Sügispuhastuse muljed

[Paganarh]

kui kellegi jäi mulje, et ma ütlesin "fading peaks olema airsoft", siis eksib tugevalt

[Tindome]

Seal viimases galeriis on pilte, mida ma tulevikus, kui peaks tulema mingi aasta larpipiltide küsitlus jälle ajaloo hämarusest välja (köh-köh), raudselt nomineeriksin.

[UL]

[Dani]

Mina olen absoluutselt mängijate jaoks musta nimekirja loomise vastu.
Põhimõtteliselt.
Kui keegi peab oluliseks, jagagu seda infot vajaduspõhiselt privaatselt, aga üldiselt kõlab see kahtlaselt.

Ahjaa, ja npc olla oli vahva, sai tulevikuks kostüümide jms jaoks palju ideid ja inspiratsiooni ning ma polnud tükk aega saanud niisama muretult mööda metsa joosta (ja mängijaid boffriga lüüa ).

[Crata]

[UL]

[Fromhold]

Ehh, see kõik läheb juba muljete teemast välja, aga kuna nii kaua seda juba jahutakse, siis ütlen ka sõna sekka.

No mu meelest pole fadingul efektiivne lahinguvõimekus kunagi esikohal, seega mind aboluutselt ei häiri, et püssid eriti ei lase/taba. Pealegi see Altoni automaatpüss oli täiesti asja eest.

Päikesed kustuvad ja tehnoloogia ka, seega iga kell eelistage terast.

Ja igasugu nimekirjad on kurjast!

[arpeau]

[Gregik]

Unustage see nimekiri ära, see oli Irve uitmõte. Igal mängujuhil on selline nimekiri peas!

[Crata]

Nüüd on üleval ka

[Artzz]

Hilist muljetamist ka minu poolt. Mulle meeldis väga Sügispuhastus - ilm oli super, värske õhk, piisavalt liikumist, actionit, värvikaid kaasmängijaid, lihast ja luust läbi käivat sümbiontide häälitsusi ja muidugi jõledad pikkade kombitsatega sümbiondid ise

Kuigi mul läheb veel mõned mängud, et korralikult maailma sisse elada ja paremini aru saada, mis ümberringi toimub, siis korraldajatele lähevad minult ainult kiidusõnad. Igav ei olnud kordagi ja kui hakkas tekkima tunne, et minu jaoks ei toimu hetkel midagi, siis kostus raadiost kohe midagi huvitavat või tuli tagasi lüüa sümbiontide järjekordne rünnak

Ja et mälestused veel erksad püsiksid, siis aeg-ajalt leian veel sinist kriiditolmu

[Artzz]

Redigeeritud Mustkinnaste operatiivosakonna poolt. Asutusesiseseks kasutamiseks.

Kontrakt *********redigeeritud*********
30085004 Sündmustiku vabakirjeldus
Reamees Adib La Zuma
135. Vaba-jalaväekompanii "Mustkindad"


Mootorid röögatasid ning flitter hakkas kiiruga kõrgust koguma. Peale piloodi olid pardal veel hinge vaakuv Oo-Ülim-Kuldparun Mahmud Aziz Ma’haifa al-Malik (juhuslikult mu endine tööandja), raskelt vigastatud leitnant Sighir ning mina. Vaatasin flitteri küljeaknast välja ning nägin, kuidas sümbiontide laipu täis pesa jäi üha kaugemale. Vaade oli õõvastav ja sees valitses tühjus, kuid siiski suutsin mingit moodi tunda rahulolu, et lendasin sellest kohast eemale. Leitnant oigas, võttis rakmete taskust välja eliksiirisüstla ning surus nõela endale reide. Saabus kummaline vaikus.

See oli minu esimene suuroperatsioon Mustkinnaste seas ning lõpp oli olnud juuksekarva kaugusel. Mind hakiti, põletati leegiheitjaga pool nägu ning puistati sinise happega üle… See oleks mõjuv põhjus karjäärivahetuseks, kuid õnneks on karantiinis paar kuud aega haavu lakkuda ning olukorda analüüsida. Hea oleks leida kusagilt ka üks asjalik ilukirurg…


Kõik sai alguse, kui kapten Bourbon kutsus enda juurde leitnant Sighiri, veebel Gadda, reamees Harcrow, minu ja veel 15 venda ning andis teada, et meid ootab ees missioon, mis on seotud aadlikega ja sümbiontidega. Tore! Võta üks ja viska teist. Kahjuks ei olnud see missiooni eesmärgiks. Peamiseks ülesandeks oli *********redigeeritud*********. Ülesande tegi keeruliseks asjaolu, et operatsioonil on *********redigeeritud*********, kuna sellest sõltub tasu suurus. Mind rahustas kapteni ütlus, et kõige tähtsam on siiski ise ellu jääda. Kui olukord sisaldab elementi „kahtlus“ ja see ei allu sinu käskudele, on selle kõige operatiivsem väljajuurimisviis kasutada automaati sihtotstarbeliselt.

