Larbiloojate koolitus "Kõmmkärajad" 22.08-24.08

[zarvik]

Siin minu paar üksikut telefoniga tehtud plõxu http://1drv.ms/1qJiYVZ

Oeh, te kõik olete nii toredad

[zarvik]

Niih, nüüd on piisavalt aega mööda läinud, et tagasivaadet teha, nii et Siilikese laul peas kohe kummitama ei hakkaks, aga soojad tunded ja grupitunnetus käivad endiselt hinges kaasas. (pealegi, ma vaatan et inimesed ei kriba väga midagi ja see on ju paras patt nende suhtes kes iga poole tunni tagant foorumipostituse lehel olles F5 vajutavad)

Naljakas mõelda, et ma olen oma 10 aastat tegelenud larbiga, aga see oli tõesti esimene kord kus ma tundsin ennast ikka täiesti täiesti täielikult grupi osana. Nagu Tindoms ilusasti oma blogus kirjutas: tiheda ajakava tõttu ei olnud aega emotsioone ja kogemusi seedida ja inimesed olid katki, aga mis juhtus oli see, et grupp hakkas neid inimesi kandma. See kõik oli väga ilus ja samas ka väga raske.

Seega pole ka ime, et peale k6mkat olen mitme larpariga suhelnud kordades rohkem, kui eelnevate aastate jooksul. Sest nüüd ei ole nad mitte lihtsalt inimesed, kellega on sama hobi. Nüüd on seal ka mingi ühtsustunne. (larpi patriootlikus?)

Aga nüüd ürituse sisust ...

...juba bussipeatuse mängu soojenduse ajal hakkasin ma tajuma rohkem ja rohkem LARPi ja Improteatri sarnaseid suundi (soojendusmängudki olid tuttavad ja ajas edasi-tagasi hüppamine on asi mida on tehtud ka nii short kui ka longformis), ja see tähelepanek kestis ürituse lõpuni.

See on ikka nii äge kuidas miskid inimesed on kaks justkui erinevat žanri kokku sulatanud funktsionaalseks mänguks.

(kusjuures ka minu vist kõige rohkem jagatud shortform stseen hüppab ajas edasi ja tagasi,... aga natukene teistmoodi ...ühe stseeni sees... ja rõhutades mitte suhtele vaid füüsilisele tegevusele ja funnile https://www.youtube.com/watch?v=VGTRI2ja1ro )

Ja see tajutav hullumeelsus ja jaatamine suuremas larpikogukonnas oli ka äge. Ma täitsa kujutasin ette umbes sellist dialoogi miskite kummaliste larbikorraldajate vahel:
„Kuule teeme mängu, kus me kallame põrandale 10 tonni jahu!“
„Jaa! Muidugi! Milline suurepärane mõte!“
See ei kõla just tervemõistuslikult, aga midagi selles on samas ka väga väga ägedat.

Põhiline energia läks mul üritusel muidugi mängudele ja töötubadele, loengud vahepeal jõudsid kohale, aga vahepeal mitte niiväga. Seda eriti just teisel päeval, kus ma juba hommikust saati tegelesin peas paraleelselt ka improteatri töötoa ettevalmistamisega (Eks natu pidi ju selle pärast põdema kah – ise ennast välja pakkusin, aga see oli mu elu teine improtöötuba)

Limbo, oh limbo oh limbo. Mäng ise oli juba selline et lõpumuusika peale läksid silmad märjaks. Muidugi ma olin ka valges toas, kus tekkis kohutavalt mõnus sünergia ja koostöö. Ei olnud kismat, ei olnud vaidlust, vaid kõik suhtkoht leppisid enda ja teiste saatustega ja vahel tundsid ka kaasa.
„Kuule, sa kaod ju varsti ära! Teeme sinust kiiresti pildi!“
„ ... noh aga teeme siis juba grupipildi kah!“

Ja ma usun et mängujuhtidel oli täitsa meeldiv vaadata (seal sees oli küll väga mõnus ja inimlik olla) kuidas tegelased limbos istuvad, mulisevad, räägivad oma teatrikülastustest, räägivad nilbeid ja kohatuid anekdoote, asju oma elust ... normaliseerivad seda kõike enda jaoks ja võtavad koos veedetud ajast suht kõik mis võtta annab (oh oleks meil vaid olnud pakk kaarte ja pudel head veini) – olgugi et see koosveedetud aeg oli koos võhivõõrastega.

