Postitas vana.karu 10:23 25. Mai 2005
Igatahes pole Garnisoni juhtkond Genfi konventsioonist midagi kuulnud. Nimelt ütleb see igipõline seadus , et vallutatud maade elanike ei toi vägivaltselt oma armeesse võtta.
Igatahes mina ja minu naabrimees küntsime rahulikult põllul kui metsast kargas välja hulk relvastatud mehi , krabasid meil kraest kinni ja ütlesid , et nüüd peame isandat teenima hakkama.
Mis sa siin ikka vastu ajad, lootsime hiljem vaikselt minema hiilida.
meid viidi siis kindlusesse , pandi jubedad plekk kärakad selga ja saadeti metsa partissane otsima. tegelikult ma tean kül neid naaberküla mehi. Nad ei tahtnud ka garnisonis teenida vaid jooksid pakku.
Igatahes, lepisime naabrimehega kokku , et kui lahinguks läheb siis hoiame taha ritta. Viskame kilbi ja mõõga maha ja karjume , et meid on vägisi võetud ja me ei taha võidelda. Tegelikult oli metsas ikka väga jube. Hea , et öö ei olnud. Niigi tundus , et iga krõbina peale kargab põõsat karu välja või libahunt pistab nahka.Nii me siis iga kord kantsimegi ette , et näe karu istub põõsas. See millegipärast seerule ei meeldinud.
Aeg aina läks ja meie muudkui tatsusime mõtetult mööda metsa. Isegi puhata ei lastud. Nii see väsimus konti murdma hakkaski. Oh seda halinat mis siis tuli, pole ju harjunud selle sõjaväe värgiga. Eriti veel siis kui räägitakse mingit võõrast keelt, kaaslased on sellised lühikesed jumbud ja näost nii ära päevitanud nagu oleks moorama mehed.
Igatahes hakkas seerul meie halin närvidele käima. Ta käskis meil tagasi minna ja ette kanda , et me nägime metsas karu.
Ega me eriti ei julgenud kahekesii tagasi minna. Mine sa tea , mõni karu murrab maha. Plaanisime isegi metsameeste poole üle hiilida, äkki oleks koju saanud. Aga ei teadnud ju kus nad ennast peidavad.
Igatahes , läksime siis kindlusesse tagasi ja kantsime ette , karu luusib metsas. Millegipärast ei saanud nad maakeelest tuhkagi aru ja tuppisid meid kartsa. Isegi valjusti laulda ei lubatud.
Noh istusime siis mõne tunnid ja siis saadeti müüri taha luuaga teed pühkima. Me muidugi hiilisime vaikselt minema, oligi viimane aeg....