Operatsiooni eelne päev kulus suuresti varustuse hooldamisele ja kokku panemisele.


Järgmisel päeval kogunesid kõik staabibriifile. Kokku oli tulnud nii kõrgemaid kui madalamaid aadlikke, karvaseid ja sulelisi. Mind rahustas veidi asjaolu, et äkki ei tulnud ülikud jalutuskäigule rohelisse, kuna kaasa oli võetud nii külm- kui tulirelvi. Kullatud ja tuttidega kaunistatud relva nähes puges mulle siiski väike kõhklus põue.

Pärast briifi toimetas flitter kõik operatsiooni „Sügispuhastus“ maandumisalale. Mustkindad võtsid sisse ringkaitse ning leitnant asus piirkonda binokliga uurima. Kapten jäi aga ülikutega maid jagama, kuhu oleks kõige mõistlikum edasi liikuda. Järsku ilmusid välja kaks sümbionti. Ma ei olnud veel elusast peast ühtki sümbionti nii lähedalt näinud. Nende väljanägemine oli ehmatav, mistõttu kulus umbes veerand automaadi salvest umbmäärasele tulistamisele. Õnneks kaine mõistus taastus ning me üritasime läheneda neile taktikaliselt ja mitmekesi.

Liikusime leitnandi ja lahingvennaga ühe sümbiondi poole, kes eemaldus mööda teed sügavamale metsastunud ala sisse. Lahingvend liikus kõige ees. Tal oli seljas rõngassärk ning käes oli oma kahemeetrine vasar. Ma ei suutnud välja mõelda, kumb on hirmuäratavam, kas sümbiont või lahingvend. Minu automaat tundus igatahes sel hetkel olema kui väike laste tongikas. Sümbiont jätkas taandumist ning leitnant võttis vastu otsuse ühineda peagrupiga, kuna tekkis kahtlus, et sümbiont võib meid meelitada lõksu.


Pärast väikest intsidenti, kus vankrimees ja paar aadlikku said ühelt sümbiondilt paar laksu sisse, mis muutis kõiki tähelepanelikumaks võimalike ootamatute rünnakute osas, jõudsime operatsiooni pealavale – sümbiontide pessa. Pesa kubises elukatest. See tähendas, et päris uisa-päisa sinna sisse tormata ei ole mõistlik. Relvastatud rahvas koguti kokku ning asuti ühtse jõuna pesa „puhastama“. Lahing oli tõsine ning vigastatuid oli arvestaval hulgal. Suutsin ka ise hädavaevu põigelda sümbiontide leegiheitja eest. Siiski mitte kõige edukamalt, kuna pool näonahast sai tugevalt põletada. Õnneks tuli appi amalthealane, kelle posimine mu valule leevendust tõi. Tõusin kuidagimoodi maast üles ning nägin, et pesa oli meie oma. Kontrollisin järelejäänud laskemoona ning pidin tõdema, et ilmselgelt sai kaasa võetud liiga vähe laskemoona ning päästikusõrm peab edaspidi hoidma madalat profiili. Iga lask peab lugema.

Võtsime sisse kaitsepositsioonid ning juhtkond raporteeris baasi, et kõik on valmis vastu võtma flitterit, mis pidi meie positsioonile toimetama erilise eksperimentaalpommi, millega pesa ja selle ümbruskond infestatsioonist lõplikult puhastada. Baas andis teada, et flitter jõuab kohale 15 minutiga. Mõtlesin OK, see läks nüüd hästi ning varsti oleme tagasi barakis, et teha ettevalmistusi õhtuseks meelelahutusprogrammiks. Tegelikkuses oli see õhtu muutumas lõputuks põrguks…


Lubatud 15 minutit möödus linnulennul, kuid flitterit ei olnud. Leitnant muutus murelikuks ning uuris, kaugel see lennumasin on – olevat probleemid kütuse laadimisega ning flitteri saabumine lükkub edasi. Mingi aja möödudes võttis flitteri piloot lõpuks meiega ühendust ja tundus, et kohe-kohe saame pommi kätte, vajutame punast nuppu ning aidaa… aga siis kõlasid kaugusest paugud, raadioeetrist kostusid karjatused ja siis saabus vaikus. Baasist anti teada, et flitter lasti alla õhutõrje poolt ning meie missiooniks on nüüd leida ja hävitada see õhutõrje positsioon, sest vastasel juhul oleksime olnud igasugusest õhutoetusest ilma.

