmärgiga lehvitama. Ei läinud ka kaua kui tuli järgmine rünnak. Seekord õnnestus meil välja selgitada et ründajaks on tõepoolest Unioon. Sellegi poolest tuli pidevalt varjuda, kuna sihtmärkidel nad vahet ei teinud. Vihjasin Buldogile, et vorsti lõikamise nuga jäi segaduse käigus laua peale. Tegin katet ja Buldog napsas noa ning lõikas meil köidikud lahti. Mängisime mõnda aega aheldatuid edasi.

Tekkis sobiv hetk - meie valvajad olid hõivatud hangaari kaitsmisega. Buldog otsis põuest püstoli, kiired pilgud, noogutused ja paar hästi sihitud lasku ning põgenemistee oli vaba. Õnneks metsas tärisev automaat vaikis ja lasi meil hangaarist väljuda - vist saadi aru, mis toimub. Põgenesime kiirelt tagasi vaatamata esimese tihedama põõsastikuni. Lükkasin relvale varusalve alla ja liikusime kiirelt edasi. Ohutus kauguses teatasin raadiosse, et oleme põgenenud. Vastas keegi Pikk ja soovitas meil ümber pöörata ning rünnakut toetada. Kui rünnaku eesmärk ei olnud meie vabastamine ja nad otsustasid sellega jätkata siis, vabandage mu prantsuskeelt, mis kuramus siin toimub? Pealegi, kes kurat on Pikk? Lisaks kõigele ei olnud mul mingit soovi nende lahkete inimeste pihta tulistada. Jätkasime kiirelt oma baasi suunas, läbides kohti, kus me aheldatuna auto rehvil ja puutüvel istunud olime.

Mööda teed liikusid inimesed - me ei teadnud enam keda usaldada ja otsustasime eemale hoida. Oma baasi lähedal jooksime peaaegu sülle oma meedikule Leenale - see oli kindlasti üks õnnelikuimaid hetki - kindel märk pääsemisest. Saime teada, et ka meie baasil ei olnud paremini läinud - temal ainsana õnnestus põgeneda. Peas tekkis väga ebameeldiv pilt sellest, kuidas vähesed allesjäänud inimesed arutult üksteist maha notivad, lootes, et tapmislust või surm nende eksistentsile mõtte annavad. Hiilisime oma baasi juurde ja ootasime, kuni õhk puhas. Krabasime toidumoona ja gaasiballooni ning kadusime sellest jubedast kohast. Õnnelikud, et elus, hinges pisar kõige ülejäänu pärast.

[sippo]

Kurg, kardan et saad valesti aru, vähemasti mina ei räägi ei unionist ega konföderatsioonist.
See kas, kus ja kuidas üks tegelane teise kusagil hukkab, on siiski mängija otsustus. Ja mängijatel, ma tahaks väga loota, siiski ei ole ja ehk ikka ka ei tule leere. Jube lihtne on libastuda ja jõuda selleni, et kui 1 mängija teeb kusagil vea või teiste mängurõõmu rikkuva, mitte rikastava otsuse, siis on kohe automaatselt kõik teised temaga sama käesidet kandvad isikud ka süüdi ja karistamist väärt. (Vabandust teemast kõrvale libisemise pärast, aga tahtsin selle ohu välja tuua, kunagi "Uues Ilmas" oleme selles s...ämbris juuksejuurteni sees olnud)

Kokku: usun, et see mäng saab tulevikus veelgi parem, kui soodustada keerukamate lahenduste otsimist ja veidi piirata spordivõistluslikkust. Püsiv ohutunne (=adrenaliin) ei tohiks seejuures kuhugi kaduda.

PS on teatav oht, et minu suhtumine tugineb sellel, et saan oma militaarsed huvid mujal piisavalt rakendatud ja olen seega erand:) Aga ka seal kannan AK4 medaljonina, sest siis on käed mõnusasti vabad kaardi ja raadio tarbeks, samas aga automaat ka hetkega kasutamiseks valmis

[Batu]

[Tagtag]