Öömäng rabas oma hullumeelsuse ja spontaansusega. Kui sa oled ikkagi päeval osalenud kultuuriloome töötoas, kus tehtu on nii ilus ja südantsoojendav (ja samas ka kuidagi kergelt häiriv ja tülgastav), siis oleks seda ju patt kasutamata jätta. Noh ja kas on paremat settingut kiirmängule kui suvaline rohuplats öösel kell kaks? Ja kui mängijaid piisavalt ei ole, siis aja aga tekikotist välja inimesed, kes on peaaegu uinumas, eks. Igatahes äge oli vaadata, kuidas inimesed tegid mängus järjest pakkumisi ja võtsid teiste pakkumisi vastu ja antud kultuuris tundus see kõik väga usutav (kuigi jah, ma loodan et kellegi naabrit aknast välja ei vaatand, sest see võis ikka päris kummaline välja näha). Ja see pool tundi oli kohe kindlasti väärt seda, et terve järgmine päev veel kingad lirtsusid.

Töötubadest rääkides - ka seal oli alati selline mõnus koostöö. Rolliloome oma läks nagu ludinal, kultuuriloome kah – tänud neile inimestele kellega koos sai seal grupitööd tehtud.
Ars Amandi oli ... heh, noh parema sõna puudumisel huvitav (aga tõesti siiralt huvitav, mitte halb, eksole) Ja tegelt oli päris põnev vaadata kuidas iga inimesega tekkis oma koostöö (mida sai hiljem õhtul veini ja nilbe huumori kõrvale veel proovitud ja katsetatud nii et käed pärast ikka surisesid ... päris sürr värk ikka)

Rääkimata keemialaborist ja veristamise töötoast ... mis tundusid lihtsalt päris ägedad ja täis praktilisi ja lihtsaid asju mida saab kasutada (väljakutse GMidele: Kes teeb ära Zombi mängu, millele eelnevas töötoas teevad zombid endale ilusad haavad?)

Loengute juures meeldis mulle eriti (kõik muu oli ka ägens, onju):
Hamstriaju
Moreno ja psühhodraama sisse toomine
Mängude graafikud
Hunnik hullumeelseid mänge mida on tehtud (nii Eestis kui mujal)
Vaba, aga üksteist austav olemine
Huumor ja vahetu olemine (kõik oli nagu oli ja see oli okei)
Algus- ja lõpubriifi rõhutamine (mida ma olen ka korduvalt ise maininud)

Ja otseloomulikult laused stiilis „Me tegeleme lõbusa rollimänguga, mitte igava teatriprooviga“, millele alati järgnes minu kergelt segaduses kulmukergitus.

Ja kuna põhipunktid on tegelikult eelnevates postitustes juba enamvähem mainitud, siis ma lihtsalt pistan mõned random tsitaadid nii nagu meeles on:

„Höhh höhh höhh höhh höhh ... (pinev vaikus)... siuh... KÕRGEMAL!“

„...random irve...“

„Sex minuga on nagu ...“

„Kui sa saad aru mida ma mõtlen“

„... ma ei saa aru miks kõik koguaeg larbist räägivad.“

"...me kõik ju armastame sind..."

[Irve]

Kui keegi tahab tõesti zombilarpi korraldada kes ei ole mina, siis mul on päris äge zombilarbi selgroog, aga mul ei ole logistilist võimekust.

Vabadussõja kaevikumängu mõte! Palun ärge laske sel jahtuda.