Rahvas koguti kokku ja asusime liikuma baasist saadud koordinaatide suunas. Kapten saatis veebel Gadda, reamees Harcrow ja minu grupist ettepoole luurele, et vähendada äkkrünnaku ohtu kogu grupile. Veendusime teeäärde jäävate majade, kraavide ja põõsaste turvalisuses. Lõpuks märkasime ühe eemal oleva angaari katusel liikumist ja hiljem anti meie positsioonide pihta sealt ka tuld. Jagunesime mitmesse gruppi, et oleks võimalik angaari katust rünnata erinevatest suundadest. Me suundusime kolmekesi angaari peale põhja poolt. Edasiliikumine oli vaevaline, kuna tõrjetuli oli tihe ning põigelda tuli päris palju. Samuti oli meil vastas pika odaga sümbiont, keda oli alumistelt positsioonidelt keeruline rünnata. Ma ei ole päris kindel, kes väsis sellest „üritamisest“, kuid ükshetk kuulsin rünnakuhüüdeid ning õhutõrje positsioon võeti maha tormijooksuga. Ei pääsenud me ka seekord vigastustest, mistõttu otsustati aeg maha võtta – ravida haavad ja pidada plaani edasiseks tegevuseks.

Jäin angaari ülemise serva äärde valvesse, et hoida silma peal ümbruskonnal. Ühtäkki lähenes mulle mingi laia kübaraga „auväärt ülikuhärra“ ja hakkas rääkima, kuidas iidsetel aegadel olevat inimesed kasutanud propelleritega lennumasinaid. Nimelt pidi neid olema raskem alla lasta soojusele reageerivate rakettidega ja isegi, kui mootoriga peaks midagi juhtuma, siis oleks sellise lennumasinaga olnud võimalik maa poole liueldes ohutult kuhugi maanduda. Kui aga flitter saab pihta, siis tuleb see alla kivina. Küsisin, et kui need propelleriga lennumasinad nii head on, siis miks ei ole neid uuesti kasutama hakatud? Ülikuhärra mühatas, võttis välja piibu ja hakkas seda popsutama.


Lõpuks edastati meile baasist flitteri arvatav allakukkumiskoht, mis pidi olema operatsiooni maandumisala lähedal. Grupp aeti liikvele ning alustasime jalgsirännakut. Mustkindad liikusid julgestusena kõige ees. Olime möödumas ühest teisest angaarist ja sain leitnandilt korralduse veenduda, et keegi ei oleks ennast angaari ära peitnud või äkki leidub seal midagi väärtuslikku. Peale rämpsu ja ulguva tõmbetuule ei leidnud ma midagi märkimisväärset. Selleks ajaks, kui ajasin end angaarist välja, oli grupp veninud üle tühja välja väga pikaks. Märkasin, et kaks tegelast olid jäänud grupist kaugele maha. Üks nendest oli Hazat, kes väga agaralt oli operatsiooni alguses sõna võtnud, et grupi juhiks peab olema keegi aadlikest ehk siis tema. Võtsin ühendust kapteniga, et küsida, kas ma võin grupi saba turvata. Sain loa, kuid korraldusega, et *********redigeeritud*********.


Olime kolmekesi alustamas liikumist üle tühja välja, kui märkasin välja teises otsas metsa serva pidi aeglaselt liikumas ühte sümbionti. Andsin sellest koheselt teada kaptenile, kuna sümbiont liikus täpselt peagrupi suunas, kes ei aimanud lähenevat ohtu. Õnneks sümbiont patsifitseeriti ning keegi viga ei saanud. Jätkasime liikumist flitteri vraki oletatava asukoha suunas. Jätkasin grupi tagaosa turvamist, kuni kuulsin eespool karjeid ning nägin Mustkindaid kuhugi jooksmas. Veendusin, et tagant hetkel ohtu ei paista ning tormasin Mustkinnastele järele. Kohale jõudes nägin hulka aadlikke ja Mustkindaid askeldamas allakukkunud flitteri ümber. Meid, reamehi, käsutati kohe perimeetrile. Samas kuulsin raadiost, et me ei suuda leida flitteri vrakist seda imepommi, mida me ootasime. Selge – tuleb ennast perimeetril jällegi mugavalt sisse seada, kuna nii pea me siis ei lahku, sest flitterist ei suudetud alguses leida ka pommi lokaatorit.

Passisime Harcrowga põõsas ja raporteerisime sümbiontide liikumisi. Mingi hetk tulin ma mõttele, et võiks lähedalolevad majad läbi kammida. Harcrow oli selles osas kahtleval seiskohal, kuna ühes sellises majas oleks ta peaaegu oma elu sümbiondile kaotanud. Ma ei jätnud siiski jonni, kuna leida midagi väärtuslikku kaalus minu silmis üle väikese riski, mida need potentsiaalsed lõksud endast kujutasid. Kahjuks ei leidnud me midagi ja õnneks ei leitud ka meid. Üks hetk võttis leitnant meiega raadio teel ühendust, kuna ta ei suutnud meiega silmsidet luua. Andsime teada, et tegeleme perimeetrist veidi väljaspool oleva ala uurimisega ja saime käsu suunduda perimeetrile tagasi ning mitte hulkuda grupist väga kaugele.

Lõpuks anti korraldus liikuda edasi, kuna pommi lokaator oli leitud ning see suunas meid pommi poole. Rännaku ajal anti baasist teada, et käivitunud on flitteri piloodi appikutsesignaal ning me peaksime seda uurima. Oli selge, et terve grupiga ei ole mõtet pilooti otsima minna. Kapten käskis leitnandil panna kokku meeskond ja piloot üles otsida. Teised jätkavad senikaua liikumist pommi suunas. Leitnant oli piloodi asja osas kahtleval seisukohal ning kartis lõksu astumist.

Viidatud koordinaatide asukohta jõudes nägime, et ümberringi on tihe taimestik ja mitmed hooned. Kaine mõistus ütles, et kolmekesi ei ole meil võimalik vastu saada vaenulikule hordile, juhul kui nad peaksid meid seal varitsema, mistõttu välistas leitnant majade läbi kammimise täielikult. Kuigi olin selles otsuses pettunud, nägin selles ka oma loogikat – mis kasu on võimalikust tulust, kui risk varitsusse langeda on ilmselge. Leitnant andis suuna kätte, et kui meid rünnatakse, siis punume suunas, kus oli kõige vähem takistusi teel ja hüüdis pilooti, et kui ta meid kuuleb, siis andku enda asukohast teada. Vastust saamata asusime liikuma tagasi grupi poole. Selle aja jooksul, kui me tagasi jõudsime, suudeti ka pommi asukoht üles leida. Pommi juurde jõudes saime baasist uue teate, et piloodi asukoht on meie viimasest otsingukohast veidi eemal. Mis siis ikka, läksime kolmekesi jälle uuele ringile. Seekord otsustasime läheneda piloodi oletatavale asukohale väikese kaarega teiselt poolt.

Nüüd meil vedas ja suutsime piloodi leida ühest lagunevast hoonest. Ta oli ilmselgelt haavatud ja šokis. Lähenesime piloodile ettevaatlikult. Leitnant asus piloodi käest uurima, kas ta on haavatud ja kas ta tahaks saada eliksiirisüsti. Piloot mõmises pommist, et see lekib ja ta teab, kuhu ta selle flitteri pealt alla kukutas. Leitnant võttis kaardi välja ja liikus ettevaatlikult, käsi välja sirutatud, piloodi poole, et viimane saaks kaardi peal näidata pommi asukohta. Piloot näitas näpuga kaardi peale. Leitnant noogutas ning hakkas aeglaselt piloodist eemale liikuma. Meie hoidsime Harcrowga niikaua automaadi sihikud piloodi peal, kui leitnant hüüatas, et piloodil on mingid võrsed põues, mis tähendas ainult seda, et piloot on nakatunud ja siin ei ole meil enam midagi teha. Leitnant käskis piloodi vagaseks teha. Vajutasin päästikut… ja midagi. Põrgut! Nägin silmanurgast, et ka Harcrow relv tõrkus. Üks hetk kuulsin leitnandi sõjakarjet ning nägin, kuidas ta mõõk maandus parema kaarega kõrgelt piloodi kaelas. Veel mõned mõõgalöögid ja piloot vajus korisedes pikali. Leitnant andis koheselt raadio teel kaptenile teada, et *********redigeeritud********* ning liikusime tagasi pesa poole.

Jõudsime pessa, kus värskelt oli edukalt purustatud sümbiontide järjekordne rünnak. Pärast väikest kehakinnitust asusid spetsialistid pommi aktiveerima. See kestis kaua. Mõtlesin, et kui selline superpomm on juba valmis tehtud, siis selle käivitamine on küll väga keeruliseks tehtud. Aeg muudkui läks ja ümbruskonnast oli kuulda sümbiontide häälitsusi, mis käisid läbi lihast ja luust. Raadioteel anti teada, et teised sektorid on tugevate rünnakute, relvavennad on kannatanud kaotusi ning on sunnitud taanduma suurema hulga vaenlaste ees. Vahepeal olevat meil olnud ka probleeme pommi aktiveerivate võtmete osas, mis ei sobinud pommi ja seetõttu pidime ootama uusi võtmeid. Igatahes, kui pomm lõpuks tööle saadi, anti meile teada, et pommi detoneerimine toimub ühe tunni pärast ning nii kaua tuleb perimeeter sümbiontidest puhas hoida. See oli mu elu kõige pikem tund aega. Sümbiondid ründasid lainete kaupa ja tekkis tunne, et eluga me siit ei pääse. Vaikselt alustati ka evakueerimisega – seda siiski ainult kolme kaupa. Arvestades operatsiooni keerukust ja *********redigeeritud*********, siis oleks eeldanud, et evakuatsiooniks saadetav flitter mahutab rohkem inimesi.


Mäletan, et päike oli loojumas ja sümbiontide rünnakutel ei paistnud lõppu olevat. Ühe rünnaku käigus sain tugevalt haavata. Mäletan, et üks vormis ülik tuli minu juurde, kui ma valu käes maas ägasin, haaras mu rakmete taskust eliksiirisüstla ning pressis doosi mulle sisse. Olin juba toibumas, kui ühtäkki mäletan, kuidas mu kohale tekkis sinine pahvakas, mis kattis mu täienisti… Kaotasin teadvuse. Järgmisel hetkel nägin läbi hägu, kuidas leitnant ja kapten puristavad mu peale vett. Eliksiiri ja happerünnaku uimas, kergelt suitsevana, tundsin, kuidas mu kehale tekivad villid, mis tegid riide hõõrdumisel vastu keha põrgulikku valu. Ma suutsin siiski olla piisavas konditsioonis, et võidelda valu kiuste edasi. Mäletan ähmaselt, et ei soovinud lahkuda lahinguväljalt enne viimase aadliku minekut. Katkendlikud mälestused on ka viimasest lahingust, kus vastaspoole jõud olid ülekaalukad ning see tundus olema hetk, kus sa võisid kõrval olevale relvavennale öelda: „Sinuga oli au koos teenida!“ Kui sümbiondid ründasid, toimus kõik aegluubis. Ümberringi käis tuline võitlus ja kostusid karjed. Me olime kaotamas, kui *********redigeeritud*********. Mäletan veel, kuidas *********redigeeritud*********. Komberdasin kahe Mustkinda järel, kes talutasid üksteise vahel leitnanti, lükkasid ta flitterisse ja tõstsid pärast mind pardale veel ka kuldses riietuses al-Maliki.


Mootorid röögatasid ning flitter hakkas kiiruga kõrgust koguma. Vaatasin flitteri küljeaknast välja ning nägin, kuidas sümbiontide laipu täis pesa jäi üha kaugemale. Vaade oli õõvastav ja sees valitses tühjus, kuid siiski suutsin mingit moodi tunda rahulolu, et lendasin sellest kohast eemale. Leitnant oigas, võttis rakmete taskust välja eliksiirisüstla ning surus nõela endale reide. Saabus kummaline vaikus.

[hoarmurath]

Milline vaimustav detailimälu!



Ma olen ise üpriski halb kroonik, mäletan üldiselt tundeid ja selgemaid hetki, aga mitte nii täpselt. Nii et seda oli vaimustav lugeda.

[Artzz]

Tänud! Kuigi ligi kaks nädalat hiljem oli kõiki detaile juba üsna raske meenutada ja ma pidin ikka tubli mitu tundu istuma ja meenutama Muidugi kogu feeling on paremini meeles ja kindlasti oli meenutamisel kasu ka Paganarhi kroonikast, sest ta vorpis enda jutustuse valmis, kui lihasmälu ei olnud veel jõudnud mahagi jahtuda

[Tindome]

Ma ei nomineerinud ühtegi pilti, sest unustasin need ära. Ja ja ja - MINA ei tea enam, kuidas sealt lehelt pilte alla sai laadida. Mäletan, et kuidagi kunagi sai, aga enam ei oska. Ja mul on Sügispuhastuse pildid täiega puudu!